Raamatuneljapäev VIII: Paul Collier: Miljard kõige vaesemale.
Parafraseerides Collieri ei taha ma, et mu lapsed kasvaksid üles maailmas, kus laiutab hiiglaslik veritsev haav – miljard inimest, kes on takerdunud lootusetusse olukorda, kuigi ümberringi valitseb enneolematu küllus. Just seetõttu soovitan seda raamatut kõigile, kes viitsivad mõelda pisut kaugemale Eesti, Euroopa Liidu ja/või arenenud läänemaailma valvatud piiridest.
Eesti Välispoliitika Instituudi juhi Andres Kasekampi kutsel oli mul au osaleda arutluspanneelis eelmisel nädalal toimunud selle Paul Collieri raamatu "Miljard kõige vaesemat" eestikeelse tõlke esitlusel. Raamatusse autoriautogrammi saamisest oli mul veelgi rõõmsam meel arutluse üle avalikul üritusel kui ka eraviisiliselt pärast üritust.
Collier jagab kirvehoobiga maailmaelanikud kolmeks – 1 miljard rikastes, 4 miljardit arenevates ja 1 miljard stagnatsiooniriikides elavateks – ning küsib, et kuidas/miks peaksime aitama seda viimast kõige halvemas seisus inimesi. Vaeseima miljardi peamiseks probleemiks ei ole mitte ainult majanduskasvu puudumine, vaid LOOTUSE puudumine. „Ma arvan, et arengust võib rääkida juhul, kui tavalised inimesed hakkavad lootma, et nende lapsed näevad ühiskonda, mis on ülejäänud maailmale järele jõudnud.“ (28)
Kitsarinnaliselt mõtlevad poliitikud peaksid mõistma, „..et need vaeseima miljardi maad, need suured kaosesaared, on ohtlikud ka meie jaoks. Nad võivad kujuneda kurjategijate, terroristide ja haiguste pesitsuspaigaks.“ (177) Lisaks veel raha. „Kokkuvõttes maksab tüüpiline kodusõda riigi ja tema naabrite jaoks ligikaudu 64 miljardit dollarit. Viimase paarikümne aasta vältel on igal aastal puhkenud keskmiselt kaks uut kodusõda, seega on maailm igal aastal kaotanud üle 100 miljardi dollari ehk üleilmsest abieelarvest ligi kaks korda suurema summa“ (51)
Tasub vaid jälgida päevauudiseid, et mõista kurba tõsiasja, et kodusõdade ja konfliktide eest maksame ka meie. Võib-olla kõige lihtsam (seega ka banaalsem) näide on nurjunud riigi Somaalia piraadid, kelle tegevus on suutnud mitte ainult surmaohtu seada sealsetes vetes sõitvaid meremehi, vaid kergitada ka toornafta hinda maailmaturul (loe: hinda Eesti tanklates).
Soovimata raamatut ümber jutustada mainin vaid, et ta kirjeldab seda (peamiselt Aafrika riikidest koosnevat) nurjunud riikide gruppi, defineerib neid valitsevad arenguohud ja –lõksud ning pakub välja konkreetsed lahendused nende riikide abistamiseks. Ei, ta ei korda stamploosungit „rohkem raha“, vaid kohati vastupidi – ta põhjendab, miks vahel välisabi suurendamine toob pigem kahju (N: „hollandi lõks“) ning mis tingimustel oleks vaja hoopis sõjalist sissetungi (positiivne näide Briti armee operatsioon Palliser Sierra Leones).
Kriitikat saavad nii valitsused kui ka valitsusvälised organisatsioonid. Eriti armas on termin „rumal süda“, mida võiks võrrelda tuntud tõdemusega, „et sooviti teha kõige paremat, aga välja tuleb nii nagu alati“. Probleemi lahendamise võtit näeb ta aga tavalistest kodanikes (ehk SINUST ja MINUST): „…– inimestes, kes suudavad raamatu lõpuni lugeda“ (248), teha sellest järeldused ning sundida valitsusi kurssi muutma. (Seega palun Sind, et loeksid selle raamatu läbi!)
Arenguabi teemadest rääkimine ei tekita Eestis paraku huvi (olgu selle tõestuseks kas või vähene osavõtt raamatu esitlusest ja ka samal ajal toimunud Maailmapäeva üritustest Vabaduse väljakul). 1+4. miljardi elaniku suunas visatud nool lendab ka meie pihta: „Kuna vaesema miljardi murede lahendamisest võidaksid kõik, siis loodetakse, et keegi teine asja korda ajab“. (244)
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Birmas/Myanmaris
Euroopa Parlament võttis 19. mail vastu resolutsiooni olukorrast Birmas/Myanmaris. Vaevalt, et see Than Shwe autoritaarset režiimi inimvaenulikku poliitikat muutma paneb, kuid kindlasti ei meeldi see neile. Samuti annab sellised deklaratsioonid usku ja jõudu nendele birmalastele, kes eluga risikides julgevad nõuda vabamat ja paremat ühiskonda.
Olles mõnda aega jälginud sündmusi Birmas (ning seda ka paari aasta eest ise külastades) julgen väita, et Than Shwe juhtkond ei ole huvitatud dialoogist ning vaid karm surve võib mingeid muutusi ellu tuua. Just seetõttu tegin tumedaks need nõudmised, mis on suunatud teistele riikidele ja ühendustele. Oluline on, et USA ja EL koordineeriksid oma tegevust paremini ning nõuaksid samalaadset Birma suunalist poliitikat ka Hiina Rahvavabariigilt, Vene Föderatsioonilt ja Indialt.
Samas soovitan läbi lugeda kogu teksti, sest see annab hea faktilise ülevaate olukorrast Birmas.
__________
Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Birmas/Myanmaris
Euroopa Parlament,
/.../
A. arvestades, et Birma ametivõimud on teatanud riiklike valimiste korraldamisest 2010. aastal, mis oleksid esimesed valimised pärast 1990. aastat;
B. arvestades, et oma avaldatud kujul rikuvad viis valimisseadust ja neli dekreeti kõiki demokraatia põhimõtteid ega võimalda vabade valimiste korraldamist, eriti seetõttu, et kõrvale jäetakse 2200 teadaolevat poliitvangi; arvestades, et Birma/Myanmari usuliste rühmituste liikmetel, sh hinnanguliselt 400 000 buda mungal on selgesõnaliselt keelatud valimistel hääletada ning see toob esile asjaolu, et sõjaväehunta diskrimineerib jätkuvalt usutunnistuse või staatuse alusel;
C. arvestades, et need seadused rikuvad sõnavabaduse ja ühinemisõiguse aluspõhimõtteid; arvestades, et Birma elanikele peamiseks uudisteallikaks olevatel välisriikides paiknevatel Birma uudistekanalitel on Birmas/Myanmaris tegutsemine endiselt keelatud;
D. arvestades, et need seadused põhinevad 2010. aasta põhiseadusel, mis tagab võimulolevale režiimile toimepandud kuritegude eest karistamatuse ning näeb eriolukorras ette põhiõiguste järgimise täieliku peatamise kindlaksmääramata ajani; arvestades, et Birma/Myanmari uus põhiseadus on kavandatud tsiviilvalitsuse varjus diktatuuri säilitama ning ei taga ühtki
inimõigust ega paku tõelise muutuse väljavaateid;
E. arvestades, et igasugust dissidentlike poliitiliste seisukohtade väljendamist surutakse maha süstemaatiliselt ja jõhkralt (kasutades nt meelevaldset arreteerimist, ebaõiglast kohtumenetlust, vangitust, piinamist ja kohtuvälist hukkamist);
F. arvestades, et valimisi ei saa pidada vabadeks ja ausateks, kui opositsiooni ei ole kaasatud;
G. arvestades, et viimaste demokraatlike valimiste selge võitja Rahvusliku Demokraatia Liiga on otsustanud osalemisele seatud tingimuste tõttu 2010. aastaks välja kuulutatud valimisi boikoteerida; arvestades, et Rahvusliku Demokraatia Liiga saadeti 6. mail 2010. aastal seaduse alusel laiali, sest ta ei registreerunud valimisteks;
H. arvestades, et ASEANi 16. tippkohtumisel võeti vastu deklaratsioon, milles rõhutatakse lepituse ning vabade, korrapäraste ja kõigile avatud üldvalimiste korraldamise olulisust;
I. arvestades, et ÜRO Birma eriraportöör on Birma diktatuuri toime pandud jõhkra ja süstemaatilise inimõiguste rikkumise hukka mõistnud, märkides, et see on riiklik poliitika, millesse on kaasatud täitev-, militaar- ja kohtuvõim kõigil tasanditel, ning nõuab diktatuuri toime pandud sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude uurimiseks ÜRO
uurimiskomisjoni moodustamist;
J. arvestades, et hoolimata mitmete kuude jooksul korduvalt esitatud taotlustest ei anna Birma valitsus endiselt ELi Birma erisaadikule luba riiki külastada ja dialoogi alustada;
K. arvestades, et 2003. aastast saadik on Birma tagasi lükanud kõik ÜRO ja rahvusvahelise üldsuse poolt tehtud ettepanekud reformida oma seitsme-etapilist demokraatia edendamise rakenduskava;
L. arvestades, et praegu viibib Birmas/Myanmaris rahumeelse tegevuse eest vangistuses teadaolevalt 2200 poliitvangi, ning arvestades, et rohkem kui 140 poliitvangi jäetakse tahtlikult arstiabita, sealhulgas rühmituse 88 Generation Student juht Ko Mya Aye, kes kannatab eluohtliku südamehäire all;
M. arvestades, et sõjavägi jätkab etniliste konfliktide piirkondades tsiviilelanike inimõiguste rikkumist, kasutades muu hulgas kohtuvälist hukkamist, sunnitööd ja seksuaalvägivalda;
N. arvestades, et endiselt jätkuvad rünnakud etnilise vähemuse hulka kuuluvate tsiviilelanike vastu Ida-Birmas ning sellega kaasneb sadade tuhandete inimeste ümberasumine, kellest paljudeni on võimalik jõuda ainult naaberriikidest piiriülest abi andes, sest diktatuur on humanitaarabile piirangud seadnud;
O. arvestades, et opositsiooni esindava Rahvusliku Demokraatia Liiga juht Aung San Suu Kyi on viibinud 2003. aastast saadik koduarestis; arvestades, et 14. mail 2010. aastal arreteerisid võimuesindajad ta süüdistuse alusel, mille kohaselt Aung San Suu Kyi rikkus koduaresti tingimusi, sest lubas ameeriklase John Yettaw’ külaskäiku; arvestades, et 11. augustil 2010 määras Rangooni Inseini vangla kriminaalkohus Suu Kyi’le kolm aastat vangistust koduaresti rikkumise eest, karistus asendati hiljem 18 kuu pikkuse koduarestiga; arvestades, et 1. märtsil 2010 lükkas Birma/Myanmari ülemkohus tagasi Aung San Suu Kyi
edasikaebuse talle 2009. aastal määratud ebaõiglase karistuse kohta;
P. arvestades, et EL on endiselt Birma/Myanmari peamine abiandja ja valmis suurendama abi riigi elanikele, et parandada nende sotsiaalseid ja majandustingimusi;
Q. arvestades, et humanitaarabi peadirektoraat on vähendanud rahalist toetust Tai ja Birma piiril olevatele pagulastele hoolimata sellest, et pagulaste arv on peaaegu samaks jäänud, ning on lõpetanud pagulaslaagrites asuvate internaatkoolide rahastamise;
R. arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu, ÜRO Peaassamblee, ÜRO Inimõiguste Nõukogu, Euroopa Liit ja paljude riikide valitsused on öelnud, et Birma probleemide lahenduseks on tõhus kolmepoolne dialoog Aung San Suu Kyi ja Rahvusliku Demokraatia Liiga, rahvusrühmade tegelike esindajate ning Birma/Myanmari valitsuse vahel, ning arvestades, et Birma/Myanmari valitsus keeldub ikka veel sellist dialoogi alustamast,
1. kinnitab uuesti oma vankumatut toetust Birma/Myanmari rahvale;
2. mõistab hukka valimiste korraldamise täiesti ebademokraatlikes tingimustes ja selliste eeskirjade kohaselt, mis jätavad kõrvale peamise demokraatliku opositsioonipartei ja sajad tuhanded Birma kodanikud ilma hääletusõigusest ja valimistel kandideerimise võimalusest, mis on selge märk katsest jätta kogu opositsioon valimistest kõrvale;
3. mõistab hukka asjaolu, et uue põhiseaduse alusel tagatakse sõjaväelastele vähemalt 25% parlamendi kohtadest ning neil on volitused peatada kodanikuõiguste järgimine ja seadusandlik võim mis tahes hetkel, kui nad peavad seda vajalikuks riigi julgeoleku huvides;
4. nõuab tungivalt, et Birma/Myanmari valitsus astuks viivitamata vajalikud sammud, et tagada vabad, õiglased ja läbipaistvad valimised, sealhulgas kõigi valijate, kõigi poliitiliste parteide ja kõigi asjaomaste sidusrühmade osalemine valimisprotsessis, ning nõustuks rahvusvahelistevaatlejate kohalolekuga; nõuab, et tunnistataks kehtetuks 2010. aasta märtsis avaldatud valimisseadused, mis teevad võimatuks vabade ja läbipaistvate valimiste korraldamise;
5. kutsub Birma võime üles, et nad võtaksid kuulda rahvusvahelise üldsuse üleskutseid lubada Aung San Suu Kyil ja teistel süümevangidel osaleda poliitikas;
6. nõuab tungivalt, et rahvusvaheline üldsus teeks kõik endast oleneva, et tagada vabade ja demokraatlike valimiste läbiviimine;
7. nõuab tungivalt, et Birma/Myanmari valitsus kaotaks kogunemis-, ühinemis-, liikumis- ja sõnavabaduse piirangud, sealhulgas piirangud vabale ja sõltumatule ajakirjandusele, muu hulgas selle kaudu, et interneti ja mobiiltelefoniteenuste kasutamine tehakse vabalt kättesaadavaks ja juurdepääsetavaks, ning lõpetaks tsensuuri kasutamise;
8. mõistab sügavalt hukka Birma/Myanmari elanike inimõiguste, põhivabaduste ja peamiste demokraatlike õiguste jätkuva süstemaatilise rikkumise; kutsub Birma/Myanmari võime üles lõpetama rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse rikkumist;
9. nõuab tungivalt, et Birma/Myanmari valitsus vabastaks viivitamata ja tingimusteta kõik süümevangid, taastaks kõik nende poliitilised õigused ja hoiduks edasistest poliitilistel põhjustel vahistamistest;
10. palub ELi ÜVJP kõrgel esindajal ja liikmesriikidel avalikult toetada ÜRO Birma/Myanmari eriraportööri soovitust, et ÜRO moodustaks komisjoni, mis uuriks Birmas/Myanmaris toimepandud sõjakuritegusid ja inimsusevastaseid kuritegusid, ning lisaks selle taotluse resolutsiooni projekti, mida ÜRO Peaassamblee arutab käesoleval aastal;
11. rõhutab, et Birma/Myanmari ees seisvad poliitilisi ja sotsiaalmajanduslikke probleeme saab lahendada vaid tõelise dialoogiga kõigi sidusrühmade vahel, kelle hulka kuuluvad ka rahvusrühmad ja opositsioon;
12. kinnitab veel kord, kui tähtsad on demokraatiale ülemineku jaoks tõeline dialoog ja rahvuslik lepitus; kutsub Birma/Myanmari valitsust viivitamata alustama tõelist dialoogi kõigi parteide ja rahvusrühmadega; tunneb sellega seoses heameelt ÜRO peasekretäri ja ÜRO Birma/Myanmari eriraportööri lepituspingutuste üle;
13. nõuab tungivalt, et Hiina, India ja Venemaa valitsused kasutaksid Birma võimude suhtes oma märkimisväärset majanduslikku ja poliitilist mõjuvõimu, et Birmas/Myanmaris saaks toimuda oluline muutus paremuse poole ning lõpeks relvade ja muude strateegiliste varude tarnimine; palub ASEANi riikide valitsustel ja Hiina valitsusel, kellel on Myanmariga nn eelissuhe, kasutada oma head positsiooni, et püüda lõpetada Birma etnilise puhastuse poliitika Rohingya rahva vastu, mille tagajärjel on sajad tuhanded inimesed põgenenud üle piiri Bangladeshi ning süvenenud Coxi Bazaari ülivaese piirkonna raskused;
14. väljendab tugevat toetust ELi erisaadiku jätkuvale tööle ja kutsub Birma/Myanmari võime üles temaga täielikku koostööd tegema;
15. tunneb heameelt nõukogu otsuse üle pikendada kehtivas ELi otsuses sätestatud piiravaid meetmeid veel üheks aastaks ning rõhutab oma valmisolekut vaadata läbi, muuta või tugevdada meetmeid, mis on kohapeal toimunud arengu valguses juba vastu võetud;
16. kutsub komisjoni üles mitte vähendama, vaid suurendama toetust Tai ja Birma piiril asuvatele pagulastele ning viivitamata alustama piiriülese abi, eelkõige meditsiiniabi rahastamist;
17. kordab oma üleskutset leida lahendus Bangladeshis asuvate Rohingya pagulaste probleemile; nõuab tungivalt, et Bangladeshi valitsus annaks loa nende ametlikuks registreerimiseks pagulastena ning et Birma/Myanmari võimud lõpetaksid igasuguse Rohingya rahva tagakiusamise ja austaksid täielikult nende kui usu- ja rahvusvähemuse põhiõigusi;
18. tunneb heameelt Euroopa Liidu toetuse üle ülemaailmsele relvaembargole ning nõuab tungivalt, et komisjon alustaks aktiivset tööd seda keeldu pooldava ülemaailmse konsensuse saavutamiseks;
19. toetab ÜRO peasekretäri alustatud lepitusmissiooni ja tunneb heameelt tema otsusekindluse üle see probleem lahendada;
20. teeb oma delegatsioonidele, kes suhtlevad ASEANi riikide, Hiina, Venemaa, USA, India, Lõuna-Aasia riikide ja Jaapaniga, asetada Birma/Myarmari küsimus oma kohtumistes partneritega nendest riikidest päevakorras esiplaanile;
21. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile / liidu välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele,ELi Birma erisaadikule, Birma riiklikule rahu- ja arengunõukogule, ASEANi ja ASEMi liikmesriikide valitsustele, ASEMi sekretariaadile, ASEANi parlamentidevahelisele Myanmari komisjonile, Daw Aung San Suu Kyile, ÜRO peasekretärile, ÜRO inimõiguste ülemkomissarile ja ÜRO Birma/Myanmari inimõiguste eriraportöörile.
Janukovitš sai pärjaga (VIDEO)
Ukraina Pravda pani YouTube üles video, kus Janukovitši ja Medvedevi tseremoonia igavese tule juures lõppes Ukraina presidendile valusalt, kui vali tuul andis talle pärjaga valusa laksu. Kuid parastamine ei ole põhjus, miks ma sellest kirjutan.
Ukraina Pravda väitel keelas administratsioon selle video avalikustamise ning vaid läbi ime sai meediaväljaanne selle koopia. Poliitikuna väidan, et selline halva ilmaga toimunud äpardus riigipea mainet küll kahjustanud poleks, kuid karm video avaldamise keeld teeb seda kindlasti!
Teater teeb vabaks!? (artikli täisversioon)
Kuuldes sõna poliitika, haaras Ühtne Eesti revolvri järele. Halastamatult tulistati poliitikat ja selles osalejaid. Peaaegu saadi pihta, aga sihik oli vale. Paljude väljakuulutatud hädade vastu on juba ammu lahendus olemas: inimese vabadus. Kuna mind seal juba viimaseks liberaaliks tembeldati, siis on põhjust remargiks.
Liberaal olla tähendab uskuda, et inimesed saavad olla õnnelikud vaid siis, kui nad on vabad. Liberaalses riigis on inimesed võrdsed seaduste ees ning vabad ise otsustama, mida oma eluga peale hakata. Võimu peamine ülesanne on kaitsta demokraatliku riigikorda, kus toimuvad ausad ja vabad valimised (muuseas see pole teater), riik on kirikust lahutatud ning austatakse inimõigusi.
Pole kahtlust, et majanduspoliitikas oleme suutnud kaitsta liberalismi klassikute Adam Smithi, Friedrich von Hayeki ja Milton Friedmani ideid: avatud turg, vaba konkurents ja bürokraatia vähendamine. Seda vähemalt niipalju, kui see üldse sotsialistlikus Euroopas võimalik on. Kuid liberalism on midagi palju enamat kui majanduspoliitika.
Liberaalset riiki juhivad kodanikud, kes tahavad ja oskavad olla vabad. Väidet ümber pöörates saame tõdeda, et ilma vabade kodaniketa ei saa liberaalset riiki eksisteerida. Kui suur osa eestlastest vähem või rohkem vabatahtlikult loobuvad mõtlemast, on tulemuseks Pätsi vaikne ajastu või hullemal juhul natsionaalsotsialism.
44 päeva suutis Ühtne Eesti keerata poliitikud ümber sõrme nagu Stalin, keda sisimas kardeti, kuid avalikult ülistati. Meedia rõõmustas iga momendi üle, kui sai Ühtsele Eestile viidates mõnele poliitikule ära panna. Paanikas tipp-poliitikud püüdsid leida võimalust näitlejatega ühte paati ronida, et siis kodanikuühiskonna kaitsva varju alt “teistele pahadele” täispauguga põrutada.
Klient või kodanik?
NO99 teatriprojektist otsiti peaasjalikult kriitikat võimu ja võimulolijate aadressil, kuid millegipärast ei soovitud leida valusaid hoope (mõtte)laisale kodanikule. 8. mail Postimehes ilmunud kõnes avaldab
NO99 lootust, et „Ühtne Eesti on üks samm selles suunas, et inimene oleks poliitiku jaoks taas kodanik ja mitte enam klient.“; Üllas lootus võib täituda mitte poliitikute abil, vaid ainult nende abita.
Võimu omava või ihkava erakonna jaoks on kliendisuhe mugav. Aastaid tagasi jahmusin, kui pärast järjekordset Kiievis toimunud poliitmeeleavaldust nägin demokraatiat nõudvaid plakateid kandnud aktiviste kogunemas partei telgi taha palgajärjekorda. 1. mail Toompeal toimunud meelsusavaldus kinnitas, et selline poliitiline kultuur on jõudnud ka Eestisse.
Lihtne oleks süüdistada poliitilise kultuuri puudumises erakondi, kuid tegelikult julgevad poliitikud toimida nendes piirides, mis neilt valijaid ära ei vii. Meeleavaldusel osalejate palkamine, aga ka lauspropaganda saab olla parteide töövahendid vaid niikaua, kuni see järgmistel valimistel häältesaaki suurendavad.
Kliendisuhe on paraku mugav ka inimesele. Pole vaja mõelda, piisab uskumisest, et „see pesupulber peseb särgi puhtamaks kui teised“. Kõvasti uskudes muutubki „;särk“ valgeks ja on ju mõnus tunda, et sai poliitikapoes osteldes õige valik tehtud. Seda enam, et lisaks lubadustele anti veel tasuta kaasa õhupall, kilekott ja pastakas.
Kodanik olemine pole lihtne - see nõuab kriitikameelt, mõtlemist ja tegutsemist. Seda ei saa ülevalt peale suruda või nõuda, riigi ülesanne on luua selleks vaid võimalus. Valik, kas klient või kodanik, on liberaalses riigis ikkagi iga inimese enda teha. On mõtlemise ülesanne eristada propagandat ja tegelikkust.
Mõttelaisk kodanik
Väidan, et liberaaldemokraatlik Eesti pakub kodanikuks olemiseks (veel) piisavalt võimalusi. Meil pole kodanikuvabadustega neid probleeme, mida kohtame Valgevenes, Venemaal ja veel 2/3 maailma riikides, oleme meediavabaduse tabeli esikümnes ning kodanikuühenduse loomisele ei seata takistusi.
Ma austan oma sõpru Valgevenes, kes hoolimata pidevast vaimsest ja füüsilisest survest, õppe- või töökoha kaotamises ning regulaarsetest viibimistest trellide taga julgevad mõelda, kirjutada, meeleavaldusi korraldada ja mitte alluda võimu diktaadile. Vabas riigis liigub ühiskonnaelus mitteosalemise süükoorem võimult kodanikule.
Millegipärast valivad aga vabad kodanikud mõttelaiskuse. See ei ole mitte ainult Eesti, vaid kogu demokraatliku läänemaailma probleem. Nii ongi näiteks parem-populistlikud loosungid langenud viljakale pinnale kõikjal Euroopas. Natsionalistliku Jobbiku partei kolmas tulemus Ungari parlamendivalimistel ei ole siinkohal mingi üllatus. (Muuseas, palju kirutud Briti majoritaane valimissüsteem kaitseb riiki nišiparteide edu eest).
Eestis võitis karmi, uut ja rahvuslikumat poliitikat lubanud projekterakond 2003. aastal valimised ja teatriprojekt nüüd paljude südamed. Kas tõesti inimesed, kes ootasid Ühtse Eesti kongressilt uue partei sündi, on unustanud Res Publica suure tulemise (ja kiire kadumise)? Või sooviti sellega näidata vaid pahameelt kõigi tänaste erakondade vastu, umbes nagu Indrek Tarandi valimistega Euroopa Parlamenti?
Olenemata vastusest peaksid liberaalid mures olema. NO99 poliitteatriprojekt tõi minu hinnangul selgelt välja Eesti liberaaldemokraatiat valitsevad ohud - kodanikuaktiivsuse puudumise, natsionalismi ja poliitpropaganda vohamise.
Vabaduse piiramine
„Kõne, mida eile ei peetud“ avaldab NO99 lootust, et pärast Suurkogu „..sa helistad oma sõbrale ning te ehitate laste jaoks parki kiige. Te panete pead kokku ja nuputate, kas oleks võimalusi kodukant ilusamaks muuta…“ Kodanikuaktiivsus ei alga osalemisest NATO teemalisel foorumil, vaid koos naabritega trepikoja koristamisest.
Niikaua, kuni rahvas eeldab riigilt perekonnatüli lahendamist, laste üleskasvatamist ja tagaaia koristamist, on põhjendamatu loota, et võim kaasaks kodanikke riigi juhtimisse. Oodates riigilt otsustamist ja abi pere- või kogukonnaelu korraldamisel, jäetakse endale võimalus ja vabadus otsustada elu ja tuleviku osas vaid kord nelja aasta jooksul toimuvatel valimistel.
Kuid NO99 läheb veelgi kaugemale ning usub, et kui inimesel läheb korda ka miski muu peale iseenda, siis läheb korda ka Eesti: „Mitte see rahvuslik Eesti, millest räägitakse, vaid see Eesti, mis on normaalne väike riik, kus me kõik koos elame“. Oleks see vaid nii. Pigem tõstatas Ühtse Eesti valusa teema ja tõdes, et natsionaalpopulistlik seeme leiab Maarjamaal alati viljaka pinnase.
Eesti suurim oht ei ole Kremli imperialistid, vaid natsionalismi propageerivad grupeeringud, olenemata nende rahvusest. Liberaalidele ei ole probleemiks elada riigis, kus mõne jaoks sümboliseerib 9. mai Euroopa Päeva ja teiste jaoks võitu Suures Isamaasõjas. Kahjuks hakkame nüüd jälle, 10 kuud enne Riigikogu valimisi, nägema „huvitavaid“; algatusi, millega soovitakse seadustada selle maa õige peremees ja ajalugu.
Jagan John Stuart Milli täielikku mõtte- ning arutlusvabaduse ideed ning just seetõttu olen vastu ühe tõese ajaloo või poliitilise seisukoha seadustamisele. Seadusega kaitstud tõele apelleerivad nii eesti kui ka vene rahvuslased ei soovi hävitada mitte ainult võimalust vabalt arutleda, vaid ka võimaluse vabalt elada.
Sellega jõuame kolmanda ja ehk kõige enam Ühtse Eesti projektiga seotud teemani - poliitpropaganda. Siinkohal ei kehti paratamatu kaotuse doktriin debatis idioodiga, mis ütleb, et idioodiga väideldes tuleb laskuda tema tasemele, kuid siis lööb ta sind kogemusega. Teatud sihtgrupile suunatud propagandat on võimalik võita vaid propagandaga, kuid seejärel on tark tuua välja ka sisulised argumendid.
Päevalehtedes avaldatud artiklites „;Mis juhtub homme“ ja „;Kõne, mida eile ei peetud“ avab NO99 telgitagused ning ütleb ausalt välja miks ja milleks nad seda tegid. Kardan vaid, et valele publikule. See sõnum jõudis vaid selle sihtgrupini, kes igapäevaselt loevad ajalehti, mitte ainult (e-)uudiste pealkirju, kes osalevad kogukonna tegevuses sagedamini kui vaid Teeme Ära kampaanias ning kes on käesoleval aastal lugenud üle ühe raamatu.
Ma ei mõista hukka soovi unistada paremast riigist ja targematest kodanikest. Liberaal kaitsebki ideesid, mis omakorda toestavad vabadust. Ühtse Eesti projekt ei suutnud liberalismi tappa, sest teater ise tugineb niikuinii vabadusele. Hat das Theater uns jetzt frei gemacht? Ei tahaks loota, me olime seda juba ennegi.
(Artikkel ilmus toimetatud ajalehes Postimees: http://pluss.postimees.ee/?id=262082)
Tiibet Euroopa Parlamendis
Arutelu teemal "Mida peaksid MEP-id tegema Tiibeti kultuurrahva toetamiseks" võttis mult võimaluse osaleda vanaisa Heino Tederi mälestusmärgi avamisel Kaara talus, Tsirguliinas ning Ühtse Eesti projekti kulminatsioonil Tallinnas. Mis teha, teleporti pole leiutatud.
Ojuland: Euroopa Parlamendi president peab tõstatama Hiina visiidil Tiibeti küsimuse
Strider, Ojuland, Romeva i Rueda, Meikar: Euroopa Parlamendi president peab tõstatama Hiina visiidil Tiibeti küsimuse
Eile, 6. mail Euroopa Parlamendi liikme Kristiina Ojulandi korraldatud avalikul kuulamisel "Inimõigused Tiibetis pärast Hiina olümpiamänge" rõhutasid inimõiguste komisjoni liige Kristiina Ojuland, Tiibeti toetusrühma liige Raül Romeva i Rueda, inimõiguslane Roy Strider ja Riigikogu liige Silver Meikar viivitamatut vajadust töötada välja Euroopa Liidu ühine poliitika Tiibeti suunal.
Roy Strider juhtis tähelepanu alternatiivsetele meetoditele Tiibeti vabaduse eest võitlemiseks. "Kogu maailma kodanikud on
suutelised Hiinale survet avaldama, muutes teadlikult oma tarbimisharjumusi ning tekitades valijatena poliitilist nõudlust Tiibeti teemaga tegelemiseks," selgitas Strider. Samas avaldas ta kahetsust tavapärase diplomaatia ebaõnnestumise ning reaalpoliitiliste motiivide prevaleerimise üle.
"Me peame jätkama dialoogi nii Hiina Rahvavabariigi kui Tiibeti eksiilvalitsusega kehtestamaks inimõiguste ja kodanikuvabaduste
järgimine Tiibetis," ütles Ojuland. "Totalitaarsete režiimide käekiri on üle maailma ja läbi ajaloo olnud sarnane, seetõttu ei tohi me mööda vaadata Tiibeti rahva kannatustest üksnes majandushuvidest lähtudes."
Silver Meikar tõdes, et oleme kaotamas meediasõda Hiina vastu. "Sotsiaalvõrgustikud ja internet on muutumas relvaks mittedemokraatlike režiimide käes," lausus Meikar. "Hiina soovib lämmatada tõest informatsiooni Tiibeti kohta, kasutades
jõulist infovoogu."
Kristiina Ojuland võttis avaliku kuulamise kokku lubadusega edastada Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzekile palve tõstatada Tiibeti küsimus eelseisval visiidil Hiina Rahvavabariiki.
Raamatuneljapäev VII: Mägi, L., Vitsut, L.; „Infosõda: visioonid ja tegelikkus“.
Infosõda on viimase tosina aasta jooksul väljaarendatud sõjaline doktriin, mille ametlikuks terminiks lääne sõjalises käsitluses on infooperatsioonid. Autorid käsitlevad raamatus infosõja teoreetilisi ja praktilisi lähtekohti ning annavad ka ülevaate USA, Hiina ja Venemaa erinevatest käsitlustest ning soovitusi Eesti julgeoleku strateegia kaasajastamiseks.
USA sõjandusteoreetik William S. Lind on väljapakkunud raamistiku nüüdisaegse sõjapidamise neljast põlvkonnast. Esimene sai alguse Vestfaali rahuga 1648, kui sõjapidamise monopol läks riikidele. Teine generatsioon on seotud tööstusrevolutsiooniga ning siis pidasid massiarmeed kurnamissõdu. Kolmanda arendasid välja sakslased II MS ajal ning seda iseloomustab vägede mobiilsus ja kombineeritus.
Neljandas generatsioonis pöördub sõjapidamine taas detsentraliseeritud vormidesse, ehk sõja monopol ei kuulu enam riikidele. Kasutusele võetakse kõik saadaolevad võrgustikud – poliitilised, sõjalised, majanduslikud, sotsiaalsed jne. Selle sõjapidamise elemendid on kõrgtehnoloogia, terrorism, mitteriiklikud osalejad, kõrgeltarenenud psühholoogiline sõda (eelkõige meediamanipulatsioon).
Lindi käsitlusele peaks lisama ka viienda generatsiooni. Kui traditsioonilised sõjad keskendusid vastase füüsilisele tugevusele, siis neljanda generatsiooni sõdades võetakse mõõtu moraalses tugevuses ning viienda põlvkonna sõdades intellektuaalses tugevuses. Viienda generatsiooni sõda on „piiramatu sõda“, ning selle olemust määravad näiteks: interneti pakutavad uudsed tehnoloogilised võimalused; üksikisiku tohutult kasvanud kahjutegev võime; meedia võimsus; informatsiooni omamise tähtsus. (lk 16-18).
Olulisemad ja vajalikumad tulevikusõdurid on pigem haritlase ja õpetlase, inseneri, tehnoloogi, arvutioperaatori, programmeerija tüüpi. Inimesed (näiteks häkkerid), kes ei ole kunagi saanud sõjalist väljaõpet, võivad oluliselt ohustada riikide julgeolekut pelgalt tehniliste oskuste ja andekusega (lk 20). Lahinguväli on laienenud üha enam ja enam mitte-looduslikku ruumi (lk 23).
Infosõja eesmärk on saavutada infoülemvõim ning selleks tuleb mõjutada vastase informatsiooni, infopõhiseid protsesse ja arvutivõrke ning samal ajal kaitsta endi omi. (lk 32) Infooperatsioonide eesmärk on sundida teatud isikuid või gruppe teatud asju tegema või mitte tegema. (lk 35) USA infosõja doktriinis käsitletakse infooperatsioonide kuut liiki võimekusi: psühholoogilised operatsioonid, sõjaline pete/pettus, operatsioonijulgeolek, füüsiline purustamine, elektrooniline sõda ja arvutivõrkude rünnak (lk 37-38). Kõige enam peaks meile huvi pakkuma esimene ja viimane liik.
Psühholoogilised operatsioonid (PsOp) on operatsioonid, mis on kavandatud edastama välismaisele auditooriumile valitud informatsiooni, selleks et mõjutada selle emotsioone, motiive ja ratsionaalset mõtlemisvõimet ning seeläbi ühtlasi välismaiste valitsuste, organisatsioonide, gruppide või üksikisikute käitumist. (lk 50). Seega on PsOp oma olemuselt ja sisult kommunikatsioon.
Venemaa lähenemine PsOp’idele keskendub tugevasti refleksiivse juhtimise kontseptsioonile. See tähendab teatud infomudeli loomist või siis osalise ja erapooliku informatsiooni andmist, mis paneb vastast otsustama ja toimima ettemääratud viisil, ilma et ta ise taipaks või aru saaks, et temaga manipuleeritakse. (lk 65) Tuleb meeles pidada, et kõik Vene infosõja definitsioonid ütlevad, et infosõdu peetakse nii rahu- kui sõjaajal (lk 125).
Kübersõda USA kaitseministeeriumi definitsiooni järgi on arvutivõrkude rünnaku operatsioonid, mille abil tõkestada, rikkuda, degradeerida või hävitada informatsiooni arvutites ja arvutivõrkudes või arvuteid ja arvutivõrke endid. Seega ei toimu kübersõda mitte ainult internetis, vaid on ka näiteks mingi arvuti(võrgu) hävitamine kineetilise energiaga. (lk 89-90)
Väga huvitav on raamatu lõpus analüüs Venemaa ja Hiina lähenemisest infosõjale. Samas, kohati on raamat oma tasemes justkui makroökonoomika õpik esimesele kursusele ning täiesti arusaamatu on viimase peatüki – „informatsiooni hankimine ülekuulamisel“ – lisamine antud kogumikku. Sellest hoolimata soovitan see raamat vähemalt läbi sirvida kõigil, kes tunnevad huvi infosõja temaatika vastu.
