Üks(kõikne) ja (demokraatia)vaba maailm (täna 18:00 Tartus)
Kas demokraatia on pelgalt sõnakõlks pragmaatilises maailmas? Milline on demokraatiale kaotatud vabadus? Kas demokraatiat on üldse vaja?
Mida tähendab demokraatia Sinu jaoks? Tule ja räägi kaasa!
Sellel neljapäeval, 30.septembril kell 18:00 seminar-debatt „Üks(kõikne) ja (demokraatia)vaba maailm“ Tartu Ülikooli Füüsikahoones (Tähe 4-416).
Demokraatiast ja vabadusest räägivad Roy Strider (inimõiguslane) ja Silver Meikar (liberaal).
Osavõtt on tasuta!
.ee domeenreform vajab reformi
Kindlasti suutis Juhan Parts eile domeenireformi arupärimisele vastates kummutada nii mõnegi hirmu ja müüdi. Selleks, et reformi aga tõesti õnnestunuks nimetada saaks, tuleks kiiremas korras sisse viia mõned muudatused.
Sotsiaalmeediast ja ajakirjandusest jääb mulje, et suur osa Eesti iti-inimestest peab domeenireformi läbikukkunuks, Eesti Interneti Sihtasutuse (EIS) juhtkonda jobudeks ning majandusministeeriumi tegutsemist käpardlikuks. Lahendusena näevad osad contra-reformi ja inimeste vallandamist, kuid suurem osa pakub täiesti konstruktiivseid lahendusi. Arvan, et neid seisukohti tuleks kuulda võtta.
Kirjutan kahe käega alla internetikogukonna algatusgrupi ettepanekutele anda eristaatus kodanikele mõeldud pri.ee domeenile ning luua samalaadne võimalus ka MTÜ-dele. Kõigil Eesti kodanikel ja kodanikuühendustel peaks olema võimalus tasuta registreerida omanimeline teise astme alamdomeen (N: juhanparts.pri.ee)
Samuti arvan, et esimese astme aladomeeni rentimise tasu peaks olema märgatavalt soodsam. Ajakirjanduses on väidetud, et paljud väikeettevõtted valivad odavama .eu domeeni ning selles saab süüdistada vaid EIS-i. Aastatasu 342.- krooni on Euroopa üks kõrgemaid ning seda alandamata .ee domeen konkurentsis küll ei püsi. Tahame oma riiki reklaamida ja peame ennast e-riigiks, kuid nüüd teeme .ee domeeni nii kalliks.
Domeenireformiga seotud probleeme uurides on mul üha rohkem selgeks saanud, et peamine möödalaskmine on Interneti-kogukonna vähene kaasamine. Just seetõttu teen Juhanile ettepaneku kuulata ära ka need inimesed, keda siiani on EIS eiranud. Samuti peaks ta kindlasti EISi rahaasjad parlamendile selgeks tegema, et kummutada kahtlustused raha väärkasutusest.
Raamatuneljapäev: Mihhail Bulgakov „Üheksa unenägu“
Palava suve sumedatel õhtutel sai mitu head raamatut läbi loetud, kuid mitte mingit isu ei olnud nendest kirjutamiseks arvuti taha istuda. Lähiajal püüan paarist-kolmest tagantjärgi paar mõtet ajaveebi toksida. Alustan ainukesest ilukirjanduslikust teosest, mille lugesin läbi rappuval bussisõidul Horogist Dušanbe’se.
Bulgakovit tuntakse eelkõige maailmakuulsa romaani „Meister ja Margarita“ järgi, kuid märksa vähem on leotud/nähtud tema näidendeid. Nende kirjutamise ajal polnudki see võimalik – Stalin isiklikult andis neile hävitava hinnangu (v.a „Trubiinide päev“, mis millegipärast tundus talle bolševismi kõikevõitva jõu demonstratsioonina). Alles diktaatori viimastel eluaastatel hakati järjest keelde Bulgakovi teostelt maha võtma.
Kindlasti oleks mul rumal arvustada või ümber jutustada üheksaks unenäoks koondatud näidendeid „Põgenemine“ ja „Õndsus“ (Loomingu Raamatukogu; 2001 38/39). Soovitan leida mõni mõnus tund ning need lihtsalt rahulikult läbi lugeda. Küll tekkis mul neid nautides kaks mõttesähvatust:
Esiteks. Avastasin, et kui vähe ma ikkagi vähemlaste-enamlaste võitlusest ja üldse sellest ajastustu venemaast tean. Keskkoolis uudisajaloo tunnis vaatasime ikka rohkem lääne kui ida poole ning sellest on paganama kahju. Selleks, et mõista paremini Venemaad ja seal elavaid rahvaid, peaks Eesti koolides rohkem õpetama ida-naabri ajalugu.
Teiseks. Lennul Tadžikistani lugesin Kaarel Tarandi artiklit „Ühest konkurentsivõimetust keelest“Erinevalt Tarandist arvan, et noored võiksid märksa rohkem vene keelt õppida. Mitte sellepärast, et Tallinnas teenindussektoris tööle saada või vene kultuuri päästa, vaid sellepärast, et Peipsi järvest Vaikse ookeani on see peamine suhtluskeel (ilma selleta ei oleks Tadžikistanis üldse hakkama saanud) ning originaalkeeles hea vene kirjanduse lugemine oleks veelgi suurem nauding.
PRESSITEADE: Babenini surma asjaolud heidavad varju Valgevene võimudele
Riigikogu ühenduse "Valgevene demokraatliku arengu kaitseks" esimehe, reformierakondlase Silver Meikari sõnul on Valgevene opositsioonilise võrguväljaande juhi Aleh Babenini surma asjaolud äärmiselt kahtlased.
„Ajakirjaniku enesetapu versiooni on kahtluse alla seadnud tema lähedased sõbrad ja kolleegid,“ ütles Meikar. „Ei tasu unustada, et Valgevenes on varemgi võime kritiseerinud inimesed kas ootamatult hukkunud või salapäraselt kadunud.“
Meikari ettepanekul otsustas Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poliitikakomitee täna Belgradis, Serbias toimunud istungil saata pöördumise Valgevene võimudele, milles nõutakse Babenini surma asjaolude erapooletut uurimist ja kõigi uurimistulemuste avalikustamist.
„See traagiline sündmus heidab kahtlusi Valgevene võimudele, kes on tuntud ajakirjanike tagakiusamise ja vaba meedia piiramise poolest,“ ütles Meikar.
Lähenevate presidendivalimiste eel on inimõiguste ja meediavabaduste eest võitlevad organisatsioonid täheldanud suurenenud survet Valgevene opositsioonilistele ajakirjanikele. Näiteks saadeti eile Narodnaya volya peatoimetaja Svetlana Kalinkinale ähvarduskiri pärast seda, kui ta seadis ajalehes kahtluse alla Byabenini surma ametliku versiooni.
„Kui Byabenini surma asjaolud jäävad välja selgitamata, peab Euroopa Liit üle vaatama oma poliitika Valgevene suunal,“ ütles Silver Meikar. „Kahjuks ei ole avatum suhtlemine toonud kaasa Euroopa viimaseks diktatuuriks nimetatud Valgevene muutumist avatumaks ja vabamaks.“
Aleh Byabenin, charter97.org asutaja ja juht, leiti oma Minski lähedal asuvas suvilas pooduna 3. septembril. Aleh Babeninit jäid leinama tema naine ja kaks poega. Silver Meikar avaldab siirast kaastunnet tema perele, sõpradele ja kolleegidele ning kõigile, kes võitlevad demokraatlikuma ja vabama maailma eest.
Lisainfo:
Silver Meikar
Riigikogu liige
silver.meikar@riiigkogu.ee
+3725278089
UFA: Baškortostani (Baškiiria) vabariigi vabadusest, riigist ja (e-)demokraatiast
Baškortostani teatakse maailmas kvaliteetse meetoodanguga, nii nagu meid igasuguste e-riigi saavutustega. Nüüd astus nende verivärske president e-demokraatia vidinate kasutamisega meie omast suure sammu ette. Paraku võivad roppused ja sõim ta indu pidurdada.
Venemaa autonoomsesse piirkonda Baškortostani vabariiki sageli eestlasi ei satu ning suurt sealsest elust ei teata. Võib-olla on kuuldud, et: seal elavad meie hõimukaaslased marid, mordvalased ja udmurdid; sealsete usinate mesilaste toodang on parim Venemaal; nende rahvuskangelane Salavat Julajev elas viimased rasked eluaastad Paldiskis; Zemfira on baškiir. Just selle tuntud laulja sünnilinna, mis on ühtlasi ka vabariigi pealinna, oli mul nädala alguses võimalik külastada.
Esialgsest ideest vaadata, et kas ka selles üle miljoni elanikuga Venemaa linnas käputäis julgeid teisitimõtlejaid tulevad 31. augustil tänavatele ei tulnud midagi välja. Solidarnosti kodulehel leidsin küll kontaktid Ufas, kuid nendega kohtuda ei õnnestunud. Tänaseks pole ilmunud ka ühtegi infokildu, mistõttu julgen oletada, et seal maagilise kuupäeva tähistamiseks (Venemaa põhiseaduse 31. paragrahv tagab rahvakogunemiste vabaduse) kogunemist ei toimunudki. Sellest hoolimata oli mul kaks huvitavat päeva kohaliku eluoluga tutvumiseks.
Volga jõe ja Uurali mägede vahel asuv Baškiiria on pindalalt ja rahvaarvult Eestist umbes kolm korda suurem (143 000 km2; 4,1 milj. elanikku). Kui riigi rahvastikust moodustavad venelased 35 ja baškiirid 30 protsenti, on pealinnas põlisrahvas selges vähemuses. Ufas elab 50% venelasi, 30% tatarlasi ja vaid 15 baškiire. Geeniteadust õppiva üliõpilase Kulnarri sõnul ei tasu neid arve päris uskuda.
„Paljud baškiirid häbenevad oma rahvust ning valetavad end venelasteks,“ ütles 21-aastane baškiir kindlalt. „Samuti on palju segaabielusid, kus sündinud laste rahvust ei olegi võimalik üheselt määrata.“ Lobiseme välikohvikus ja tunneme mõnu hämarusega saabunud jahedusest, mis vabastas meid kivilinna talumatust 35-kraadisest palavusest. Kui tavaliselt kõigub talvel temperatuur miinus ja suvel pluss 20 kraadi ümber, tõi käesolev aasta nii külma kui ka soojarekordeid.
Esialgu kandis 1574. aastal Ivan IV käsul ehitatud kindlus-linn selle asukoha mäekünka nime Tura-Tau, mis tõlkes tähendab „väike“. Väikeseks tänaseks üle miljoni elanikuga Ufad nimetada ei saa, kuid kahjuks on kadunud ka kõik ajalooline ja muinsusväärtuslik. Baškiiria pealinn on justkui kümme Lasnamäge, kus lõputute majalahmakate vahel leiab mõne kena pargikese, suliseva purskkaevu ja puhta väljaku.
Tundsin huvi, et miks peaks keegi häbenema baškiir olemist. Kulnarri sõnul on kohalikke alamrahvaks pidamine nõukaaegne jäänuk, mis tasapisi hakkab muutuma. „Mina olen uhke, et olen baškiir ja näib, et samamoodi tunneb üha rohke. Meil on ju oma vabariik!“. 24. veebruaril 1993. aastal vastuvõetud põhiseaduse paragrahv 1 ütleb, et Baškortostan on Vene Födedratsiooni kooseisus olev suverääne riik. Seda suveräänsust jääb viimasel ajal üha vähemaks – näiteks riigipea määratakse Moskvast.
Kulnarr ja ta sõbrad on pisut kurvad, et enam saa iga nelja aasta järel valimissedelile sobiva kandidaadi järel ristikest teha. Iseküsimus on, et kas sellest midagi sõltuks. Viimased, 2003. aasta detsembris toimunud valimised said OSCE-lt negatiivse hinnangu, kuid see ei seganud kuidagi 1993. aastast riigijuhi kohal istuval Murtaza Rakhimovil töö jätkamist kuni käesoleva aasta 15. juulini.
Kulnarri arvates sai Murtaza oma tööga hästi hakkama: „Hea president oli – ehitas koole ja andis lastele raha.“. Liunara on risti vastupidisel arvamusel: „Enamik ärisid on ta suguvõsa endale varastanud, poeg põgenes suurte rahadega välismaale,“ teab ta rääkida. Pärast lühikest sõnasõda leiavad kompromissi „Isa (ehk president) hea, aga lapsed ja sugulased pahad!“
Jutt meeletust korruptsioonist Venemaal ei üllata vist kedagi, aga kui vabalt võimulolijaid kritiseeritakse on mind ka varem imestama pannud. „Meie vanake (=endine president) on gavno!“ teatas taksojuht ja sülitas aknast välja. „Siin elavad hästi ainult need, kes võtavad altkäemaksu või varastavas“. Säh sulle sõnavabaduse puudumist!
„Vanakese“ väljavahetamise põhjuseks ei suudeta aga ühtegi teist mõistliku põhjendust leida, kui et ju oli ikka liiga vana. Täpselt kakskümmend aastat noorem mantlipärija, 56-aastase Rustem Hamitovi kohta ei suutnud ma esialgu midagi leida peale selle, et on hariduselt insener ja et ka tema vend elab Ufas ning on autojuht. Siis aga avastasin, et tegemist on e-demokraatia suure patrioodiga.
Presidendiks saades lubas ta valijatega otsesuhtlust ning juba 30. juulil avas ta isikliku ajaveebi . Esimeses sissekandes kutsus ta üles kommenteerima ning lubas tublimatele ka audientsi. Selle oleks ta võinud vist tegemata jätta. Iga postitus on toonud kümneid ja sadu kommentaare, et kõikidele vastamisest pidi ta juba esimesel päeval loobuma.
Viimane sissekanne on tehtud 29. augustil ning seal tegeleb ta peaasjalikult just kommentaatoritega. Tsensuuri ei kavatse ta kehtestada, kuid vulgaarsused ja otsese sõimu kavatseb lasta kustutada. Samuti vabandab, et ei jõua kõikidele vastata.
Ei teki kahtlustki, et keegi teine suure juhi nimel sissekandeid kirjutaks, sest nii siirast teksti ei julgeks ükski alluv avalikkusesse paisata. Näiteks teatab ta kõigile paremat elu nõudvatele valusa tõe: „Lähitulevikus ei ole oodata kiiret majanduskasvu ega olulist heaolu paranemist vabariigis.“
Uus president on sisse viinud ka teisi e-demokraatia vidinaid. Nii saab riigi ametlikul kodulehel presidendile otse kaebus või murekiri saata. See kõik on osake vabariigi juhtimise demokraatlikumaks ja läbipaistvamaks muutmise plaanist. Minu tosina vestluspartneri ootused uuele presidendile olid kõrged, kuid sageli teisest kandist.
„Minu kodukülla (400 kilomeetrit Ufast) oleks vaja gaasi,“ ütles Unarosale ning lisas kiiresti „Normaalset sõiduteed ka.“ 50-aastane taksojuht, endine masinainsener, tahtis vanale tööle tagasi. Keskealine daam, et lastetoestusi ära ei võetaks. Kaks keskkoolilõpetajat ei osanud midagi tahta, küsisid vaid kümme rutsi bussipileti rahaks, et koju sõita.
Kindlasti on sellise argisemad mured üheks põhjuseks, miks Ufa’s sõnavabadust meeldetuletavat 31-kuupäeva marssi ei toimunud. Küsimuse peale, et kas Ufas mõni demokraatia eest võitlev kodanikuühendus ka on vastas üks üliõpilane tabavalt: „Vist ikka on, aga nime ei mäleta. Kunagi oli mingi demonstratsioon, aga mille poolt või vastu ei tea. Üldiselt ei huvita.“
Paari päevase visiidi järel ei tohi teha muid järeldusi, kui ehk seda, et tahaks kunagi leida märksa rohkem aega Baškiirias ringi sõita – külastada sealseid hõimukaaslaste asualasid, näha Ufa tolmutänavate asemel puhast loodust ning õppida pisut rohkem baškiiri keelt, kui viisakusväljendid: haum-mõ-h’õgõz’ (tere); rahmat (tänan); sinhˇar’-ös’ön (palun); hau-bul (head-aega); haulõk-ös’on (terviseks); ning muidugi minu lemmik: ažatlõk (vabadus).
