Meikar: Kui parimaks naabriks on Hiina Rahvavabariik
"Naljatledes olen põhjendanud Eesti suhtelist edu Läti ees alati sellega, et meil on pisut paremad naabrid. Sisemaalõksu suletud Tadžikistani olukord on veel hullem kui Lätil. Põhjapiiri taga asub Kõrgõzstani sisekonflikti veriseim tallermaa Oš, lõunas kulgeb 1300 km pikkune piir terrorismikeskuse Afganistaniga ning lääne pool laiub vihatud Usbekistan. Kõige eeskujulikuni ja sõbralikum naaber asub idas - Hiina Rahvavabariik.........."
Selle artikli leiad värskest KesKus'ist.
Lotman ja Meikar: Rahupreemia laureaat vabaks
Riigikogu Tiibeti toetusgrupi esimees Aleksei Lotman ja aseesimees Silver Meikar kutsuvad üles Hiina Rahvavabariigi võime vabastama Nobeli rahupreemia laureaadi Hiina dissidendi ja inimõiguslase Liu Xiaobo.
„Selle asemel, et mõista hukka Norra Nobeli komitee otsus, peaksid Hiina Rahvavabariigi võimud kriitiliselt üle vaatama Liu Xiaobo’le esitatud süüdistused,“ oli Riigikogu liikmete arvamus. „Rahumeelselt inimõiguste eest võidelnud Liu vabastamisega saab režiim tõestada, et nähakse vaeva jõudmaks maailma juhtivate demokraatiate sekka.“
2009. aastal määrati Liu Xiaobo’le riigivõimu õõnestamisele õhutamise eest 11-aasta pikkune vanglakaristus, mida ta praegusel hetkel kannab tugeva režiimiga vanglas 500 kilomeetri kaugusel Pekingist, olles peaaegu täielikult infost välja lõigatud. Ta on esimene rahupreemia võitja, kes auhinda saades kannab vanglas kriminaalkaristust. 1991. aastal preemia pälvinud Aung San Suu Kyi ja 1935. aastal Carl von Ossietzky viibisid vangistuses ilma kohtuotsuseta.
„Nobeli rahupreemia määramine Liu Xiaobo’le on suur võit Hiinale ja kogu sealsele piirkonnale,“ lausus Silver Meikar. „Nii saab inimõiguste olukord ka Tiibetis paraneda siis, kui on toimunud olulised arengud Hiina Rahvavabariigis.“
Aleksei Lotmani sõnul näitab Tiibeti toetusgrupi liikmetele muutustepäeva lähenemist just Hiina Rahvavabariigi hirmunud reaktsioon Nobeli komitee otsusele. „Seda näitab selgelt riigis kehtestatud täiemahuline tsensuur uudise levimisele, mis kätkes endas välisuudiste kanalite blokeerimist ning Twitteri ja ajaveebide võrgust väljalülitamist.“
Tiibeti toetusgrupi eestvedajate sõnul võib vaid riikide väga tugev ühine surve Hiina Rahvavabariigile tuua kaasa Liu vabastamise. „Ameerika Ühendriikide president Barack Obama on kutsunud Hiinat ülesse Liu Xiaobo’d vabastama. Ootame vähemalt sama tugevat avaldust Euroopa Liidu riikide juhtide poolt“.
Ukraina raport jäi nõrgaks
Võrreldes esialgse mustandiga on mõne minuti eest (102 poolt ja ühe vastuhäälega) assamblees vastu võetud Ukraina raport parem, kuid ikkagi liiga pehmeke. Tõesti ei saa aru, miks inimõiguste kaitsmist esmaseks pidav Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee Janukovitši režiimi „edusammude“ ja „arengute“ eest tunnustab. Edusamme ja arenguid on ehk olnud majanduses, võimuvertikaali ehitamisel ja stabiilsema režiimi loomisel, kuid selle peaks positiivselt esile tooma mõne muu rahvusvaheline institutsioon või naaberriik.
Kõige enam võtsid debatil sõna duumasaadikud, kes ülistasid Janukovitši režiimi ja Ukraina poliitilisi arenguid. Pole ime, sest täiesti normaalne on neil ju soovida, et Ukraina oleks nagu Venemaa. Sellepärast nad viimaseid arenguid teotavadki.
Saan aru, et raportööril Mailis Repsil oli väga raske leida tasakaal, mis rahuldaks ühte pidi neid, kes peavad olukorda Ukrainas väga halvaks, ja teisalt neid, kes toetavad uusi arenguid kahe käega. Olgugi, et minu arvates jäi raport nõrgaks, tegi Mailis väga hea töö ja sai pika aplausiga toetuse kogu assambleelt.
Kõige olulisem on, et mingigi tekst, kus probleemid vähemalt üles loetakse, vastu võeti. Seda enam, et raporti tekst sai menetluse käigus palju parema ja tugevama sõnastuse. Märksa enam on mure seletuskirjaga, mis algab lausega: „Since the Orange revolution, Ukraine’s political climate has been characterised by a systemic political crisis which has undermined the democratic development of the country and hindered the implementation of the reforms ...“
Oranži revolutsiooni tulemuseks olid ausad ja vabad valimised, suurem sõna- ja meediavabadus ning riigi kurss lääne poole. See, et oranžid võitlejad pärast edukat revolutsiooni relvad üksteise vastu pöörasid näitab nende rumalust - selle tulemusena hävitasid nad Ukraina ajaloolise võimaluse kiireks arenguks, paljude vabaduse eest võidelnud inimeste illusioonid ning kokkuvõttes kaotasid ka valimised.
See aga ei õigusta mitte mingil juhul Janukovitši „stabiilsust“. Arvan, et praegune režiim seab demokraatliku arengu ja läänelike reformide elluviimise märksa rohkem kahtluse alla. Tuletan meelde, et tõeliselt stabiilsed riigid on Singapur, Birma, Põhja-Korea, teatud ulatuses ka Valgevene ja Venemaa. Kas tahame Ukraina sellesse loetellu lisada?
Loodan, et valusaid küsimusi Ukrainas toimuva kohta esitati täna ka Eestit väisanud Ukraina peaminister Mõkola Azarovile. Kahju, et ei saanud korraga kahes kohas olla – muidu oleks saanud seda lõunasöögil ise teha.
