Armastame kulutada oma aega, trükimusta ja närve võitluses parima sümboli (nime, logo, ausamba jne) eest. Mida see sõdur ikka seal Kaarli puiesteel sümboliseeris? Kas Vabadussammas on lihtsalt ebakvaliteetne või arhitektuuriliselt sobimatu kah? Palju riik ikka selle Welcome to Estonia eest maksis ja miks?

Nime probleem peaks olema tuttav igale perekonnale, kus lapsevanemad pikki arutlusi peavad veel sündimata võsukesele sobivaima nime valimisel. Vahel on tulemus päris veider. Sõber rääkis perekonnast, kus mees soovis panna pojale sellal populaarse filmi Matrixi peaosalise järgi nimeks Neo ja ema Vanas Testamendis esinenud Naatani (Nathan). Sündinud kompromiss Neo-Naatan tõi pojale paratamatult kaasa suhteliselt ebameeldiva hüüdnime – neonats.

Ka erakond on justkui perekond, kus nime valimine või vahetamine kütab kirgi, tekitab tüli ning on kulukas. Uisapäisa seda teha ei tohi ning kindlasti on nimevahetus ohtlik ja kulukas siis, kui erakond on populaarne ja selle bränd tugev. Selles suhtes oli Mõõdukate transformeerumine Sotsiaaldemokraatlikuks Parteiks kiire, valutu ja lihtne.

Reformierakonna eelkäija, Eesti Liberaaldemokraatlik Partei, loodi täpselt 20. aastat tagasi, 9.märtsil 1990. aastal Eesti Projekti saalis Tallinnas. 1994. aastal ühines ELDP Siim Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusgrupiga ning ühispartei nimeks sai Eesti Reformierakond. Eile toimunud ELDP sünnipäeva tähistamisel ütles Kallas, et Reformierakond oli võimalikest nimedest parim.

1994. aastal arvatavasti oligi. Selleks, et saaksime rikkaks, demokraatlikuks ja tugevaks Euroopa riigiks vajasime reforme kõigis valdkondades. Pole kahtlust, et oleme Euroopa Liidu, NATO ja Schengeni liige tänu 1990. aastate keskel tehtud jõulistele ja keerulistele otsustele. Õige pea saame teada, et kas 2011. aasta 1. jaanuaril liitume ka euro-tsooniga.

Kas sellega on riik valmis? Kindlasti mitte. Kuid vaieldamatult ei ole meil vaja enam teha kiireid ja tormilisi reforme, vaid põhjalikult kaaludes muutma konkreetseid seaduspügalaid. Vahel peame tõmbama hoopis pidurit, näiteks siis, kui väljakäidud idee ei kannata kriitikat – olgu selleks näiteks kas või Kiisleri „teeme-piirid-kähku-ümber“ haldusreform.

Mängides sümboliga – nimega – oli seepeale meid lihtne tembeldada „reformipiduriteks“. (Kui pidur olemine tähendab, et rumalustele öeldakse „ei“, iga muudatust kaalutakse põhjalikult ning põhimõtteks on vanasõna „üheksa korda mõõda ja üks kord lõika“, peame selle hüüdnime üle pigem uhkust tundma.) Sümbolil on võimas jõud – see tuletab meile pidevalt meelde, et kes me oleme, millised on meie väärtused, mille eest me seisame ja kuhu tahame välja jõuda.

Olen arvamusel, et Eesti Reformierakond peaks minema tagasi oma juurte juurde ning saama Eesti Liberaaldemokraatlikuks Erakonnaks. Seda nii sisu kui ka nime poolest. Puhtalt nimest ei aita – tasub vaid meenutada läbi ajaloo toimunud liberalismi nime väärkasutamist, näiteks selle taha maskeerinud äärmuslast Žirinovskit ja tema libaparteid.

Pole kahtlustki, et oleme majandusküsimustes tõelised liberaalid. Meie majanduspoliitika on toonud Eestile selle edu, mida eelnevalt kirjeldasin. Samuti saame uhkust tunda mitmete liberaalsete pere- ja sotsiaalpoliitikat puudutava reformi osas. Olgu esimeseks näiteks vanemahüvitis, mis on suurendanud sündimust ja andnud peredele kindlustunde ning teiseks näiteks põhimõte sotsiaalpoliitikas, et laustoetamise asemel tuleb maksumaksja raha anda neile, kes tõesti abi vajavad.

Ka headel aegadel suutsime vastu seista vasakparteide soovitusele kogu maksudest laekunud raha kiiresti laiaks lüüa ja lisaks veel laenu võtta. Tänu sellele ei ole me astunud mülkasse, kus täna sipleb Kreeka. See ei ole mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa ülesanne veelgi tugevamalt võidelda sotsialismitondi vastu.

Kuid on veel üks tont, mis ähvardab võtta selle, mis liberaalidele kõige väärtuslikum – isikuvabadused. Kõva käe ja valju korra ihalus ei ole ühiskonnast kuskile kadunud, kuigi sellist poliitikat avalikult propageerinud parteid pole enam. Karmi korra pooldajad suurte loosungite alla veel ei kogune. Nad püüavad vabaduspirukalt tükikesi ampsata varjatult, justkui vastikud närilised, kes öötundidel sahvris nohistamas käivad.

Olgu üheks selle näiteks eelmisel aastal toimunud debatt karistusseadustiku karmistamise üle. Põhiseaduse riivele viidates saatis president esimese versiooni Riigikokku tagasi, kuid pisut nokitsetud uuele eelnõule kirjutas ta alla. Kõige jubedamad ettepanekud jäid kehtima hakanud seadusest välja, kuid väike tükike vabaduspirukast näksati ikkagi ära.

Kes on selleks poliitiliseks jõuks, mis peaks alati astuma vastu püüetele piirata (isiku-, meedia- jne) vabadusi? Loogiline vastus on, et liberaalid. Veelgi enam. Liberaalid peaksid häälekalt toetama vähemuste õigusi, võitlema ühe „tõese“ ajalookäsitluse vastu, ajama väärtustepõhist välispoliitikat ning ehitama multikultuurset riiki.

Fundamentaalsete reformide aeg hakkab läbi saama. Nüüd peame kindlustama meie liberaalse majandus-, sotsiaal- ja perepoliitika jätkumise, kuid päevakorrale tõstma ka teised klassikalised liberaalsed teemad. Nimevahetus Eesti Liberaaldemokraatlikuks Erakonnaks iseenesest seda ei taga, kuid loob võimaluse, et iga seaduspügala muutmise juures küsime alati endilt, et kas see ikka läheb kokku nende väärtustega, mida meie erakonna nimi kannab.

Euroopa liberaale ühendav katusepartei on European Liberal Democrats and Reform Party ning enamikes Euroopa riikides on liberaalid Liberaali nime kasutamas. Erandeid on ka, näiteks Taani, kus Venstre tähendab „vasak“, kuid vaevalt peaksime nendelt eeskuju võtma. Saksamaa Freie Demokratische Partei (FDP) nimes sisaldub aga liberaalide põhiväärtus – vabadus.

(ELDP aastapäeva puhul soovitan lugeda partei asutajaliikme Paul-Eerik Rummo meenutusi: http://www.reform.ee/kandidaat/paul-eerik-rummo/blogi/2125/eldp-reformierakonna-embruo)

Tweet This Post