Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

Kõigepealt kiirrongiga Tartusse

Reisirongiliikluse tuleviku üle arutades jõutakse kiiresti ulmelistesse ideedesse ja unustatakse ära peamine. Raudruunad peavad esmajärjekorras tagama mugava, kiire ja turvalise ühenduse linnade vahel Eestis ja lähivälismaale ning alles seejärel võib mõelda investeeringutele kaugemate sihtkohtade avamiseks.

Tuld purskava Eyjafjalla­­jökulli tuhapilved lükkasid Euroopa transpordi sada aastat tagasi. Lennutundide asemel mõõdeti linnade kaugust maantee- ja raudteekilomeetritega, eriti kauged tundusid Euroopa suurlinnad just siit Eestist.

Hakati nõudma Tallinna-Berliini kiirliini avamist, unustades, et meil puudub euroopalik rongiühendus Tallinna ja Tartu vahel, rääkimata Riiast ja Peterburist.

Keskmiselt vaid kaks ja pool korda päevas Tartust pealinna poole siirduv «kiirrong» ei ole kiire ning Lääne-Euroopa standardite järgi on seda palju ka reisirongiks nimetada.

Tavavagunis reisimine tekitab nõukogude nostalgia, vaid tige vagunisaatja ja kipjatok on puudu. Üks kord võib lahe olla, kuid pidevalt puitistmetel minevikus reisimine hakkab lõpuks füüsilise ja vaimse tervise peale.

Nii kaua kuni Eesti kahe suurima linna vahel pole euroopalikku reisirongiühendust, kuulub Tallinna-Berliini või Tallinna-Varssavi kiirliinist rääkimine ulmevaldkonda ning seda lubavad poliitikud ajavad lihtsalt udu.

Majandusminister ei ole nelja aastaga suutnud kokkulepet saavutada isegi mitte lõunanaabriga Tartu-Riia rongiliikluse avamiseks.

Balti ühtsuse vajalikkust rõhutav lõunanaaber on Euroopa Liidu tõukefondide rahaga sillutanud rööbastee hoopis itta. Reisirongiliiklusest Eestiga on mitu korda tähtsamaks peetud kaubavedusid Venemaalt.

Nii lubabki Riia-Valka kagupoolseim teelõik arendada kiirust kuni 80 km tunnis ning sellel logiseb harv postirong. Olukorra kirjeldamiseks võib parafraseerida Kuldse Trio kuulsat lauluviisi, et seal, kus lõpeb rööbas, seal ootab meid Läti...

Eesti Raudtee on aastaid paiganud Tallinna-Tartu-Valga teelõigu rööpaid ja ehitanud ooteplatvorme. Ka selle aasta prioriteedid peaksid tartlasi rõõmustama. Suurimad investeerimisprojektid on Koidula raudteepiirijaam, Rail Baltica Tallinna-Tartu lõik, reisiplatvormide tõstmine eurokõrgusele ja kontaktvõrgu renoveerimine.

Rail Baltica esimene järk tagab, et vahepeatusi tegemata suudab 120 km/h sõitev reisirong Balti jaamast Tartu vaksalisse jõuda tunni ja neljakümne minutiga, neli-viis peatust lisavad sõiduajale veerand tundi.
Nii saabki reisirongist kiireim ühendustee Tartu ja Tallinna vahel.

2014. aastal lähevad lõplikult ajalukku nõukogudeaegsed reisivagunid ning ka tavaklassi reisija saab sõita pehmetel istmetel soojas vagunis. Rohkem ronge tagab, et Tartu-Tallinna liinil sõitvate kiirrongide arv suureneb vähemalt kaks korda. Tuleviku peale mõeldes peaks rong iga päev Tartu jaamast lahkuma vähemalt kord kahe tunni jooksul, tippajal veelgi sagedamini.

Euroopalikust ühendusest saame rääkida aga alles siis, kui Tartu vaksalihoone avatakse rahvale. Ma ei tea, kuidas teised, aga mina olen lumehanges rongi oodates saanud korraliku nohu ning eile Tartusse jõudes oleksin libedal trepil peaaegu kondid murdnud. Ajab ikka vihale küll.

Tartu Postimees on tänuväärselt hoidnud üleval debatti vaksalihoone tuleviku üle ning ka 13. jaanuaril ilmus tartlasest reisirongisõitja Sirje Õimu väärt artikkel. Vaid ühes asjas soovin teha paranduse: see ei ole ainult linna ja eraäri vaheline vägikaikavedu, sest vaksalihoone on oluline ka Eesti Raudteele ja Eesti riigile.

Vaksalihoone võtmed on praegu majandusministri käes. Selle asemel, et rääkida lakkamatult kiirrongist maailmalõppu, võiks ta kohe nüüd ja praegu lõpetada rongisõitjatest tartlaste kannatused ning seejärel keskenduda Tartu-Tallinna ja Tartu-Riia rongiliikluse arendamisele.

Artikkel ilmus 19. jaanuari Tartu Postimehes:  Silver Meikar: kõigepealt kiirrongiga Tartusse