Mis saab pärast revolutsiooni, selles on küsimus
Tänavatel võimu kukutada võib vahel olla üllatavalt lihtne, kuid pärast seda õige tee valida, reforme teha ning muutustega leppida on peaaegu alati väga raske. Mõistsin seda selgelt pärast Ukraina oranži revolutsiooni ning sama kehtib täna ka Egiptuse ja Tuneesia kohta. Pärast pöördelisi sündmusi tänaval kujuneb põhiküsimuseks, kuidas kümnete tuhandete inimeste julgus rõhuva võimu vastu välja astuda (mille eest mitmed on maksnud ka kõrgeimat hinda) muuta tõeliseks ja pikaajaliseks positiivseks muutuseks.
Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poliitikakomitee istungil esinesid täna Tuneesia ja Egiptuse asjatundjad. Võrreldes Eesti ajakirjanduse kajastusega oli nende tulevikunägemustes märksa rohkem optimismi, kuid muidugi on nad välja toonud ka mitmeid ohte ja takistusi.
Nii ütles Sihem Bensedrine (Spokesperson of the National Council for Liberties in Tunisia) Tuneesiast, et positiivne on see, et kõik opositsioonilised vabaühendused, rahvaliikumised ja meediakanalid töötavad uute võimuinstitutsioonidega ning ühiselt lepitakse praegu kokku reformide teekaart. Tööversioonis on kirjas näiteks sellised asjad:
1 – valimisprotsessi demokratiseerimine
2 – iseseisev ja sõltumatu valimiskomisjon ja rahvusvahelised vaatlejate tagamine
3 – õigussüsteem (kõrgemate kohtunike valimise süsteemi ja töökorralduse reform ning nende sõltumatuse tagamine; korrumpeerunud kohtunike vabastamine (vallandada tuleb umber 150 kohtunikku 2000-st); uute kohtunike koolitamine ja neile piisava rahastuse tagamine)
4 – politseireform (Tuneesia „KGB“ tuleb kaotada ja luua uued politsei- ning julgeolekuinstitutsioonid)
5 – meediareform (70% turust on sõltumatu meedia käes, kuid need on suuresti eelmise võimu käsilaste omanduses olevad kanalid ja ajalehed. Arvestades, et riigimeedia on nõrk, tuleb seda reformida, kuid samal ajal on vaja uut, sõltumatut ja kaasaegset erameediat)
6 – majandusreform (majandus ei ole nii halvas olukorras, kui sageli arvatakse, kuid Tuneesial on vaja umbes 4 miljardi euro suurust laenu, et majandusele uus elu sisse puhuda. Investeeringuid vajab ka turismisektor, kuid veelgi olulisem on, et turistid hakkaksid jälle riiki külastama).
Euroopalt ootavad nii Tuneesia kui ka Egiptus tugevat poliitilist toetust, reformide tegemise kogemust ning krediiti. Ma arvan, et Euroopal (sh Eestil) on kohustus neid riike aidata. Liiga kaua kiitsime vaikides heaks sealsete ebademokraatlike võimude tegevuse ning see on viimane võimalus egiptlastele ja tuneeslastele auvõlg tasuda.
Põhjused, miks Euroopa nii pikalt neid režiime toetas, olid sageli pragmaatilised – alates kasust majanduskoostööst lõpetades terrorismiohu vähendamisega. Seda kroonis teadmine, et vaid poliitiline ja majanduslik survestamine nendes riikides muutusi kaasa ei too ning sõjalist vallutusretke endiste koloniaalvalduste vastu alustada pole võimalik.
Nüüd, kus rahvahulgad on edukalt vanad režiimid kukutanud ja sellega riigi tulevikutee valikute ristmikule lükanud, ei tohi me enam oodata. Ainuke võimalus, et vabanenud rahvad tõesti vabadust nautida saaksid ning nad pikaajalise semmimise autoritaarse võimuga eurooplastele andestaksid, on tugev poliitiline ja finantsiline toetus.
Lisaks peab Euroopa vaataks üle oma suhted teiste mitte-demokraatlike riikidega (alates Valgevenest ja lõpetades Hiina Rahvavabariigiga) ning mõtleks, kas see on kooskõlas meie väärtustega, kuhu sellise poliitikaga välja jõutakse ning me saame/tahame kuidagi aidata seal elavaid ja õigusriiki/vabadusi soovivaid inimesi aidata.
Ei tasu ju unustada, et nii nagu demokraatlikud riigid on sõbrad ja teevad kõige enam koostööd teiste demokraatlike riikidega, kehtib sama ka türannide kohta. Valgevene müüb Liibüale relvi ja arendab majandussuhteid Iraaniga, Hiina Rahvavabariigi tegevus (või tegevusetus) tagab mõnusa äraolemise Birma ja mitme Aafrika riigi jõhkratele režiimidele.
Loodan, et Lähis-Idas alguse saanud rahva julge väljaastumise ja vabaduse laine suudab kanduda üle maailma. Sama oluline on, et nendes riikides, kus vana võim on juba kukutatud, pannakse vundament demokraatlikele õigusriikidele. Kindlasti ei tohi me heituma, kui mingi kamp äärmuslasi muutustelaine alla jäänud riigis areenile ujub. Ei tasu ju unustada, et siiani leidub ka Eestis inimesi, kes tahaks ajaratast tagasi keerata, igatsevad „armast nõukaaega“ ning ihalevad kõva kätt.
Kakskümmend aastat tagasi kahtlesid paljud ka meie suutlikkuses, kuid me saime hakkama. Just Euroopa eeskuju ja toetus aitas meil omal ajal õiget teed valida. Nüüd on meil kohustus koos Euroopaga olla sama heaks partneriks Tuneesiale, Egiptusele ja loodetavasti veel mitmele teisele riigile
