Hirmutav ja ohtlik, aga paganama hea. NO99 eilne Aktsioon 200-le teatrikülastajale (mis oli 7. mail toimuva Suurkogu pisike eelmäng) oli massidega manipuleerimise mesiterklass, kus hägustus piir publiku ja näitlejate, lava ja auditooriumi ning näidendi ja poliitpropaganda vahel. Peaasi, et üle piiri ei minda ning ajupesust jääks vaid hoiatav signaal. Vastasel korral viljastatakse uus Res Publica ning seda tõesti vaja ei ole.

Uue „partei“ lubadused, et võimule saades kustutatakse pangavõlad, kehtestatakse karm kord ja antakse igaühele töö, müüvad hästi. Rahvuslikud lood ja loosungid, ühislaulmine ja ühised ovatsioonid, manipuleerimine kurbuse ja rõõmuga… ning publik sulab. Tasus vaid küsida, et kas keegi tuleks appi ja kolmveerand publikust ronib lavale. Hea, et veerand massiga kaasa ei läinud ning julges enne karjas jooksma hakkamist küsida, et kuhu ühiselt minema hakatakse. Ja miks?

Kui midagi peaks 7. mai Ühtne Eesti suurkogu õpetama, siis just vastupidavust populismile ja propagandale. Massidega manipuleerimine tähendab, et üksikisik ei julge/taha/oska enam olla kriitiline, küsida küsimusi ja kahelda. Vagurat rahvamassi on lihtne valitseda.

2008. aastal PÖFF-il linsastunud Dennis Ganseli film „Die Welle“ tõestas väga hästi, et võttes kasutusele kaasaegse märgikeele ja populistliku ideoloogia ning manipuleerides grupiga tekitades tunde „kes ei ole meie poolt, on meie vastu“, on tulemuseks ka tänapäeval totalitarism. Ei tasu loota, et oleme väga erinevad sellest loomaliigist, kes elas 30-ndate aastate Saksamaal.

Massidega manipuleerimine oli ohtlik „Die Welle’s“ ja on ka suurkogul. Filmis kasvas asi kiiresti üle piiri ning selle tagajärjed olid verised. N099 oskab ehk õppejõust Rainer Wengerist targem olla. Piir näitemängu ja reaalsuse vahel olgu nii hägune kui tahes, peaasi, et see oleks. Eksperiment ei tohi katseklaasist väljuda.

—

NO99 „Aktsioon“ ei olnud peaproov suurkogule, vaid osa protsessist. Kui eilse ürituse 200 piletit müüdi kiiresti läbi, on kohti 7. mai Ühtse Eesti suurkogule veel täiesti piisavalt. Kas keegi oskab soovitada, et millises Saku suurhalli sektoris oleks parim laval toimuvat jälgida? Draamateatri kassas ei osatud mind paraku aidata.

Tweet This Post 

Sain täna järgmise e-kirja:

Tere!

Ega ei tea kaugel see jalgratturitele soodsam eelnõu ka on?
http://www.meikar.ee/blog/2009/09/eesti-ratta-rikkaks/ oli su artikkel
Täna võttis mind politsei “rajalt maha” kui 20 meetrit kõnniteel sõitsin et Haapsalus Säästumarketisse minna. Olgugi et kulgesin kõndiva jalakäija kiirusega. On ikka tüübid küll. Koostasid protokollid jne… No nõutuks võtab ikka küll.

XXX XXXXXXXX
24 / 7 x 12 kuud rattur

Vastasin:

Tere,
Liiklusseadus pole veel suurde saali jõudnud, kuid komisjonis olid parandusettepanekud arutluse all juba mõne nädala eest. Kolmest muudatusest arvestati ühte, aga võitlus jätkub!  Loe:
http://www.meikar.ee/blog/2010/02/lumiselt-hea-uudis-jalgratturile/  

Kahju, et meil vähe rattureid (ja seega ka ratturitest valijaid) on ning teema uudistekünnist ei ületa. Kahju, et meie ei saa „valgeid lehti“ avaldada.

Silver

Siiski on väike lootus. Päike sulatab jäiseid tänavaid ja justkui kevadised võrsed ilmuvad ei-tea-kust peagi välja roheliselt mõtlevad liiklejad. Paneme seljad kokku ja nõuame, et uues liiklusseaduses meiega rohkem arvestatakse! Jalgrattateede rajamine on peamiselt kohalike omavalitsuste ülesanne, kuid kui need ratturitest ei hooli, peaks liiklusseadus mitte rattureid, vaid omavalitsusi korrale kutsuma.

Kas keegi on huvitatud kampa lööma? Andke mulle teada ja ma korraldaks ühe (e-)kohtumise, kus saaksime ühiselt arutada selle üle, et millise aktsiooni korraldamine positiivse resultaadi võiks kaasa tuua.

Tweet This Post 

Paari aasta eest esines Välisministeeriumi konverentsisaalis USA kõrge sõjaväelane, kes ütles, et haridus on ainuke vahend, mis suudaks pakkuda pikaajalist lahendust võitluses terrorismi vastu. Aus avaldus mehelt, kes on saanud oma pagunid sõjaliste operatsioonide eest piirkonnas, kus ka meie sõdurid iga päev oma elu riski seavad.

Viimasel Kaitseväe peastaabi külastusel küsisin, et milline on hariduse pakkumise olukord Afganistanis meie vastustuse alla kuuluv Wasadi piirkonna kolmes suurimas külas. Kahest koolist töötas üks ning haridust pakutakse vist ka tütarlastele. Piirkond muutuks märksa turvalisemaks siis, kui Afganistani keskvõim seal märksa rohkem esindatud oleks.

Sama vähe nägi keskvõimu toetust mägironija Greg Mortenson ida-Pakistani Baltistanis, kus ta 17 aastat tagasi ebaõnnestunud K2 mäetipu vallutamise järel tänu kohalike abile üldse ellu jäi. Korphe küla masendav vaesus, kuid selle elanike ennastsalgav külalislahkus, liigutas Gregi nii tugevasti, et ta pühendas oma edaspidise tegevuse Pakistani ja Afganistani vaeste piirkondade elanike elujärje parandamisele. Suurtest raskustest ja armsatest võitudest selles õilsal teel antud raamat räägibki.

Irooniliselt tõdeb Mortenson, et Pakistani keskvõim nägi nii palju vaeva ja kulutas meeletult raha selle (Kashmiri-äärse) piirkonna sõjaliseks kindlustamiseks, kuid hoolis väga vähe seal elavate inimeste heaolust. Kui võrrelda rahasummasid, mida investeerime meie (st NATO riigid) Afganistani sõjalisele missioonile summadega, mis otseselt on mõeldud kohalike elukvaliteedi parandamiseks, võime tõdeda, et midagi pole muutunud.

Mortenson toetas Afganistani ründamist, sest ta nägi ise kannatusi, mida Talibani režiim kohalikele tekitas. Kuid sissetung on tema joaks vaid esimene samm võitmaks sõda terrorismi vastu ning tal on hirm, et teist veelgi olulisemat sammu ei astuta (lk 294). Terror ei sünni mitte selle pärast, et mingi grupp inimesi kuskil Pakistanis või Afganistanis otsustavad lääneinimesi vihata. See sünnib selle pärast, et lastele ei pakuta inimväärset tulevikku, mis paneks neid valima surma asemel elu. (lk 292)

Mortenson on veendunud, et hariduse pakkumine, kuid oluline on, et see oleks tasakaalustatud ning koolis saaksid käia nii poisid kui ka tüdrukut. Pärast esimesi edukaid koolide ehitamise, õpikute hankimise ja õpetajate palkamise projekte hakkas piirkonda voolama Saudi Araabia raha, millega ehitati sadu Wahhabismi ideoloogiat levitavaid koole – madrassa’sid. Just Wazirstanis asuvas Bannu’s asuvas Madrassa-I-Arabia sai näiteks oma „hariduse“ John Walker Lindh alias Ameerika Taliban. (lk 160)

Madrassa koolid on Mortensoni hinnangul vihkamise ja vastandumise kasvulavad, kuid neid ei või seostada Islami ideoloogiaga. Selle kinnituseks olgu kas või Shia moslemite ülemkogu otsus, mis andis Mortensoni tasakaalustatud haridust pakkuvatele koolidele rohelise tule.

Ida-Pakistani Shia moslemite usuline juht Syed Abbas Risvi luges 1998 aastal Imam Bara Mošees Mortensonile otsuse ette: „Meie püha Koraan ütleb meile, et kõik lapsed peaksid saama hariduse, sealhulgas meie tütred ja õed. Pühas Koraanis ei ole reeglit, mis keelaks välismaalastel teha koostööd Moslemi vendade ja õdedega. /…/ Teil on meie luba, õnnistus ja palved.“ (lk 199).

Sellega kõrvaldati Mortensoni teelt (vähemalt ajutiselt) üks paljudest takistustest – mõne küla korrumpeerunud usujuhi ameeriklasele pandud fatwa. Raskused finantside leidmiseks, logistilised probleemid, karm kliima ja kultuurilised erinevused pidurdasid pidevalt uute koolide, puurkaevude ja muude vajalike objektide rajamist. Kuid raamat ei räägi mitte ainult sellest.

„Three Cups of Tea“ avab heaoluühiskonna lugejale uue maailma, kus mõisted aeg, elu ja sõprus omavad täiesti teistsugust tähendust. „Korphe küla on olnud ilma koolita 600 aastat,“ lohutas külavanem Haji Ali Mortensoni, kes avastas, et kohalikud ei olnud kooli ehitusega enne karmide ilmade saabumist algust tehtud. „Mis see üks talv lisaks ikka teeb?“ (lk 139). Kannatlikkus oli Baltistani elanike silmapaistvaim omadus.

Oleme harjunud, et sõidame Tartust Tallinnasse umbes kahe ja poole tunniga ning ei kujuta ette, kui see teekond võtaks näiteks nädala. Pakistani ja Afganistani mägises ja korralike sõiduteede vaeses piirkonnas võtab vahel mõnekümne kilomeetri läbimine ööpäeva. Juba see paneb elurütmi paika.

Palju erinevusi võime leida ka eluväärtustes, mille on kenasti kokku võtnud ühe teise Himaalaja riigi, Bhutani kuningas, öeldes, et õige rahva edukuse mõõdupuu ei ole mitte riigi kogutoodang (gross national product), vaid õnnelikkuse kogutoodang (gross national happiness). Raamatus on loetamatult näiteid, kus leiab kinnitust tõdemus, et haridusvõimaluste loomine teeb õnnelikemaks nii lapsed kui ka nende vanemad ning on ka elukvaliteedi tõstmise eeltingimuseks.

Saab rõõmustada, et Afganistani suunatavatest vahenditest suureneb soomusmasinate, padrunite ja kuulivestide kõrval pidevalt see summa, mis on mõeldud kohalike elukvaliteedi tõstmisele. Jah, jätkuvalt läheb palju raha vasakule ning võitlus korruptsiooniga on alles lapsekingades, kuid ikkagi on see samm õiges suunas.

Kahju vaid, et selle peale ei tuldud siis, kui hangiti sadade miljonite dollarite eest relvastust Punaarmee vastastele gruppidele. Kui siis oleks kas või murdosa summadest läinud tasakaalustatud koolide ehitamisele, teedevõrgu rajamisele ja veevarustusprobleemide lahendamisele, ei peaks me arvatavasti täna tuhandeid kordi suuremaid summasid terrorismivastasele sõjale kulutama.

Tweet This Post 

From TEMP

Täna möödub seitse aastat päevast, millal Kuubas vangistati 75 demokraatia edendajat, ajakirjanikku ja inimõiguste eest võitlejat. Ajalukku on see kurb päev läinud Kuuba Musta Kevade nime all.

Need, kes on suutnud vanglakarmuses ellu jääda, kannavad ebaõiglast karistust veel teadmata aja. Kokku on Kuubas täna üle 200 poliitvangi ning just nende toetuseks korraldatakse täna üle maailma erinevaid üritusi.

Tallinnas toimub toetusmeeleavaldus (nn avalik “tardumine”) Viru tänaval algusega kell 18:00. Sihtasutus Unitas soovib rahumeelse protesti vormis korraldatud aktsiooniga tähelepanu tõmmata ühele paljudele kurbadest sündmustest Kuuba lähiajaloos. Sellel aastal on kavas mitmeid üritusi, et juhtida avalikkuse tähelepanu selles saareriigis toimuvatele inimõiguste rikkumistele.

Tweet This Post 

Täna hommikul Riigikogusse sõites, Tiibeti lipp tagaakna kohal lehvimas, märkasin juba poole mäe pealt sama lipuga Valdur Lahtvee sõiduautot. Varahommikul tööle tulles oli ta leidnud parima parkimiskoha otse sõidutee ääres.

Autolipp, aga ka küünla süütamine, on väike, aga oluline panus Tiibeti kultuurrahva toetamiseks. Just kui piisk meres, kuid ilma selleta oleks meri piisa võrra väiksem. Ei tasu ju unustada, et sarnaseid “piisakesi” annavad täna tuhanded head inimesed üle maailma.

Tiibeti toetusrühm kutsub üles süütama küünlad

Tiibeti toetusrühm kutsub üles süütama küünlad Riigikogu Tiibeti toetusgrupp kutsub kõiki eestlasi üles süütama kodudes küünlad väljendamaks tuge Hiina Rahvavabariigi poolt okupeeritud ja rõhutud Tiibeti rahvale.

Tiibeti toetusgrupi juhi Aleksei Lotmani sõnul märgib 10. märts 1959 tiibetlaste meeleheitliku ülestõusu kõrgpunkti maa annekteerinud võõrvallutajate vastu. „Tiibeti toetusaktsioonid toimuvad täna kõikjal maailmas,“ toonitas ta. Nii nagu toona uputas Hiina Rahvavabariik Tiibeti iseolemise verre ja varemetesse, nõnda suruti halastamatu jõhkrusega maha ka 2008. aasta kevadel toimunud tiibetlaste meeleavaldused.

„Küünla süütamise ja nende sündmuste peale mõtlemisega tõestame, et maailm ei ole unustanud ebaõigluse ja vägivalla käes kannatavat kultuurrahvast,“ märkis toetusrühma liige Silver Meikar. Informatsioonikillud kohapealt räägivad mälestuspäeva lähenedes üha sagedamatest arreteerimistest ning suurenevatest sõjaväe patrullidest Lhasas. Tiibet, vanade kultuuritraditsioonide ja unikaalse looduskeskkonna varjupaik on hävimas. Väliskülaliste ligipääs piirkonnas olukorraga tutvumiseks on jätkuvalt täielikult või osaliselt piiratud.

Riigikogu Tiibeti toetusrühma esimees on Aleksei Lotman, aseesimees Ken-Marti Vaher ja liikmed Andres Herkel, Mart Jüssi, Mart Laar, Valdur Lahtvee, Silver Meikar, Mart Nutt, Jaak Salumets, Toomas Trapido, Peeter Tulviste ja Lauri Vahtre.

Tweet This Post 

Armastame kulutada oma aega, trükimusta ja närve võitluses parima sümboli (nime, logo, ausamba jne) eest. Mida see sõdur ikka seal Kaarli puiesteel sümboliseeris? Kas Vabadussammas on lihtsalt ebakvaliteetne või arhitektuuriliselt sobimatu kah? Palju riik ikka selle Welcome to Estonia eest maksis ja miks?

Nime probleem peaks olema tuttav igale perekonnale, kus lapsevanemad pikki arutlusi peavad veel sündimata võsukesele sobivaima nime valimisel. Vahel on tulemus päris veider. Sõber rääkis perekonnast, kus mees soovis panna pojale sellal populaarse filmi Matrixi peaosalise järgi nimeks Neo ja ema Vanas Testamendis esinenud Naatani (Nathan). Sündinud kompromiss Neo-Naatan tõi pojale paratamatult kaasa suhteliselt ebameeldiva hüüdnime – neonats.

Ka erakond on justkui perekond, kus nime valimine või vahetamine kütab kirgi, tekitab tüli ning on kulukas. Uisapäisa seda teha ei tohi ning kindlasti on nimevahetus ohtlik ja kulukas siis, kui erakond on populaarne ja selle bränd tugev. Selles suhtes oli Mõõdukate transformeerumine Sotsiaaldemokraatlikuks Parteiks kiire, valutu ja lihtne.

Reformierakonna eelkäija, Eesti Liberaaldemokraatlik Partei, loodi täpselt 20. aastat tagasi, 9.märtsil 1990. aastal Eesti Projekti saalis Tallinnas. 1994. aastal ühines ELDP Siim Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusgrupiga ning ühispartei nimeks sai Eesti Reformierakond. Eile toimunud ELDP sünnipäeva tähistamisel ütles Kallas, et Reformierakond oli võimalikest nimedest parim.

1994. aastal arvatavasti oligi. Selleks, et saaksime rikkaks, demokraatlikuks ja tugevaks Euroopa riigiks vajasime reforme kõigis valdkondades. Pole kahtlust, et oleme Euroopa Liidu, NATO ja Schengeni liige tänu 1990. aastate keskel tehtud jõulistele ja keerulistele otsustele. Õige pea saame teada, et kas 2011. aasta 1. jaanuaril liitume ka euro-tsooniga.

Kas sellega on riik valmis? Kindlasti mitte. Kuid vaieldamatult ei ole meil vaja enam teha kiireid ja tormilisi reforme, vaid põhjalikult kaaludes muutma konkreetseid seaduspügalaid. Vahel peame tõmbama hoopis pidurit, näiteks siis, kui väljakäidud idee ei kannata kriitikat – olgu selleks näiteks kas või Kiisleri „teeme-piirid-kähku-ümber“ haldusreform.

Mängides sümboliga – nimega – oli seepeale meid lihtne tembeldada „reformipiduriteks“. (Kui pidur olemine tähendab, et rumalustele öeldakse „ei“, iga muudatust kaalutakse põhjalikult ning põhimõtteks on vanasõna „üheksa korda mõõda ja üks kord lõika“, peame selle hüüdnime üle pigem uhkust tundma.) Sümbolil on võimas jõud – see tuletab meile pidevalt meelde, et kes me oleme, millised on meie väärtused, mille eest me seisame ja kuhu tahame välja jõuda.

Olen arvamusel, et Eesti Reformierakond peaks minema tagasi oma juurte juurde ning saama Eesti Liberaaldemokraatlikuks Erakonnaks. Seda nii sisu kui ka nime poolest. Puhtalt nimest ei aita – tasub vaid meenutada läbi ajaloo toimunud liberalismi nime väärkasutamist, näiteks selle taha maskeerinud äärmuslast Žirinovskit ja tema libaparteid.

Pole kahtlustki, et oleme majandusküsimustes tõelised liberaalid. Meie majanduspoliitika on toonud Eestile selle edu, mida eelnevalt kirjeldasin. Samuti saame uhkust tunda mitmete liberaalsete pere- ja sotsiaalpoliitikat puudutava reformi osas. Olgu esimeseks näiteks vanemahüvitis, mis on suurendanud sündimust ja andnud peredele kindlustunde ning teiseks näiteks põhimõte sotsiaalpoliitikas, et laustoetamise asemel tuleb maksumaksja raha anda neile, kes tõesti abi vajavad.

Ka headel aegadel suutsime vastu seista vasakparteide soovitusele kogu maksudest laekunud raha kiiresti laiaks lüüa ja lisaks veel laenu võtta. Tänu sellele ei ole me astunud mülkasse, kus täna sipleb Kreeka. See ei ole mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa ülesanne veelgi tugevamalt võidelda sotsialismitondi vastu.

Kuid on veel üks tont, mis ähvardab võtta selle, mis liberaalidele kõige väärtuslikum – isikuvabadused. Kõva käe ja valju korra ihalus ei ole ühiskonnast kuskile kadunud, kuigi sellist poliitikat avalikult propageerinud parteid pole enam. Karmi korra pooldajad suurte loosungite alla veel ei kogune. Nad püüavad vabaduspirukalt tükikesi ampsata varjatult, justkui vastikud närilised, kes öötundidel sahvris nohistamas käivad.

Olgu üheks selle näiteks eelmisel aastal toimunud debatt karistusseadustiku karmistamise üle. Põhiseaduse riivele viidates saatis president esimese versiooni Riigikokku tagasi, kuid pisut nokitsetud uuele eelnõule kirjutas ta alla. Kõige jubedamad ettepanekud jäid kehtima hakanud seadusest välja, kuid väike tükike vabaduspirukast näksati ikkagi ära.

Kes on selleks poliitiliseks jõuks, mis peaks alati astuma vastu püüetele piirata (isiku-, meedia- jne) vabadusi? Loogiline vastus on, et liberaalid. Veelgi enam. Liberaalid peaksid häälekalt toetama vähemuste õigusi, võitlema ühe „tõese“ ajalookäsitluse vastu, ajama väärtustepõhist välispoliitikat ning ehitama multikultuurset riiki.

Fundamentaalsete reformide aeg hakkab läbi saama. Nüüd peame kindlustama meie liberaalse majandus-, sotsiaal- ja perepoliitika jätkumise, kuid päevakorrale tõstma ka teised klassikalised liberaalsed teemad. Nimevahetus Eesti Liberaaldemokraatlikuks Erakonnaks iseenesest seda ei taga, kuid loob võimaluse, et iga seaduspügala muutmise juures küsime alati endilt, et kas see ikka läheb kokku nende väärtustega, mida meie erakonna nimi kannab.

Euroopa liberaale ühendav katusepartei on European Liberal Democrats and Reform Party ning enamikes Euroopa riikides on liberaalid Liberaali nime kasutamas. Erandeid on ka, näiteks Taani, kus Venstre tähendab „vasak“, kuid vaevalt peaksime nendelt eeskuju võtma. Saksamaa Freie Demokratische Partei (FDP) nimes sisaldub aga liberaalide põhiväärtus – vabadus.

(ELDP aastapäeva puhul soovitan lugeda partei asutajaliikme Paul-Eerik Rummo meenutusi: http://www.reform.ee/kandidaat/paul-eerik-rummo/blogi/2125/eldp-reformierakonna-embruo)

Tweet This Post 

Välispoliitika instituudi traditsiooniline väljaanne esitab hea ülevaate teemadest, mis eelneval aastal on välispoliitikale värvi andnud. 2009. aasta kogumikus leiab mõtiskluse uuest maailmakorrast ja Euroopa piiridest kuni põhjaliku Nord Stream’i projekti analüüsini.

Mõne lõiguga on raske seda raamatut tutvustada. Pole ju mõtet kõiki artikleid eraldi analüüsida, kuid veelgi rumalam oleks püüda leida artiklite ühisosa ja seeläbi anda hinnang Eesti välispoliitikale. Alati võiks ju küsida, et miks mõned olulised teemad käsitlemist leidnud ei ole, kuid see ei viiks meid ju ka edasi.

Seega soovitan kõigil välispoliitika huvilistel „Estonian Foreign Policy: Yerabook 2009“ kätte võtta ja see vähemalt läbi lehitseda. Olen kindel, et igaüks leiab vähemalt ühe enda jaoks huvitava artikli.

Ütlen lihtsalt aitäh Eesti Välispoliitika Instituudi juhile Andres Kasekampile, kes antud kogumiku koostamise, toimetamise ja väljaandmise eest juba aastaid vastutanud on.

Tweet This Post