Raamatuneljapäev VII: Mägi, L., Vitsut, L.; „Infosõda: visioonid ja tegelikkus“.
Infosõda on viimase tosina aasta jooksul väljaarendatud sõjaline doktriin, mille ametlikuks terminiks lääne sõjalises käsitluses on infooperatsioonid. Autorid käsitlevad raamatus infosõja teoreetilisi ja praktilisi lähtekohti ning annavad ka ülevaate USA, Hiina ja Venemaa erinevatest käsitlustest ning soovitusi Eesti julgeoleku strateegia kaasajastamiseks.
USA sõjandusteoreetik William S. Lind on väljapakkunud raamistiku nüüdisaegse sõjapidamise neljast põlvkonnast. Esimene sai alguse Vestfaali rahuga 1648, kui sõjapidamise monopol läks riikidele. Teine generatsioon on seotud tööstusrevolutsiooniga ning siis pidasid massiarmeed kurnamissõdu. Kolmanda arendasid välja sakslased II MS ajal ning seda iseloomustab vägede mobiilsus ja kombineeritus.
Neljandas generatsioonis pöördub sõjapidamine taas detsentraliseeritud vormidesse, ehk sõja monopol ei kuulu enam riikidele. Kasutusele võetakse kõik saadaolevad võrgustikud – poliitilised, sõjalised, majanduslikud, sotsiaalsed jne. Selle sõjapidamise elemendid on kõrgtehnoloogia, terrorism, mitteriiklikud osalejad, kõrgeltarenenud psühholoogiline sõda (eelkõige meediamanipulatsioon).
Lindi käsitlusele peaks lisama ka viienda generatsiooni. Kui traditsioonilised sõjad keskendusid vastase füüsilisele tugevusele, siis neljanda generatsiooni sõdades võetakse mõõtu moraalses tugevuses ning viienda põlvkonna sõdades intellektuaalses tugevuses. Viienda generatsiooni sõda on „piiramatu sõda“, ning selle olemust määravad näiteks: interneti pakutavad uudsed tehnoloogilised võimalused; üksikisiku tohutult kasvanud kahjutegev võime; meedia võimsus; informatsiooni omamise tähtsus. (lk 16-18).
Olulisemad ja vajalikumad tulevikusõdurid on pigem haritlase ja õpetlase, inseneri, tehnoloogi, arvutioperaatori, programmeerija tüüpi. Inimesed (näiteks häkkerid), kes ei ole kunagi saanud sõjalist väljaõpet, võivad oluliselt ohustada riikide julgeolekut pelgalt tehniliste oskuste ja andekusega (lk 20). Lahinguväli on laienenud üha enam ja enam mitte-looduslikku ruumi (lk 23).
Infosõja eesmärk on saavutada infoülemvõim ning selleks tuleb mõjutada vastase informatsiooni, infopõhiseid protsesse ja arvutivõrke ning samal ajal kaitsta endi omi. (lk 32) Infooperatsioonide eesmärk on sundida teatud isikuid või gruppe teatud asju tegema või mitte tegema. (lk 35) USA infosõja doktriinis käsitletakse infooperatsioonide kuut liiki võimekusi: psühholoogilised operatsioonid, sõjaline pete/pettus, operatsioonijulgeolek, füüsiline purustamine, elektrooniline sõda ja arvutivõrkude rünnak (lk 37-38). Kõige enam peaks meile huvi pakkuma esimene ja viimane liik.
Psühholoogilised operatsioonid (PsOp) on operatsioonid, mis on kavandatud edastama välismaisele auditooriumile valitud informatsiooni, selleks et mõjutada selle emotsioone, motiive ja ratsionaalset mõtlemisvõimet ning seeläbi ühtlasi välismaiste valitsuste, organisatsioonide, gruppide või üksikisikute käitumist. (lk 50). Seega on PsOp oma olemuselt ja sisult kommunikatsioon.
Venemaa lähenemine PsOp’idele keskendub tugevasti refleksiivse juhtimise kontseptsioonile. See tähendab teatud infomudeli loomist või siis osalise ja erapooliku informatsiooni andmist, mis paneb vastast otsustama ja toimima ettemääratud viisil, ilma et ta ise taipaks või aru saaks, et temaga manipuleeritakse. (lk 65) Tuleb meeles pidada, et kõik Vene infosõja definitsioonid ütlevad, et infosõdu peetakse nii rahu- kui sõjaajal (lk 125).
Kübersõda USA kaitseministeeriumi definitsiooni järgi on arvutivõrkude rünnaku operatsioonid, mille abil tõkestada, rikkuda, degradeerida või hävitada informatsiooni arvutites ja arvutivõrkudes või arvuteid ja arvutivõrke endid. Seega ei toimu kübersõda mitte ainult internetis, vaid on ka näiteks mingi arvuti(võrgu) hävitamine kineetilise energiaga. (lk 89-90)
Väga huvitav on raamatu lõpus analüüs Venemaa ja Hiina lähenemisest infosõjale. Samas, kohati on raamat oma tasemes justkui makroökonoomika õpik esimesele kursusele ning täiesti arusaamatu on viimase peatüki – „informatsiooni hankimine ülekuulamisel“ – lisamine antud kogumikku. Sellest hoolimata soovitan see raamat vähemalt läbi sirvida kõigil, kes tunnevad huvi infosõja temaatika vastu.
