Mõne tunni eest andis Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev oma õnnistuse kuu keskel häältega 354-96 riigiduumas vastu võetud FSB võimupiiride laiendamise seadusele. Nüüd võib Vene olulisim julgeolekuasutus seaduslikult rakendada ennetavat kuni 15-päevalist vangistust neile, kes ei ole seadust rikkunud, kuid kelle tegevus on FSB hinnangul potentsiaalselt ohuks. Samuti saavad nad vabamad käed meedia kontrollimiseks – näiteks anda „soovitusi“ meediaväljaannetele ebasobiva informatsiooni mitteavaldamiseks.

Kindlasti vähendab sellise sõna- ja meediavabadust kitsendava seaduse heakskiitmine nende lootusi, kes nägid Medvedevit eelkäijast avatuma, demokraatlikuma ja läänelikuma poliitikuna. Kaks võimalust – esiteks, kas Venemaa liidri ilusad lubadused on jälle vaid tegeliku karmi käe poliitika kattevari, või teiseks, et ta on ikkagi Putini marionett, kes unistustes võib küll pisut teissugust riiki ehitada, kuid paraku jäävad käed liiga lühikeseks.

Siiski ei tasu karta, et inimõiguste olukord Venemaal tänu sellele järsult hullemaks läheb. Hull on see niikuinii. Täpselt samu meetodeid on FSB kasutanud kogu aeg – ilma mingi seaduseta – nüüd anti sellele lihtsalt legaalne jõud. Selle jõu puudumine ei ole julgeolekuasutust varem heidutanud, samuti ei ole hammasrataste vahele jäänud aktiviste kaitsnud ka kohus.

Nii võibki seadust vaadata mitte kui FSB võimupiiride laiendamist, vaid kui nendelt ebamugavate küsimuste esitamise võimaluse kaotamist. Meenub vaid üks juhus, kus „avalikus kohas ropendamise“ (ehk demonstratsioonil osalemise) eest karistuseks määratud arest on hiljem tühistatud.

Organisatsiooni „Mõ“ juht Roman Dobrokhotovi osales eelmise aasta 31. jaanuaril Moskvas meeleavaldusel, käes plakat ja suu teibiga protestimärgiks kinni kleebitud. See aga ei päästnud teda korrakaitseorganite vahistamisest ja viiepäevase pogri robustsuste räuskamise eest määramisest. Pärast tõestusmaterjaliks olnud video läbivaatamist võttis apellatsioonikohus vastu tavatu otsuse ja tühistas karistuse, kuid neli päeva ilma igasuguse kompensatsioonita istus Roman ikkagi ära.

Vene võimu esindajad kinnitavad, et selle seadusega ei keelata rahumeelseid proteste, vaid võideldakse terroristide vastu. Veelgi enam – nad väidavad, et see seadus hoopis kaitseb inimesi. FSB-le antakse lihtsalt võimalus inimesi „õigele teele suunata“.

Duuma ülemkoja väliskomisjoni juht Markelov teatas pressiteates, et see seadus võimaldab kuriteo uurimise asemel neid ennetada. FSB juhi Juri Gorbunovi kirjutas organisatsiooni kodulehel, et FSB poolne „hoiatus“ annab isikule õiguse oma plaane muuta: „See on vaid preventsioonivahend, mis loob võimaluse hoiatada isikut võimalusest, et edasi tegutsedes võib ta korda saata märksa tõsisema kuriteo.“

Kahtlemata ei nõustu sellega Kremli poliitika kriitikud, kelle hinnangul ei seadusta see mitte ainult opositsiooniaktivistidele teada-tuntud tagakiusamist, vaid selle ebaselge sõnastus võimaldab FSB-l veelgi laiemat tegutsemist. Sõltumatu poliitikaanalüütik Julia Latinina tõi AP-le hirmutava näite: „Juhul kui purjus FSB-lane avab Sinu poole tule (ning selliseid juhtumeid on palju olnud), võid Sa saada 15-päevase vanglakaristuse selle eest, et Sul õnnestub põgeneda.“

—

Mõned analüütikud peavad selle eelnõu vastuvõtmist üheks järjekordseks sammuks laiemas FSB võimu suurendamisest. Hiljutine spiooniskandaal võimaldab Putinil välisluure SVR-is puhastustööd teha, kuid analüütikud ennustavad, et juba selle aasta lõpus neelab FSB SVRi sisulisel alla. Üks artikkel selle kohta siin: http://www.rferl.org/content/Resurrecting_The_Old_Lubyanka/2112472.html?page=1&x=1

Tweet This Post 

Batumis toimuval rahvusvahelisel konverentsil “Georgia Euroopa tee” osaleva Riigikogu väliskomisjoni ja Eesti-Gruusia parlamendirühma liikme Silver Meikari sõnul tõestavad arutelud selgelt, et Gruusia on teinud olulisi edusamme, kuid raskem töö seisab veel ees.

“Gruusial on võimalik lõimuda Euroopa Liiduga rohkem vaid siis, kui kogu ühiskond sellele prioriteedile täielikult pühendub,” ütles Meikar. “Nii nagu Eesti liitumisel Euroopa Liidu, NATO või euroga mängis määravat rolli mitte ainult avaliku sektori ja poliitikute, vaid ka ettevõtete, vabaühenduste ja tegelikult kogu elanikkonna panus, peab ka kogu Gruusia jõudma strateegilisele kokkuleppele, et Euroopa Liiduga lõimumine on rahvuslik prioriteet.”

Silver Meikari sõnul on Eesti ja teised Euroopa Liidu liikmesriigid oluliselt aidanud kaasa liberaaldemokraatlikke reformide õnnestumisele Gruusias ning selline koostöö peab jätkuma. “Lisaks poliitilistele kontaktidele tuleb kaasata veelgi rohkem vabaühendusi, toetada ärikontaktide paranemist ning pakkuma noortele paremaid võimalusi Euroopas reisimiseks ja õppimiseks,” ütles Meikar. “Georgia ühiskonnas saab tekkida arusaam sellest, mis asi Euroopa Liit on vaid läbi tiheda suhtlemise kõikidel tasanditel.”

Meikari sõnul on eile Batumis toimunud üritus, millega Euroopa Liidu välispoliitika juht Catherine Ashton avas Gruusiaga läbirääkimisprotsessi assotsiatsioonileppe üle, kõrge tunnustus Georgia edusammudele. “Kas lepingu allkirjastamiseni jõutakse vähem kui nelja aastaga on suuresti Gruusia teha,” ütles Meikar. “Mida paremat tööd nad teevad, seda rutem jõuab kätte aeg, kui saab alustada poliitilist dialoogi juba liitumisläbirääkimiste teemal.”

Seitsmes rahvusvaheline konverents “Gruusia Euroopa tee” toimub 15.-17. juulil Batumis, Gruusias. Konverentsi eesmärk on arutada koostööd Euroopa Ida-Partnerlus programmi raames, eelkõige julgeoleku ja stabiilsuse parandamist, Euroopa Liidu rolli Vene-Gruusia konflikti lahendamisel, Georgia poliitilist ja majanduslikku lõimumist Euroopa Liiduga ja võimalusi suurendada inimestevahelisi kontakte.

Tweet This Post 

Jooksuriietes fuajeesse jõudes avastasin, et kell on alles 6:30. Retseptsioon oli teinud “wake-up call’i” tund aega kokkulepitust varem. Sellised arusaamatused iseloomustavad ka Gruusia riiki - riik nagu toimiks, aga midagi on nagu valesti ka.

Mooda Batumi varahommikust mereranda joostes oli eilse peo kahjustused juba suures osas koristatud. Luuaga lükati hunnikutesse viimast prahti, esimesed töölised tassisid juba kive veel ühe rannarestorani ehitustandril, kuid enamik unetuid tegi hommikust jalutuskäiku, sörkjooksu või suplust Mustas meres. Kahte viimast tegin ise ka, kuid tänu tund aega varasemale tõusimisele on nüüd aega ka blogi kirjutada. Kokkuvõttes ju väga meeldiv.

Sama mulje on mulle jäänud kogu riigist. Kõik (kui mitte öelda, et mitte miski) ei toimi täiesti õigesti, ikka kuskil mingi kruvi logiseb või täiesti arusaamatul põhjusel (asi, isik või kokkulepe) lihtsalt ei tööta, kuid sellest hoolimata kuidagi saab asjad aetud ning kokkuvõttes on väga meeldiv.

Eilne 370km pikkune autoteekond venis ajaliselt kavandatust kaks korda pikemaks. Üheks põhjuseks muidugi teeremont, mida mitmel pool ainukesel vähegi läbitaval ühendusteel suvise turismihooaja tipus oli tegema asutud. Mitmetel üleskaevatud lõikudel polnud aga näha ühtegi teeehitusmasinat, ammugi siis teetöölisi. Gruusia kõige olulisema maantee kiire valmimise vastu ei tundnud keegi huvi.

Teine põhjus oli olulisem. Külastasime Tbilisi ja Gori vahele jäänud põgenikekülasid, kuhu Eesti arenguabi rahadega mänguväljakuid rajatakse. 2008. aasta sõja järel Lõuna-Osseetias koduküladest väljaaetud grusiinid elavad väga tagasihoidlikes tingimustes ning Eesti on otsustanud aidata just seal kasvavaid lapsi. Viies külas saavad nad halli ellu värvilised mängu- ja spordiväljakud.

Tunni aja pärast algab kaks korda aastas korraldatav konverents “Gruusia tee Euroopasse”, mille alateemaks on seekord Ida-Partnerlus (INFO: http://eu-integration.gov.ge/index.php?que=eng/news&info=294). Konverentsile lisab kindlasti tähtsust eile siinsamas Batumis toimunud üritus, millega Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashton avas Gruusiaga kõnelused assotsiatsioonilepingu üle. Gruusia tee Euroopasse on nüüd ametlikult avatud.

Ei tasu loota, et Gruusia liitumine võiks toimuda kiiresti, kuid selleks, et see näiteks viie või kümne aasta pärast võimalik oleks, peavad grusiinid veelgi enam vaeva nägema. Küsimus ei ole tund aega varem tehtud äratuskõnes, toppavas teeremondis või muudes tavalistes pisivigades. Euroopa Liitu võib Gruusia jõuda vaid siis, kui nad selle strateegilise eesmärgi endale tõeliselt seavad ning lõpetavad teiste võimalike arenguteede otsingud. Ilusast jutust peavad saama reaalsed teod, koostoo Euroopa Komisjoniga peab olema sisulisem ning reformid kooskõlas kokkulepituga.

Tweet This Post 

Palusin kolleegil, kes on vaieldamatult parim (kui mitte öelda ainuke) Lähis-Ida ekspert Eesti poliitikas, soovitada mulle üks hea Iisraeli-Palestiina konflikti käsitlev raamat. Selline, mis ühelt poolt tooks ajusoppidest välja varem loetud/kogetud/õpitud ja teiselt annaks erapooletu ning ülevaatliku vaatenurga antud konfliktile.

Sarjas Hot Spotsin Global Politics 2005. aastal ilmunud Alan Downty: „Iisrael-Palestine“ ei saa objektiivsetel põhjustel käsitleda viimastel aastatel toimunut – Netanyahu uut valitsust, Hamasi „riigipööret“ Gazas ning sellele järgnenud blokaadi jne — kuid sellest hoolimata julgen seda soovitada ka neile, kelle huvi Lähis-Ida vastu tärkab vaid siis, kui ajalehtede esikaaned värskeid sündmusi kajastavad.

Lugesin selle raamatu läbi juba enne 27-29 juuni toimunud „Vabariigi Presidendi ja Evelin Ilvese riigivisiit Iisraeli“, kuid paraku ei ole leidnud mahti sellest ajaveebis varem kirjutada. Downty seisukohtadele leidsin kinnitust erinevate (era-) kohtumiste raames, kuid eks ta tegi ka ametlikel kohtumistel president Peresi, peaminister Netanyahu ja opositsiooniliidri Tzipi Livniga veidi huvitavamaks.

Araabia-Iisraeli konflikti kohta väidetakse sageli, et see maailma veriseim, kestnud aastatuhandeid, eksisteerib leppimatu viha rahvuste või usu pinnal või et selle puudub lahendus. Downty väidab, et need on kõik eksitavad müüdid. Tema hinnangul algas konflikt 20. sajandi esimesel poolel ja selle tuumaks on kahe rahva nõue samale territooriumile (lk 2-5). See on vastasseis juutide rahvusliku liikumise (Zionismi) soovile luua juudiriik Eretz Yisrael (Land of Israel) ja araablaste/palestiinlaste soovile luua Filastin (Palestiina) samal kitsukesel maalapil (lk4).

Kahtlemata võib vaielda, et kui legitiimsed nõudmised ühel või teisel poolel on, kuid kindlasti eksisteerib neil mõlemal ridamisi moraalseid õigustusi. Aastasadu toimunud juutide tagakiusamine kõikjal Euroopas sundis riigita rahvast pidevalt ümber paiknema. Juudid aeti Inglismaalt välja 1290, Prantsusmaalt 1306 ja 1394, suuremas osast Saksamaalt 15. sajandil. „Modernse“ anti-semiitlus (mille aluseks ei olnud nii palju usk, vaid pigem rahvus) alguseks võib pidada 1492 aasta inkvisitsiooni Hispaanias. (lk 29)

Lääne-Euroopast välja aetud juudid leidsid lühiajaliselt pelgupaiga idas, kuid 17/18 sajandil Ukrainas ja Poolas toimunud massiline tagakiusamine sundis neid sammud taas lääne poole seadma. Tsaar Aleksander II ajal üha paranev juutide olukord Venemaal hakkas järsult halvenema pärast riigipea mõrvamist 1.märtsil 1881. Sõna „pogromm“ tuli kasutusele just Tsaar Aleksander III ajal juutide vastu korda saadetud vägivallalainete kirjeldamiseks ning neid toimus hinnanguliselt 250 tükki juba tema esimesel võimuaastal. (lk 31)

Rahvusriikluse idee tugevnemine oli takistuseks juutide lõimumisele ka liberalismi ja moderniseerumisprotsessis olevas Lääne-Euroopas. Kas juut võib olla ikka „tõeline“ sakslane või prantslane? Usutunnistus võib küll sama olla, kuid kas ka päritolu, lojaalsus ja kultuur? (lk 30)

Eeltoodud põhjustel ning ka uute rahvusriikide loomiste laineharjal tekkis ka juutide poliitiline liikumine oma riigi loomiseks (Zionism). Põhjendatud küsimus — miks peaks juutidel olema vähemõigust oma riigile kui serblastel või albaanlastel? (lk 32) Aga kuhu?

Jättes kõrvale ristisõdade ajutised virvendused, on araablased elanud Palestiina aladel alates 7.sajandist. Palestiina sai islamimaailma osaks Muhamedi surma (622 A.D) järgse esimese vallutuslaine järel, kui kaliif Umar 638 aastal vallutas peamiselt ristiusku pööratud elanikkonnaga Jeruusalemma. (lk 47)

Levinud narratiiv räägib araablastest, kes on läbi ajaloo lääne tsivilisatsiooni järel sörkinud. Tuues välja islami kuldse ajastu saavutused nii teadusinnovatsioonis, kunstis kui ka ühiskonnakorralduses (lk 50-51) näitab Downty veelkord selle arusaama ekslikust.

Samuti on ebatäpne väide, et palestiinlaste identiteet tekkis vastureaktsioonina sionistide liikumisele. Kuigi sionistide sissetung võis küll palestinismile jõudu juurde anda, oli seal elavatel araablastel oma ühine identiteet juba varem olemas. Ei tasu ka unustada, et palestiinlastele ei olnud midagi uut võõrvõimude sissetungile vastupanu osutamises – enne sioniste tõstis kohalike patriotismi võitlus nii eurooplaste kui ka türklastega. (lk 61)

Palestiina on olnud araabia maailma südameks, moslemid on moodustanud põhielanikkonna 9. sajandist alates ning mille elanikkond koosnes sionistide sissetungi ajal 90% palestiinlastest. Kui rahvaste enesemääramisõigusel on üldse mingit sisu, oleks pidanud palestiinlastel olema õigus kaitsta oma kodu, kultuuri ja elukorraldust kõigi sissetungijate eest, kes avalikult nimetavad oma eesmärgiks uue demograafilise situatsiooni tekitamine ning seejärel samal territooriumil oma riigi loomise. (lk68)

Seda peaks kinnitama ka järgmised arvud. 1914. aastal elas Palestiina territooriumil 689,300 elanikku, kellest juute oli 13,6% ehk 94,000 (lk 69). Esimese maailmasõja raskete aastate järel oli neid 1922. aastaks 83,790, ehk 11, 1%. Uute sisserändajate tõttu oli juutide osakaal aastal 1931 juba 16,9% (174,606 in) ja 1947 vähemalt 32% (630 000in), neile lisaks veel vähemalt 100 000 illegaali (lk 73).

Juutide sisserändele, aga veelgi enam Iisraeli riigi loomisele, andis hoo sisse Briti välisministri Lord Arthur Balfouri kiri Briti Zionistide liikumise juhile Lord Lionel Rothschildile, mis on ajalukku läinud „Baldouri deklaratsioonina“. Seal lubatakse Briti mandaadi all olevas Palestiinas juutidele rahvuslikku kodu. Just „national home“ ja mitte riiki, just „in Palestine“ ja mitte „of Palestine“ (lk 71).

…

Siinkohal lõpetan ja soovitan kõigil huvilistel see raamat läbi lugeda. Kui kunagi aega saan, siis kirjutan lühikokkuvõtte ka ülejäänud 2/3 raamatust.

Tweet This Post 

(Artikkel ilmus 10. juunil Delfis: Silver Meikar: Jalgpall mõjutab kõikide elu)

Neli korda kajasid Jaffale, linna peatänavale, „Uganda“ kõrtsist kostvad rõõmuhõiked. Oli 27. juuni, Saksamaa võitis Inglismaad 4:1.

Jeruusalemma vasakpoolsete tudengite ühes lemmikkohas on poolehoid ikka kuulunud „vihatud“ koondisele. Eile õhtul valitses seal, Brandenburgi väravate all ja kümnetes Saksamaa linnade keskväljakutel märksa nukram meeleolu.

Jättes kõrvale andunud fännid ning fanaatilised jalgpallihuvilised, tekib ikka küsimus, miks (ja milleks) kellegi poolt ollakse. Kui oma veri ja sümbolid mängivad, on asi selge. Sini-must-valge koondise poolt oleksime ka siis, kui nad võidaksid sohiga löödud väravast, nagu oli Maradona 1986. aasta „jumala käsi“.

Sellel MM-il meie koondist ei olnud ega ka meilt pärit mängijaid. Polnud muuseas ka juutidel, kuid siiski olid tol sumedal kaheksandikfinaalide õhtul tänavakohvikud jalgpalliõhinas rahvast täis.

Jeruusalemlane Rezil põhjendas „Uganda“ klientide Saksamaale poolehoidmist järgnevalt: „Esiteks, see on noorte ninanips riigi üldtunnustatud narratiivile. Teiseks, neile meeldib saksa alternatiivmuusika. Kolmandaks — nad (sakslased) mängivad vist päris hästi“.

Põhjenduses vähe sporti, kuid palju sisu. Jalgpall on revanšivõimalus kohustuslikule ideoloogiale, irvitamine vanade tabude üle, kuid eelkõige narkootikum ennast hallist massist eristuda soovijatele. Ideaalne, sest joovastuseks pole vaja palju teada sellest, mida need „22 meest, üks pall ja vilega veidrik väljakul poolteist tundi sahmerdavad“.

Mille järgi otsustame aga meie, kelle poolt olla? Mõne päeva eest leidis 8aastane sugulane Siim lihtsa mooduse Hollandi — Uruguai mängus poolt valida — „see peab võitma, kumb on Euroopa Liidus“ (muuseas, teadmata kumb). Täiesti loogiline ja aus valik. Kui mängust suurt midagi ei tea, siis võta särk, mis ihule lähemal.

Olin Siimuga ühel nõul, kuid täiesti teisel põhjusel. Olin kurb sohiga (loe=“käega“) võetud võidu üle ainukeselt nii kaugele jõudnud Aafrika meeskonnalt, sellelt, mis kahjuks ei oska penalteid lüüa. Teisalt soovisin, et Ghana meeskond suudab tõestada, et see läbikukkunud mandriks tembeldatu suudab olla vähemalt jalgpallis üle nii Ameerikast kui ka Aasiast, Austraaliast rääkimata.

Mis see kõik jalgpalli kui sporti puudutab? Ei puudutagi, kuid üle pika aja säutsusin ikkagi twitteris: „Ma ei saa aru, miks lõunaameeriklased mängu saatust jälle käega otsustavad? Masendav!“ Kas oleks samal viisil nähvanud, kui lisaaja viimasel minutil keegi minu meeskonnast oleks palli Suárezi kombel käega oma väravajoonelt minema löönud.

Julgen oletada, et enamik selle kolumni lugejaid on langetanud (vähemalt vahel) otsuse toetada koondist X või olla vastu Y-ile just sarnasel, poliitilisel põhjustel. Venemaa koondist, mis Lõuna-Aafrikasse ebaõnnestunud kvalifikatsiooni tõttu ei jõudnudki, oleks ju raske toetada. Isegi siis, kui nad mängiksid pagana hästi?! Samas, Põhja-Korea meeskonna liikmete ette määratud tume tulevik paneb tundelisemaid isikuid neile paratamatult pöialt hoidma. .

Just see teebki jalgpalli veelgi nauditavamaks. Teadmata suurt rohkemat sellest pallimängust, kui kommentaatorite vadast meeldejäänud nimed ja lausejupid, suudame tunda kaotusevalu ja võidurõõmu, olla püha viha täis või õnnest lakke hüpata. Kuid veelgi olulisem — telekast aeglustatud kordust vaadates tunda ennast targamana tippkohtunikest, -treeneritest ja –mängijatest.

Arvan, et just seetõttu meeldib poliitikutel kommentaare jagada. Mõni päev tagasi teatas Fidel Castro, et kohtunikud teevad neile (lõuna-ameeriklastele) liiga. Prantsuse president Sarkozy nõudis vastuseid, miks nende võistkond kaotas. Pole ka ime — poliitikute reitingud sõltuvad ka jalgpallitulemustest.

Arvatavasti võtavad mõned ikka veel liiga sõna-sõnalt legendaarse Liverpooli meeskonna mänedžeri Bill Shankly lauset, et jalgpall ei ole elu ja surma küsimus, vaid veelgi tähtsam. Parem võtkem rahulikult ja nautigem mängu! Mis kasu ikka nendest rusikatest, vuvuzela-pasunatest ja poliitikast on.

Finaalis võtavad üksteiselt mõõtu kaks Euroopa koondist, kellest kumbi pole jalgpalli ihaldusväärseimat tiitlit kunagi saanud. Põhjust hoida pöialt mõlemale.

Tweet This Post 

(artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Maaleht: www.maaleht.ee)

Riigikogus juuni lõpus vastu võetud liiklusseadus süütab rohelise tule trahvihirmus peatunud jalgratturile. Teatavatel tingimustel võib jalgrattur alates 1. jaanuarist seadust rikkumata sõita ka kõnniteel. Kõlab küll uskumatult, aga sellega tagatakse ka suurem ohutus jalakäijatele ja autojuhtidele.

Telliskivi paksune ja ligi kolmesaja paragrahviga liiklusseaduses puudutab jalgrattureid vaid pisike osa, kuid just selle üle toimusid kogu eelnõu menetlemise käigus kõige pikemad arutelud. Kõige tulisemaks läksid vaidlused majanduskomisjonis minu ja Eestimaa Roheliste poolt esitatud ettepanekute üle, mis teatud tingimustel lubaks jalgratturid kõnniteele.

Millised on keskkonnasäästlikult mõtleva jalgratturi valikud ilma uue liiklusseaduseta? Kahtlemata kõige ohutum valik oleks kasutada jalgrattateed ja kergliiklusteed. Kuid neid ei ole piisavalt ja isegi need vähesed, mis meil on, ei ole sageli üksteisega ühendatud. Tean juhuseid, kus jalgrattatee lõpeb trepiga või tühermaa või mingi muu jalgratturile täiesti sobimatu objektiga, aga väga sageli lihtsalt autoteega.

Teine võimalus on seadust rikkudes sõita kõnniteele. Tean mitmeid, kes on selle eest trahvi saanud ja kaaluvad seetõttu jalgrattasõidust loobumist. Unistus keskkonnasõbralikust Eestis jääbki nii vaid sõnavahuks ja sisutuks visiooniks paberil. Jalgrattatee puudumise ja ohtliku sõidutee eest peaks pigem trahvima kohalikku omavalitsust, mitte jalgratturit.

Ebapiisav jalgrattateede võrgustik ei ole probleemiks rattasportlastele, sest nemad sõidavad niikuinii sõiduteel, sageli ka suurel kiirusel ja hulgakaupa. Kindlasti häirib see neid rattureid, kes soovivad auto või ühistranspordi kasutamist vähendada ja kasutada keskkonnasõbralikku jalgratast sõiduks tööle, kooli, sõbra juurde või lihtsalt perega nädalavahetustel, sest väljas on ilus ilm ja rattasõit on tore.

See, et sõiduteel liiklemine on ohtlik, mõistis ka eelnõu algataja, lubades kõnniteed kasutada kuni 13-aastastel ratturitel. Riigikogu toetas minu ettepanekut lubada kõnniteele ka noort jalgratturit saatvad vanemad. Täna varahommikul lapsega lasteaeda vändates oli mul raske dilemma – kas seaduse vastaselt käskida oma 4-aastane tütrel sõita sõiduteel või sõita koos temaga kõnniteel. Iga hooliv lapsevanem valib kindlasti teise variandi ning nüüd saab seda teha ilma väärtegu sooritamata.

Lisaks lubab uus seadus kõnniteed kasutada last rattatoolis vedaval jalgratturil. 10-15 kilogrammi tagumise ratta kohal viib sõiduvahendi tasakaalust välja ning suurendab kukkumisohtu. Väikest last vedades mõtled väga tugevalt enne, kui üldse julged rattaga sõiduteele sõita.

Tõeliselt tulised olid vaidlused teemal, et kas lubada ka kõik teised ratturid kõnniteele. Meie ettepaneku järgi võiksid nad seda teha juhul, kui sõiduteel liiklemine on ohtlik, kuid kõnniteel liigeldes ei tohiks nad ohustada jalakäijaid.

Kui jalgrattateed ega kergliiklusteed ei ole, peab jalgrattur sõitma autotee paremas ääres. See ei ole jalgratturile sageli mitte kõige ohutum valik. Eriti kitsastel sõiduteedel, sildade ületamisel, liiklustihedatel ristmikel ja ka siis, kui sõidutee parem äär on lihtsalt auklik või mõni kanalisatsioonikaev on ununenud lahti.

Ohtlikul sõiduteel sõitev jalgrattur on ohuks ka autojuhile. Löökauke vältida püüdev jalgratturi ainuke valik on põigata vasakule, ehk suurema kiirusega tagant läheneva auto ette. Kokkupõrget vältida püüdev juht peab järsult pidurdama või vastassuunda keerama, kus seab ohtu nii enda kui ka vastu tuleva sõiduki reisijad.

Riigikogu toetas kompromissettepanekut, mis lubab jalgratturid kõnniteele siis, kui sõiduteel liiklemine on tee seisukorra tõttu ohtlik. Sellega lahendati ära ka nende jalgratturite mure, kes kasutavad seda transpordivahendit aastaringselt. Talvel, kui libe sõidutee on lumevallide vahele surutud, on kõnnitee kasutamine ainuke võimalus.

Oluline on, et jalgratturi ohutus ei tule jalakäija arvelt. Uus liiklusseadus reguleerib esmakordselt ära (ka alla 13-aastaste) jalgratturite kohustused kõnniteel sõites: „jalgrattur ei tohi kõnniteel sõites jalakäijat ohustada ega takistada, jalakäija vahetus läheduses tohib jalgratta ja tasakaaluliikuriga sõita jalakäija tavakiirusega.“

Uus liiklusseadus kaotab sellega võimaluse trahvida jalgrattureid, kes jalgrattatee puudumise ja kehva sõidutee tõttu kõnniteel sõidavad, kuid võimaldab karistada neid, kes jalakäijaid ohtu seavad. Oluline muudatus on ka see, et isegi siis, kui on jalgrattatee, on jalgratturil õigus sõita sõiduteel. Me ei taha ju, et rattasportlased või lihtsalt kiiresti sõitvad jalgratturid kihutaksid 40-kilomeetrise tunnikiirusega jalgrattateel, kus sõidavad ka lapsed ja rulluisutajad.

Jalgratturite lubamine kõnniteele teatud juhtudel leevendab pisut keskkonnasõralikku liikumisvahendit kasutavate inimeste muresid ning suurendab ka jalakäijate ja autojuhtide ohutust. Siiski ei või seda pidada mingiks võluvitsaks, vaid esialgseks lahenduseks niikaua, kuni Eestis pole korralikku jalgrattateede võrgustikku ja remonditud sõidutee ääri.

Tweet This Post 

(artikkel ilmus toimetatud kujul ajalehes Postimees: http://pluss.postimees.ee)

Esmaspäevane Postimehe juhtkiri küsib, kas lapse eest lisahäälte andmine aitab kaasa Eesti rahva püsimajäämisele. Valimissüsteemi muutuse kohta tuleks pigem küsida, kas see aitab kaasa demokraatia arengule. Kindlasti teeks seda valimisea langetamine. Lisaks on kohalikel valimistel 16-aastaste hääletuskastide juurde lubamisel ka positiivne regionaal- ja hariduspoliitiline mõju.

Valimisea langetamiseks on muudetud põhiseadust Austrias, seda kaalutakse Soomes ja mitmes teises riigis. Valimisea teemat arutab Euroopa Parlament ning resolutsiooni koostatakse Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees. Eesti peaksime seda tegema mitte teiste soovituste, vaid ikka iseenda riigi pärast.

Kurdame sageli, et meil on vähe demokraatiat ja madal valimisaktiivsus, süüdistame selles halbu poliitikuid ja erakondi. Ihalus uute erakondade ja uue poliitika järgi on toonud küll lühiajaliselt edu projektiparteidele, kuid kokkuvõttes suurendanud poliitikas pettunute arvu ning vähendanud valimisaktiivsust. Valimisea langetamine ei ole nende murede lahendamise võluvits, kuid vähemalt samm õiges suunas.

Paljudes Eesti koolides esinemas käies olen kohanud kõikjal noori, kellel on palju häid ideid, kuidas kodulinn või –vald paremaks muuta. Paraku nende arvamus vaid valimisvõidule keskendunud kohalikele poliitikutele korda ei lähe. Keskkooli noortelt pole neil hääli loota.

Valimiste võitmiseks tuleb jalgpalliväljaku korrastamise asemel remontida kabel (ma ei soovi väita, et kabeli korrastamine oleks iseenesest halb), noortekeskuse ehitamise asemel suurendada vallaametnike arvu. Valimisea langetamine ei vähenda teiste vanusegruppide õigusi, kuid laiendab arutlusteemade ringi ning peegeldab paremini elanike soove.

Tavalises Eesti vallas või väikelinnas läheb tubli noor valima umbes veerandsaja aastaselt, kui sedagi. Enne valimisikka jõudmist jätkab ta õpinguid kutse- või kõrgkoolis mõnes suuremas linnas, vahel leiab sealt ka töö ning loob pere. Kodukandiga ei seo teda muud kui mälestus ilusast lapsepõlvest ja armsast vanematekodust.

Kui lubada noorel valida juba keskkoolis käies võib just tänu tema häälele võita valimisliit või erakond, mis näiteks koolistaadioni lubab korda teha. See tekitab noores märksa suuremat sidet oma kodukandiga ning soovi sinna pärast kõrgema hariduse omandamist tagasi pöörduda. Ühiselt paremaks muudetud kodukandis on rõõm elada, töötada ja pere luua.

Kindlasti suurendab valimisea langetamine ka valimisaktiivsust. Nii nagu head kombed saame lastetoast, õpime kodanikuks saamist just kooliajal. Keskkooli kodanikeõpetuse tunnis räägitakse küll, kui olulised on valimised, kuid valida ei ole võimalik. Juba keskkooli ajal valimistepisiku saamine nakatab meid kogu eluks.

Valimisea langetamise vastaste peamine argument on, et 16-aastased on liiga rumalad. Ma ei tea, milliste noortega nemad suhtlevad, kuid minu kogemus kinnitab vastupidist. Sageli väidavad samad isikud, et valimisiga tuleks hoopis tõsta, samuti oleks õige kehtestada ka maksimum vanuse piir (näiteks 70 aastat) või siis miinimum haridustase. Pean neid kõiki argumente ebademokraatlikeks.

Põhiseaduses on juba täna tehtud vanuselisi erisusi. Volikokku võib kandideerida alates 18., riigikogu 21. ja presidendiks 40. eluaastast. Millegi pärast ütleme, et kohalike asjade ajamine on jõukohane ka noorematele kodanikele ning sellest loogikast lähtudes peaksime kohalikel valimistel lubama osaleda ka 16-aastastel.

Kui 2003. aastal värske Riigikogu liikmena valimisea langetamise idee kohalikel valimistel välja käisin sain vähe toetavaid seisukohti kolleegidelt, veelgi vähem avalikkuses. Loodan, et tänaseks on meie ühiskond vähemalt nii kaugele arenenud, et selle idee üle sisuliselt arutada.

Tweet This Post