Raamatuneljapäev II: Tammany Halli Plunkitt
Fits.me töökas kollektiiv kinkis mulle sünnipäevaks Loomingu Raamatukogus 2008/11-12 ilmunud teose Tammany Halli Plunkit, mille eessõnas seisab:
Sari väga lihtsaid teese
väga argise poliitika kohta
Tammany filosoofi,
Endise senaatori
George Washington Plunkitti kõnedest,
mida ta pidas
New Yorgi ringkonnakohtu
saapapuhastajapingist
Lihtsad teesid küll, aga väga huvitav ning õpetlik lugemine USA poliitikaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Just seetõttu on see tänapäeval USA ülikoolides kohustuslik lugemisvara Ameerika poliitika ajaloo kursuses.
Raamatu järelsõnas leiab Jüri Adams: „Praegusaja parlamendipoliitika tasemel ei ole Tammany tüüpi korruptsiooni jaoks võimalusi mitte just palju ….. Hoopis rohkem aga paistab sarnasusi siis, kui vaatleme seda, mis meil toimub … kohalike omavalitsuste tasemel.“ Kas või sellel nädalal Äripäevas ilmunud paljastused Jõelähtme maksuärist on justkui Plunkitti filosoofiast maha viksitud.
New Yorki poliitikuna tegutses Plunkitt tänases mõistes korruptsiooniga. Vahe on selles, et erinevalt tänastest korruptantidest ei püüdnud ta seda varjata, veelgi enam, ta oli selle üle uhke ning ta õigustas seda. „Näen võimalusi ja kasutan need ära,“ oli tema filosoofia ja „…tegelikult töötasin ma oma ringkonna heaks ja püüdsin ausal kombel natuke kõrvalt teenida“ tema tegevus. (lk 9 ja lk 51)
Plunkitt pidas valeks äriühingutelt raha välja pressimist, kuid kui äriühing saab soodsa otsuse, on täiesti aus, et ta sellist otsust läbi surunud poliitikule/parteile meelehead teeb: „Poliitilisel organisatsioonil on tegutsemiseks raha vaja, täpselt nagu kirikul, ja kellel on rohkem õigust seda anda kui meestel, kes sellest kasu saavad?“ (lk 57). Toetama peavad ka magusale kohale saanud isikud: „… (nad) oleksid tänamatud, kui ei annetaks organisatsioonile, mis nad ametisse aitas“ (lk 58).
Samuti on tema arvates aus tehing see, kui poliitik kasutab ära siseinfot ning seeläbi rikastub: „… kui kuulete räägitavat …, et olen ma oma tubli miljoni kõrvale pannud, siis ärge lootkegi, et ma hakkan seda nördinult tagasi ajama – ei, ma olen selle üle uhke“ (lk 12) „Pealegi on mul juriidiliselt kõik korrektne“ (lk 28)
Veelgi huvitavam on Plunketti filosoofia partei poolt pakutavate töökohtade osas, mis on just kui Tallinna linnavalitsuse lipukiri. Oo, Edgari kõnekirjutajad, tsiteerige ometi klassikut: „Esiteks, selle suure ja kuulsusrikka maa rajasid parteid, teiseks, parteid ei püsi koos, kui nende töötajad ei pääse pärast valimisvõitu avalikku teenistusse, kolmandaks, kui parteid lagunevad, siis lagunevad ka nende moodustatud valitsused, ja neljandaks – see läheb sittamoodi maksma.“
Plunkett vihkas avaliku teenistuse seadust, sest tema arvates pidi võitnud partei saama õiguse kõik avaliku teenistuse töökohad oma usinate toetajate vahel ära jagada. See oli ju ometi valijate tahe! Ning parteile ustavad sõdurid peavad pudrule saama! Plunkett naeratab hauas, kui mõtleb täna Tallinnas ja mitmes teises Eesti omavalitsuses toimuva peale.
Tammany Halli Plunkitt on soovituslik lugemine igale poliitikahuvilisele, kohustuslik vähemalt parteide peasekretäridele ning kasulik neile, kes kandideerida kavatsevad. Endale omase otsekohesusega kirjeldab Plunkett, et milline peab olema kandidaat, kuidas peab ta hääli koguma jne. Tõeliselt nauditav oli kirjeldus sellest, kuidas valimisvõidu otsustas see, kuidas kandidaadid osalesid matustel ja pulmades.
Erinevus Plunkitti ja tema filosoofia järgi tegutsevate poliitikute vahel on see, et Plunkitt siiralt uskus, et see ongi õige, ning ta ütles kõik selle otse ja uhkusega välja. Ei mingit keerutamist, õigustamist ega varjamist – tehke järgi, kallid sõbrad!
Varem blogitud:
4. veebruar: Raamatuneljapäev I: Frederick Taylor „Berliini müür“
