Raamatuneljapäev: Alan Dowty: Israeli/Palestine (Hot Spots in Global Politics)
Palusin kolleegil, kes on vaieldamatult parim (kui mitte öelda ainuke) Lähis-Ida ekspert Eesti poliitikas, soovitada mulle üks hea Iisraeli-Palestiina konflikti käsitlev raamat. Selline, mis ühelt poolt tooks ajusoppidest välja varem loetud/kogetud/õpitud ja teiselt annaks erapooletu ning ülevaatliku vaatenurga antud konfliktile.
Sarjas Hot Spotsin Global Politics 2005. aastal ilmunud Alan Downty: „Iisrael-Palestine“ ei saa objektiivsetel põhjustel käsitleda viimastel aastatel toimunut – Netanyahu uut valitsust, Hamasi „riigipööret“ Gazas ning sellele järgnenud blokaadi jne -- kuid sellest hoolimata julgen seda soovitada ka neile, kelle huvi Lähis-Ida vastu tärkab vaid siis, kui ajalehtede esikaaned värskeid sündmusi kajastavad.
Lugesin selle raamatu läbi juba enne 27-29 juuni toimunud „Vabariigi Presidendi ja Evelin Ilvese riigivisiit Iisraeli“, kuid paraku ei ole leidnud mahti sellest ajaveebis varem kirjutada. Downty seisukohtadele leidsin kinnitust erinevate (era-) kohtumiste raames, kuid eks ta tegi ka ametlikel kohtumistel president Peresi, peaminister Netanyahu ja opositsiooniliidri Tzipi Livniga veidi huvitavamaks.
Araabia-Iisraeli konflikti kohta väidetakse sageli, et see maailma veriseim, kestnud aastatuhandeid, eksisteerib leppimatu viha rahvuste või usu pinnal või et selle puudub lahendus. Downty väidab, et need on kõik eksitavad müüdid. Tema hinnangul algas konflikt 20. sajandi esimesel poolel ja selle tuumaks on kahe rahva nõue samale territooriumile (lk 2-5). See on vastasseis juutide rahvusliku liikumise (Zionismi) soovile luua juudiriik Eretz Yisrael (Land of Israel) ja araablaste/palestiinlaste soovile luua Filastin (Palestiina) samal kitsukesel maalapil (lk4).
Kahtlemata võib vaielda, et kui legitiimsed nõudmised ühel või teisel poolel on, kuid kindlasti eksisteerib neil mõlemal ridamisi moraalseid õigustusi. Aastasadu toimunud juutide tagakiusamine kõikjal Euroopas sundis riigita rahvast pidevalt ümber paiknema. Juudid aeti Inglismaalt välja 1290, Prantsusmaalt 1306 ja 1394, suuremas osast Saksamaalt 15. sajandil. „Modernse“ anti-semiitlus (mille aluseks ei olnud nii palju usk, vaid pigem rahvus) alguseks võib pidada 1492 aasta inkvisitsiooni Hispaanias. (lk 29)
Lääne-Euroopast välja aetud juudid leidsid lühiajaliselt pelgupaiga idas, kuid 17/18 sajandil Ukrainas ja Poolas toimunud massiline tagakiusamine sundis neid sammud taas lääne poole seadma. Tsaar Aleksander II ajal üha paranev juutide olukord Venemaal hakkas järsult halvenema pärast riigipea mõrvamist 1.märtsil 1881. Sõna „pogromm“ tuli kasutusele just Tsaar Aleksander III ajal juutide vastu korda saadetud vägivallalainete kirjeldamiseks ning neid toimus hinnanguliselt 250 tükki juba tema esimesel võimuaastal. (lk 31)
Rahvusriikluse idee tugevnemine oli takistuseks juutide lõimumisele ka liberalismi ja moderniseerumisprotsessis olevas Lääne-Euroopas. Kas juut võib olla ikka „tõeline“ sakslane või prantslane? Usutunnistus võib küll sama olla, kuid kas ka päritolu, lojaalsus ja kultuur? (lk 30)
Eeltoodud põhjustel ning ka uute rahvusriikide loomiste laineharjal tekkis ka juutide poliitiline liikumine oma riigi loomiseks (Zionism). Põhjendatud küsimus -- miks peaks juutidel olema vähemõigust oma riigile kui serblastel või albaanlastel? (lk 32) Aga kuhu?
Jättes kõrvale ristisõdade ajutised virvendused, on araablased elanud Palestiina aladel alates 7.sajandist. Palestiina sai islamimaailma osaks Muhamedi surma (622 A.D) järgse esimese vallutuslaine järel, kui kaliif Umar 638 aastal vallutas peamiselt ristiusku pööratud elanikkonnaga Jeruusalemma. (lk 47)
Levinud narratiiv räägib araablastest, kes on läbi ajaloo lääne tsivilisatsiooni järel sörkinud. Tuues välja islami kuldse ajastu saavutused nii teadusinnovatsioonis, kunstis kui ka ühiskonnakorralduses (lk 50-51) näitab Downty veelkord selle arusaama ekslikust.
Samuti on ebatäpne väide, et palestiinlaste identiteet tekkis vastureaktsioonina sionistide liikumisele. Kuigi sionistide sissetung võis küll palestinismile jõudu juurde anda, oli seal elavatel araablastel oma ühine identiteet juba varem olemas. Ei tasu ka unustada, et palestiinlastele ei olnud midagi uut võõrvõimude sissetungile vastupanu osutamises – enne sioniste tõstis kohalike patriotismi võitlus nii eurooplaste kui ka türklastega. (lk 61)
Palestiina on olnud araabia maailma südameks, moslemid on moodustanud põhielanikkonna 9. sajandist alates ning mille elanikkond koosnes sionistide sissetungi ajal 90% palestiinlastest. Kui rahvaste enesemääramisõigusel on üldse mingit sisu, oleks pidanud palestiinlastel olema õigus kaitsta oma kodu, kultuuri ja elukorraldust kõigi sissetungijate eest, kes avalikult nimetavad oma eesmärgiks uue demograafilise situatsiooni tekitamine ning seejärel samal territooriumil oma riigi loomise. (lk68)
Seda peaks kinnitama ka järgmised arvud. 1914. aastal elas Palestiina territooriumil 689,300 elanikku, kellest juute oli 13,6% ehk 94,000 (lk 69). Esimese maailmasõja raskete aastate järel oli neid 1922. aastaks 83,790, ehk 11, 1%. Uute sisserändajate tõttu oli juutide osakaal aastal 1931 juba 16,9% (174,606 in) ja 1947 vähemalt 32% (630 000in), neile lisaks veel vähemalt 100 000 illegaali (lk 73).
Juutide sisserändele, aga veelgi enam Iisraeli riigi loomisele, andis hoo sisse Briti välisministri Lord Arthur Balfouri kiri Briti Zionistide liikumise juhile Lord Lionel Rothschildile, mis on ajalukku läinud „Baldouri deklaratsioonina“. Seal lubatakse Briti mandaadi all olevas Palestiinas juutidele rahvuslikku kodu. Just „national home“ ja mitte riiki, just „in Palestine“ ja mitte „of Palestine“ (lk 71).
...
Siinkohal lõpetan ja soovitan kõigil huvilistel see raamat läbi lugeda. Kui kunagi aega saan, siis kirjutan lühikokkuvõtte ka ülejäänud 2/3 raamatust.
