Jalgpall on parem kui….
(Artikkel ilmus 10. juunil Delfis: Silver Meikar: Jalgpall mõjutab kõikide elu)
Neli korda kajasid Jaffale, linna peatänavale, „Uganda“ kõrtsist kostvad rõõmuhõiked. Oli 27. juuni, Saksamaa võitis Inglismaad 4:1.
Jeruusalemma vasakpoolsete tudengite ühes lemmikkohas on poolehoid ikka kuulunud „vihatud“ koondisele. Eile õhtul valitses seal, Brandenburgi väravate all ja kümnetes Saksamaa linnade keskväljakutel märksa nukram meeleolu.
Jättes kõrvale andunud fännid ning fanaatilised jalgpallihuvilised, tekib ikka küsimus, miks (ja milleks) kellegi poolt ollakse. Kui oma veri ja sümbolid mängivad, on asi selge. Sini-must-valge koondise poolt oleksime ka siis, kui nad võidaksid sohiga löödud väravast, nagu oli Maradona 1986. aasta „jumala käsi“.
Sellel MM-il meie koondist ei olnud ega ka meilt pärit mängijaid. Polnud muuseas ka juutidel, kuid siiski olid tol sumedal kaheksandikfinaalide õhtul tänavakohvikud jalgpalliõhinas rahvast täis.
Jeruusalemlane Rezil põhjendas „Uganda“ klientide Saksamaale poolehoidmist järgnevalt: „Esiteks, see on noorte ninanips riigi üldtunnustatud narratiivile. Teiseks, neile meeldib saksa alternatiivmuusika. Kolmandaks — nad (sakslased) mängivad vist päris hästi“.
Põhjenduses vähe sporti, kuid palju sisu. Jalgpall on revanšivõimalus kohustuslikule ideoloogiale, irvitamine vanade tabude üle, kuid eelkõige narkootikum ennast hallist massist eristuda soovijatele. Ideaalne, sest joovastuseks pole vaja palju teada sellest, mida need „22 meest, üks pall ja vilega veidrik väljakul poolteist tundi sahmerdavad“.
Mille järgi otsustame aga meie, kelle poolt olla? Mõne päeva eest leidis 8aastane sugulane Siim lihtsa mooduse Hollandi — Uruguai mängus poolt valida — „see peab võitma, kumb on Euroopa Liidus“ (muuseas, teadmata kumb). Täiesti loogiline ja aus valik. Kui mängust suurt midagi ei tea, siis võta särk, mis ihule lähemal.
Olin Siimuga ühel nõul, kuid täiesti teisel põhjusel. Olin kurb sohiga (loe=“käega“) võetud võidu üle ainukeselt nii kaugele jõudnud Aafrika meeskonnalt, sellelt, mis kahjuks ei oska penalteid lüüa. Teisalt soovisin, et Ghana meeskond suudab tõestada, et see läbikukkunud mandriks tembeldatu suudab olla vähemalt jalgpallis üle nii Ameerikast kui ka Aasiast, Austraaliast rääkimata.
Mis see kõik jalgpalli kui sporti puudutab? Ei puudutagi, kuid üle pika aja säutsusin ikkagi twitteris: „Ma ei saa aru, miks lõunaameeriklased mängu saatust jälle käega otsustavad? Masendav!“ Kas oleks samal viisil nähvanud, kui lisaaja viimasel minutil keegi minu meeskonnast oleks palli Suárezi kombel käega oma väravajoonelt minema löönud.
Julgen oletada, et enamik selle kolumni lugejaid on langetanud (vähemalt vahel) otsuse toetada koondist X või olla vastu Y-ile just sarnasel, poliitilisel põhjustel. Venemaa koondist, mis Lõuna-Aafrikasse ebaõnnestunud kvalifikatsiooni tõttu ei jõudnudki, oleks ju raske toetada. Isegi siis, kui nad mängiksid pagana hästi?! Samas, Põhja-Korea meeskonna liikmete ette määratud tume tulevik paneb tundelisemaid isikuid neile paratamatult pöialt hoidma. .
Just see teebki jalgpalli veelgi nauditavamaks. Teadmata suurt rohkemat sellest pallimängust, kui kommentaatorite vadast meeldejäänud nimed ja lausejupid, suudame tunda kaotusevalu ja võidurõõmu, olla püha viha täis või õnnest lakke hüpata. Kuid veelgi olulisem — telekast aeglustatud kordust vaadates tunda ennast targamana tippkohtunikest, -treeneritest ja –mängijatest.
Arvan, et just seetõttu meeldib poliitikutel kommentaare jagada. Mõni päev tagasi teatas Fidel Castro, et kohtunikud teevad neile (lõuna-ameeriklastele) liiga. Prantsuse president Sarkozy nõudis vastuseid, miks nende võistkond kaotas. Pole ka ime — poliitikute reitingud sõltuvad ka jalgpallitulemustest.
Arvatavasti võtavad mõned ikka veel liiga sõna-sõnalt legendaarse Liverpooli meeskonna mänedžeri Bill Shankly lauset, et jalgpall ei ole elu ja surma küsimus, vaid veelgi tähtsam. Parem võtkem rahulikult ja nautigem mängu! Mis kasu ikka nendest rusikatest, vuvuzela-pasunatest ja poliitikast on.
Finaalis võtavad üksteiselt mõõtu kaks Euroopa koondist, kellest kumbi pole jalgpalli ihaldusväärseimat tiitlit kunagi saanud. Põhjust hoida pöialt mõlemale.
