Sõnavabadusest, perepoliitikast, Moskva elust ja laiemalt Venemaa tulevikust
Vene Föderatsiooni põhiseaduse sõnavabadust tagava 31. paragrahvile pühendatud opositsiooni traditsiooniline meeleavaldus Moskvas Puškini väljakul möödus rahulikult, kuid sama ei saa öelda Piiteris toimunu kohta, kus võeti kinni nii Nemtsov kui ka kümneid teisi isikuid. Tavapäraselt läks Moskva Triumfi väljakule kogunenud natsionaalbolševikega – Limonov ja mitmed kaasvõitlejad võeti kiiresti vahi alla.
Limonovlasi ei saa kindlasti demokraatideks pidada, kuid ka neil peaks olema õigus meelt avaldada. Samas tundub, et sageli ongi nende eesmärk kumminuiaga vastu pead saada, sest vaid nii võib jõuda ka rahvusvahelistesse uudistesse. Minu märksa suurem sümpaatia kuulub Ljudmilla Aleksejevale ning tema toetajatele, kes võitlevad tõesti avatuma ja demokraatlikuma Venemaa eest.
„Kui Ühtne Venemaa nimetab ennast võimuparteiks, siis esindavad nad võimu. Aga kes esindab rahvast?“ küsis Aleksejeva retoorilise küsimuse ning keskendus umbes kolmesajale Puškini väljakule kohaletulnud isikule peetud kõnes ausate valimiste nõudmisele. Enne lahkumist sain Ljudmillaga paar sõna vahetada: ta meenutas hea sõnaga viimast visiiti Eestisse ning mina avaldasin lootust, et ehk kunagi täituvad tema unistused normaalsest riigikorrast Venemaal.
Puškini väljaku üritus möödus ilma suuremate vahejuhtumiteta, kui välja arvata mingi provokaator, kes üritusele linnukese kostüümis saabus. Miilits (oi vabandust, nüüd juba politsei) eskortis operaatorite suureks rõõmuks linnukese turvaväravatest välja ning andis seeläbi võimaluse mingigi huvitava kaadri salvestamiseks. Hiljem nägin kostüümist välja ronivat noorsanti pargis, kes kidakeelselt teatas, et ta soovis propageerida Twitteri kasutamist. „Linnuke on ju säutsumeistrite sümbol ning venelased peaksid rohkem säutsuma,“ oli tema seletus. Pigem oli aga tegemist mõne võimumeelse grupi esindajaga, kes linnukostüümis ringi tatsudes demokraatide üritust naeruväärseks püüdis muuta.
Paljud Moskva demokraadid otsustasid märtsi 31. kuupäeva tähistamiseks Piiterisse sõita, kus kõik läks palju pingelisemalt. Pikemalt sellest kirjas näiteks siin: http://grani-tv.ru/entries/1689/
---
Selleks, et mõista, tuleb kohapeal käia. Niisama artiklite lugemisest või konverentsidel ettekannete kuulamisest ei piisa, et natukenegi mõista Venemaal toimuvat. Ega lühikesest reisist Moskvasse ka mitte, aga eks see pisut õpetab asju teise nurga alt vaatama.
Näiteks sellel lühivisiidil tundsin suuremat huvi lapsevanemate sotsiaalsete garantiide vastu. Sain teada, et ka siin kehtib vanemahüvitise süsteem. 70 päeva enne ja pärast sünnitust on tagatud suurem osa endisest palgast (maksimum umbes 1200 eurot), pärast seda võib kuni lapse pooleteist aastaseks saamiseni riigilt saada 40% palgast (ülempiir üle 400 euro). Kui palk on väike, saab veel lapsetoetust kuni 100 eurot, mis kokku tagab provintsis kenakese äraolemise. Moskvas mitte, sest siin ei jõua selle raha eest isegi mitte korterit üürida.
Kuni lapse kolmanda eluaastani peab tööandja säilitama töökoha ning üksikema on peaaegu võimatu seaduslikult vallandada kuni lapse 14. eluaastani. Just seaduslikult, sest Venemaal on seadusväliselt ju kõik võimalik. Eriti kehtib see vene firmade kohta, kus suur osa palgast makstakse ümbrikus ning töötajate õigustest ei taheta midagi teada.
„Ma ei ole leidnud põhjust, miks ma ei peaks Venemaalt ära sõitma,“ ütles üksikema Maša. „Ma olen venelane, aga ma ei tunne, et tahaksin siin töötades aidata kaasa sellise riigi ülesehitamisele nagu praegune võim soovib.“ Eriti mõtleb ta oma lapse peale, kes peab juba varases nooruses alustama olelusvõitlust selles korrumpeerunud süsteemis.
Olen Mašaga nõus selles, et kodanikuühiskond saab tekkida alles siis, kui elanikud hakkavad rohujuuretasandil oma õiguste eest välja astuma. „Rahval puudub võimalus kaasa rääkida näiteks oma kodutänava heakorra küsimustes ning sageli tundub, et neid see isegi ei huvita,“ kirjeldas ta olukorda pikal vestlusel Sadovaja (Moskva teine ringtee) korrusmaja köögis. „Mis meil siis rääkida võimalusest mõjutada riiklikku poliitikat.“
Hea haridusega, palju maailmas ringireisinud ning lääneliku mõtlemisega Maša kinnitas, et lahkumise peale mõtlevad paljud tema sõbrad. „USA-s õppisin koos grusiinidega, kes lubasid kindlasti kodumaale tagasi sõita ning seal kas või sandikopikaid teenides aidata oma riigi arengule kaasa. Minul sellist tunnet ei ole tekkinud seetõttu, et ma ei taha toetada seda ahnet ja korrumpeerunud võimuladvikut.“
Ajude äravool on ja saab olema ka tulevikus Venemaa arengu oluline takistus. Loosungitega nagu „talendid koju“ seda muuta ei saa (muuseas, ka mitte Eestis), vaid tuleb ehitada sallivamat, ausamat ja avatumat riiki. Teatav Medvedevi retoorikamuutus tekitaks justkui lootust, et sellest on aru saadud, kuid kohalike sõnul on see kõik vaid sõnavaht.
Nii ei usu Moskva analüütikud ka kahe peaga võimukotka sisetüli, vaid nimetavad seda hea ja halva politseiniku mänguks. Nokaga üksteisele virutamine on vaid näitemäng, sest ablas keha on ju üks ning tõsisest kismast saavad vaid mõlemad kaotada. Nii ongi, et Putin vahel lajatab ja Medvedev pisut pehmendab seisukohta. Ei mingeid muutusi.
Üldiselt ollakse seisukohal, et 2012. aastal jätkab presidendina Medvedev ning Putinile leitakse soe koht. (Just „jätkab“, mitte ei „valita“!) Ühe põhjendusena tuuakse Medvedevi mainet (kui liberaalsem ja reformimeelsem) läänes, mille abil loodavad tagatoa oligarhid välismaiste investeeringute suurendamisest kopsaka summa oma põhjatuisse taskutesse toppida.
Lisainvesteeringuid ja oskusteavet vajab Venemaa aga hädasti, sest kõik logiseb killa-kolla. Selle iseloomustamiseks sobib hästi Moskva transpordi- ja kommunaalpoliitika. Korteri aknast lõputuid ummikuid jälgides tuleb tõdeda, et Moskvas funktsioneerib tõeliselt hästi vaid üks asi – Stalini poolt 1935. aastal avatud metroo. Jätkuvalt ei ole enamikes kortermajades vee- ega gaasimõõdikuid ning talvel köetakse radikad sageli nii soojaks, et tuleb ka -20 kraadi juures aknaid pärani lahti hoida. Eriti jube olevat olnud Ukraina gaasisõja ajal, kui piirile kinni jäänud gaas katlamajadesse kohustuslikuks põletamiseks suunati.
Aga inimesed on toredad ja lahked, kui kuulevad, et olen Eestist. Vanemad inimesed tuletavad meelde meeldejäävaid hetki Pärnus ja Tallinnas ning mõni küsib vaid kibedalt, et miks me Venemaaga koos ei tahtnud jätkata: „Olite Nõukogude Liidus pärliks, aga nüüd Euroopa Liidus mitte keegi,“ teatas kohvikupidaja, kes tundis kurbust impeeriumi sära ja võimu kadumise pärast. „Kui me ikka veel koos oleksime, oleksime veelgi võimsamad ja teil seal Baltikumis läheks palju paremini.“
Erinevatelt kohtumiselt saadud pilt Venemaast lubab mul selles küsimuses jääda taaskord eriarvamusele. Jah, mingid asjad on ehk tõesti natukene paremuse poole muutunud, kuid normaalset riiki ei paista ka kümne maa ja mere tagant. Kui Maša ja paljud teised avatud mõtlemisega haritud noored lõplikult käega löövad, siis kaob lootuski.
