Raamatuneljapäev: Mihhail Bulgakov „Üheksa unenägu“
Palava suve sumedatel õhtutel sai mitu head raamatut läbi loetud, kuid mitte mingit isu ei olnud nendest kirjutamiseks arvuti taha istuda. Lähiajal püüan paarist-kolmest tagantjärgi paar mõtet ajaveebi toksida. Alustan ainukesest ilukirjanduslikust teosest, mille lugesin läbi rappuval bussisõidul Horogist Dušanbe’se.
Bulgakovit tuntakse eelkõige maailmakuulsa romaani „Meister ja Margarita“ järgi, kuid märksa vähem on leotud/nähtud tema näidendeid. Nende kirjutamise ajal polnudki see võimalik – Stalin isiklikult andis neile hävitava hinnangu (v.a „Trubiinide päev“, mis millegipärast tundus talle bolševismi kõikevõitva jõu demonstratsioonina). Alles diktaatori viimastel eluaastatel hakati järjest keelde Bulgakovi teostelt maha võtma.
Kindlasti oleks mul rumal arvustada või ümber jutustada üheksaks unenäoks koondatud näidendeid „Põgenemine“ ja „Õndsus“ (Loomingu Raamatukogu; 2001 38/39). Soovitan leida mõni mõnus tund ning need lihtsalt rahulikult läbi lugeda. Küll tekkis mul neid nautides kaks mõttesähvatust:
Esiteks. Avastasin, et kui vähe ma ikkagi vähemlaste-enamlaste võitlusest ja üldse sellest ajastustu venemaast tean. Keskkoolis uudisajaloo tunnis vaatasime ikka rohkem lääne kui ida poole ning sellest on paganama kahju. Selleks, et mõista paremini Venemaad ja seal elavaid rahvaid, peaks Eesti koolides rohkem õpetama ida-naabri ajalugu.
Teiseks. Lennul Tadžikistani lugesin Kaarel Tarandi artiklit „Ühest konkurentsivõimetust keelest“Erinevalt Tarandist arvan, et noored võiksid märksa rohkem vene keelt õppida. Mitte sellepärast, et Tallinnas teenindussektoris tööle saada või vene kultuuri päästa, vaid sellepärast, et Peipsi järvest Vaikse ookeani on see peamine suhtluskeel (ilma selleta ei oleks Tadžikistanis üldse hakkama saanud) ning originaalkeeles hea vene kirjanduse lugemine oleks veelgi suurem nauding.
