Raamatuneljapäev V: Greg Mortenson and David Oliver Relin: Three Cups of Tea
Paari aasta eest esines Välisministeeriumi konverentsisaalis USA kõrge sõjaväelane, kes ütles, et haridus on ainuke vahend, mis suudaks pakkuda pikaajalist lahendust võitluses terrorismi vastu. Aus avaldus mehelt, kes on saanud oma pagunid sõjaliste operatsioonide eest piirkonnas, kus ka meie sõdurid iga päev oma elu riski seavad.
Viimasel Kaitseväe peastaabi külastusel küsisin, et milline on hariduse pakkumise olukord Afganistanis meie vastustuse alla kuuluv Wasadi piirkonna kolmes suurimas külas. Kahest koolist töötas üks ning haridust pakutakse vist ka tütarlastele. Piirkond muutuks märksa turvalisemaks siis, kui Afganistani keskvõim seal märksa rohkem esindatud oleks.
Sama vähe nägi keskvõimu toetust mägironija Greg Mortenson ida-Pakistani Baltistanis, kus ta 17 aastat tagasi ebaõnnestunud K2 mäetipu vallutamise järel tänu kohalike abile üldse ellu jäi. Korphe küla masendav vaesus, kuid selle elanike ennastsalgav külalislahkus, liigutas Gregi nii tugevasti, et ta pühendas oma edaspidise tegevuse Pakistani ja Afganistani vaeste piirkondade elanike elujärje parandamisele. Suurtest raskustest ja armsatest võitudest selles õilsal teel antud raamat räägibki.
Irooniliselt tõdeb Mortenson, et Pakistani keskvõim nägi nii palju vaeva ja kulutas meeletult raha selle (Kashmiri-äärse) piirkonna sõjaliseks kindlustamiseks, kuid hoolis väga vähe seal elavate inimeste heaolust. Kui võrrelda rahasummasid, mida investeerime meie (st NATO riigid) Afganistani sõjalisele missioonile summadega, mis otseselt on mõeldud kohalike elukvaliteedi parandamiseks, võime tõdeda, et midagi pole muutunud.
Mortenson toetas Afganistani ründamist, sest ta nägi ise kannatusi, mida Talibani režiim kohalikele tekitas. Kuid sissetung on tema joaks vaid esimene samm võitmaks sõda terrorismi vastu ning tal on hirm, et teist veelgi olulisemat sammu ei astuta (lk 294). Terror ei sünni mitte selle pärast, et mingi grupp inimesi kuskil Pakistanis või Afganistanis otsustavad lääneinimesi vihata. See sünnib selle pärast, et lastele ei pakuta inimväärset tulevikku, mis paneks neid valima surma asemel elu. (lk 292)
Mortenson on veendunud, et hariduse pakkumine, kuid oluline on, et see oleks tasakaalustatud ning koolis saaksid käia nii poisid kui ka tüdrukut. Pärast esimesi edukaid koolide ehitamise, õpikute hankimise ja õpetajate palkamise projekte hakkas piirkonda voolama Saudi Araabia raha, millega ehitati sadu Wahhabismi ideoloogiat levitavaid koole – madrassa’sid. Just Wazirstanis asuvas Bannu’s asuvas Madrassa-I-Arabia sai näiteks oma „hariduse“ John Walker Lindh alias Ameerika Taliban. (lk 160)
Madrassa koolid on Mortensoni hinnangul vihkamise ja vastandumise kasvulavad, kuid neid ei või seostada Islami ideoloogiaga. Selle kinnituseks olgu kas või Shia moslemite ülemkogu otsus, mis andis Mortensoni tasakaalustatud haridust pakkuvatele koolidele rohelise tule.
Ida-Pakistani Shia moslemite usuline juht Syed Abbas Risvi luges 1998 aastal Imam Bara Mošees Mortensonile otsuse ette: „Meie püha Koraan ütleb meile, et kõik lapsed peaksid saama hariduse, sealhulgas meie tütred ja õed. Pühas Koraanis ei ole reeglit, mis keelaks välismaalastel teha koostööd Moslemi vendade ja õdedega. /…/ Teil on meie luba, õnnistus ja palved.“ (lk 199).
Sellega kõrvaldati Mortensoni teelt (vähemalt ajutiselt) üks paljudest takistustest – mõne küla korrumpeerunud usujuhi ameeriklasele pandud fatwa. Raskused finantside leidmiseks, logistilised probleemid, karm kliima ja kultuurilised erinevused pidurdasid pidevalt uute koolide, puurkaevude ja muude vajalike objektide rajamist. Kuid raamat ei räägi mitte ainult sellest.
„Three Cups of Tea“ avab heaoluühiskonna lugejale uue maailma, kus mõisted aeg, elu ja sõprus omavad täiesti teistsugust tähendust. „Korphe küla on olnud ilma koolita 600 aastat,“ lohutas külavanem Haji Ali Mortensoni, kes avastas, et kohalikud ei olnud kooli ehitusega enne karmide ilmade saabumist algust tehtud. „Mis see üks talv lisaks ikka teeb?“ (lk 139). Kannatlikkus oli Baltistani elanike silmapaistvaim omadus.
Oleme harjunud, et sõidame Tartust Tallinnasse umbes kahe ja poole tunniga ning ei kujuta ette, kui see teekond võtaks näiteks nädala. Pakistani ja Afganistani mägises ja korralike sõiduteede vaeses piirkonnas võtab vahel mõnekümne kilomeetri läbimine ööpäeva. Juba see paneb elurütmi paika.
Palju erinevusi võime leida ka eluväärtustes, mille on kenasti kokku võtnud ühe teise Himaalaja riigi, Bhutani kuningas, öeldes, et õige rahva edukuse mõõdupuu ei ole mitte riigi kogutoodang (gross national product), vaid õnnelikkuse kogutoodang (gross national happiness). Raamatus on loetamatult näiteid, kus leiab kinnitust tõdemus, et haridusvõimaluste loomine teeb õnnelikemaks nii lapsed kui ka nende vanemad ning on ka elukvaliteedi tõstmise eeltingimuseks.
Saab rõõmustada, et Afganistani suunatavatest vahenditest suureneb soomusmasinate, padrunite ja kuulivestide kõrval pidevalt see summa, mis on mõeldud kohalike elukvaliteedi tõstmisele. Jah, jätkuvalt läheb palju raha vasakule ning võitlus korruptsiooniga on alles lapsekingades, kuid ikkagi on see samm õiges suunas.
Kahju vaid, et selle peale ei tuldud siis, kui hangiti sadade miljonite dollarite eest relvastust Punaarmee vastastele gruppidele. Kui siis oleks kas või murdosa summadest läinud tasakaalustatud koolide ehitamisele, teedevõrgu rajamisele ja veevarustusprobleemide lahendamisele, ei peaks me arvatavasti täna tuhandeid kordi suuremaid summasid terrorismivastasele sõjale kulutama.
