Ukraina Putini-näoline poliitika
(Artikkel ilmus toimetatud kujul Eesti Päevalehes: http://www.epl.ee/artikkel/578360)
Naljahambad räägivad, et Ukraina ja Venemaa on sama sarnased nagu kaks pudelit mineraalvett. Ainuke vahe on selles, et ühes on gaas ja teises mitte. Tegelikult ei ole Ukraina probleem gaasi puudumine, vaid üha enam idanaabriga sarnanev poliitiline kultuur.
Lühikese presidendiameti jooksul ei ole Janukovitš mitte ainult ärilepingutega sidunud riigi Venemaa külge, vaid importinud idast ka putinliku võimuvertikaali. Ukrainast on saanud taas presidentaalne riik, kus riigipeale lojaalne klikk kontrollib seadusandlikku, täidesaatvat ja ka kohtuvõimu.
Paradoksaalselt on võimu koondumisel presidendi kätte ka kolm positiivset aspekti. Esiteks tagab see kaua oodatud stabiilsuse, teiseks võimaldab see selge kursiga poliitikat ja kolmandaks saab president ellu viia antud lubadused. Just nende kolme asja puudumise üle oranži võimu ajal virisesid lääneriikide diplomaadid kõige enam.
Viktor Juštšenko ja Julia Tõmošenko olid oma väljaütlemistes tugevalt lääne- ja reformimeelsed, kuid nende teod ja poliitika läksid sageli sõnadest lahku. Nii jääbki seda aega iseloomustama kõige enam nende omavaheline kisklemine. Oranži revolutsiooni kuninganna ja printsessi perekonnatüli juured on eelmises sajandis ning seda toidavad jätkuvalt ärihuvid ja poliitilised ambitsioonid.
Isegi revolutsiooniaegse ühise vastase tõus presidenditoolile ja sisuliselt kogu võimu kaotamine ei ole oranži leeri lepitanud. Viktor Juštšenko ei pidanud paljuks aprilli lõpus Raadio Vaba Euroopale antud intervjuus nimetada Tõmošenkot ja Janukovitšt „Moskva projektiks“ ning kinnitada, et võidu korral oleks Julia sõlminud veelgi pikema tähtajaga Musta mere laevastiku lepingu.
Kui kõrvale jätta retoorilised (kohati hüsteerilised) väljaütlemised, ei erinenud Juštšenko enda Venemaa suunaline poliitiline tegevus presidendina neist eriti. Kõik kolm on võimul olles näiteks sõlminud Moskvaga gaasitarnete lepingud ja peamine vahe on selles, et Janukovitši leping on Ukrainale teistest soodsam.
Oluline kursimuutus on toimunud julgeolekustruktuuridega lõimumise küsimuses, kus eelmine president nägi Ukrainat peagi liitumas NATO-ga ja praegune lubab, et see ei juhtu mitte kunagi. Samas oleks vale väita, et Ukraina on nüüd kollektiivkaitseorganisatsioonist mõõtmatult kaugenenud, pigem oleks õige väita seda, et ta ei ole kunagi lähedal olnud. Ilusate kõnede asemel oleks Juštšenko võinud astuda vajalikke samme.
Oranži võimu suurim möödalaskmine oligi suutmatus (või soovimatus?) ellu viia reforme ja moderniseerida riiki ning majandust. Reformid ei ole pelgalt sõnakõlks! Olgu tõestuseks kas või ühe Euroopa riigi välisministri ilmekas näide, et kui Ukraina suudaks saavutada Poola taseme energiaefektiivsuses, ei vajaks Ukraina tööstus enam Vene gaasi. (Muuseas, Poola energiaefektiivsus teiste Euroopa Liidu riikide seas kaugeltki esirinnas!)
Tänu võimumonopolile ei tohiks Viktor Janukovitšil olla ühtegi takistust reformide käivitamiseks. Küsimus on osalt tahtes, kuid veelgi enam selles, et milliseid muutusi ja kuidas tahab ta ellu viia. Esimesed signaalid on murettekitavad.
Võidukalt valimistest väljununa teatas Janukovitš, et Ukraina ei pea kuuluma läände, vaid olema sillaks lääne ja ida vahel. Lugematud kohtumised Kremli kolleegiga on kinnituseks, et silla ehitamist on ühest otsast alustatud, kuid puudub plaan, kuidas teise otsa välja jõuda.
Võimalust, et Ukraina võiks kunagi saada Euroopa Liidu liikmeks ei ole (veel) NATO perspektiivi kombel prügikasti visatud, vaid lihtsalt prioriteetide seast kõrvaldatud. Euroopast ootab Janukovitš peamiselt häid majandussuhteid ning viisavabastust.
Ausate ja vabade valimiste kaudu võimule saanud poliitikul on õigus oma poliitilist agendat ellu viia. See, et Euroopale (ja minu arvates ka ukrainlastele) oleks selgelt läänepoolse kursiga Ukraina kasulikum, ei anna põhjust Janukovitši tegevust hukka mõista. Küll aga on hukkamõistu väärt viis, kuidas ta poliitikat teeb.
Uut režiim ei ole mõtet süüdistada selles, et Musta mere laevastiku lepingu hääletusel Verhovna Radas kakluseks läks, kuid tulemuste võltsimises küll. Eelnõu võeti vastu 236 häälega, kuigi saalis oli registreeritud vaid 211 saadikut. Ühe „poolt hääletanud“ isikuga osalesin samal päeval Kiievist mitmetuhande kilomeetri kaugusel Strasbourgis toimunud üritusel.
Käsikähmluse ja suitsupommi varjus võttis Ukraina parlament paari minutiga vastu oluline riigieelarvet puudutava seadus ilma, et keegi oleks üldse kunagi eelnõud näinud. Teerullipoliitika ja valimiste võltsimine parlamendis on üks osa Janukovitši võimuvertikaalist, mis võimaldab ilma mingi avaliku debati ja opositsiooni kaasamiseta ellu viia ükskõik milline otsus.
Kuid autoritaarsusele kalduv režiim näeb opositsioonipoliitikutest veelgi suuremat ohtu vabas meedias. Peamistele meediakanalitele on lihtne Ukraina taolises riigis päitsed pähe panna, sest nende omanikes oligarhide heaolu sõltub otseselt võimulolijatest. Kui võim on koondunud ühe isiku kätte ei ole võimalik enam valida – tuleb kiita suurt juhti ning vältida talle ebamugavaid teemasid.
Pole mingit põhjust siinkohal kirjutada mai keskel toimunud ebaolulisest juhtumist, kus teises maailmasõjas langenud sõduritele asetatud pärg tugeva tuule tõttu Janukovitšile otsa kukkus, kui administratsioon poleks keelanud seda jäädvustanud videolõigu avalikustada. Selle tulemusena on videolõik kogunud sadu tuhandeid vaatajaid YouTube’s ning Janukovitši tsensuuripoliitika leidnud kahjastamist rahvusvahelises meedias.
Janukovitš ei saa demokraatidele pettumust valmistada, sest ta ei ole demokraat. Suurima pettumuse valmistas oranž leer, kelle suutmatus riiki juhtida ja reforme teha muutis Maidanil külma trotsinud demonstrantide pingutuse mõtetuks ning devalveeris lääneliku demokraatia mõiste ukraina rahva jaoks.
Janukovitš võib küll ajada Ida-suunalist poliitikat, kuid oma riiki ta Venemaa oblastiks muuta ei lase. Kremli suureks kurvastuseks on ta selgelt välja öelnud, et Ukraina gaasitorusid ta Gazpromile ei müü ning Gruusiast lahku löönud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust ei tunnusta.
Küll on Janukovitš valmis üle võtma putinliku võimuvertikaali ning taganema demokraatlikest väärtustest. Ajakirjanikke ja kodanikeühendusi juba kiustatakse, järgmisena võetakse ette oranži revolutsiooni suurim saavutus – ausad ja vabad valimised. Meid (ja kogu Euroopat) peaks see murelikuks tegema.
