Kas uus oranž revolutsioon?
Viktor Janukovitš võitis küll ausatel ja vabadel valimistel, kuid presidendina on ta euroopalikke väärtusi toetanud vaid läänes peetud kõnedes. Venemaa Musta mere laevastikuga lepingu pikendamise protsess on järjekordseks tõestuseks demokraatia tagasikäigust Ukrainas.
Võib vaielda selle üle, et kui palju Ukraina lepingust rahaliselt ja poliitiliselt võitis või kaotas, kuid kindlasti peame hukka mõistma selle, kuidas seda tehti. Nii oluline ja tundlik kokkulepe saavutati Vene ja Ukraina presidentide vahel ilma igasuguse avaliku debatita. Teerulliga sõideti üle mitte ainult opositsioonist ja ajakirjanikest, vaid kogu rahvast.
Teerullipoliitikat kasutas Janukovitši Regioonide Partei ja selle puudlid ka teisipäeval lepingu ratifitseerimisel Ukraina parlamendis ehk Verhovna Radas. Paljuks ei peetud ka hääletada nende saadikute eest, kes füüsiliselt tuhandete kilomeetrite kaugusel asusid. Pinged parlamendis kasvasid üles kakluseks, mille tulemusena mitmed saadikud ka arstiabi vajasid.
Rusikatega poliitika tegemine võiks anda selge eelise maailma poksitšempionile Vitali Klitškole, kes äsja teatas oma partei UDAR (tõlkes „hoop”) asutamisest. Rusikate ja ühe-mehe-parteide asemel vajab Ukraina aga märksa enam demokraatlike väärtuste kaitset.
Ajakirjandusvabaduse eest seisev organisatsioon Piirideta Reporterid saatis 23. aprillil avaliku kirja Ukraina siseministrile juhtimaks tähelepanu viimastel kuudel toimunud ajakirjanike tagakiusamisele. Teated ajakirjanike peksmistest ja vahistamistest, meediafirmade survestamisest tuletavad meelde Kutšma aegset režiimi. Demokraatia vähikäigule Ukrainas on tähelepanu juhtinud ka Amnesty International ja mitmed teised inimõiguste kaitsmisega tegelevad organisatsioonid.
Ukraina on väga lähedal olukorrale, mis tõi viis aastat tagasi tänavatele sadu tuhandeid meeleavaldajaid. Vahe on selles, et täiesti põhjendatult on oranži tiiva läbikukkunud juhid kaotanud suure osa usaldusest nii Ukrainas kui ka läänes. Ma loodan väga, et protestijad suudavad siiski koonduda mingi poliitiku asemel hoopis suure eesmärgi taha, mille nimeks demokraatlikum Ukraina.
(Arvamusartikkel ilmus EPL-onlines http://www.epl.ee/artikkel/575823)
Pressiteade: Ukrainas on löögi all meedia- ja kodanikuvabadus
Riigikogu Eesti-Ukraina parlamendirühma esimehe Silver Meikari sõnul on täna Ukraina Parlamendis toimunud sündmused järjekordseks sammuks demokraatia vähenemise teel. Vene Föderatsiooni Musta mere laevastikuga lepingu pikendamise hääletusel toimus rüselus, pilluti esemeid ja lõhati suitsupomm.
’’Märul parlamendis on ennekuulmatu, kuid sama ennekuulmatu on ka see, kuidas president Janukovitši partei täna hääletust läbi viis,’’ ütles Silver Meikar. ’’Valimisstulemustest selgub näiteks, et lepingu poolt andis hääle ka saadik Serhiy Holovaty, kellega koos osalesin täna Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee istungil Strasbourgis.’’
Silver Meikar on mures meedia- ja kodanikevabaduste ja Ukraina konstitutsiooni vastaste sammude pärast, mis on toimunud pärast Janukovitši presidendiks vannutamist. ’’On põhjust arvata, et põhiseadusele ei vasta nii mais toimuma pidanud kohalike valimiste edasilükkamine kui kurikuulsa Musta mere laevastiku lepingu sõlmimine, rääkimata valimiste võltsimisest Ukraina Parlamendis.
Ajakirjandusvabaduse eest seisev organisatsioon Piirideta Reporterid saatis 23. aprillil avaliku kirja Ukraina siseministrile juhtimaks tähelepanu viimastel kuudel toimunud ajakirjanike tagakiusamisele.
Meikari hinnangul tuletavad teated ajakirjanike peksmistest ja vahistamistest, meediafirmade survestamisest ning võimu salatsemisest meelde Kutšma aegset režiimi.
(Homme kirjutan pikemalt)
Riigikogu Tiibeti toetusrühma kaastundeavaldus
Riigikogu Tiibeti toetusrühm edastas läbi Hiina Rahvavabariigi saatkonna Tallinnas kaastundeavalduse Tiibetis, Qinghai provintsis toimunud maavärinas kannatanutele. Hiina Rahvavabariigis toimub täna üleriigiline leinapäev mälestamaks looduskatastroofi ohvreid.
Peamiselt tiibetlastega asustatud Qinghai provintsi mägised alad on ajaloolise Tiibeti riigi osa, kuid ei kuulu täna Tiibeti autonoomse piirkonna koosseisu. Tiibeti eksiilvalitsuse esindaja kaudu teame, et leinajad igatsevad üle kõige seda, et Hiina valitsus lubaks erakorraliselt piirkonda külastada Tiibeti rahva vaimsel juhil dalai laamal. Just seetõttu paluvad nad, et demokraatlike riikide solidaarselt mõtlevad kodanikud ja Tiibeti sõbrad toetaksid leinajate soovi ja avaldaksid survet Hiina RV võimudele.
Meie kaastundeavalduses seisab:
Avaldame sügavat kaastunnet kõigile hukkunute ja kannatanute lähedastele ning peredele. Oleme oma mõtetes hukkunute lähedastega ja soovime kõigile vigastatuile kiiret paranemist.
Riigikogu Tiibeti toetusrühm ühineb Hiina Rahvavabariigis täna toimuva üleriigilise leinapäevaga ning mälestab Tiibetis, Qinghai provintsis toimunud maavärina ohvreid.
Kutsume Hiina Rahvavabariigi võime üles lubama Tiibeti rahva usujuhti dalai laamat katastroofi piirkonda pakkuma lohutust ohvrite omastele.
Aleksei Lotman
Ken-Marti Vaher
Andres Herkel
Mart Jüssi
Mart Laar
Valdur Lahtvee
Silver Meikar
Mart Nutt
Jaak Salumets
Toomas Trapido
Peeter Tulviste
Lauri Vahtre
Raamatuneljapäev VI: Frank Miller: „Sin City“
Lubaduse eest, et selle läbi loen, kinkis kaksikvend Oliver mulle sünnipäevaks Frank Milleri koomiksi Sin City. Koomiksikultuur ei ole Eestisse jõudnud (kui välja arvata laste lemmikud Moomid ja Micky Mouse) ja tänu internetiarengule arvatavasti ei jõugi. Turus, kus vend doktorit teeb, leidub aga isegi koomiksisõprade pubisid.
Frank Milleri „Sin City“ on selline klassika, et seda ei ole mõtet siinkohal tutvustada. Küll võin avaldada tunnustust koomiksi põhjal väldatud filmile, mis raamatu lugemisel pidevalt kummitas. Koostöös Robert Rodriguezega suutis Frank oma koomiksi suurele ekraanile tuua sellisel tasemel, et koomiksi lugemisel muutusid pildid elavaks ning peaosaline Marv kõnetas Mickey Rourke häälega.
Tolmupilv toob rongiühenduse
(Artikkel ilmus toimetatud kujul 20. aprilli Õhtulehes: http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=375221&q=meikar)
Vene-Ukraina gaasisõda viis toasooja paljudes Kesk-Euroopa kodudest jahedas talves kaks aastat tagasi, kuid tõstis energiajulgeoleku teema püünele. Sarnaselt peab Euroopa lennuvõimetuks muutnud tuhapilv tõstma transpordijulgeoleku teema tähtsust ning seeläbi tuult tiibadesse puhuma ka Rail Baltica projektile.
Paljuski oleme tagasi 90-ndate alguse Eestis, kus reisi Kesk-Euroopasse mõõdeti tundide asemel päevadega. Aastaid näinud kaugliinibussid viisid soovijad paarikümne tunniga Berliini, Frankfurti ja Münchenisse. Mäletan, et Leedu-Poola piirile jõudes mõtlesin alati, et küll leedukatel ikka veab – elavad Euroopale 10 tundi lähemal.
Seiskunud lennuliiklus tuletas meelde, et elame Euroopa äärealal. Lennujaamadesse lõksu jäänud eestlased otsivad maatransporti kodumaale, kuid võimalused on ahtakesed. Ilma õhutranspordita oleme Euroopa perifeeria, sest rongiühendus Euroopaga puudub ning Via Baltica on läänestandardite järgi külatee.
Euroopa energiajulgeoleku põhimõtted saab edukalt kasutada ka transpordist rääkides. Julgeoleku tagab esmalt transpordiliikide mitmekesisus, ehk arendatud on õhu-, maa- ja veeliiklus. Teisalt on kõik need transpordiliigid integreeritud Euroopa võrgustikega.
Raudrööbastega oleme mõõtmatult rohkem seotud Moskva kui Brüsseliga, sest Lääne-Euroopat ühendav reisirongide võrgustik meieni ei ulatu. Eestist ei saa rongiga isegi mitte Riiga, rääkimata siis kaugematest sihtkohtadest. Rail Baltica vajadust tunneme täna rohkem kui kunagi varem.
Aastate jooksul on koostatud erinevaid plaane ja kalkulatsioone Euroopa-suunalise rongiliikluse avamiseks. Kõige võimsamad räägivad kitsarööpalisest kiirrongist Tallinnast otse Berliini, kuid see plaan võiks teostuda alles kümnete aastate pärast. Vajame rongiühendust palju kiiremini!
Ega rong pole lennuk, mis vabalt kilomeetrite kohal õhukoridorides liigub. Kitsarööpaline raudtee lõppeb Poolas ning kõiki Balti riike läbiva rööbaste mahapanek maksaks hinnanguliselt 50 miljardit krooni. Võrdluseks olgu toodud, et kogu Eesti Raudtee infrastruktuuri väärtus on täna umbes 2 miljardit.
Reaalne võimalus on kiire reisirongiühendus läbi Tartu ja Riia Poola, kus tuleb ümberistumine teha. Tuues paralleeli lennuühendusega, ei võimalda meie väike rahvaarv avada ka otselennuliine kõigi Euroopa pealinnadega, rääkimata siis Aasia või Põhja-Ameerika sihtkohtadest. Ümberistumine on ebamugav, aga ikka parem kui aastakümneid ootamine.
Uute rongide hange on juba toimunud ning kahe aasta pärast sõidavad Eesti rööbastel mugavad ja kiiremad raudruunad. Euroopa Liidu kaasabil on Eesti täitmas Rail Baltica esimese etapi eesmärki, milleks on tagada raudteel sõidukiirus 120 kilomeetrit tunnis. See võimaldaks sõita Tallinnast Tartusse umbes pooleteist tunniga, kuid ei lahenda kiirrongiühenduse puudumise probleemi Riiaga. Nimelt ei ole lätlased olnud sama edukad Valka ja Riia vahelise raudteelõigu arendamisel. Euroopa Liit peab nõudma, et lätlased Rail Baltica arendamise kohustused täidaksid
Tänu lennuliikluse seiskumisele ei ole ida- ja läänesuunalise rongiühenduse puudumine mitte ainult meie, vaid kogu Euroopa mure. Nii nagu paljud eestlased otsivad täna võimalusi koju sõita, on paljud teiste riikide kodanikud lõksus isoleeritud Eestis. Euroopa Komisjoni abiga võime saada endale raudteeühenduse Euroopaga kiiremini kui esialgsed plaanid ette nägid.
Katõni veresaun – kas genotsiid?
 |
| From TEMP |
Täna mälestatakse Tallinnas Eesti Meremuuseumi ees 1940. aastal Katõnis toime pandud massimõrva ohvreid. Inimsusevastaseid kuritegusid ei ole õige ritta seada ega küsida, et milline neist oli kõige jubedam. Kindel on, et Katõni massimõrv on poolakatele sama traagiline sündmus, kui ukrainlastele Holodomor või meile küüditamine.
Kõik nimetatud stalinliku režiimi kuriteod sarnanevad mitmeti. Esiteks ebainimliku julmuse ja jõhkruse poolest. Teisalt ka selles, et aastakümneid ei lubatud nendest ausalt rääkida ning isegi 20. aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ei olda neid üheselt hukka mõistetud.
Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees arutame järgmisel istunginädalal kunstliku näljahäda – Holodomori – hukkamõistu küsimust. Vene saadikud on teinud mitmeid muudatusettepanekuid eesmärgiga kahtluse alla seada stalinistliku režiimi sihipärane tegevus Ukraina rahva hävitamiseks, a la „oli ikaldus ja seda kõikjal“ jne. Peaasi, et Holodomori genotsiidiks ei nimetata.
Mõne nädala eest sain kirja Poola organisatsioonilt, kes nimetab Katõni veresauna tunnustamata genotsiidiks Euroopas. Genotsiidi tunnustamise küsimus kutsub esile kirglike emotsioone, tekitab riikide/rahvaste vahele teravaid vastasseise ja toob kaasa põhjalikud arutelud rahvusvahelise õiguse üle. Alles hiljuti tekkisid pinged USA-Türgi suhetes, kui Kongress võttis taaskord vastu resolutsiooni Armeenia genotsiidist.
Probleeme tekib ka lähiajaloos toimunud jubedustele ühtse hinnangu andmisega, näiteks ei ole siiamaani jõutud kokkuleppele Darfuris kordasaadetud „puhastustöö“ genotsiidiks nimetamises. Pole siis ime, et aastakümneid tagasi toimunud sündmustele soovitakse anda erinev tähendus ja tähtsus.
„Võitleva Solidaarsuse“ seisukoht Katõni veresauna kohta on järgmine:
Põrandaaluse organisatsioonina tegutses “Võitlev Solidaarsus” aastatel 1982–1990 aktiivselt kommunistliku režiimi vastu, püüdes taastada vaba ja sõltumatut Poola riiki.
„ALTERNATYWA” była pismem Solidarności Walczącej Oddział Warszawa-ukazywała się do 1990 r.
Katõni veresaun: tunnustamata genotsiid Euroopas
Hitleri Saksamaa ja kommunistliku Venemaa vahel 23. augustil 1939. a. allkirjastatud nn. RibbentropMolotov’i pakt lõi eeldused pakti osapoolte ühisagressiooniks Poola riigi vastu ja tema territooriumi jagamiseks agressorite vahel. Nõukogude invasioon Poola vastu algas 17. septembril. Selle käigus vangistati Poola idaaladel sõjavangidena ligikaudu 250 tuhat poola sõdurit ja ohvitseri. Rahvusvaheliselt tunnustatud sõjavangide kohtlemise kokkuleppeid eirates, andis Nõukogude armee poola vangid üle oma julgeolekuorganitele, NKVD-le. Vangilangenud sõdurite reakoosseis transporditi seejärel töölaagritesse.
Kaadrija reservkaitseväelased, ohvitserid, piirivalvurid ja politseinikud paigutati aga selleks spetsiaalselt rajatud laagritesse Starobielsk’is, Kozielsk’is ja Ostaszkow’is. Samades laagrites peeti kinni ka Poola rahva teisi väljapaistvaid esindajaid -ülikoolide professoreid, ajakirjanikke, kirjanikke. Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Poliitbüroo 5. märtsi 1940. a. otsusest tulenevalt korraldasid Nõukogude juhid enam kui 26 000 Poola sõja-ja poliitvangi hävitamise. Sellise otsuse langetamiseks andis Poliitbüroole aluse Nõukogude Väliskomissar Beria, kriminaalkurjategija, kes toona vastutas Nõukogude Liidu sisejulgeoleku eest. Oma kirjalikus ettekandes kinnitas Beria, et Poola vangid on “paadunud ja parandamatud Nõukogude võimu vaenlased”. Sellest piisas, et NKVD peaks igati õigustatuks tuhandete Poola sõja-ja muude vangide hukkamise. Seejuures eirati igasuguseid õiglase kohtlemise ja kohtupidamise norme. Vangidele ei võimaldatud ei õiglast kohtumõistmist ega ka võimalust langetatud otsuse edasikaebamiseks. Beria nõudmist kinnitasid oma allkirjadega ka toonased Nõukogude Liidu tippjuhid: Stalin, marssal Voroshilov, välisminister Molotov ja Poliitbüroo liige Mikojan.
Esimene saadetis poola vangidega saabus hukkamispaika 3. aprillil 1940. a. Aprillis ja mais hukatud vangid, keda peeti kinni Kozielsk’i laagris, maeti ühishaudadesse Smolenski lähedale Katõni metsa. Samal ajavahemikul hukatud Ostaszkow’i laagris kinnipeetud vangid maeti Tveri linna lähistele Miednoje’sse ja Piatikhatki laagri hukatud vangid Harkovi eeslinna.
Mitmete ühishaudade täpseid asukohti ei ole tänaseni suudetud tuvastada. Katõni veresaunana tuntud massimõrv, mis sai oma nime maavalduse järgi, kuhu ja mille ümber mõrvatud vangid massihaudadesse maeti, kannab endas kõigi Nõukogude juhtide 5. märtsi 1940.a. otsuse ohvrite saatust. Selle otsuse ohvriteks olid nii Katõni metsas kui ka kõikjal mujal mõrvatud Poola sõjaväe ohvitserid. Katõni massimõrv oli Nõukogude riigi poolt kordasaadetud kuritegu teise riigi kodanike vastu. Selle kuriteo eest peab tänane Venemaa Nõukogude Liidu õigusjärglasena kandma täit vastutust.
Kõigi nende tuhandete süütute inimeste suhtes pandi see kuritegu toime vaid johtuvalt nende poliitilistest vaadetest ja veendumustest ning lojaalsusest oma maale. Katõni veresauna puhul on tegemist genotsiidiga. Genotsiid on rahvusvahelise õiguse termin, mille ÜRO tõi sisse oma 11. detsembri 1946. a. resolutsiooniga ja on seda hiljem kasutanud sõnastades Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni. Nendes dokumentides on sätestatud, et genotsiid kätkeb endas selliseid kuritegusid nagu mõrvad ja kindlalt määratletavale inimrühmale tõsiste füüsiliste või vaimsete vaevuste tekitamist. Sinna kuulub ka mingi rahvusrühma elustandardi tahtlik halvendamine eesmärgiga hävitada see inimkooslus või oluliselt pärssida tema juurdekasvu. Genotsiid on tuntud kui katse täielikult või osaliselt hävitada mingi oma kodakondsusele, kindlatele etnilistele või rassilistele tunnustele või siis usulistele tõekpidamistele rajatud inimrühm. Üldaktsepteeritud on lähenemine, et genotsiid kui kuritegu on aegumatu ja selle eest määratav karistus tagasiulatuv.
ÜRO antud definitsiooni kohaselt on Katõni veretöö ilma igasuguse kahtluseta käsitletav genotsiidina. See oli suunatud suure inimrühma vastu, mis oli valitud rahvuse järgi. Mõrtsukad olid ilmselgelt sihiks võtnud selle inimrühma hävitamise. Need mõlemad tunnused vastavad ÜRO genotsiidi definitsiooni tingimustele ja lubavad 5. märtsi 1940. a. otsusele järgnevat käsitleda kui genotsiidi.
Tänane Venemaa on Nõukogude Liidu õigusjärglasena olnud vastu sellele, et Katõni veretööd käsitleda kui genotsiidi. Venemaa keeldub tunnistamast Katõni veresauna kui massimõrva, mis on kvalifitseeritav genotsiidina. Lisaks kõigele muule on ilmselge, et Katõni veresaun oli ka poliitilistel põhjustel sooritatud massimõrv. Kuidas ka Venemaa juhtkond ei üritaks eitada Katõni sündmusi või neid ümber mõtestada, see neil ei õnnestu. Nii nagu ei õnnestunud see Nõukogude Liidul poole sajandi jooksul.
APRILL 2010 www.solidarni.waw.pl
Ühenduse “Võitlev Solidaarsus” Varssavi osakond
Toeta Afganistanis hukkunud kaitseväelastele mälestusmärgi rajamist
 |
| From TEMP |
Anna ka Sina oma panus hukkunud Eesti kaitseväelastele mälestusmärgi püstitamiseks Afganistanis. Mälestusmärgi eeldatavav maksumus on 100 000.- krooni, millest vähemalt 1% on nüüdseks Reservohvitseride Kogu sihtkontol olemas.
Riigikogu riigikaitsekomisjon ja Reservohvitseride Kogu algatavad korjanduse
Riigikogu riigikaitsekomisjon ja Eesti Reservohvitseride Kogu algatavad korjanduse hukkunud kaitseväelastele mälestusmärgi püstitamiseks Afganistanis. Pooled võtsid vastu järgneva ühisavalduse:
„Eesti kaitseväelased on osalenud NATO Afganistani rahvusvahelisel julgeolekutagamise operatsioonil ISAF alates 2003. aastast. Rahvusvahelised jõupingutused Afganistani stabiliseerimiseks jätkuvad. Seitsme aasta jooksul oleme kandnud ka ränki kaotusi. Seitse Eesti kaitseväelast on jätnud oma elu sinna kaugesse kriisidest räsitud riiki.
Lõuna-Afganistanis Helmandis asuvas liitlasvägede baasis Camp Bastionis, kus paikneb ka eestlaste baaslaager, on sündinud üllas traditsioon. Missioonil osalevate riikide laagrites on püstitatud mälestusmärgid oma hukkunud teenistuskaaslastele. Riigilipu all olev tagasihoidlik mälestusmärk, kuhu kantakse langenud kaitseväelaste nimed, on sõnumiks - me ei unusta oma võitluskaaslasi kunagi ja mälestus nendest elab meiega. Mälestusmärk on teisaldatav, liikudes kaasa kaitseväe baaslaagriga kui eestlased peaks suunduma teise piirkonda. Pärast Afganistani missiooni lõppu tuuakse mälestusmärk Eestisse. Mälestusmärgi eeldatavav maksumus on 100 000. krooni.
Hoidmaks meie hukkunud kaitseväelaste mälestust ning näitamaks oma sügavat austust meie kaitseväelaste missioonitunde ees algatame korjanduse, et taanlaste ja brittide kõrval ka eestlaste baaslaagris püstitataks mälestusmärk Afganistanis langenud lahingukaaslastele.
Spetsiaalne annetuskonto on 221049403340, Eesti Reservohvitseride Kogu,selgitus: Sihtannetus Mälestusmärk.“
Täiendav informatsioon: riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma,
telefon 50 74 112.
Saime kindlama ja ohutuma õhuvärava maailma
(artikkel ilmus toimetatud kujul 9. aprilli Tartu Postimehes: http://www.tartupostimees.ee/?id=247650)
Postimehe Tartu aasta tegu 2009 sai endale maailma parima aeronavigatsiooniteenuse pakkuja. Esmaspäevast vastutab Tartu Lennujaamas lennukite juhtimise eest Lennuliiklusteeninduse AS (LLT), mis on juba seitse aastat noppinud oma valdkonna edetabelites esikohti. Rõõmustagem, sest lendamine kodulinna(st) muutus ohutumaks ja kindlamaks.
Eelmise aasta 15. septembril sõlmitud raamlepingu kohaselt läheb AS Tallinna Lennujaamalt Tartu, Kuressaare, Kärdla ja Pärnu lennuväljal aeronavigatsiooniteenuse osutamine LLT-le. Meie jaoks on oluline, et alustati just Tartust, sest kvaliteetse lennujuhtimise puudumine tõttu on tartlased mitmeid kordi pidanud oma reisiplaane ümber tegema.
15. veebruaril ei jõudnud kaks lennukitäit reisijaid koju, sest üks lennujuht jäi ootamatult haigeks, teisel olid mõjusad perekondlikud põhjused ja kolmas kasutas graafiku järgi vaba päeva sõitmiseks Tallinnasse. Inimlikud põhjused, kuid väike lohutus lapsele, kes oma isa-ema koju ootas.
LLT alustab kahele lennujuhi täiendkoolitust ning juba paari kuu pärast saavad nad tornist saabuvaid lennukeid tervitada. Viis rahvusvaheliste nõuete järgi haritud ning Tartu Lennujaama lennujuhtimise pädevust omavat lennujuhti on kindlam garantii, et selliseid intsidente tulevikus enam ei juhtuks.
Olulisem lendude ärajäämise põhjus on olnud instrumentaalmaandumissüsteemi (ILS - Instrument landing system) puudumine, kuid ka siin on häid uudiseid. Täna võime peaaegu kindlalt väita, et enne halbade ilmade saabumist sügisel on maandumist abistav vahend Tartu Lennujaama paigaldatud.
ILS on iseenesest lihtne seade, mis esmakordselt leidis kasutust juba 70 aastat tagasi. Selle eesmärk on teatavate signaalidega „näidata“ lendurile, et kas lennuk on maandumisraja suhtes õiges asukohas ja sobival kõrgusel ka siis, kui mitte midagi pole näha. Ilma ILS-ita on näiteks paksu udu või lumesaju ajal maandumine ohtlik, sageli võimatu.
Kuhu edasi?
Tänu uuele aeronavigatsiooniteenuse pakkujale muutub Tartu Lennujaam kindlasti atraktiivsemaks neile, kes kaaluvad uute regulaar- või tšarterliinide avamist. Kindlasti vajame otselendu Helsingisse, sest sealt on võimalik otse lennata kaks korda rohkematesse linnadesse kui Riiast. Kokku üle 120 sihtkoha hulka kuuluvad ka kümme linna Aasias ja igapäevane lend New Yorki, iga nädal toimub umbes 1100 rahvusvahelist ja 700 siseriikliku lendu.
Odavlennufirmade jaoks jääb Tartu Lennujaam pealinna(de)st liiga kaugeks, kuid seda probleemi leevendaks kiire ja mugav rongiühendus nii Tallinnasse kui ka Riiga. Tartul on potentsiaal kujuneda piirkondlikuks transpordisõlmeks, mis tooks meie ettevõtjatele uusi kliente ning tartlastele mugavad (ja palju soodsamad!) võimalused reisimiseks.
Suures plaanis ei tohi me vaadata mingit transpordiliiki eraldi, vaid mõtlema, kuidas ühendada lennu-, bussi-, rongi-, auto ja ka jalgrattaliiklus ühtseks süsteemiks, mis oleks ühel ajal kasutajatele mugav, kui ka keskkonnasõbralik, turvaline ja taskukohane. Samas, kiiresti tuleb lahendada need kitsaskohad, kus kõige enam pigistab. Lennuliikluse ohutumaks ja kindlamaks muutmine oli just üheks selliseks.
Silver Meikar
Lennuliiklusteeninduse AS nõukogu liige, auditikomitee esimees
Riigikogu liige, Reformierakonna fraktsioon
