Marshalli keskuse direktoril oli õigus, kui ta eelmisel aastal seal läbitud kursuse lõpus ütles, et lisaks lugemisele ja (seminaride) kuulamisele on vaja ka kirjutada. See aitab raamatu/loengu mõtestamisele ning meeldejäämisele oluliselt kaasa. Seetõttu püüangi neljapäeviti kirjutada eelneva nädala jooksul loetud raamatu või huvitava loengu kohta mõned märkused.

Taylori raamat „Berliini müür“ oli mõnus lugemine, kuid samas ka mitte midagi erilist. Lõhestunud Saksamaal toimuva kõrval oli huvitav mõelda, et mis sellel ajal Eestis toimus. Mitte ainult aastal 1989, kui meil toimus ühendav Balti kett ja seal lagunes Berliini müür, vaid ka aastatel 1953, 1961 jne.

Oma nooruspõlvest mäletan Ida-Saksamaast seda, mida Honeckeri režiim püüdis maailmale näidata. DDR tundus rikas ja tore riik, sotsialismimaade tipp. Seda, et riik oli pankrotis ning kääris seesmiselt, 80. aastate keskpaigas ENSV-s kahtlemata ei räägitud. Saksamaa ühendamise järel (tollal olin 12. aastane) kadestasin ida-sakslasi, sest nemad said kohe selle, mille poole Eesti alles püüdlema hakkas – täieõiguslikuks läänemaailma osaks.

Ida-Saksamaa looja Walter Ulbricht võttis juba 1945. aastal kenasti ühes lauses kokku Berliini strateegia, kuid ka kogu sotsialismimaade olemuse: „Kõik peab näima demokratlik, kuid olema meie kontrolli all“ (lk 36). Näiline demokraatia elab jõudsalt mitmel pool ka tänapäeval – näiteks Venemaal, Valgevenes, Aserbaidžaanis ja Armeenias. Meie oleme õnneks suutnud üles ehitada normaalse riigi.

Mäletan, kuidas 2008. aasta märtsis Tallinna Ülikoolis esinenud Immanuel Wallerstein põhjendas, miks NL kokkukukkumine oli hea Eestile, aga katastroof USA-le. Lihtsustades purustab ka Taylor oma raamatus müüdi lääneriikidest, kes ootasid pikisilmi kommunismirežiimide all elavate rahvaste ja riikide vabanemist. Läänemaailm ei leppinud mitte ainult ida ja lääne vahelise („)müüri(“) ehitamisega, vaid polnud valmis (kui mitte öelda soosiv) sotsialismibloki kokkukukkumiseks.

President Kennedy andis enne Berliini müüri püstitamist (13. august 1961) selgelt mõista, et mingeid samme selle vastu ei astuta. Ta ütles 1961. aasta 25. juulil oma abile Walt Rostow’le: „Võin hoida (lääne) liitlased koos, et kaitsta Lääne-Berliini, kuid me ei saa midagi teha, et Ida-Berliini avatuna hoida“ (lk 141). Berliini müüri ehitamisele oldi küll avalikult vastu, kuid tegelikult võeti see läänemaailma, eriti Prantsusmaa ja Suurbritannia poolt vastu suure kergendusega (lk: 413).

Vastasseis ida ja lääne vahel tagas jõudude tasakaalu, mille kadumine tekitas teadmatu (seega poliitikutele ebameeldiva) uue maailmakorra. 1989. aasta detsembris märkis proua Thatcheri välisminister Douglas Hurd, et külm sõda oli „süsteem … mille all oleme üpris õnnelikult elanud nelikümmend aastat“. (lk 413)

Nendest paarist näitest hoolimata ei tasu sellest raamatust otsida välis- ja julgeolekupoliitilist analüüsi. Selle tugevus on pigem Berliini müüriga seotud isiklike tragöödiate tutvustamine. Jah, võrreldes Holokaustiga, küüditamise või Holodomoriga tundub erinevatel hinnangutel 86 kuni 227 ohvrit käkitegu, kuid tsiteerides Stalinit: „Üks surm on tragöödia, miljon surma on statistika“. Toetan Taylori järeldust, et „Ida(-Saksamaa) tõeline „karistus“ – ning ka selle kommunistlike isandate kõige salakavalam ja püsivam kuritegu – oli lootuse varastamine“ (lk 423).

Tweet This Post