Oli see nüüd Holland või Taani, kus jalgrattateede ehitamise kõige kõvahäälsemad toetajad ei olnud mitte ratturid ise, vaid autojuhid. Põhjus lihtne – nelja- ja kaherattalised liiklusvahendid sageli üheaegselt sõiduteele ei mahtunud ning seaduse järgi pidi tugevam nõrgemale alati ruumi tegema. Paratamatult juhtus ka palju õnnetusi, kus süüdi jäi alati autojuht.

Täna on nii Taani kui ka Holland kaetud jalgrattateede võrgustikuga, keskkonnasõbralik liiklusvahend on rahva seas populaarne ning kõik on rahul. Paraku ununeb ilus jutt jalgratastest sellel hetkel, kui peab hakkama raha välja käima või mõnda paragrahvi muutma. Erandiks oli aga tänane majanduskomisjoni uue liiklusseaduse arutelu.

Kõigepealt hea uudis. Majanduskomisjon toetas minu parandusettepanekut, mis lubab kõnniteele:
a. jalgratturi, kes sõidutab lapsetoolis last
b. alla 12. aastase lapse kuni kaks saatjat.

Oma pisipõnni lastetoolis sõidutav jalgrattur ei soovi jalgrattatee puudumisel sukelduda autotee liikluskaosesse. Tean seda omast käest! Ei tasu ka unustada, et 5-12 kilogrammi raskust tagarattal viib sõiduvahendi tasakaalust välja ning muudab sellega liiklemise veelgi ohtlikumaks. Tänu muudatusettepanekule võin nüüd oma lapsega sõites turvalisema kodutee valida.

Lisaks sellele tagab muudatusettepaneku teine pool, et saan jalgrattasõidu lapsega ette võtta ka siis, kui ta oma isikliku kaherattalise sõbra saab. Kehtiva regulatsiooni järgi peaksime sõitmiseks valima sõidutee, aga ma tõesti ei tea lapsevanemat, kes oma 5-12 aastase põnni autoteele tuua julgeks.

Uus liiklusseadus võimaldab kuni 12-aastasel lapsel liigelda ka kõnniteel ning minu muudatusettepanek lubab sinna ka last saatvad vanemad. Aitäh majanduskomisjoni liikmetele, kes seda ettepanekut toetasid.

Samas ei leidnud täna majanduskomisjoni toetust minu ja Erakond Roheliste ettepanekud, mille eesmärk oli lubada kõik jalgratturid kõnniteele juhul, kui jalgrattatee puudub ja sõiduteel liiklemine on (elu)ohtlik (näiteks on sõidutee liiga kitsas, parem teeäär auklik jne). Oluliseks pidasime, et kõnniteel liigeldes ei tohi jalgrattur ohustada jalakäijaid ning lubatud sõidukiirus oleks 10 kilomeetrit tunnis.

Paraku see ettepaneku toetust ei leidnud. Küsimuse peale, et mida teha siis kui jalgrattateed ei ole, aga sõidutee parem äär on ratturile ohtlikult auklik või sealsed lombid vett täis, soovitati valdaja poole pöörduda. Aga kui valdaja (näiteks Tallinna linn) jalgratturitest ei hooli, siis kas ei tohi üldse sõita? Ning mis saab siis, kui seaduskuulekas rattur sõidutee ääres olevasse auku kukub? Kaevaku valdaja kohtusse, oli üks ettepanek!

Hmmm… kevadel peakski seda tegema. Tallinna linn on ohtlikke teelõike täis ning kui need 3-meetrised lumevallid sulama hakkavad, muutuvad ju teeääred linnamereks. Kevadistel ratturitel on seega kolm võimalust: jalgratas keldrisse jätta; rikkuda seadust ja sõita kõnniteel; olla seaduskuulekas ja uppuda lompi. Pärast märga suplust tasuks aga ka kohtutee jalge alla võtta, sest see on ainuke võimalus, et linnaisad lõpuks jalgrattureid ehitama hakkaksid.

Tweet This Post