Jätkame ühist võitlust
Aitäh Sulle, et andsid mulle oma ainukese hääle ning toetasid sellega meie ühiseid seisukohti. Soovime mõlemad elada vabamas, demokraatlikumas ja sallivamas Eestis ja maailmas ning oleme veendunud, et Tartu linn, selle ülikoolid, ettevõtted ja kodanikud vajavad paremaid reisirongi-, lennu- ja maismaaühendusi.
Mul on raske mõista Riigikogu ukse taha jäänud kolleege, kes teatavad nüüd, et kandideerisid nalja pärast, ennustasidki endale selliseid tulemusi ning on seetõttu õnnelikud ja kavatsevad puhata. Väärtuste ja seisukohtade eest (kui neid on) saab ja peab võitlema olenemata sellest, kas ollakse Riigikogus sees või väljas. Kui saadikukoha kaotusega kadusid ka eesmärgid, näitab see sisutühjust ja käega löömise mentaliteeti.
Kandideerisin, kuna soovin kasutada Riigikogu liikme positsiooniga kaasnevaid võimalusi meie seisukohtade paremaks elluviimiseks. Saadikuks olemine ei anna mitte ainult näpuvõimu vajutada hääletusel punast või rohelist, vaid eelkõige ka parema võimaluse seisukohtade avaldamiseks meedias, protsesside mõjutamiseks erakonna sees ja laiemalt riigis ning esindusfunktsiooni. Näiteks nii leiab meedias avaldamist saadiku sulest kirjutatud uudne arvamusavaldus Eesti võimalikust suhtluse muutusest Hiina Rahvavabariigiga, see mõjutab meie riigi välispoliitikat ning jõuab ka suurriigi diplomaatide lauale.
Riigikogu liikmeks olemisel on ka oma varjuküljed – võimuga kaasneb tihtipeale liigne vastutus ja ühes sellega kaob osa vabadusest. Saadik esindab oma valijaid, rahvast, riiki ja erakonda ning sellega tuleb arvestada igal sammul. Telklaagrite ja mass-meeleavalduste korraldamine ei ole sobilik, enne artikli avaldamist ei ole erakonnaga konsulteerimata jätmine viisakas ning diplomaatidega on sobival viisil suhtlemine kohustuslik.
Kahtlemata olen kurb, et ei suutnud veenda 1600 tartlast, et just mina olen nende parim esindaja Riigikogus. Olen tänulik Oliverile, Vahurile, Evelile, Meelisele, Kristjanile, Triinule, Ingile, Ilmarile ja kümnetele teistele sõpradele, kes vabatahtlikult pühendasid lugematu arvu töötunde rohujuuretasandi kampaaniasse ning ühes sellega tagasid, et meie ühised seisukohad jõuaksid võimalikult paljudeni. Olles erakonna nimekirja keskel, ilma üldkampaania toetuseta ongi raske suhelda rohkemate võimalike valijatega.
Tunnen rõõmu sellest, et hea häältesaagi nimel ei teinud ma kampaanias ühtegi asja, mille pärast peaks tundma häbi ja mis tuleks Eesti poliitilise kultuuri täiustumise protsessis kahjuks. Ma ei valetanud ega lubanud pudrumägesid, ma ei läinud kollastesse staarisaadetesse ega nuianud kõrgemat kohta erakonna nimekirjas. Ausaks jäämine tagab vabaduse ja võimalused tulevikus ning ei hävita usaldust ega riku ära sõbrasuhteid.
Tänu Sinu toetusele võib mul järgneva nelja aasta jooksul avaneda võimalus pääseda Riigikokku asendusliikmena, kuid ma ei kavatse seda lootma või ootama jääda. Tean kuidas võidelda meie seisukohtade eest kodanikuna ning olen juba alustanud selle nimel tööd .
Leian, et uus Riigikogu peab kaotama kümnetes seadustes ära pügalad, mis piiravad ebaproportsionaalselt kodanike põhivabadusi ning kammitsevad meediat. Kirjutasin 5. märtsil oma ajaveebis selle idee tagamaadest ning nimetasin selle probleemi lahenduseks vabaduse eelnõu vastuvõtmist. Juba olen leidnud kaks tuntud ja nimekat arvamusliidrit/ õigusspetsialisti, kes on vabatahtlikult valmis selle koostamisel appi tulema. Nii ongi hea, sest initsiatiiv kruvide lahtikeeramiseks peakski tulema kodanikuühiskonnast.
Kodanikuna saan jätkata dalai-laama visiidi ettevalmistamist, kuid nüüd mitte enam Riigikogu Tiibeti toetusgrupi aseesimehena. Kõige enam on mul kurb meel selle pärast, et Riigikogus ei jätka Aleksei Lotman, kes Tiibeti toetusgrupi esimehena pühendas visiidile kõige rohkem aega ning ei kasutanud seda populistlikel eesmärkidel ära. Kavatsen jälgida, et visiit ei muutuks ühe partei kindla grupi enesekampaaniaks, nagu nad kasutasid seda enne valimisi vastandamiseks ja häältepüüdmiseks.
Püüan mõjutada koostatavat koalitsioonilepingut selliselt, et sinna läheks kirja Tartu-Tallinn ja Tartu-Riia reisirongiühenduse täiustamine ja loomine. Neli aastat tagasi arvestati minu rongiliiklusega seotud ettepanekut ning usun, et mingid hoovad on mul protsesside mõjutamiseks ka seekord.
Ma ei tunne, et minu töö on tehtud – pigem vastupidi. Nüüd lõpuks on mul võimalus lõpetada magistriõpingud, kirjutada arvamusartikleid kammitsatest vabana, arutleda (Tartu) kooliõpilastega veelgi sagedamini demokraatia teemadel ning mis peamine, mul on rohkem aega, et olla koos nende inimestega, kes on mulle olulised.
Suurt osa teist, head valijad, tunnen ma isiklikult või meil on ühine sõber. Teil on olemas minu e-posti aadress (silver@meikar.ee) ja isiklik mobiilinumber (52 78 089) ning te teate, et võite alati küsida minu seisukohtade tagamaid, teha ettepanekuid ning mis peamine – arutada, millises Tartus, Eestis ja maailmas me tahame elada.
Aitäh Sulle sõber ja peagi kohtume. Me oleme vabad ja õnnelikud!
