Paneb imestama, et siiani soovitakse Ukraina presidendikandidaate Janukovitši ja Tõmošenkot eristada märkidega pro-Moskva versus pro-Lääs, halb versus hea, idameelne versus läänemeelne, korruptant versus aus jne. Tegelikult on pühapäeval ukrainlastel valida kahe kandidaadi vahel, kellel mõlemal on kapp mineviku luukeresid täis ning tuleviku suhtes puudub positiivne realistlik programm.

Üks Ukraina analüütik ütles, et valida on AIDSi ja katku vahel, täpsustamata kumb on kumb. Võrdlus on küll poliitiliselt ebakorrektne, kuid mõte selge – valida on kahe halva vahel ning Ukraina tulevik on tume. Püüdes tuua võrdlust Eesti poliitikaga, ütleksin, et ukrainlastel on valida Res Publica ja Savisaare vahel.

Ka Julia lubab „läbi murda“, kuid mitte ainult Euroopasse vaid ka itta. Samuti tundub, et tema prioriteetide hulka ei kuulu isikuvabaduste kaitse ja demokraatia arendamine, pigem toetab ta kadunud erakonnale sarnast „valju korra“ poliitikat. Paljud analüütikud ütlevad, et tema poliitikas puudub ideoloogia, on vaid meeletu võimujanu. Kas polnud ka „võta võim“ üks Res Publica loosungitest!?

Moskvameelsuses on süüdistatud nii Janukovitšit kui ka Savisaart. Kõikidest hirmudest hoolimata ei ole kumbki siiani võimul oldud ajal oma riiki maha parseldama hakanud. Samas on nad ajanud ettevaatlikku läänega lõimumise poliitikat: Savisaare erakond hääletas kongressil Euroopa Liiduga liitumise vastu ning Janukovitš tõmbas (vähemalt retoorikas) läänepoliitikale (eelkõige NATO’le) pidurit.

Sarnaselt on mõlema mehe põhielektoraat vene keelt kõnelev elanikkond, mitmed rahalised toetajad pealinnadest idas ning palju sõpru Moskvas. Kutšma lähikondlasena on Janukovitšit süüdistatud kahtlastes suhetes julgeolekuasutustega, kuid mille poolest Savisaare lindistamise hobi parem oli?!

Janukovitšil, Julial, Res Publical ja Savisaarel on ka midagi kõigile ühist – populism, hirmukampaaniad ja suhtumine demokraatiasse näiteks. Viidates Kiievi uurimisinstituudi asejuhi ametis olev Solodkile kirjutas Jaanus Piirsalu paari päeva eest Päevalehes, et mõlemast kandidaadist võib vabalt saada nii autoritaarne kui ka demokraatlik riigipea. „Palju sõltub ühiskonna reageerimisest ja meeskonnast, kelle nad enda ümber moodustavad,” lausub Solodki.

Üldiselt peavad analüütikud Julia lähikonda läänemeelsemateks, kuid näiteks valimiste esimeses voorus kolmandaks jäänud Tigipkole lubavad presidendiks saades magusat kohta mõlemad kandidaadid. Ühiskonna reageerimise suhtes julgen olla aga optimistlik. Pean oranži revolutsiooni garantiiks, et pühapäeval valitud riigipea ei julge Kutšma kombel isiku- ja meediavabaduste piiramise libedale teele astuda.

Sõidan täna Ukrainasse, et kohtuda mitme huvitava analüütiku ja poliitikuga ning vaatlejana anda pühapäeval väike panus ausate valimiste toimumisele.

Tweet This Post