Tadžikistan/Gorno-Badakhsan/Pamiir: katuselt maa peale tagasi!
Ilma asjata ei kutsuta Pamiiri maailma katuseks („the roof of the world“) ja päikese jalaks („feet of the sun“). Kes kord oma jala sinna pistnud on, sellel kindlasti sõidab katus veel mõnda aega. Nädala eest jõudsin tagasi poole kuu pikkuselt reisilt Ida-Tadžikistani. Seal sõitsime poole ajast hobustega 3800 – 4600 meetri kõrgustel Pamiiri lumiste tippude vahel ja ülejäänud nõukaaegses neljarattalises raudkirstus vaid pisut madalamal. Argised tegevused on emotsioonid tänaseks piisavalt alla surunud, et saaksin ilma piinlikust tundmata mõned vaoshoitud read ka ajaveebi kirjutada.
Kolmanda augusti varahommikul Air Balticu lennuga Dušanbesse maabudes ootas meid ees juba UAZ , et unine reisiseltskond 25 tunnise raputamise-ja-klopsimisega Horogi sõidutada, 17-ndal augustil alustas Pamiiri suurimast linnast (pop: 25 000) pisut rohkem korras bussike ja märksa sihikindlam juht 16 tunnist tagasisõitu Tadžikistani pealinna. Kõrvade vahele ja vasaku rinnakorvi taha talletus eelkõige see, mis kahe üle 500 km pikkuse sõidu vahele jäi, eekõige Alayji hobustega ratsamatk Bašor’ist (Bachor) Bulunkul’i.
---- …. hurtsikutest-ja-jurtadest sadulates istumisest kangetele reisijatele head-ja-paremat lähematele-ja-kaugematele välja tassivad vähem-või-rohkem nomaadide eluviisi viljelevad külalislahked pamiirlased või kirgiisid; kolm tassi rohelist teed, sageli rohkemgi; pamiirikeelsed sõnasähvatused „salom o(z)hnojen“, „koloh“, „kože“, „maile“ ja „shab hosh“ kohalikele ning „tšu“, „besst“, „bashand vortz“ ja „ganda vortz“ märale nimega Gomait;; valge vaibaga kaetud mäetippude krudisev ja krigisev lumi kapjade all; kuivanud lehma-, hobuse- ja jakisita tossav tulekera järsku saabunud pimeduses kuivatamas märgi kosse ja soojendamas väsinud teelisi; sõnatuks tegevad miljonid tähed ja tähesadu; kivikamakaid kui udusulgi lennutavad mägijõed ning nende algus – päikese käes küpsenud veetilgad alustamas teekonda Langari kuru tipust ida- ja lääne poole; kitsukeses kummipaadis läheneva ööga võidu sõudmine tulvaveest tammi üleujutanud mööda Jašil-Kuli (Yashi-Kul) edasi-tagasi; kitsukesel, kohati olematul mägiteel kaljuseina vastu litsuv afganistani perekond teiselpool märatsevat sogast veemassi; puude ja põõsaste varjust igavesti vabad kollased, sinised, hallid, valged, lillad ja punased lilleõied; justkui puhtad, kerged ja karged haldjate käed, mis põimuvad tugevalt ümber mägijärvedes vetteminejate kehade; kõrgmäestiku soolakõrbe surnujärvede elu; teadmata kadunud risti mutt saskus; ohusituatsioonides meeletu usaldus neljajalgse vastu, kelle jaoks oled ebameldiv ja mõttetu rudiment; täielik vabadus interneti-, mobiili- ja kadedate inimeste levist; rohkem ja vähem üksildased uitamised ürglooduses; vabadus, vabadus, vabadus…. ----
Kõige selle peale mõeldes saab alles nüüd valu kartmata kõrvuni naeratada. Liiga intensiivsel päikesekiirgusel ja mägede tuulel on kombeks kõigi huuled kärna ja villi ajada. Polnud see ainult rändajate mure -- isegi meie pamiirlastest reisijuht ja koormaeeslite ajajad haarasid pidevalt ebatäiusliku abimehe ehk hügieenilise huulepulga järele.
Samuti ei vasta tõele arvamus, et kohalike seedeelundid on kui vertikaalis malmtorud, kust igasugune roiskunud toit vabalt alla läheb. Just kohalikud pidid tee peal joodud komõšši tõttu ühe esimestest õhtutest täiesti rivist väljas. Nii hullu telgilukku oksendamise-ja-muu tõttu lahti-kinni kõristamist Maarjamaa-seltskonnal ette ei tulnudki.
Mis mõnel meil -- noortel meestel ja naistel – kurta või imestada. Pigem võtame mütsi maha vanema generatsiooni ees, kes suutsid kõrgusest, füüsilisest koormusest, vitamiini- ja valgupuudusest jne hoolimata kogu matka ilma kordagi virisemata või reisiplaane muutmata läbi teha. Ka mõõtmatult suurem ratsutamiskogemus ei ole nende kanguse seletuseks – päris pikki vahemaid läbisime kas siis mägijõgede võimsate kapriiside tõttu hävitatud teedele omal jalal või liiga järsu nõlva ületamisel lisaks veel hobust enda järel tirides.
Pamiiri kõrgmäed on fantastilised, kuid need igavikuliselt taevast hoidvad sambad ei tee veel külastajate reisi fantastiliseks. Ilma hea reisiseltskonnata ei jätku silmi, tuju ega meelt ümbruse märkamiseks, nautimisest rääkimata. Seega minu siiras ja sügav kummardus isa-tütar Pruuli, isa-poeg Lotman, isa-tütar Kama ja Jaanus Mikkile ning kõigile kohalikele, tänu kellele mõistsin ma esmakordselt, kuidas süda võib mägedesse jääda. Hobo’ botsho’!
Märksa rohkem antud reisist Tiit Pruuli blogist: http://blog.gomaailm.ee/teemad/live-blogid/tiit-pruuli-pamiiri-blogi
European MPs call on EU to support a UN Commission of Inquiry on Burma
The European Parliamentary Caucus on Burma (EPCB), representing MPs from 15 European countries, is calling on EU member states to officially support the establishment of a UN Commission of Inquiry on Burma.
The call from European MPs comes just days after the USA became the fifth country to publicly support a UN Inquiry. The EU is currently drafting the next UN General Assembly resolution on Burma, which should include the establishment of a Commission of Inquiry.
The military regime in Burma is responsible for planned, widespread and systematic violations of human rights and freedoms in the county. The abuses include rape and sexual violence, the deportation and forcible transfer of civilians, the recruitment of child soldiers, the persecution of ethnic minorities, the use of torture and other war crimes and crimes against humanity.
The EPCB believes that a UN Commission of Inquiry that would allow a thorough investigation and documentation of these crimes, along with the formation of recommendations on future actions and policies, is a crucial step that the international community should support.
In March 2010 the United Nations Special Rapporteur on Human Rights in Burma, Tomás Ojea Quintana, included in his report submitted to the UN Human Rights Council, the recommendation of the appointment of a Commission of Inquiry, outlining the “gross and systematic” nature of the abuses taking place in Burma.
In June 2010 a new report – Crimes against Humanity in Western Burma: The Situation of the Rohingyas – was published by the Irish Centre for Human Rights, also recommending that the United Nations Security Council establish a Commission of Inquiry into the crimes exposed in the report.
“The ongoing atrocities in the country demonstrate the need and urgency for stronger action by the international community. Individual states and EU must take action and officially support a UN Commission of Inquiry which would be a crucial and effective preliminary step towards putting an end to the constant perpetration of grave abuses and crimes in Burma.” Silver Meikar, executive member of EPCB, says.
