UFA: Baškortostani (Baškiiria) vabariigi vabadusest, riigist ja (e-)demokraatiast
Baškortostani teatakse maailmas kvaliteetse meetoodanguga, nii nagu meid igasuguste e-riigi saavutustega. Nüüd astus nende verivärske president e-demokraatia vidinate kasutamisega meie omast suure sammu ette. Paraku võivad roppused ja sõim ta indu pidurdada.
Venemaa autonoomsesse piirkonda Baškortostani vabariiki sageli eestlasi ei satu ning suurt sealsest elust ei teata. Võib-olla on kuuldud, et: seal elavad meie hõimukaaslased marid, mordvalased ja udmurdid; sealsete usinate mesilaste toodang on parim Venemaal; nende rahvuskangelane Salavat Julajev elas viimased rasked eluaastad Paldiskis; Zemfira on baškiir. Just selle tuntud laulja sünnilinna, mis on ühtlasi ka vabariigi pealinna, oli mul nädala alguses võimalik külastada.
Esialgsest ideest vaadata, et kas ka selles üle miljoni elanikuga Venemaa linnas käputäis julgeid teisitimõtlejaid tulevad 31. augustil tänavatele ei tulnud midagi välja. Solidarnosti kodulehel leidsin küll kontaktid Ufas, kuid nendega kohtuda ei õnnestunud. Tänaseks pole ilmunud ka ühtegi infokildu, mistõttu julgen oletada, et seal maagilise kuupäeva tähistamiseks (Venemaa põhiseaduse 31. paragrahv tagab rahvakogunemiste vabaduse) kogunemist ei toimunudki. Sellest hoolimata oli mul kaks huvitavat päeva kohaliku eluoluga tutvumiseks.
Volga jõe ja Uurali mägede vahel asuv Baškiiria on pindalalt ja rahvaarvult Eestist umbes kolm korda suurem (143 000 km2; 4,1 milj. elanikku). Kui riigi rahvastikust moodustavad venelased 35 ja baškiirid 30 protsenti, on pealinnas põlisrahvas selges vähemuses. Ufas elab 50% venelasi, 30% tatarlasi ja vaid 15 baškiire. Geeniteadust õppiva üliõpilase Kulnarri sõnul ei tasu neid arve päris uskuda.
„Paljud baškiirid häbenevad oma rahvust ning valetavad end venelasteks,“ ütles 21-aastane baškiir kindlalt. „Samuti on palju segaabielusid, kus sündinud laste rahvust ei olegi võimalik üheselt määrata.“ Lobiseme välikohvikus ja tunneme mõnu hämarusega saabunud jahedusest, mis vabastas meid kivilinna talumatust 35-kraadisest palavusest. Kui tavaliselt kõigub talvel temperatuur miinus ja suvel pluss 20 kraadi ümber, tõi käesolev aasta nii külma kui ka soojarekordeid.
Esialgu kandis 1574. aastal Ivan IV käsul ehitatud kindlus-linn selle asukoha mäekünka nime Tura-Tau, mis tõlkes tähendab „väike“. Väikeseks tänaseks üle miljoni elanikuga Ufad nimetada ei saa, kuid kahjuks on kadunud ka kõik ajalooline ja muinsusväärtuslik. Baškiiria pealinn on justkui kümme Lasnamäge, kus lõputute majalahmakate vahel leiab mõne kena pargikese, suliseva purskkaevu ja puhta väljaku.
Tundsin huvi, et miks peaks keegi häbenema baškiir olemist. Kulnarri sõnul on kohalikke alamrahvaks pidamine nõukaaegne jäänuk, mis tasapisi hakkab muutuma. „Mina olen uhke, et olen baškiir ja näib, et samamoodi tunneb üha rohke. Meil on ju oma vabariik!“. 24. veebruaril 1993. aastal vastuvõetud põhiseaduse paragrahv 1 ütleb, et Baškortostan on Vene Födedratsiooni kooseisus olev suverääne riik. Seda suveräänsust jääb viimasel ajal üha vähemaks – näiteks riigipea määratakse Moskvast.
Kulnarr ja ta sõbrad on pisut kurvad, et enam saa iga nelja aasta järel valimissedelile sobiva kandidaadi järel ristikest teha. Iseküsimus on, et kas sellest midagi sõltuks. Viimased, 2003. aasta detsembris toimunud valimised said OSCE-lt negatiivse hinnangu, kuid see ei seganud kuidagi 1993. aastast riigijuhi kohal istuval Murtaza Rakhimovil töö jätkamist kuni käesoleva aasta 15. juulini.
Kulnarri arvates sai Murtaza oma tööga hästi hakkama: „Hea president oli – ehitas koole ja andis lastele raha.“. Liunara on risti vastupidisel arvamusel: „Enamik ärisid on ta suguvõsa endale varastanud, poeg põgenes suurte rahadega välismaale,“ teab ta rääkida. Pärast lühikest sõnasõda leiavad kompromissi „Isa (ehk president) hea, aga lapsed ja sugulased pahad!“
Jutt meeletust korruptsioonist Venemaal ei üllata vist kedagi, aga kui vabalt võimulolijaid kritiseeritakse on mind ka varem imestama pannud. „Meie vanake (=endine president) on gavno!“ teatas taksojuht ja sülitas aknast välja. „Siin elavad hästi ainult need, kes võtavad altkäemaksu või varastavas“. Säh sulle sõnavabaduse puudumist!
„Vanakese“ väljavahetamise põhjuseks ei suudeta aga ühtegi teist mõistliku põhjendust leida, kui et ju oli ikka liiga vana. Täpselt kakskümmend aastat noorem mantlipärija, 56-aastase Rustem Hamitovi kohta ei suutnud ma esialgu midagi leida peale selle, et on hariduselt insener ja et ka tema vend elab Ufas ning on autojuht. Siis aga avastasin, et tegemist on e-demokraatia suure patrioodiga.
Presidendiks saades lubas ta valijatega otsesuhtlust ning juba 30. juulil avas ta isikliku ajaveebi . Esimeses sissekandes kutsus ta üles kommenteerima ning lubas tublimatele ka audientsi. Selle oleks ta võinud vist tegemata jätta. Iga postitus on toonud kümneid ja sadu kommentaare, et kõikidele vastamisest pidi ta juba esimesel päeval loobuma.
Viimane sissekanne on tehtud 29. augustil ning seal tegeleb ta peaasjalikult just kommentaatoritega. Tsensuuri ei kavatse ta kehtestada, kuid vulgaarsused ja otsese sõimu kavatseb lasta kustutada. Samuti vabandab, et ei jõua kõikidele vastata.
Ei teki kahtlustki, et keegi teine suure juhi nimel sissekandeid kirjutaks, sest nii siirast teksti ei julgeks ükski alluv avalikkusesse paisata. Näiteks teatab ta kõigile paremat elu nõudvatele valusa tõe: „Lähitulevikus ei ole oodata kiiret majanduskasvu ega olulist heaolu paranemist vabariigis.“
Uus president on sisse viinud ka teisi e-demokraatia vidinaid. Nii saab riigi ametlikul kodulehel presidendile otse kaebus või murekiri saata. See kõik on osake vabariigi juhtimise demokraatlikumaks ja läbipaistvamaks muutmise plaanist. Minu tosina vestluspartneri ootused uuele presidendile olid kõrged, kuid sageli teisest kandist.
„Minu kodukülla (400 kilomeetrit Ufast) oleks vaja gaasi,“ ütles Unarosale ning lisas kiiresti „Normaalset sõiduteed ka.“ 50-aastane taksojuht, endine masinainsener, tahtis vanale tööle tagasi. Keskealine daam, et lastetoestusi ära ei võetaks. Kaks keskkoolilõpetajat ei osanud midagi tahta, küsisid vaid kümme rutsi bussipileti rahaks, et koju sõita.
Kindlasti on sellise argisemad mured üheks põhjuseks, miks Ufa’s sõnavabadust meeldetuletavat 31-kuupäeva marssi ei toimunud. Küsimuse peale, et kas Ufas mõni demokraatia eest võitlev kodanikuühendus ka on vastas üks üliõpilane tabavalt: „Vist ikka on, aga nime ei mäleta. Kunagi oli mingi demonstratsioon, aga mille poolt või vastu ei tea. Üldiselt ei huvita.“
Paari päevase visiidi järel ei tohi teha muid järeldusi, kui ehk seda, et tahaks kunagi leida märksa rohkem aega Baškiirias ringi sõita – külastada sealseid hõimukaaslaste asualasid, näha Ufa tolmutänavate asemel puhast loodust ning õppida pisut rohkem baškiiri keelt, kui viisakusväljendid: haum-mõ-h’õgõz’ (tere); rahmat (tänan); sinhˇar’-ös’ön (palun); hau-bul (head-aega); haulõk-ös’on (terviseks); ning muidugi minu lemmik: ažatlõk (vabadus).
