Avatud Eesti vajab vabaduse seadust
Eesti on iseseisev riik ja meie julgeolek on tagatud paremini kui kunagi varem. Kuid kihk kruvisid tugevamini kinni keerata ei ole kuhugi kadunud. Meie seadustesse on kirjutatud (ja esineb tugevat soovi neid järjest juurde lisada) liiga palju „riiklikust julgeolekuhuvist“ lähtuvaid vabadusi piiravaid sätteid. Olgu selleks näiteks kas või karistusseadustik, veel mitte kehtima hakanud uus korrakaitse seadus või Riigikogus hiljuti läbikukkunud avaliku teabe muutmise seadus.
Vabaduse ja riikliku julgeoleku väärtuste* vahel käib halastamatu võitlus. Keerulistel aegadel võib leida ratsionaalseid põhjendusi, miks teatud vabadusi tuleb üleüldise julgeoleku tagamiseks piirata. Paraku ei ole need sätted visad kaduma, kui oht on möödas.
Viimati ütles ühe asutuse esindaja ühel kohtumisel tabavalt, et tema arvates on julgeolek tagatud kõige paremini siis, kui mingeid rahvakogunemisi üldse ei toimu. Teises vestluses anti mõista, et nende asutus tegutseb vaid Eesti riigi huvides ning need huvid defineerivad nad ise. Taoline suhtumine ongi vali kord, nulltolerants ja karm käsi – ideoloogia, mis hoolimata seda propageerinud erakonna kustumisest tuha all elujõuliselt edasi hõõgub.
Mina tahan elada vabas riigis ja olen kindel, et Eesti on selleks valmis. Vabadus tähendab usaldust. See sisaldab endas usku oma kodanikesse, kodanikuühiskonda ja meediasse. Ülereguleerimine ja ebaproportsionaalsed piirangud omakorda tähendavad hirmu oma kodanike ees ja usaldamatust ühiskonna suhtes, olles nõrga ja neurootilise riigi tunnusteks.
Uus Riigikogu koosseis koostöös õigusteadlaste ja kodanikuühiskonnaga peab panema lauale ja harutama lahti need seadused, mis kitsendavad vabadusi ning küsima, kas need sätted on põhjendatud, kas nad täidavad oma eesmärki ka 2011. aastal ning kas vabaduse suurendamine toob kaasa liigseid julgeolekuriske?
See ei saa olla ühe erakonna või erakondade programm. Seda saab teha vaid uut moodi – kaasates huvigruppe, kaasamõtlejaid ja arvamusliidreid. Selle eesmärgiks on justkui tagurpidine ühiskondlik lepe, mis mitte ei sea piire, vaid laiendab neid. Avatum, sallivam ja vabam Eesti vajab vabaduse seadust. Selle eesmärgiks on läbi paragrahvide muutmise ja tühistamise suurendada meedia- ja isikuvabadusi, tagada erakondade suurem läbipaistvus, kärpida tšinovnik-bürokraatide mõjuvõimu ning vaadata üle jõustruktuuridele antud õigused.
* Sageli ei käi võitlus mitte vabaduse ja julgeoleku, vaid vabaduse ja nende vahel, kelle meelest hirm on hea manipulatsioonivahend. Sageli pole sel tegeliku julgeolekuga midagi pistmist.
