Sillad on põletatud, Gaddafi peab kaduma
Vahel ikka kuulen väiteid, et Araabia maades toimunud muutuste peamiseks tagajärjeks on pikaajaline ebastabiilsus ning ainuke väljapääs autoritaarse režiimi kukutamise järel tekkinud võimuvaakumile on uue diktaatori esiletõus. Seega on/oli sadade tuhandete inimeste võitlus tänavatel mõttetu.
Eelmisel nädalal toimunud Riigikogu väliskomisjoni istungil väljendasid kaks kolleegi sellega sarnast seisukohta. Üks väitis, et tegelikult ei taha keegi Gaddafiga suhteid rikkuda ning oleks olnud parem, kui läänemaailm oleks lihtsalt silma kinni pannud. Mingeid positiivseid muutusi islamimaades niikuinii toimuda ei saa, olukord läheb ainult hullemaks.
Tänu ÜRO mandaadile ei teki lennukeeltsooni rakendamisel Liibüa kohal küsimust, kas see oli ikka kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Küll jääb õhku küsimus, kas ja millal on õigus sekkuda mingis riigis toimuvasse, ehk küsimus suveräänsusest. Tuleb tõdeda, et ühest vastust ei ole ega saagi olla.
Gaddafi režiim on üks suletuimaid ja karmimaid maailmas. Meediavabaduse indeksi järgi paikneb Liibüa Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikide hulgas viimasel kohal, režiimil on kombeks dissidentide avalik hukkamine ja poliitiliste oponentide vaikne kõrvaldamine. Liibüa režiim on üks väheseid, keda söandaksin Birma sõjaväelise huntaga samale pulgale panna ning öelda, et selliste inimeste ja inimsusevastaste võimude kukutamiseks välisriigid mitte ainult ei või, vaid lausa peavad sekkuma.
Haav on lahti lõigatud ja operatsiooni ei saa enne peatada, kui vähirakud on eemaldatud. Liibüas ei ole enam tagasiteed ning võitlus saab lõppeda alles pärast Gaddafi režiimi kadumist. Vastasel korral toimub seal veresaun, millesarnast niigi palju kannatanud araabia maad ei ole näinud.
