Kas internet ikka teeb vabaks?
Mitte kunagi hiljem ei ole ma tundnud nii suurt vajadust Facebooki-laadse võrgustiku järele kui 2006. aasta märtsis Minski äärelinna tornmaja nõuka-nostalgiast pakatavas kuhnja’s Valgevene dissidentidega režiimivastast salaplaani sepitsedes.
Kuid probleemile (kui nii võiks Lukašenka režiimi nimetada) tehnoloogilistest vidinatest lahendust otsida tähendas läbikukkumist tollal, ning sama saatus ootab neid, kes praegustele demokraatia probleemidele e- ja i-tähega algavates sõnades põhjendust, seletust või lahendust näevad.
Esmaspäeval avaldatud Freedom House’i raporti järgi on Eesti kõige suurema internetivabadusega riik maailmas. Tänu lihtsale ligipääsule internetile, seaduslike ja tehniliste takistuste vähesusele ning vaid mõningatele sisu piirangutele jäid meie selja taha USA ja Saksamaa, riikide pingerea lõpust leiame Iraani, Birma ja Kuuba.
Tekib kiusatus internetivabaduse järgi anda hinnang ühiskonna ja üldise vabaduse olukorrale (unustades seejuures, et ka suure internetivabadusega riigis võivad elada sallimatud inimesed).
Eesti e-tiiger saab kodumaal nuuti ja välismaal pärjatud. Teema, kas loom tukub või on raskelt haige, leiab usinaid kirjutajaid ja kõvahäälseid järgijaid, kuid ei jõua siseturust kaugemale. Riigipiiri taha lähetatud asjameeste jutupunktide kohustuslikes esikolmes leiab alati kiidulaulu e-Eesti e-edusammudest ning kuigi midagi väga uut ja innovaatilist pakkuda ei ole, müüvad kenasti ka vanad e-valitsuse lahendused ja i-valimised.
Üks on selge: e-Eesti tervisliku seisundi ja internetivabaduse tagamine ei ole tingimata ühesuunalised protsessid. Suuresti oleme Freedom House’i indeksitabeli tipus just seetõttu, et mitmed julgeoleku ja riikliku huvi pitserid kandnud algatused on lauasahtlisse ununenud.
Soov kruvisid kinni keerata on taak, mida kannab iga stabiilset arengut prioriteetseks pidav võim. Edasiviiv jõud vabalt mõelda ja tegutseda võib ju kergesti peavoolust kõrvale kalduda või lausa vastuvoolu ujuma hakata. Soovist ainuõige siht kätte näidata ning võimalikud kõrvalekalded juba eos lämmatada lähtuvad pügalad on vargsi (aga järjekindlalt) leidnud koha Eesti õigussüsteemis, kuid jätnud e-ruumi suures osas puutumata.
Võib-olla just vana rasva peal mõnusalt unelev tiigrike on ära hoidnud võimukoridorides ringelnud ideed keelata ära avatud WiFi-võrgud ning vabalt müüdavad mobiilide kõnekaardid, laiendada võimalusi siduda IP-aadress konkreetse isikuga ning keelata anonüümsed kommentaarid. Mitmed neist ideedest pakuti välja vahetult pärast pronksöö sündmusi, kuid netivabadust oluliseks pidavate inimeste õnneks jäid nad prioriteetsete riiklikku julgeolekut kindlustavate eelnõude varju.
Tõrvatilgaks meepotis on 2010. aastal suletud ligipääs Eestis registreerimata kasiinosaitidele. Itaaliast maha viksitud lahendus võis küll olla mugav ja tõhus meetod online-mängupõrgutelt maksuraha sisse kasseerida, kuid sellega kaotasime ka oma koha tsensuurivaba internetiga riikide loetlus.
Online-kasiinodele, aga ka terrorismi õhutavatele saitidele ligipääsu piiramine võib kanda üllast eesmärki, kuid kätkeb endas paratamatult ohtu, et keelatud saitide nimekiri hakkab kasvama kumulatiivselt.
Saanud magusa tsensuurimaitse suhu, tekib võimul paratamatult üha suurem tung otsustada, milliseid infobitte lõpptarbija mekkida võib. Pole ju meilegi võõrad üleskutsed blokeerida idast tulevat infovoolu põhjendusega, et Vene propagandamasina eesmärk on külvata vaenu, viha ja valet.
Üllatuslikult ei pälvinud internetitsensuuri kehtestamine mingit avalikku arutelu ega erilist tähelepanu. Erinevalt Eestist tõi internetiliikluse üleriigiline filtreerimine Austraalias 2009. aasta septembris kaasa valitsusevastased väljaastumised tänaval ja küberruumis.
Peaministrit otsusest taganema sundida ei õnnestunud, kuid tema saidi www.pm.gov.au võtsid tundmatud mõneks ajaks DOS- ja DDOS-rünnakut kasutades maha ning suutsid seeläbi vähemalt hetkeks tõmmata netivabaduse teemale maailma tähelepanu.
OpenNet Initiativi internetitsensuuri olukorda värvidega visualiseerival maakaardil särab Austraalia nüüd sama punaselt kui Venemaa ja on vaid ühe astme kaugusel Hiinast. Enamikku läänemaailma (sh ka Eestit) iseloomustav kollane tähendab mõningast tsensuuri ning sinisega tähistatud täiesti vaba internetiga riike leiab kõige enam Aafrikast.
Tsensuuritus ei ole demokraatia
Seda kaarti võiks pidada heaks visuaalseks tõestuseks, et internetitsensuuri vähesuse ja demokraatia taseme vahel ei saa võrdusmärki tõmmata. Arengus maha jäänud kolmanda maailma riikide puhul on internetikasutajate arv marginaalne ning mõju riigis olematu. Seega puudub nende valitsustel vajadus (rääkimata võimekusest) e-informatsiooni filtreerida.
Põhjaliku analüüsita võib väita, et üldine demokraatia tase Venemaal ei ole sama mis Austraalias, kuigi internetitsensuuri rakendamisel on nad võrreldavad. See, et Hiina Rahvavabariik rakendab oma elanike «õige» informeerituse tagamiseks eriti laiaulatuslikke abinõusid kõikides valdkondades, ei tohiks aga kellelegi üllatuseks olla. Kuid just see, et ka demokraatiat väärtustavad lääneriigid filtreerivad netiliiklust, annab kommunistlikule parteile pädeva argumendi vähemalt netitsensuuri õigustamiseks.
Meile võib ju tunduda, et terrorismi leviku takistamine on rohkem põhjendatud kui dalai-laama tegevust kajastava kodulehe blokeerimine, kuid seda tehes kaotame võimaluse kaitsta põhimõtet, et igasugune filtreerimine on vale.
Hiljuti Eestit väisanud Hiina «tibetoloogide» delegatsioon nimetas poliitilise infomatsiooni tsenseerimist ja ka teisitimõtlejate vahistamist vajalikuks julgeoleku, stabiilse majandusarengu ja üleüldise jõukuse kasvu tagamiseks. Eesmärkide üle on raske vaielda, sest on ju ka Eesti valitsus nimetanud prioriteediks elanikkonna jõukuse kasvu, vahendid selle saavutamiseks on vaid tunduvalt liberaalsemad.
Pelgalt internetitsensuuri taseme järgi ei ole võimalik teha paikapidavaid järeldusi demokraatia ja vabaduste kohta. Suuresti vastab see küsimusele, kas ja kui palju iga riik rakendab mingeid piiranguid netiliikluse kontrollimiseks, süüvimata sellesse, mis on keelamise põhjus või saitide sisu.
Kui demokraatlikes riikides avalikkus kiidab heaks (sageli isegi nõuab) mingile informatsioonile ligipääsu piiramise IP-aadressi blokeeringu, DNS- või URL-filtreerimise abil, annavad nad valitsustele poliitiliselt ja tehniliselt lihtsa tööriista keelatud saitide nimekirja pidevaks pikendamiseks.
Olles korra paotanud internetitsensuuri Pandora laeka kaant, ei ole enam tagasiteed. Just kui alkoholitarbimisevastases võitluses, kus lihtsaim ja populistlikem moodus on uute piirangute ja keeldude kehtestamine, tekib kord filtreerima hakanud valitsustel kihk kasutada seda meetodit kõikvõimalike probleemide lahendamiseks.
Ideega piirata Vene kanalite levikut Eestis on avalikult välja tuldud ning ettepanek blokeerida «ohtlikku ja väära infot levitavad» saidid ootab järgmist kriisi.
Freedom House’i internetivabaduse mõõtmise metoodikas on netisaitide filtreerimine üheks paljudest mõõdikutest, kuid Eesti olukorda kirjeldades toodi see koos netikommentaariumi regulatsiooni ja pronksöö sündmustega seotud küberkaitsetegevustega eraldi välja. Kõik need sammud on tehtud nelja aasta jooksul ning peegeldavad ülemaailmse interneti suurema reguleerimise trendi jõudmist Eestisse.
Vabanemine poomise läbi
Pidada internetti tarkade inimeste ja vaba informatsiooni globaalseks foorumiks võis olla põhjendatud mitukümmend aastat tagasi, kui avatud võrk ühendas ülikoole, teadlasi ja innovatsioonilisi ideid. (Jätan teadlikult kõrvale militaarsektori, kes on küll küberruumi arhitektideks, kuid tegutsevad ise salajastes ja kinnistes võrkudes.)
Mida enam inimesi võrku ühendus, seda rohkem hakkasid hägustuma avatud küberruumi esialgsed eesmärgid ja üha enam hakkas see ruum sarnanema ebatäiusliku tavamaailmaga.
Kuigi olulise osa internetiliiklusest võtab enda alla spämm ja porno ning internetikuritegevuse tulusus toob massiliselt sulisid tänavatelt virvendavate ekraanide taha, ei ole kuskile kadunud veendumus selle vabadust ja demokraatiat toovas mõjus. Lähis-Idas toimuvate pöördeliste sündmuste kui mitte peamise, siis vähemalt määrava vallandajana nimetatakse Facebooki ja Twitterit.
Egiptuse «Facebooki revolutsioonist» vaimustunud meedia pööras vähe tähelepanu samal ajal Iraanis toimuvatele protsessidele, kus mõisteti kohut 2009. aasta läänemaailmas «Twitteri revolutsiooni» nime all toimunud sündmuste osaliste üle.
Jaanuari viimasel nädalal hukati kaks süüdimõistetut, kelle peamiseks süüks oli Teheranis toimunud meeleavalduse vägivaldset mahasurumist kajastava pildimaterjali edastamine välismaailmale. Sotsiaalmeedias tegutsemine tagas neile vabanemise poomise läbi.
Sellised traagilised sündmused ei suutnud pöörata läänemaailmas narratiivi vabadust ja demokraatiat loovatest e-(sotsiaal)võrgustikest. Interneti võimalikku negatiivset mõju sotsiaalsele kapitalile suutis veenvalt näidata 1995. aastal Robert Putnam palju vastukaja pälvinud raamatus «Bowling alone».
Demokraatiat tagava interneti mõju kahtluse alla seadva Evgeny Morozovi raamat «The Net Delusion: how not to liberate the world» ilmus Amazoni internetipoodi selle aasta alguses.
Tavapäraselt ebaausate presidendivalimiste järel 2006. aasta märtsis ei suutnud minu valgevenelastest sõbrad leppida vaid paaritunnise opositsiooni meeleavaldusega Oktoobri väljakul.
Vaid aasta tagasi olid naaberriigi Ukraina elanikud suutnud seljatada võimuvertikaali ning vägivallata massiprotsessidega pöörata riigi kurssi. Ööpimeduses koostasime plaani püstitada telklaager järgmisele päevale planeeritud meeleavalduse ajal ning hommikupäikese saabudes hakkasime mõttekaaslasi otsima.
Mobiilimällu salvestatud kontaktide hulk ning igaühega eraldi suhtlemine pakub sotsiaalvõrgustikes info levitamisega võrreldes tunduvalt vähem võimalusi. Saime «laenuks» paar vana telki, kuid ülejäänu pidime ise tegema.
Muidugi ei suutnud viis päeva keskväljakul seisnud laagrike Lukašenka režiimi kukutada, kuid välismeedias ohtralt kajastatud paarisaja julge demonstrandi valve all seisnud kümmekond telki võttis Lukašenkalt võimaluse öelda, et kogu riik on tema taga.
Tollal pidasin ebaedu põhisüüdlaseks just Facebooki-laadse infolevitamise kanali puudumist. Kui lihtne oleks ühe hiireklõpsuga anda mõttekaaslastele teada üllast plaanist ning korraga kaasata tuhandeid aktiviste. Veendumus, et tänu interneti avaratele võimalustele kaasatud kümned tuhanded demonstrandid olekski võinud ju murda Euroopa viimase diktatuuri, võiks ju saada kinnitust hiljutisi Egiptuse sündmusi pealiskaudselt analüüsides.
Sotsiaalmeedia kui vabaduse hävitaja
Pealispinna all paistab nii võrgustike mõju kui ka autoritaarsete režiimide olemus märksa keerulisem kui pinnavirvendusest tehtud lihtsad järeldused. Internet (sh sotsiaalvõrgustikud) loob uusi võimalusi informatsiooni levitamiseks, kuid naiivne on eeldada, et see toob iseenesest kaasa kodanikuvabaduse või levitab demokraatia ideed.
Millegi pärast tahame omistada aktiivselt sotsiaalvõrgustikes tegutsevatele isikutele suuremat tarkust, innovaatilisust ja analüüsivõimet. Paraku on olukord sageli vastupidine. Päevad läbi Facebookis ja Twitteris toimetaval inimesel ei saagi olla aega raamatuid lugeda, tema vastuvõetud info tuumiku moodustavad online-uudiste pealkirjad ning 140-tähemärgised hüüatused.
Autoritaarsetes režiimides sotsiaalmeedias tegutsejatele tahetakse kohe külge pookida ka garantii, et tegemist on vabaduse ja demokraatia eest võitleva inimesega.
Läänelikke väärtusi propageerivatest Vene opositsiooniliikumistest on äärmusliku grupid suutnud sotsiaalmeedia võimalusi märka efektiivsemalt kasutama õppida. Klikiühiskond annab neile ka turueelise, sest juba radikaalne või vägivallale kutsuv pealkiri suudab köita uudiste virvarris orienteeruja pilgu edukamalt kui tasakaalukas seisukoht.
Mingigi tähelepanu saamiseks ei aita Vene demokraate ka plakatite all tänavale tulemine ning sageli miilitsa (vabandust, kuidagi ei suuda ikka veel kirjutada «politsei») abi, kes kumminuia ja käeraudu käiku lastes tagavad sündmuse jõudmise vähemalt online-meedia nurgaveergu.
Põhjus, miks Kreml ei ole kehtestanud karmimat internetitsensuuri, ei seisne selles, et neil ei oleks selleks võimalust või vahendeid. Neil ei ole seda lihtsalt vaja. Selle asemel, et uurida välismeediasaitidelt ametlikku propagandat ümberlükkavat infot või lugeda inimõiguste olukorra raportit, kasutatakse netiavarusi peamiselt meelelahutuseks. Parim tsensuur ei ole mitte täiusliku kontrollimasina loomine, vaid olukord, kus tsensuuri ei ole lihtsalt vaja.
Vähemalt mingi osa Eesti-vastastest küberründepommidest saadeti teele ideeliste venelaste koduarvutitest, kes olid sotsiaalmeedia vahendusel õppinud ära kirjutama käsureale «ping IP» või vabatahtlikult alla laadinud seda tegeva tarkvara. Kuidas sobib see kokku meie veendumustega, et sotsiaalmeedia tagab vabaduse ja/või vabatahtlik tegevus tugevdab demokraatiat?
Sotsiaalvõrgustike olulisust luureorganisatsioonidele käsitleb lühidalt ka hiljutine kapo aastaraamat, kus seisab: «Kõik võimalikud kasutajakontod võimaldavad anonüümselt ja kerge vaevaga koguda vajalikku taustainfot huvipakkuvate isikute kohta, leida parimaid ja ligipääsetavaid objekte ning luua kontakte.» Kuigi peatüki «Vastuluure» alla paigutatud, tutvustab see ka siseluure lähtekohta.
Jälitustegevuse metoodika ja töövahendid on ju põhijoontes samad kõikidel sellistel asutustel.
Tehnoloogia areng, mis pidi aitama kaasa demokraatia ja vabaduse idee levimisele, aitab autoritaarsetel režiimidel lihtsamalt leida vastaseid ning levitada hirmu. Valgevene võimude saadetud mass-SMS mitte tulla pärast 19. detsembril toimunud presidendivalimisi Minski tänavale ei suutnud mitut tuhandet inimest veenda.
Küll olid meeleavalduse laialipeksmisest ja arreteerimisest pääsenud hirmul, kui lubati «vestelda» kõigiga, kelle mobiiltelefon oli mobiilifirmade edastatud log-failide andmetel vastaval ajal Iseseisvusväljaku läheduses.
Ühe parooli kaugusel
Internet annab võimaluse jälgida ja analüüsida ka neid tegevusi, mida enne peeti ebaproportsionaalselt kulukaks ja tehniliselt keerukaks. Sotsiaalmeedia vahendite blokeerimise asemel on autoritaarsele võimule mitu korda kasulikum neid monitoorida, diskussioone propagandavahendite abil suunata ning vajadusel eriti julged võimuvastased (ning ka kõik tema Facebooki sõbrad ja Twitteri jälgijad) arreteerida. Aeganõudva ülekuulamise asemel on kontaktvõrgu paljastamiseks vaja vaid ühte parooli.
Facebooki kaudu telklaagri püstitamisest teadaandmine tähendanuks võimude kiiret tegutsemist postituse autori ja ehk ka kõigi tema Facebooki-kontaktide (eriti nende, kes vajutasid postituse juures nuppu «like» või «share») kinninabimiseks. Kuus aastat tagasi sai telklaager võimalikkus vaid tänu otsuse spontaansusele ja teadjate väikesele ringile, mille tõttu puudus laialdast siseluurajate ning koputajate võrku omaval KGB-l võimalus ettevõtmist juba eos hävitada.
Ka edukas Facebooki- ja Twitteri-kampaania poleks tollal nii palju inimesi Minski tänavale toonud, kui viimastel kuudel näha on. Nad küll ei seisa tunde demokraatiat ja vabadusi nõudvate loosungite, vaid valuutavahetuspunkti ukse taga, lootes devalveerimisohus Valgevene rublad kibekiiresti dollarite vastu vahetada. Kui see ei õnnestu, siis järgmises järjekorras püütakse poest osta mitteriknevat ja likviidset kaupa.
Kas ja millal on need rahvahordid valmis seisma ka Lukašenka režiimi vastu, sõltub majanduse olukorrast. Küll on nad elavaks tõestuseks, et tehnoloogia on vaid tööriist. Põhjused, miks kümned tuhanded inimesed marssisid Egiptuse ja Tuneesia tänavatel, polnud kindlasti seotud sotsiaalmeedia edevate vidinatega, kas või sellel lihtsal põhjusel, et enamikul neist Facebooki või Twitteri konto üldse puudus.
Facebook on imeline abimees, milles veendusin seda artiklit kirjutades. Kui kapost osutus võimatuks ka ise kohale minnes üks eksemplar aastaraamatust enda valdusesse saada ning pdf-i ülespanek pidi olema «keeruline protseduur», sain Facebooki saadetud abipalve-postitusele minutitega mitu vastust ja vajalikud skaneeritud pdf-id potsatasid õigel ajal postkasti.
Kuid ta on siiski vaid tehnoloogia ja ei midagi enamat. Sotsiaalvõrgustikele sõltumatu info ja demokraatia levitamise kampaanias juhtivat rolli anda on kas ohtlik eksperiment või lihtsalt läbimõtlematus. Sõltumatut ja analüüsitud informatsiooni suudab pakkuda ikka vaid professionaalne ajakirjandus ning demokraatia saab toimida õigusriigis, mille saavad kehtestada vaid tugevad riiklikud institutsioonid.
(artikkel ilmus 23. aprilli Postimehes: "Silver Meikar: kas internet ikka teeb vabaks?")
