Suitsiidne Iisrael
Verise rünnakuga humanitaarabi vedanud flotilli vastu kaotas Iisrael sõpru ja liitis vaenlasi. Riikliku julgeoleku tagamise eesmärgi all toimunud operatsioon tulemus oli vastupidine. Juudiriik ja selle elanikud on täna rohkem ohus kui enne Gaza blokaadi kehtestamist neli aastat tagasi.
Iisraeli-Palestiina konfliktis ei ole õiget ja valet poolt, on aga palju süütuid inimesi, kes sellel kitsukesel maaribal on püsiva rahu puudumise tõttu aastakümneid kannatanud. Üheksa inimelu nõudnud kokkupõrge Vahemeres on järjekordselt väetiseks vihale, mis toidab äärmusgrupeeringuid ja nurjab rahuprotsessi.
Piltlikult tulistas Iisrael endale jalga ja sellele järgnenud poliitiliste väljaütlemistega raputas haavale veel soola peale. ÜRO julgeolekunõukogu avalduse hukkamõistmise ja traditsiooniliste sõprade pahameele eiramisega toetajaid leida pole võimalik. Selle asemel, et tunnistada sõjalise operatsiooni käpardlikkust ning paluda ohvrite lähedastelt andestust, kisendab Iisrael oma „tõde“ – paraku üksi ja kurtidele kõrvadele.
Ei ole tõene, et kõik laevadel olnud isikud olid terroristid või terrorismi vägivaldsed toetajad, kuid kindlasti ei olnud kõik ka rahuaktivistid ja heade kavatsustega. Olen kindel, et Rootsi kirjanik Henning Mankell, Saksamaa vasakpartei liige Norman Paech ja parlamendisaadik Inge Höger, 1976. aastal Nobeli Rahupreemiaga pärjatud Mairead Corrigan, Knesseti liige Haneen Zoubi ning paljud teised laevadel viibinud inimesed 37 riigist soovisid siiralt aidata Gaza „vabaõhuvangla“ elanikke ning toetavad rahu Lähis-Idas. Kuid mul on raske mõista, miks sidusid rahuaktivistid end radikaalselt meelestatud grupiga, mille armastus kuulub pigem terroriorganisatsioonile Hamas ja kes näeb lahendust vägivallas.
On ju flotilli korraldajad tunnistanud ka ise, et nende peamine eesmärk ei olnudki abipakikeste Gazasse jõudmine, vaid provokatsioon. Iisraeli sõjaväe inimkaotusi kaasa toonud rünnak ei olnud seega humanitaarprojekti traagiline läbikukkumine, vaid meediaprojekti täielik õnnestumine. Gaza blokaadi all kannatavate palestiinlaste toetamine on õige ja üllas eesmärk, aga sellise provokatsiooniga lükati Lähis-Ida sammuke sõjale lähemale.
Flotilli ründamine ei ole kindlasti kõige vägivaldsem tegu, mida Iisrael viimase 42 okupatsiooniaja jooksul on korda saatnud. Haaretz kirjutab, et Bil’in’i rahumeelsete protestijate peksmine ja vahel ka tapmine on olnud iganädalane sündmus viimase nelja aasta jooksul. Eriliseks teeb esmaspäevase intsidendi rahvusvaheline reaktsioon.
Araabia riikide poolt ohustatud ja lääneriikide poolt hüljatud Iisraelis võidavad populaarsust need jõud, kes on alati toetanud tugeva jõu kasutamist. Kui argumentidest jääb väheks, otsustatakse tõde ja õig(l)us rusikatega. Esmakordselt demokraatliku Iisraeli ajaloos olid parlamendisaadikud nii lähedal kolleegile kallaleminekule, kui flotillil osalenud Zoubi kritiseeris kolmapäeval Knessetis valitsuse tegevust.
Kui julgeolekuolukord halveneb, muutuvad mõõdukate juutide rahuloosungid hüüdja hääleks Negevi kõrbes. Sama juhtub ka Läänekaldal, kus palestiinlaste poolehoid läbirääkimisi toetavalt Fatahlt liigub Iisraeli raketirünnakutega hirmu all hoidvale Hamasile. Gazas on terroriorganisatsioonil niikuinii ainuvõim.
Radikaliseerumine toimub kogu regioonis. Türgi, kes on mänginud olulist rolli Iisraeli ja Araabia riikide lepitusprotsessis, pidi (sisejulgeoleku) huvides valima poole. Raevukad rahvamassid nõuavad radikaalseid samme Iisraeli vastu. Keegi ei küsi, kas 9 kokkupõrkes hukkunut olid tõesti süütud ohvrid – türklaste jaoks on nad rahvuskangelased ja märtrid, kes hukkusid „juutidest agressori kuulide läbi“. (Muuseas, Türgi radikaliseerumine mõjutaks otseselt ka Eesti julgeolekut kas või seetõttu, et ta on NATO liikmes- ja Euroopa Liidu kandidaatriik.)
Iisraeli riigi vastane meelsus tõstab pead ka naaberriikides Egiptuses ja Jordaanias, rääkimata siis Iraanist, Liibanonist ja Süüriast, kes ei tunnista Iisraeli riigi õigust olemasolule üldse. Siiski on otsene sõjaline agressioon (väidetavalt maailma kolmanda) tuumaarsenaliga Iisraeli vastu ebatõenäoline.
Tõenäoline on pigem uued-ja-uued „humanitaarlaevad“, massilised rahutused ning enesetaputerroristide laine. Seda oleks võimalik aga ära hoida, kui kõik osapooled oleksid valmis tegema kompromisse.
Blokaadi kohene lõpetamine oleks Iisraeli elanikele vaieldamatult suureks ohuks ning seetõttu täiesti ebareaalne. Seega ainuke kiire samm, mida Iisrael peaks tegema, oleks flotilli intsidendi erapooletu uurimise võimaldamine. See võimaldaks Iisraeli tegevust kritiseerinud riikidel nägu kaotamata normaliseerida suhted juudiriigiga ning ühiselt alustada lahenduse otsimist Gaza elanike heaolu parandamiseks, aga ka rahuläbirääkimiste taaskäivitamist.
See, kes on Iisraeli riigi poolt, peab olema ka Palestiina riigi poolt. Püsiva rahuga liberaaldemokraatlik Iisrael ei saa lihtsalt eksisteerida ilma Palestiina riigita, mis on loodud 1967. aasta piirides (sh osa Jeruusalemmast). Alles pärast seda võib toimuda leppimine araablaste ja juutide vahel.
Kui Iisraeli valitsus jätkab palestiinlaste inimõiguste rikkumist, rahuprotsessi pidurdamist ja uusasumite ehitamist ei sea ta mitte ohtu oma elanike turvalisuse, vaid kogu juudiriigi eksistentsi. Oma jala pihta on ta juba lasknud, soolagi haavale raputanud. Järgmine poliitiline (mööda)lask võib olla juba suitsiidne.
(Artikkel ilmus toimetatud kujul Delfis --- Silver Meikar: Järgmine (mööda)lask võib olla suitsiidne)
Järgmine (mööda)lask võib olla suitsiidne
Verise rünnakuga humanitaarabi vedanud flotilli vastu kaotas Iisrael sõpru ja liitis vaenlasi. Riikliku julgeoleku tagamise eesmärgi all toimunud operatsioon tulemus oli vastupidine. Juudiriik ja selle elanikud on täna rohkem ohus kui enne Gaza blokaadi kehtestamist neli aastat tagasi.
Iisraeli - Palestiina konfliktis ei ole õiget ja valet poolt, on aga palju süütuid inimesi, kes sellel kitsukesel maaribal on püsiva rahu puudumise tõttu aastakümneid kannatanud. Üheksa inimelu nõudnud kokkupõrge Vahemeres on järjekordselt väetiseks vihale, mis toidab äärmusgrupeeringuid ja nurjab rahuprotsessi...
LOE DELFIST KOGU ARTIKLIT: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=31480613
Kõik jalgratturid on kurjategijad!
20. mail Riigikogus esinenud Riigikohtu esimehe Märt Raski sõnul näitab see, et enam kui pooled Eesti elanikest on karistatud mõne süüteo eest, Eesti õigussüsteemi ülekriminaliseeritust. Ma ei tea ühtegi jalgratturit, kes poleks mitte kunagi sõitnud kõnniteel -- järelikult oleme me kõik kurjategijad.
Ühelt poolt jalgrattateede võrgustiku puudumine ja teiselt ohtlikud sõiduteed ei anna seadukuulekale ja elu armsaks pidavale kodanikule muud võimalust, kui jalgrattaga vaid koduõues ja metsavahel sõita. Olen saanud mitmeid teateid inimestelt, keda on politseilt trahvinud jalgrattaga kõnniteel sõitmise eest ja seetõttu on nad kas osaliselt või täielikult lõpetanud jalgratta kasutamise. Unistus keskkonnasõbralikust Eestis jääbki nii vaid sõnavahuks ja sisutuks visiooniks paberil.
Täna hääletas Riigikogu minu ja roheliste esitatud muudatusettepanekuid, mille eesmärk oli liiklusseadusesse viia sisse võimalus jalgrattaga ka kõnniteel sõita. Seda juhtudel, kui sõiduteel liiklemine on ohtlik. Muudatusettepanekutes rõhutasime, et kõnniteel liiklev jalgrattur ei tohi ohustada jalakäijat.
Paraku enamik saadikuid meie seisukohta ei toetanud:-- http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1275476700#pk6553. Liiklusseaduse eelnõu teine lugemine katkestati, mis andis meil viimase võimaluse need samad muudatusettepanekud uuesti sisse anda. Järgmisel nädalal toimuval eelnõu lõplik vormistamine ja ma usun, et kui keskkonnasõbralikud jõud ühendada, on võimalik kaalukaussi jalgratturite kasuks pöörata. Ka Sina saad sellele kaasa aidata. Selleks:
- kirjutad oma ajaveebis/facebookis üleskutse selle teotuseks
- edastad sõpradele info ja palud neil Riigikogu liikmete poole pöörduda
- aita kaasa, et teema tõstatuks meedias.
Minu tänane sõnavõtt Riigikogus:
Hea istungi juhataja, head Riigikogu liikmed! Ma olen veendunud, et tegemist on väga hea eelnõuga ja sellest 99%-ga võiks täiesti rahul olla. Samas just see üks protsent, millest rääkis ka eelkõneleja, see, mis puudutab jalgratturite võimalusi Eestis, on see, mis minu hinnangul vajaks veel parandamist.
Räägime olukorrast. Ma arvan, et me kõik nõustume sellega, et jalgrattateede võrgustik ei ole Eestis täiuslik, ei ole piisavalt välja arendatud. Võistlussportlaste jaoks ei ole see probleem. Võistlusjalgratturid sõidavad niikuinii sõiduteel, sageli ka suurel kiirusel ja hulgakaupa. Kuid see, et ei ole jalgrattateede võrgustikku, puudutab eelkõige neid rattureid, kes soovivad auto või ühistranspordi kasutamist vähendada ja kasutada keskkonnasõbralikku jalgratast sõiduks tööle, kooli, sõbrale külla või lihtsalt perega nädalavahetustel, sest on tore ja ilus ilm.
Millised on keskkonnasäästlikult mõtleva jalgratturi valikud täna? Kahtlemata kõige ohutum valik oleks kasutada jalgrattateed ja kergliiklusteed. Kuid neid ei ole piisavalt ja isegi need vähesed, mis meil on, ei ole sageli üksteisega ühendatud. Tean juhuseid, kus jalgrattatee lõpeb trepiga või tühermaa või mingi muu jalgratturile täiesti sobimatu objektiga, aga väga sageli lihtsalt autoteega.
Kui jalgrattateed ega kergliiklusteed ei ole, peab jalgrattur sõitma autotee paremas ääres. Ma usun, et te kõik nõustute, et see ei ole jalgratturile sageli mitte kõige ohutum valik. Eriti kitsastel sõiduteedel, sildade ületamisel, liiklustihedatel ristmikel ja ka siis, kui sõidutee parem äär on lihtsalt aukik või mõni kanalisatsioonikaev on ununenud lahti.
Sellest, et sõiduteel liiklemine on ohtlik, on aru saanud ka eelnõu algataja, lubades kõnniteele kuni 12-aastased lapsed. Siinkohal soovin tänada kõiki neid Riigikogu liikmeid, kes te toetasite eelmisel arutelul ühte minu parandusettepanekut ja lubasid kõnniteele mitte ainult kuni 12-aastased lapsed, vaid ka kuni 12-aastast ratturit saatvad vanemad. Oleks ju absurd, kui nädalavahetustel lõbusõitu tegema läinud pere noored liikmed sõidavad ühte teed ja tema vanemad teist teed. Samuti lubas see muudatusettepanek kõnniteele jalgratturid, kes ratta toolis veavad oma väikelast. Aitäh teile selle eest!
Siiski olen arvamusel, et juhtudel, kui sõiduteel liiklemine on ohtlik, peaks lubama kõnniteele ka kõik teised jalgratturid. Kahtlemata, kõnniteel sõites ei tohi jalgrattur ohustada jalakäijaid, mis tähendab, et tema liikluskiirus peab olema väga madal, ta peab arvestama jalakäijaga ja teadma, et alati, kui tõesti midagi peaks juhtuma, on tema süüdi.
Riigikohtu esimees juhtis paar nädalat tagasi meie tähelepanu kurvale tõsiasjale, et Eesti seadused liigselt kriminaliseerivad elanikke. Ma olen kindel, et igaüks, kes teist on istunud kunagi jalgratta selga, on vähemalt korra kõnniteele sõitnud, kas või selleks, et sõita sisse oma koduväravast või selleks, et lihtsalt läbida lühike vahemaa punktist A punkti B.
Ma ei näeks siin nii suurt probleemi, kui mulle ei oleks saadetud nii mitmeid juhuseid, kus täpselt sellistel põhjustel kõnniteele põigelnud inimene, keskkonnasäästlikult mõtlev kodanik, on saanud trahvi – seda nii Tartu Supilinnas, Haapsalus, Tallinnas. See on järjekordselt see samm, kus me ütleme inimesele, kes minu hinnangul käitub Eesti riigi seisukohalt õigesti, et oot-oot-oot, sa oled kurjategija! Me kõik, kes me sõidame jalgrattaga, põikame vahepeal kõnniteele, me kõik oleme seega kurjategijad.
Ja just seetõttu ma leian, et niikaua, kui ei ole jalgrattateesid korralikult välja arendatud, oleks vajalik lubada teatavatel juhtudel, ohustamata jalakäijaid, kõnniteele ka jalgrattur. Aitäh!
