Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Maksureform ajas ukrainlased tänavale

Eile, oranži revolutsiooni aastapäeval, võis Ukraina pealinna Kiievi keskväljaku Maidanil tunduda, et kõik kordub uuesti. Õhtu saabudes järjest kasvav rahvamass karjub lippude all loosungid, kõlavad provokatiivsed üleskutsed, laval mängib muusika ning plastiktopsides jagatakse välja kohvi-ja-suppi. Pimeduse varjus kerkivad esimesed telgid.

Kiiev on pärast 6. aastat tagasi toimunud oranži revolutsiooni näinud palju meeleavaldusi, sealhulgas kordades suuremaid nii osavõtjate ning telkide arvus ja ka lava, loosungite ja lippude suuruses. Mõned nutikad ukrainlased suutsid nende korraldamisega korraliku varanduse kokku ajada, sest meeleavaldustööstus liikus läbi oluline osa lugematute valimiskampaaniate eelarvetest.

Eilset meeleavaldust ei ole uue demokraatiat, inimõigusi ja ausaid valimisi nõudva revolutsiooni algus, kuid peamiselt kolmes aspektis erineb ta ka harjumuspärastest parteide tänavakampaaniatest: organiseerituse tase, värvide paljusus ning osavõtjate vabatahtlikkus.

2007. aasta aprillis, samal ajal kui Tallinna tänavatel märatses käpardite kamp, toimusid Kiievis kordades võimsamad ja väga professionaalsed meeleavaldused. Tõsi küll – need olid rahumeelsed ja viisakad ning seega rahvusvahelises meedias laineid ei löönud.

Külastasin tollal Ukraina parlamendihoone kõrval asuvas pargis Janukovitši toetajate telklaagrit. Inimesed olid justkui päevatöölised marjakorjamise hooajal – äratus kell 7:30; hommikupuder; sini-valgete lippude all marssimine „tööpõllule“ Maidanil; lõunapaus ja –söök; õhtune meelavaldus kontserdiga; enne õhtusööki järjekorras seismine, et kätte saada 100-200 kroonine päevateenistus. Muidugi ei mänginud töölistele rolli kas korjatud marjad olid punased, sinised või oranžid.

Eile, ja ka eelmisel nädalal maksureformi vastu toimunud meelavaldustel puudus üks kindel värv, ehk esindatud valijad Ukraina poliitiline vikerkaare igast spektrist. See andis korraldajatele aluse rõhutada, et üritus ei ole seotud ühegi poliitilise parteiga ning poliitikuid lavale ei lubata. Huvitaval kombel suutis lavale ronida jätkuvalt opositsiooni populaarseim poliitik Julia Tõmošenko.

Vilunud rahvamassidega manipuleerijana suutis endine peaminister ja presidendikandidaat kiiresti ka tema vastu esialgu meelestunud isikud ühiselt ning vaimustunult „Julia! Julia! Julia!“ karjuma panna. Koomiliseks teeb rahva selline käitumise asjaolu, et kõigis eelnevates laval peetud kõnedes sai tänasest võimust veelgi rohkem sõimati eelmine, ehk Julia oma.

Hoolimata võimupositsioonide kaotamisest on Julia hinnanguliselt 15% toetusega jätkuvalt kõige populaarsem opositsioonitegelane. Kuid see ei ole põhjus, miks Maidanil toimuv võimu häirib. Raha eest demonstreerijaid saab vaigistada teadagi kuidas, kuid eilsele miitingule tulid inimesed vabatahtlikult. See on kõige olulisem erinevus tehnokraatide korraldatud poliitmeeleavaldustest ja ainuke sarnasus oranži revolutsiooniga.

Kui kuus aastat tagasi nõuti Maidanil ausaid valimisi, inimõigusi ja vabadusi, siis nüüd on soov palju pragmaatilisem – president ärgu kuulutagu välja eelmisel nädalal vastu võetud maksuseadust, mis kehtestab väikestele ja keskmistele ettevõtetele suurema maksukoormuse ning karmima kontrolli.

Ukrainlasi ei vihasta kõige enam mitte see, et nad peavad lõpuks hakkama makse maksma, vaid see, et kõige esimesena sunnitakse riigieelarve auke lappima väikesed ettevõtteid ja niigi madala sissetulekuga töölised. Löögi alla jäävad esimesena taksojuhid, kassapidajad ja turumüüjad. Nii korraldavadki nende erialade esindajad väljaastumisi mitte ainult Kiievis, vaid ka Janukovitši kodupiirkonnad ida-Ukrainas.

Esimest korda on inimesed tänaval ise enda, mitte riigi ega väärtuste pärast. Oma särk on ihule kõige lähemal ning kui riik käe püksitaskusse sirutas, tuli rahvas täiesti vabatahtlikult välja. Viktor Janukovitš võtab sellist rahva pahameelt tõsiselt, kuid mure riigieelarve olukorra pärast on presidendi jaoks arvatavasti veelgi olulisem.