Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Tolmupilv toob rongiühenduse

(Artikkel ilmus toimetatud kujul 20. aprilli Õhtulehes: http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=375221&q=meikar)

Vene-Ukraina gaasisõda viis toasooja paljudes Kesk-Euroopa kodudest jahedas talves kaks aastat tagasi, kuid tõstis energiajulgeoleku teema püünele. Sarnaselt peab Euroopa lennuvõimetuks muutnud tuhapilv tõstma transpordijulgeoleku teema tähtsust ning seeläbi tuult tiibadesse puhuma ka Rail Baltica projektile.

Paljuski oleme tagasi 90-ndate alguse Eestis, kus reisi Kesk-Euroopasse mõõdeti tundide asemel päevadega. Aastaid näinud kaugliinibussid viisid soovijad paarikümne tunniga Berliini, Frankfurti ja Münchenisse. Mäletan, et Leedu-Poola piirile jõudes mõtlesin alati, et küll leedukatel ikka veab – elavad Euroopale 10 tundi lähemal.

Seiskunud lennuliiklus tuletas meelde, et elame Euroopa äärealal. Lennujaamadesse lõksu jäänud eestlased otsivad maatransporti kodumaale, kuid võimalused on ahtakesed. Ilma õhutranspordita oleme Euroopa perifeeria, sest rongiühendus Euroopaga puudub ning Via Baltica on läänestandardite järgi külatee.

Euroopa energiajulgeoleku põhimõtted saab edukalt kasutada ka transpordist rääkides. Julgeoleku tagab esmalt transpordiliikide mitmekesisus, ehk arendatud on õhu-, maa- ja veeliiklus. Teisalt on kõik need transpordiliigid integreeritud Euroopa võrgustikega.

Raudrööbastega oleme mõõtmatult rohkem seotud Moskva kui Brüsseliga, sest Lääne-Euroopat ühendav reisirongide võrgustik meieni ei ulatu. Eestist ei saa rongiga isegi mitte Riiga, rääkimata siis kaugematest sihtkohtadest. Rail Baltica vajadust tunneme täna rohkem kui kunagi varem.

Aastate jooksul on koostatud erinevaid plaane ja kalkulatsioone Euroopa-suunalise rongiliikluse avamiseks. Kõige võimsamad räägivad kitsarööpalisest kiirrongist Tallinnast otse Berliini, kuid see plaan võiks teostuda alles kümnete aastate pärast. Vajame rongiühendust palju kiiremini!

Ega rong pole lennuk, mis vabalt kilomeetrite kohal õhukoridorides liigub. Kitsarööpaline raudtee lõppeb Poolas ning kõiki Balti riike läbiva rööbaste mahapanek maksaks hinnanguliselt 50 miljardit krooni. Võrdluseks olgu toodud, et kogu Eesti Raudtee infrastruktuuri väärtus on täna umbes 2 miljardit.

Reaalne võimalus on kiire reisirongiühendus läbi Tartu ja Riia Poola, kus tuleb ümberistumine teha. Tuues paralleeli lennuühendusega, ei võimalda meie väike rahvaarv avada ka otselennuliine kõigi Euroopa pealinnadega, rääkimata siis Aasia või Põhja-Ameerika sihtkohtadest. Ümberistumine on ebamugav, aga ikka parem kui aastakümneid ootamine.

Uute rongide hange on juba toimunud ning kahe aasta pärast sõidavad Eesti rööbastel mugavad ja kiiremad raudruunad. Euroopa Liidu kaasabil on Eesti täitmas Rail Baltica esimese etapi eesmärki, milleks on tagada raudteel sõidukiirus 120 kilomeetrit tunnis. See võimaldaks sõita Tallinnast Tartusse umbes pooleteist tunniga, kuid ei lahenda kiirrongiühenduse puudumise probleemi Riiaga. Nimelt ei ole lätlased olnud sama edukad Valka ja Riia vahelise raudteelõigu arendamisel. Euroopa Liit peab nõudma, et lätlased Rail Baltica arendamise kohustused täidaksid

Tänu lennuliikluse seiskumisele ei ole ida- ja läänesuunalise rongiühenduse puudumine mitte ainult meie, vaid kogu Euroopa mure. Nii nagu paljud eestlased otsivad täna võimalusi koju sõita, on paljud teiste riikide kodanikud lõksus isoleeritud Eestis. Euroopa Komisjoni abiga võime saada endale raudteeühenduse Euroopaga kiiremini kui esialgsed plaanid ette nägid.