Spekulatsioonid süütult hukkunuid valgevenelasi tagasi ei too
Kõik vigastatud ei olnud veel haiglasse jõudnud, kui algasid spekulatsioonid, kes ja miks võis korraldada terrorirünnaku Minski metroos.
Usufundamentalistide seast pole Valgevenes toimunud kohutava tragöödia süüdlast otsida arvatavasti põhjust, mis teeb uurimise ja mõistmise keerulisemaks. See, et mingi islamifanaatik võiks midagi taolist korraldada, tunduks ju meile loomulik, kuid muud variandid uskumatud.
Minskist tulevatest infojuppidest ja videolõikudest püüdsin eile mingit pilti kokku panna, kuid kella neljaks öösel suutsin vaid „Minu kaastunne valgevenelastele“ kirjutada. Fotodelt vaatavad mulle vastu needsamad head ja toredad valgevenelaste näod, kellega koos oleme kümneid kordi Oktoobri jaamast metroole kiirustanud või rahvamassi vahele pressituna Minski peatänavale värske õhu kätte teed otsinud. Nüüd on nende pilkudes hirm ja õudus.
Täna hommikul kinnitati kohutavas tragöödias hukkunute ametlikuks arvuks on 12, haiglasse viidi 143 kannatanut, kellest vähemalt 22 seisund on kriitiline. Need on süütud ohvrid, neile ja nende lähedastele kannatuste põhjustamisele ei saa olla mingit õigustust. Ükskõik mida me arvame Valgevene ebademokraatlikust režiimist, terrorirünnak tuleb ühemõtteliselt hukka mõista ning selle korraldajad peavad saama karistatud.
Esialgne ekspertide hinnang viitab selgelt, et lõhkeseadeldise eesmärk oli tappa ja vigastada võimalikult palju inimesi. Lõhkeseadeldis koosnes 5-7 kilogrammist TNT-st, metallitükkidest, 15mm-se läbimõõduga metallkuulidest ja naeladest ning see pandi plahvatama tipptunnil, mil metroo oli koju ruttavaid inimesi täis. Kuriteopaiga põhjalikuks uurimiseks ja tõe väljaselgitamiseks on Valgevenesse saabunud pommieksperdid Suurbritanniast ja Iisraelist.
Välisjõudude kiire kaasamine näitab, et uurimine soovitakse läbi viia põhjalikult ja avalikult. Siiski ei ole hoidutud ennatlikest spekulatsioonidest. Eilsel teleesinemisel tõmbas Aljaksandr Lukašenka paralleeli 2008. aasta 4. juulil toimunud plahvatusega, kus viga sai üle 50 iseseisvuspäeva kontserdile tulnud valgevenelase ning avaldas arvamust, et need on omavahel seotud. Tasub meenutada, et see kolme aasta tagune traagiline juhtum ei ole leidnud siiani lahendust.
Valgevene foorumites hakati kiiresti spekuleerima võimaluse üle, et võimud ise korraldas eilse terroriakti, et seeläbi ühelt poolt õigustada võimu suhtes kriitiliselt meelestatud inimeste massilist vaigistamist ning teisalt juhtida tähelepanu eemale halvenevast majandusolukorrast. Pakutakse välja ka FSB-d või siis FSB ja KGB ühistööd.
Mõeldes 1999. aasta elumajade plahvatustele Moskvas, kus julgeolekuteenistused ei ole siiani suutnud ümber lükata kahtlasi seiku, mis otseselt viitavad nende seotusele, on KGB/FSB süüdistamine mõistetav. Erinevalt Venemaast peaks Valgevene puhul vaid küsima, kas riigipeal on ikka kontroll selle üle, mida need struktuurid teevad.
Meeleavalduste julma maha surumist eelmise aasta detsembris toimunud presidendivalimiste järel on sageli peetud just julgeolekustruktuuride operatsiooniks, mille eesmärk oli suurenda enda mõjuvõimu riigi juhtstruktuurides ning sundida Lukašenkat kehtestama karmimat korda.
Ei tasu arvata, et Lukašenkale kaks aastat toimunud sula meelt mööda oleks olnud, kuid kindlasti ei olnud tema võimuambitsioonidele kasulik järsk suhete halvenemine läänega. Opositsiooni ja sõltumatute ajakirjanike vahistamisega võis ta kehtestada ennast Valgevenes, kuid tema positsioon Suure Vennaga läbirääkimisel halvenes oluliselt.
Moskva elumajade plahvatused andsid Putinile õigustuse teiseks Tšetšeenia sõjaks, tagasid terrorirünnakutest šokeeritud rahva toetuse võimule ja andsid põhjenduse poliitilisi vastaseid maha suruda. Lukašenkal ei ole kavas mingit sõda alustada, rahva jäägitu toetuse kirjutas ta endale valimistulemuste võltsimisega ning opositsiooni mahasurumiseks pole tal mingeid lisapõhjendusi vaja. Detsembris järsult lõppenud poliitiline sula pole kevade saabudes ju mingeid alguse märke ilmutanud.
Ei tasu ka unustada, et Lukašenka populaarsus ühe osa elanikkonna seas on seotud just lubadusega tagada stabiilsus ja kord. Terrorirünnak Minski kesklinnas ei saa kuidagi neid valgevenelasi veenda, et riigis on kõik hästi. Pigem tekitab see küsimusi, kas võim ikka suudab kontrollida riigis toimuvat ning ehk suudaks keegi teine Lukašenkast paremini turvalisust tagada.
Nagu kahjuks Valgevenes kombeks — mäng kõrgetele panustele käib üle lihtrahva peade, kelle ainukeseks ülesandeks jääb higi ja nüüd ka verega kulud kinni maksta. Spekulatsioonid eilse terrorirünnaku põhjuste üle ei too tagasi süütult elu kaotanud inimesi. Lähedaste ja kõigi valgevenelaste jaoks on oluline, et toimuks aus ja avatud uurimine ning süüdlased saaksid õiglase kohtuotsuse.
Meie aga võiksime homsel leinapäeval koos valgevenelastega leinata terrorirünnaku ohvreid.
(Artikkel ilmus 12. aprillil Delfis: Silver Meikar: Spekulatsioonid süütult hukkunuid valgevenelasi tagasi ei too)
