Ukrainas läks lahti
37 miljonit valimisõiguslikku ukrainlast saavad täna otsustada, kumb teise vooru jõudnud kandidaatidest ihaldatud presidenditoolile istub. Ausate ja vabade valimiste toimumiseks annavad oma olulise panuse 3780 rahvusvahelist vaatlejat, kes varahommikust hilisõhtuni valimisjaoskondades protseduurireeglite täitmist jälgivad.
Kell 20:05 paisatakse meediasse uksesuuküsitluse tulemused, mis arvatavasti näitavad suhteliselt täpselt jõudude vahekorda. Kehtiva seaduse järgi peab keskvalimiskomisjon ametlikud tulemused välja kuulutama kümne päeva jooksul, aga mitte kauem, kui kolm päeva pärast kõikidelt valimisringkondadelt tulemuse saamist.
Viidates viimastele uuringutele oli reedel PACE seminaril esinenud Janukovitši esindaja Azarov oma kandidaadi võidus kindel. Minu küsimusele, kas mitte Ukraina seadused mitte ei keela valimiste ajal arvamusuuringute tegemise, vastas ta pisut ärritatult, et teha võib, aga massimeedias avaldada ei tohi. „Teie ei ole ju meedia ning pealegi peaks teid see info huvitama! Minge tänavale ja küsige inimestelt ise, kui te mind ei usu.“
Küsisin seda siis eilsetel kohtumistel paarilt ajakirjanikult, poliitikult, analüütikult ning taksojuhilt. Kõik nad pidasid Janukovitši võitu väga tõenäoliseks, kuid enamik lubasid teha valimistel risti teise kandidaadi nime taha. Mitte selle pärast, et Tõmošenko neile meeldiks, kuid seetõttu, et Janukovitš ja tema meeskond on lihtsalt Ukrainale veelgi halvem valik.
„Esimeses voorus valisin Juštšenko, homme aga Tõmošenko,“ ütles taksojuht, kui hilisööl Kiievi äärelinna sõitsime. „Julia on süüdi selles, et (ametist lahkuv) president ei saanud õiget asja teha, kuid ikkagi on ta parem, kui see bandiit“. Vene keelt emakeelena kõnelev vanahärra on hoolimata oma juurtest idas tugev Ukraina rahvuslane, kes soovib riigi kuulumist läänemaailma.
Huvitaval kombel kinnitasid kõik eilsed vestluspartnerid, et nad lähevad kindlasti valima. „Pole küll head kandidaati, aga valima tuleb minna ikkagi“, võiks nende suhtumise kokku võtta. Teiseks vooruks ennustatakse 60-70% suurust valimisosalust, mis Euroopa mõistes on väga hea.
Pisut murelikult oldi valimiste kordamineku osas. Jah, need toimuvad ausalt ja vabalt, kuid kaotuse korral hakkab Tõmošenko kasutama kõiki võimalusi nende nurjamiseks. Raske on ette kujutada, et Julia Tõmošenko valimised võidaks, kuid veelgi keerulisem, kuidas ta kaotusega rahumeelselt lepiks.
Kui Julia peaks tõesti kasutama oma peaministri positsioonist tulenevat võimu ausate ja vabade valimiste nurjamiseks, kaotaks ta läänemaailmas ka viimased sõbrad. Euroopas on kombeks, et valimistel vähem hääli saanud kandidaat tunnistab kaotust, õnnitleb võitjat ning hakkab mõtlema järgmiste valimiste peale.
Kas ukrainlastel on valida AIDSi ja katku vahel?
Paneb imestama, et siiani soovitakse Ukraina presidendikandidaate Janukovitši ja Tõmošenkot eristada märkidega pro-Moskva versus pro-Lääs, halb versus hea, idameelne versus läänemeelne, korruptant versus aus jne. Tegelikult on pühapäeval ukrainlastel valida kahe kandidaadi vahel, kellel mõlemal on kapp mineviku luukeresid täis ning tuleviku suhtes puudub positiivne realistlik programm.
Üks Ukraina analüütik ütles, et valida on AIDSi ja katku vahel, täpsustamata kumb on kumb. Võrdlus on küll poliitiliselt ebakorrektne, kuid mõte selge – valida on kahe halva vahel ning Ukraina tulevik on tume. Püüdes tuua võrdlust Eesti poliitikaga, ütleksin, et ukrainlastel on valida Res Publica ja Savisaare vahel.
Ka Julia lubab „läbi murda“, kuid mitte ainult Euroopasse vaid ka itta. Samuti tundub, et tema prioriteetide hulka ei kuulu isikuvabaduste kaitse ja demokraatia arendamine, pigem toetab ta kadunud erakonnale sarnast „valju korra“ poliitikat. Paljud analüütikud ütlevad, et tema poliitikas puudub ideoloogia, on vaid meeletu võimujanu. Kas polnud ka „võta võim“ üks Res Publica loosungitest!?
Moskvameelsuses on süüdistatud nii Janukovitšit kui ka Savisaart. Kõikidest hirmudest hoolimata ei ole kumbki siiani võimul oldud ajal oma riiki maha parseldama hakanud. Samas on nad ajanud ettevaatlikku läänega lõimumise poliitikat: Savisaare erakond hääletas kongressil Euroopa Liiduga liitumise vastu ning Janukovitš tõmbas (vähemalt retoorikas) läänepoliitikale (eelkõige NATO’le) pidurit.
Sarnaselt on mõlema mehe põhielektoraat vene keelt kõnelev elanikkond, mitmed rahalised toetajad pealinnadest idas ning palju sõpru Moskvas. Kutšma lähikondlasena on Janukovitšit süüdistatud kahtlastes suhetes julgeolekuasutustega, kuid mille poolest Savisaare lindistamise hobi parem oli?!
Janukovitšil, Julial, Res Publical ja Savisaarel on ka midagi kõigile ühist – populism, hirmukampaaniad ja suhtumine demokraatiasse näiteks. Viidates Kiievi uurimisinstituudi asejuhi ametis olev Solodkile kirjutas Jaanus Piirsalu paari päeva eest Päevalehes, et mõlemast kandidaadist võib vabalt saada nii autoritaarne kui ka demokraatlik riigipea. „Palju sõltub ühiskonna reageerimisest ja meeskonnast, kelle nad enda ümber moodustavad,” lausub Solodki.
Üldiselt peavad analüütikud Julia lähikonda läänemeelsemateks, kuid näiteks valimiste esimeses voorus kolmandaks jäänud Tigipkole lubavad presidendiks saades magusat kohta mõlemad kandidaadid. Ühiskonna reageerimise suhtes julgen olla aga optimistlik. Pean oranži revolutsiooni garantiiks, et pühapäeval valitud riigipea ei julge Kutšma kombel isiku- ja meediavabaduste piiramise libedale teele astuda.
Sõidan täna Ukrainasse, et kohtuda mitme huvitava analüütiku ja poliitikuga ning vaatlejana anda pühapäeval väike panus ausate valimiste toimumisele.
Raamatuneljapäev I: Frederick Taylor „Berliini müür“
Marshalli keskuse direktoril oli õigus, kui ta eelmisel aastal seal läbitud kursuse lõpus ütles, et lisaks lugemisele ja (seminaride) kuulamisele on vaja ka kirjutada. See aitab raamatu/loengu mõtestamisele ning meeldejäämisele oluliselt kaasa. Seetõttu püüangi neljapäeviti kirjutada eelneva nädala jooksul loetud raamatu või huvitava loengu kohta mõned märkused.
Taylori raamat „Berliini müür“ oli mõnus lugemine, kuid samas ka mitte midagi erilist. Lõhestunud Saksamaal toimuva kõrval oli huvitav mõelda, et mis sellel ajal Eestis toimus. Mitte ainult aastal 1989, kui meil toimus ühendav Balti kett ja seal lagunes Berliini müür, vaid ka aastatel 1953, 1961 jne.
Oma nooruspõlvest mäletan Ida-Saksamaast seda, mida Honeckeri režiim püüdis maailmale näidata. DDR tundus rikas ja tore riik, sotsialismimaade tipp. Seda, et riik oli pankrotis ning kääris seesmiselt, 80. aastate keskpaigas ENSV-s kahtlemata ei räägitud. Saksamaa ühendamise järel (tollal olin 12. aastane) kadestasin ida-sakslasi, sest nemad said kohe selle, mille poole Eesti alles püüdlema hakkas – täieõiguslikuks läänemaailma osaks.
Ida-Saksamaa looja Walter Ulbricht võttis juba 1945. aastal kenasti ühes lauses kokku Berliini strateegia, kuid ka kogu sotsialismimaade olemuse: „Kõik peab näima demokratlik, kuid olema meie kontrolli all“ (lk 36). Näiline demokraatia elab jõudsalt mitmel pool ka tänapäeval – näiteks Venemaal, Valgevenes, Aserbaidžaanis ja Armeenias. Meie oleme õnneks suutnud üles ehitada normaalse riigi.
Mäletan, kuidas 2008. aasta märtsis Tallinna Ülikoolis esinenud Immanuel Wallerstein põhjendas, miks NL kokkukukkumine oli hea Eestile, aga katastroof USA-le. Lihtsustades purustab ka Taylor oma raamatus müüdi lääneriikidest, kes ootasid pikisilmi kommunismirežiimide all elavate rahvaste ja riikide vabanemist. Läänemaailm ei leppinud mitte ainult ida ja lääne vahelise („)müüri(“) ehitamisega, vaid polnud valmis (kui mitte öelda soosiv) sotsialismibloki kokkukukkumiseks.
President Kennedy andis enne Berliini müüri püstitamist (13. august 1961) selgelt mõista, et mingeid samme selle vastu ei astuta. Ta ütles 1961. aasta 25. juulil oma abile Walt Rostow’le: „Võin hoida (lääne) liitlased koos, et kaitsta Lääne-Berliini, kuid me ei saa midagi teha, et Ida-Berliini avatuna hoida“ (lk 141). Berliini müüri ehitamisele oldi küll avalikult vastu, kuid tegelikult võeti see läänemaailma, eriti Prantsusmaa ja Suurbritannia poolt vastu suure kergendusega (lk: 413).
Vastasseis ida ja lääne vahel tagas jõudude tasakaalu, mille kadumine tekitas teadmatu (seega poliitikutele ebameeldiva) uue maailmakorra. 1989. aasta detsembris märkis proua Thatcheri välisminister Douglas Hurd, et külm sõda oli „süsteem … mille all oleme üpris õnnelikult elanud nelikümmend aastat“. (lk 413)
Nendest paarist näitest hoolimata ei tasu sellest raamatust otsida välis- ja julgeolekupoliitilist analüüsi. Selle tugevus on pigem Berliini müüriga seotud isiklike tragöödiate tutvustamine. Jah, võrreldes Holokaustiga, küüditamise või Holodomoriga tundub erinevatel hinnangutel 86 kuni 227 ohvrit käkitegu, kuid tsiteerides Stalinit: „Üks surm on tragöödia, miljon surma on statistika“. Toetan Taylori järeldust, et „Ida(-Saksamaa) tõeline „karistus“ – ning ka selle kommunistlike isandate kõige salakavalam ja püsivam kuritegu – oli lootuse varastamine“ (lk 423).
