Raamatuneljapäev VIII: Paul Collier: Miljard kõige vaesemale.
Parafraseerides Collieri ei taha ma, et mu lapsed kasvaksid üles maailmas, kus laiutab hiiglaslik veritsev haav – miljard inimest, kes on takerdunud lootusetusse olukorda, kuigi ümberringi valitseb enneolematu küllus. Just seetõttu soovitan seda raamatut kõigile, kes viitsivad mõelda pisut kaugemale Eesti, Euroopa Liidu ja/või arenenud läänemaailma valvatud piiridest.
Eesti Välispoliitika Instituudi juhi Andres Kasekampi kutsel oli mul au osaleda arutluspanneelis eelmisel nädalal toimunud selle Paul Collieri raamatu "Miljard kõige vaesemat" eestikeelse tõlke esitlusel. Raamatusse autoriautogrammi saamisest oli mul veelgi rõõmsam meel arutluse üle avalikul üritusel kui ka eraviisiliselt pärast üritust.
Collier jagab kirvehoobiga maailmaelanikud kolmeks – 1 miljard rikastes, 4 miljardit arenevates ja 1 miljard stagnatsiooniriikides elavateks – ning küsib, et kuidas/miks peaksime aitama seda viimast kõige halvemas seisus inimesi. Vaeseima miljardi peamiseks probleemiks ei ole mitte ainult majanduskasvu puudumine, vaid LOOTUSE puudumine. „Ma arvan, et arengust võib rääkida juhul, kui tavalised inimesed hakkavad lootma, et nende lapsed näevad ühiskonda, mis on ülejäänud maailmale järele jõudnud.“ (28)
Kitsarinnaliselt mõtlevad poliitikud peaksid mõistma, „..et need vaeseima miljardi maad, need suured kaosesaared, on ohtlikud ka meie jaoks. Nad võivad kujuneda kurjategijate, terroristide ja haiguste pesitsuspaigaks.“ (177) Lisaks veel raha. „Kokkuvõttes maksab tüüpiline kodusõda riigi ja tema naabrite jaoks ligikaudu 64 miljardit dollarit. Viimase paarikümne aasta vältel on igal aastal puhkenud keskmiselt kaks uut kodusõda, seega on maailm igal aastal kaotanud üle 100 miljardi dollari ehk üleilmsest abieelarvest ligi kaks korda suurema summa“ (51)
Tasub vaid jälgida päevauudiseid, et mõista kurba tõsiasja, et kodusõdade ja konfliktide eest maksame ka meie. Võib-olla kõige lihtsam (seega ka banaalsem) näide on nurjunud riigi Somaalia piraadid, kelle tegevus on suutnud mitte ainult surmaohtu seada sealsetes vetes sõitvaid meremehi, vaid kergitada ka toornafta hinda maailmaturul (loe: hinda Eesti tanklates).
Soovimata raamatut ümber jutustada mainin vaid, et ta kirjeldab seda (peamiselt Aafrika riikidest koosnevat) nurjunud riikide gruppi, defineerib neid valitsevad arenguohud ja –lõksud ning pakub välja konkreetsed lahendused nende riikide abistamiseks. Ei, ta ei korda stamploosungit „rohkem raha“, vaid kohati vastupidi – ta põhjendab, miks vahel välisabi suurendamine toob pigem kahju (N: „hollandi lõks“) ning mis tingimustel oleks vaja hoopis sõjalist sissetungi (positiivne näide Briti armee operatsioon Palliser Sierra Leones).
Kriitikat saavad nii valitsused kui ka valitsusvälised organisatsioonid. Eriti armas on termin „rumal süda“, mida võiks võrrelda tuntud tõdemusega, „et sooviti teha kõige paremat, aga välja tuleb nii nagu alati“. Probleemi lahendamise võtit näeb ta aga tavalistest kodanikes (ehk SINUST ja MINUST): „…– inimestes, kes suudavad raamatu lõpuni lugeda“ (248), teha sellest järeldused ning sundida valitsusi kurssi muutma. (Seega palun Sind, et loeksid selle raamatu läbi!)
Arenguabi teemadest rääkimine ei tekita Eestis paraku huvi (olgu selle tõestuseks kas või vähene osavõtt raamatu esitlusest ja ka samal ajal toimunud Maailmapäeva üritustest Vabaduse väljakul). 1+4. miljardi elaniku suunas visatud nool lendab ka meie pihta: „Kuna vaesema miljardi murede lahendamisest võidaksid kõik, siis loodetakse, et keegi teine asja korda ajab“. (244)
