Koos kümnete tuhandete iraanlastega demokraatia eest!
Täna osalesin Pariisis võimsal Iraani demokraatliku opositsiooni üritusel. Pikem info selle kohta korraldajate kodulehel:
http://ncr-iran.org/content/view/8407/1/
Silver Meikar osaleb Iraani opositsiooni toetaval suurüritusel Pariisis
Silver Meikar osaleb täna Iraani opositsiooni suurüritusel Pariisis, kuhu on oodatud üle 100 000 demokraatiat ja inimõigusi toetava iraanlase. Ürituse korraldajaks on 1981. aastal asustatud demokraatlikke jõude ühendav Iraani Rahvuslik Vastupanunõukogu (National Council of Resistance of Iran (NCRI)), mille eesmärgiks on sekulaarse ja demokraatliku Iraani riigi loomine.
Üle 3500 Euroopa ja Ameerika riikide parlamentide liikme on alla kirjutanud Iraani Rahvuslikke Vastupanunõukogu toetavale petitsioonile. „Mul on hea meel, et Riigikogu liikmete enamus on sellega ühinenud,“ ütles Silver Meikar. „Üle poolte saadikutest on oma toetusallkirja andnud näiteks ka Soome, Rootsi, Taani, Ühendkuningriikide, Itaalia ja Prantsusmaa parlamentides.“
„Mitmete parlamentide esindajad osalevad ka tänasel üritusel, et kinnitada toetust iraanlastele, kes püüavad murda sealset autoritaarset režiimi,“ ütles Silver Meikar. Ürituse peaesinejateks on NCRI juht Maryam Rajavi, Hispaania endine peaminister Jose Maria Aznar ja endine USA suursaadik ÜRO juures John Bolton.
Üritusel mälestatakse ohvreid, kes hukkusid eelmisel aastal toimunud ülestõusu käigus Iraanis kui ka neid, kes mõrvati 20. juuni ülestõusus 1981. aastal ning sellele järgnenud repressioonide käigus. Kokku on Iraani režiim vastutav hinnanguliselt üle 120 000 teisitimõtleja hukkamise eest.
„Opositsioon on täna tugevam, kui kunagi varem ja seetõttu on tärganud lootus, et Iraani vägivaldne režiim võib õige pea vahetuda,“ märkis Silver Meikar. „Samas kardan, et diktatuur ei lase sellel kahjuks toimuda rahumeelselt, vaid tahab kõik väljaastumised verre valada.“
Silver Meikari sõnul on demokraatlikku ja sekulaarset Iraani nõudva opositsiooni toetamine oluline, sest demokraatlik muutus Iraanis toob kaasa julgeolekuolukorra paranemise maailmas.
ENPA mõistis hukka rünnaku Gaza flotilli vastu
Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee (ENPA) võttis täna vastu Lähis-Ida rapordi „Pinge kasv Lähis-Idas“ („Flare-up of tension in the Middle East“) , milles mõistis teravalt hukka Iisraeli rünnaku Gazasse suunduva humanitaarflotilli vastu. Resolutsioon nimetab Iisraeli rünnakut, mis toimus rahvusvahelistes vetes, rahvusvahelise õiguse rikkumiseks.
„Iisrael peab koostöös rahvusvahelise kogukonnaga läbi viima erapooletu, läbipaistva ja põhjaliku juurdluse,“ ütles Riigikogu ENPA delegatsiooni liige Silver Meikar. „Tõde vajavad hukkunute lähedased, Lähis-Ida elanikud ja kogu maailm.“
Silver Meikari sõnul andis Vahemeres toimunud traagiline sündmus löögi Lähis-Ida rahuprotsessile ning vähendas võimalust vaenupoolte lepitamiseks. „Kõige enam võitsid sellest äärmuslased, kelle eesmärgiks on kas Iisraeli riigi hävitamine või siis Palestiina riigi mitte loomine.“
Resolutsioon rõhutab veelkord, et püsiv rahu on võimalik saavutada vaid siis, kui on tagatud mõlema poole legitiimsed eesmärgid – Iisraeli õigus olla tunnustatud riigina ja Palestiina õigus iseseisvale riigile.
ENPA resolutsiooni hääletati sisse ka Silver Meikari ja teiste saadikute muudatusettepanekud, mis puudutasid Hamasi kohustust vabastada vangistatud sõdur Gilad Shalit ning tunnustada Iisraeli riiki ja Iisraeli kohustust vabastada palestiinlastest poliitvangid, eemaldada illegaalsed uusasumid ning tagastada Gaza flotilli aktivistidelt konfiskeeritud asjad.
„Kui ajakirjanduses avaldatud info, et konfiskeeritud krediitkaartidelt on raha välja võetud või neid poes kasutatud vastab tõele, ei tee see Iisraeli sõjaväele küll au,“ ütles Silver Meikar. „Iisrael peab konfiskeeritud sülearvutid, mobiiltelefonid, krediitkaardid, videokaamerad ja kõik teised asjad õigetele omanikele koheselt tagastama.“
Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee 2010 aasta istungijärgu kolmas osaistung toimub 21 – 25 juunil Strasbourgis. Riigikogu liikmetest osalevad sellel Andres Herkel, Aleksei Lotman, Indrek Saar, Mailis Reps ja Silver Meikar.
Hiina ei saa Birma türanniat eirata
And it all began so promising, 60 years ago ...... HARN LAY / THE IRRAWADDY
Kuueteistkümne Euroopa riigi rahvusparlamentide saadikud saatsid avaliku kirja vangistatud Birma demokraatliku liikumise juhile Aung San Suu Kyi’le sünnipäevaks. Täna 65-aastaseks saav Aung San Suu Kyi on suurem osa viimasest kahekümnest aastast olnud koduarestis.
„Hoolimata pikast vangistusest, pidevast võimudepoolsest survest ja kõikide kontaktide hävitamisest välismaailmaga jätkab Aung San Suu Kyi võitlust demokraatia ja inimõiguste eest,“ ütles Riigikogu Birma toetusgrupi juht Silver Meikar. „Vahel kajab vaikiv sirgeselgsus kõvast karjumisest valjemalt ja kaugemale.“
Aung San Suu Kyi juhitud erakond National Leage for Democracy (NLD) võitis 1990. aasta valimisel 82% häältest, kuid võimu üleandmise asemel arreteeris sõjaväeline hunta nende liidrid ning keelustas opositsioonilised liikumised.
„Birma sõjaväeline režiim teeb julmuses oma enda rahva vastu silmad ette Kuubale, rääkimata Valgevenest,“ ütles Meikar. „Valdav enamik 47 miljonist birmalasest elab juba aastakümneid näljas, vaesuses ja hirmus.“
ÜRO, Euroopa Parlament ja teised rahvusvahelised organisatsioonid on korduvalt mõistnud hukka Birma hunta massilised inimõiguste rikkumised. Birmas on ligi 2200 poliitvangi, vähemalt 70 000 lapssõdurit ja laialt levinud tööorjus, rääkimata vaba meedia, ausate valimiste või kodanikevabaduste puudumisest.
Meikari sõnul suutsid 1988. aastal alanud massimeeleavaldused Birmas kaasa tuua ausad valimised, kuid nende järel ei saabunud kahjuks vabadust, vaid veelgi suurem rõhumine. „Võimu kaotamise hirmus muutis hunta riigi maapealseks põrguks, kus iga teisitimõtlejat ootab heal juhul „vaid“ piinamine ja vangla“.
Pärast kahtekümmet aastat korraldab hunta Birmas taas kord valimised, kuid opositsioonipartei NLD on keelatud ning kogu valimisprotsess on farss. „Need valimised ei ole vabad,“ ütles avalikus pöördumises Euroopa Parlamendi liige Raul Romeva. „Kogu valimisteprotsessi eesmärk on tagada võim samale poliitilisele ja ärilisele eliidile, et nad saaksid jätkata riigi paljaksvarastamist.“
Silver Meikari sõnul ei saa Eesti otseselt mõjutada Birma diktaatorlikku režiimi, kuid saab seda teha läbi Euroopa Liidu. „Mitte ainult Euroopa Liit, vaid kogu läänemaailm peab esmalt omama ühist strateegiat, kuidas aidata 47 miljonit rõhumise all elavat birmalast,“ ütles Meikar. „ Muutuste saavutamiseks tuleb survet avaldada mitte ainult Birma türanniale, vaid ka tema naabritele – Hiinale, Taile ja Indiale.“
Meikari sõnul saavad Birma hunta vastu kehtestatud sanktsioonid olla efektiivsed vaid siis, kui neid rakendavad ka need riigid, kes täna kõige enam selle režiimiga ärikontaktides on. „Eelkõige on küsimus Hiina Rahvavabariigis,“ ütles Meikar. „Maailma võimsamate sekka jõudnud riik ei või vastutusest kõrvale hiilida ja mitte hoolida sellest, mis toimub tema vahetus naabruses.“
Meikari sõnul on Hiina investeeringud ja poliitiline toetus peamiseks põhjuseks, miks ikka veel püsib mitte ainult Birma vägivaldne režiim, vaid ka Põhja-Korea ja mitmete Aafrika riikide türannia. „Eesti ja laiemalt kõigi demokraatlike riikide eesmärk on ühiselt sundida Hiina Rahvavabariiki võtma osa inimväärsema maailma kujundamisest,“ ütles Meikar. „Birma hunta kuritegude vastu väljaastumine aitaks kindlasti kaasa Hiina maine paranemisele maailmas.“
Euroopa rahvusparlamentide Birma toetusgrupp asutati 2008. aasta juunis ja selle eesmärk on toetada inimõiguste ja demokraatia kujunemist Birmas. Sellel on üle 160 liikme 16 parlamendist.
European MPs Reject Sham Elections and Pledge Support for Daw Aung San Suu Kyi
The European Parliamentary Caucus on Burma has written an open letter to Daw Aung San Suu Kyi, detained leader of Burma’s democracy movement, on the occasion of her 65th birthday. The European Parliamentary Caucus on
Burma represents MPs from sixteen countries.
The MPs pledged to continue to work for genuine democracy and human rights in Burma, rejecting sham elections due later this year. The MPs are calling on the European governments and European Union to reject the elections and instead focus on pressuring the dictatorship to enter into dialogue with Aung San Suu Kyi and genuine ethnic representatives.
“The elections planned for Burma will not be free, and the Parliament will not be free. The whole process is designed to keep the political and business elite in control so that they can continue to steal the countries resources,” said Raul
Romeva MEP.
The MPs also pledged to continue to work for the release of all political prisoners including Daw Aung San Suu Kyi, and for a global arms embargo against Burma.
“The fact that twelve of our fellow MPs remain jailed in Burma, along with almost 2,200 other political prisoners, shows that Burma’s generals are not interested in change. European MPs are not fooled by the lies of the dictatorship. Their actions show the truth of their intentions,” said Silver Meikar MP from Estonia.
Full text of the letter follows:
We, members of European Parliamentary Caucus on Burma, are writing to you to express our congratulations and great respect for you on your 65th birthday. We cannot congratulate to you personally because you are celebrating your birthday under house arrest. We admire your strength and the stand you have taken against the military regime. You give hope and inspiration to millions of Burmese citizens, and also you are a great idol for millions of your supporters around the world.
In 1990 the last democratic elections were held in Burma in which your party – National League for Democracy – won a landslide victory. However the results of these elections were never recognized by the governing junta, the elected parliament never held a session and most of the winning party members and even elected MPs have been persecuted since that time and many of them even imprisoned.
We, the members of the European Parliamentary Caucus on Burma, do not believe this year’s elections will be genuinely democratic. The new constitution released by the junta in 2008 and new election laws released in March 2010 show the intention of the dictatorship is not reform and democracy, but rather to use every tool at their disposal to maintain their political and economic control over Burma, while trying to fool the international community into thinking change has happened, or that change is on the way.
We recall that constitutional change in 1974 did not bring change, and that elections in 1990 did not bring change. We do not believe that the elections due in 2010, and the new constitution that comes into force after those elections, will bring genuine change either.
The acts of the junta on the ground, the banning of your political party, the National League for Democracy, the continued imprisonment of almost 2,200 political prisoners, the ongoing attacks against ethnic minorities which have been described as war crimes and crimes against humanity, increasing media censorship, continued restrictions on humanitarian aid, are all evidence that the true intentions of the dictatorship are not change and democratisation. We will not falter or be fooled by the deceit of the dictatorship.
You have repeatedly stated that the way forward is dialogue, and the United Nations Security Council, General Assembly, Human Rights Council and the Secretary General himself have all agreed that this is what is needed. We pledge to continue to work toward this goal, and not be fooled by decoys and lies the dictatorship use to diverted attention from this goal.
On the occasion of your 65th birthday we pledge our continued support for your struggle for democracy and human rights in Burma.
Building support for democracy and human rights for Burma
http://www.epcb.eu
Ukraina Putini-näoline poliitika
(Artikkel ilmus toimetatud kujul Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/578360)
Naljahambad räägivad, et Ukraina ja Venemaa on sama sarnased nagu kaks pudelit mineraalvett. Ainuke vahe on selles, et ühes on gaas ja teises mitte. Tegelikult ei ole Ukraina probleem gaasi puudumine, vaid üha enam idanaabriga sarnanev poliitiline kultuur.
Lühikese presidendiameti jooksul ei ole Janukovitš mitte ainult ärilepingutega sidunud riigi Venemaa külge, vaid importinud idast ka putinliku võimuvertikaali. Ukrainast on saanud taas presidentaalne riik, kus riigipeale lojaalne klikk kontrollib seadusandlikku, täidesaatvat ja ka kohtuvõimu.
Paradoksaalselt on võimu koondumisel presidendi kätte ka kolm positiivset aspekti. Esiteks tagab see kaua oodatud stabiilsuse, teiseks võimaldab see selge kursiga poliitikat ja kolmandaks saab president ellu viia antud lubadused. Just nende kolme asja puudumise üle oranži võimu ajal virisesid lääneriikide diplomaadid kõige enam.
Viktor Juštšenko ja Julia Tõmošenko olid oma väljaütlemistes tugevalt lääne- ja reformimeelsed, kuid nende teod ja poliitika läksid sageli sõnadest lahku. Nii jääbki seda aega iseloomustama kõige enam nende omavaheline kisklemine. Oranži revolutsiooni kuninganna ja printsessi perekonnatüli juured on eelmises sajandis ning seda toidavad jätkuvalt ärihuvid ja poliitilised ambitsioonid.
Isegi revolutsiooniaegse ühise vastase tõus presidenditoolile ja sisuliselt kogu võimu kaotamine ei ole oranži leeri lepitanud. Viktor Juštšenko ei pidanud paljuks aprilli lõpus Raadio Vaba Euroopale antud intervjuus nimetada Tõmošenkot ja Janukovitšt „Moskva projektiks“ ning kinnitada, et võidu korral oleks Julia sõlminud veelgi pikema tähtajaga Musta mere laevastiku lepingu.
Kui kõrvale jätta retoorilised (kohati hüsteerilised) väljaütlemised, ei erinenud Juštšenko enda Venemaa suunaline poliitiline tegevus presidendina neist eriti. Kõik kolm on võimul olles näiteks sõlminud Moskvaga gaasitarnete lepingud ja peamine vahe on selles, et Janukovitši leping on Ukrainale teistest soodsam.
Oluline kursimuutus on toimunud julgeolekustruktuuridega lõimumise küsimuses, kus eelmine president nägi Ukrainat peagi liitumas NATO-ga ja praegune lubab, et see ei juhtu mitte kunagi. Samas oleks vale väita, et Ukraina on nüüd kollektiivkaitseorganisatsioonist mõõtmatult kaugenenud, pigem oleks õige väita seda, et ta ei ole kunagi lähedal olnud. Ilusate kõnede asemel oleks Juštšenko võinud astuda vajalikke samme.
Oranži võimu suurim möödalaskmine oligi suutmatus (või soovimatus?) ellu viia reforme ja moderniseerida riiki ning majandust. Reformid ei ole pelgalt sõnakõlks! Olgu tõestuseks kas või ühe Euroopa riigi välisministri ilmekas näide, et kui Ukraina suudaks saavutada Poola taseme energiaefektiivsuses, ei vajaks Ukraina tööstus enam Vene gaasi. (Muuseas, Poola energiaefektiivsus teiste Euroopa Liidu riikide seas kaugeltki esirinnas!)
Tänu võimumonopolile ei tohiks Viktor Janukovitšil olla ühtegi takistust reformide käivitamiseks. Küsimus on osalt tahtes, kuid veelgi enam selles, et milliseid muutusi ja kuidas tahab ta ellu viia. Esimesed signaalid on murettekitavad.
Võidukalt valimistest väljununa teatas Janukovitš, et Ukraina ei pea kuuluma läände, vaid olema sillaks lääne ja ida vahel. Lugematud kohtumised Kremli kolleegiga on kinnituseks, et silla ehitamist on ühest otsast alustatud, kuid puudub plaan, kuidas teise otsa välja jõuda.
Võimalust, et Ukraina võiks kunagi saada Euroopa Liidu liikmeks ei ole (veel) NATO perspektiivi kombel prügikasti visatud, vaid lihtsalt prioriteetide seast kõrvaldatud. Euroopast ootab Janukovitš peamiselt häid majandussuhteid ning viisavabastust.
Ausate ja vabade valimiste kaudu võimule saanud poliitikul on õigus oma poliitilist agendat ellu viia. See, et Euroopale (ja minu arvates ka ukrainlastele) oleks selgelt läänepoolse kursiga Ukraina kasulikum, ei anna põhjust Janukovitši tegevust hukka mõista. Küll aga on hukkamõistu väärt viis, kuidas ta poliitikat teeb.
Uut režiim ei ole mõtet süüdistada selles, et Musta mere laevastiku lepingu hääletusel Verhovna Radas kakluseks läks, kuid tulemuste võltsimises küll. Eelnõu võeti vastu 236 häälega, kuigi saalis oli registreeritud vaid 211 saadikut. Ühe „poolt hääletanud“ isikuga osalesin samal päeval Kiievist mitmetuhande kilomeetri kaugusel Strasbourgis toimunud üritusel.
Käsikähmluse ja suitsupommi varjus võttis Ukraina parlament paari minutiga vastu oluline riigieelarvet puudutava seadus ilma, et keegi oleks üldse kunagi eelnõud näinud. Teerullipoliitika ja valimiste võltsimine parlamendis on üks osa Janukovitši võimuvertikaalist, mis võimaldab ilma mingi avaliku debati ja opositsiooni kaasamiseta ellu viia ükskõik milline otsus.
Kuid autoritaarsusele kalduv režiim näeb opositsioonipoliitikutest veelgi suuremat ohtu vabas meedias. Peamistele meediakanalitele on lihtne Ukraina taolises riigis päitsed pähe panna, sest nende omanikes oligarhide heaolu sõltub otseselt võimulolijatest. Kui võim on koondunud ühe isiku kätte ei ole võimalik enam valida – tuleb kiita suurt juhti ning vältida talle ebamugavaid teemasid.
Pole mingit põhjust siinkohal kirjutada mai keskel toimunud ebaolulisest juhtumist, kus teises maailmasõjas langenud sõduritele asetatud pärg tugeva tuule tõttu Janukovitšile otsa kukkus, kui administratsioon poleks keelanud seda jäädvustanud videolõigu avalikustada. Selle tulemusena on videolõik kogunud sadu tuhandeid vaatajaid YouTube’s ning Janukovitši tsensuuripoliitika leidnud kahjastamist rahvusvahelises meedias.
Janukovitš ei saa demokraatidele pettumust valmistada, sest ta ei ole demokraat. Suurima pettumuse valmistas oranž leer, kelle suutmatus riiki juhtida ja reforme teha muutis Maidanil külma trotsinud demonstrantide pingutuse mõtetuks ning devalveeris lääneliku demokraatia mõiste ukraina rahva jaoks.
Janukovitš võib küll ajada Ida-suunalist poliitikat, kuid oma riiki ta Venemaa oblastiks muuta ei lase. Kremli suureks kurvastuseks on ta selgelt välja öelnud, et Ukraina gaasitorusid ta Gazpromile ei müü ning Gruusiast lahku löönud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ei tunnusta.
Küll on Janukovitš valmis üle võtma putinliku võimuvertikaali ning taganema demokraatlikest väärtustest. Ajakirjanikke ja kodanikeühendusi juba kiustatakse, järgmisena võetakse ette oranži revolutsiooni suurim saavutus – ausad ja vabad valimised. Meid (ja kogu Euroopat) peaks see murelikuks tegema.
Eesti sammukese võrra demokraatlikum
Eile Riigikogus vastu võetud Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelise konventsiooni artikli 14 lõike 1 alusel deklaratsiooni tegemise seadus tagab üksikisikutele paremad võimalused oma õigusi kaitsta nii riigisisesel kui ka rahvusvahelisel tasandil. Deklaratsiooni tegemise eesmärk on võimaldada Eesti isikutele juurdepääs peale olemasolevate veel ühele vaidluste lahendamise rahvusvahelisele menetlusele, mis ühtlasi aitab kaasa diskrimineerimise vähendamisele ning konventsioonist tulenevate kohustuste tõhusale täitmisele Eesti riigi poolt.
Vastutava menetlejana tundsin Riigikogus esinedes head meelt eelnõu üle, sest „see on järjekordne tõestus, et Eesti on demokraatlik ja vaba riik, ning selle üle võib ainult rõõmus olla. /…/ Seda tehes me suurendame inimeste õigusi ja vabadusi seista oma õiguste ja vabaduste eest. Ja seetõttu ma palun teil kõigil seda (eelnõud) toetada.“ Kõik 55 saalis olnud saadikut vajutasid rohelist nuppu.
Taustaks paar lõiku eelnõu seletuskirjast:
Rassilise diskrimineerimise kõigi vormide kõrvaldamise rahvusvahelise konventsiooni (RT II 1995, 5-6, 30; edaspidi konventsioon) võttis ÜRO peaassamblee vastu 21. detsembril 1965 ning see jõustus 4. jaanuaril 1969. Eesti ühines konventsiooniga Ülemnõukogu 26. septembri 1991. aasta otsusega ning see jõustus Eesti suhtes 20. novembril 1991. Konventsiooni artikkel 14 näeb ette, et iga riik võib deklareerida, et tunnistab konventsiooniga moodustatud rassilise diskrimineerimise komitee (edaspidi komitee) pädevust vastu võtta ja läbi vaadata avaldusi isikutelt ja isikurühmadelt, kes väidavad, et asjaomane riik on rikkunud nende konventsioonikohaseid õigusi.
Seaduse eesmärk on teha deklaratsioon, mille alusel Eesti tunnistab komitee pädevust vastu võtta ja läbi vaadata avaldusi isikutelt ja isikurühmadelt, kes väidavad, et Eesti on rikkunud nende konventsioonikohaseid õigusi. Deklaratsiooni tegemise eesmärk on võimaldada Eesti isikutele juurdepääs peale olemasolevate veel ühele vaidluste lahendamise rahvusvahelisele menetlusele, mis ühtlasi aitab kaasa diskrimineerimise vähendamisele ning konventsioonist tulenevate kohustuste tõhusale täitmisele Eesti riigi poolt.
Deklaratsiooni tegemisega komiteele pädevuse andmine on kooskõlas välissuhtlemisseaduse ja põhiseadusega, kuna tagab üksikisikutele paremad võimalused oma õigusi kaitsta nii riigisisesel kui ka rahvusvahelisel tasandil. Eesti seadusi ning muid õigusakte ei ole seoses deklaratsiooni tegemisega vaja muuta. Eestile võib deklaratsiooni tegemine tuua kaasa kohustuse vastata komitee järelepärimistele ning juhul, kui komitee tuvastab rikkumise, peab riik rahvusvahelise tava kohaselt täitma komitee soovitusi, mis võivad puudutada ka seaduste muutmist.
Jalgratturid võivadki trahvist pääseda! (TÄIENDATUD)
Täna toetas majanduskomisjon jalgrattureid kõnniteele lubavat kompromissettepanekut ning usun, et seda teeb ka täiskogu järgmisel nädalal. Kiitus majanduskomisjoni liikmele Margus Lepikule, kes eelnõu vastutava menetlejana oskas kompromisse leida kõigis vaidlusalustes küsimustes. Tänud Marek Strandbergile, kellega koos jalgratturite õiguste eest võitlesime. Suur aitäh kõigile, kes appi tulid -- koos tõestasime: "Yes, we can!".
Uue Maailma seltsi juhatuse liige Erko Valk kirjutas esmaspäeval EPL-is, et ratturite lubamine kõnniteele ei ole mingi teema, sest nad teevad seda niigi. Teevad jah ning saavad selle eest ka trahvi. Just seetõttu ongi see oluline teema.
Ligi 300 paragrahvi pikk ja telliskivi paksune liiklusseadus reguleerib laia valdkonda – vasakpöördest loomveokiteni, kuid viimastel aruteludel on keskendunud vaid ühele kitsale küsimusele; kas teatud juhtudel lubada jalgratturid kõnniteele.
Olen veendumusel, et kõnnitee on jalakäiale ning jalgrattur peab ideaaljuhtudel sõitma rattateel või sõiduteel. Põhjamaades, kus on korralik jalgrattateede võrgustik, healiikluskultuur ning korras sõidutee ääred, on see täiesti võimalik. Eestis, kahjuks, veel mitte. Just seetõttu on see muudatus oluline.
______________
Muudatusettepanekud (blodis):
Muuta eelnõu § 31 lõige 5 ja sõnastada järgmiselt:
„(5) Jalgratta ja tasakaaluliikuriga jalgratta- ja jalgteel sõites ei tohi ohustada jalakäijat. Ülekäigurajal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ega tasakaaluliikuri juht ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat. Käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktis 1 nimetatud jalgrattur ja tasakaaluliikuri juht ei tohi kõnniteel sõites jalakäijat ohustada ega takistada, jalakäija vahetus läheduses tohib jalgratta ja tasakaaluliikuriga sõita jalakäija tavakiirusega.“
Muuta eelnõu § 32 lõike 1 punkt 1 ja sõnastada järgmiselt:
„1) sõita kõnniteel, välja arvatud tasakaaluliikuri juht, alla 13-aastane jalgrattur ja tema kuni kaks saatjat ning väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur ja jalgrattur kui sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud;“.
_____________
Silver Meikar: jalgratturid võivad trahvist pääseda
Riigikogu majanduskomisjon toetas täna toimunud koosolekul kompromissettepanekuid, mis sõidutee halva seisukorra tõttu lubaks jalgratturid kõnniteele. Kõnniteel liigeldes ei tohi jalgrattur jalakäijat ohustada.
„Jalgratturite lubamine kõnniteele teatud juhtudel leevendab pisut keskkonnasõralikku liikumisvahendit kasutavate inimeste muresid,“ ütles Meikar. „See on esialgseks lahenduseks niikaua, kuni Eestis pole korralikku jalgrattateede võrgustikku ja remonditud sõidutee ääri.“
Silver Meikar ja Erakond Eestimaa Rohelised esitasid liiklusseaduse eelnõule mitmeid ettepanekuid jalgratturite õiguste parandamiseks. Täna kehtiva seaduse järgi võib kõnniteel liiklevat jalgratturit trahvida ning seda nägi ette ka arutluse all olev liiklusseaduse esialgne versioon.
„Minu poole on pöördunud mitmed inimesed, kes on selle eest trahvi saanud ja kaaluvad seetõttu jalgrattasõidust loobuda,“ ütles Meikar. „Jalgrattatee puudumise ja ohtliku sõidutee eest peaks pigem trahvima kohalikku omavalitsust, mitte jalgratturit.“
Eelnõu eelneval arutelul toetati Silver Meikari ettepanekut lubada kõnniteele väikelast rattatoolis vedav jalgrattur ning kuni 12aastase jalgratturi täiskasvanud saatjad. Meikari sõnul tagavad need muudatused laste ohutuse ning suurendavad jalgrataste kasutamise populaarsust peredes.
„Olen veendumusel, et kõnnitee on jalakäiale ning jalgrattur peab sõitma ratta- või sõiduteel,“ ütles Meikar. „Niikaua, kuni meil puudub korralik jalgrattateede võrgustik, hea liikluskultuur ning korras sõidutee ääred, peab jalgratturil olema õigus sõita jalakäijat ohustamata ka kõnniteel.“
Majanduskomisjon otsustas liiklusseaduse saata Riigikogu täiskogule arutamiseks järgmisel kolmapäeval 16. juunil.
Halvimatest halvimad: maailma kõige repressiivsemad ühiskonnad – Birma, Tiibet, Somaalia, Sudaan …
Turkmen President Gurbanguly Berdymukhammedov ranks among the heads of the most repressive countries: http://www.rferl.org/content/The_Worst_Of_The_Worst_Repressive_Countries/2061238.html
Freedom House igaaastane raport uurib vabaduste olukorda 194. riigis ja 17. riigita piirkonnas (sh Lõuna-Osseetia, Tiibet jne). Raporti järgi oli 2009. aastal maailmas 47 mitte vaba (NOT FREE) riiki. Eraldi tuuakse välja üheksa riiki, mis ka väheste vabaduste ja inimõigusi mitteaustavate riikide seast paistavad silma erilise julmusega:
Birma, Ekvatoriaal-Guinea, Eritrea, Liibüa. Põhja-Korea, Somaalia, Sudaan, Türkmenistan ja Uzbekistan. Samasse kõige jubedamate loetellu lisatakse mitte-riik Tiibet. Nendes riikides (+ Tiibetis) on võimu kontroll elanike üle äärmuslik, vabaühendused ja poliitiline opositsioon on keelustatud ning karmid karistused ootavad igat teisitimõtlejat.
Vaid pisut parem on situatsioon kaheksas riigis: Valgevenes, Tšaadis, Hiinas, Kuubas, Guineas, Laoses, Saudi Araabias ja Süürias ning kahes mitte-riigis Lõuna-Osseetias ja Lääne Sahaaras.
Kogu raport: http://www.freedomhouse.org/uploads/WoW/2010/WorstOfTheWorst2010.pdf
