Lukašenka ühe jalaga võimutaburett
Isegi kui täna Minskis viibiv Venemaa peaminister Vladimir Putin kinnitab Kremli toetust laenu andmiseks Valgevenele, ei päästa see Valgevene riigijuhti Aleksandr Lukašenkat poliitilisest pankrotist. Euroopa viimase diktaatori võimutabureti kaks jalga -- sotsialistliku turumajanduse imemudel ja stabiilne areng - on murdumas ning ümberkukkumise vältimiseks panustab režiim viimasele, karmi korra tugisamba tugevdamisele.
Esmaspäeval skype’i vestlusel kinnitas Minskis elav vabakutseline ajakirjanik Lena (nimi muudetud), et Valgevenest on saanud miilitsariik ning olukord on hullem kui nõukogude ajal. „Siis vähemalt kehtisid mingitki seadused, kuid nüüd pannakse vangi ilma mingi süüta,“ ütles ta. Ta ei üllatuks, kui varsti koputataks ka tema korteri uksele ning tassitaks minema ei tea kuhu ja kui kauaks. „Sisuliselt võivad repressioonid oodata igaüht, kuid erilise tähelepanu all on muidugi opositsiooni ja meediaga seotud isikud.“
Laupäeval tehti teatavaks mitme presidendivalimiste järel toimunud rahutuste korraldamises süüdistatava karistused. Presidendikandidaadile Andrei Sannikovile määrati 5 aastat ning kuuele teisele kohtualusele 3-3,5 aastat. 57-aastase Sannikovi kirjeldused ülekuulamisel toimunud piinamistest ja ähvardusest „käsile võtta“ tema naine ja alaealine poeg meenutavad väga meetodeid, mida on analüüsinud David Vseviov raadiosaates Müstiline Venemaa, rääkides stalinliku režiimi kohtupidamissüsteemist.
Poliitilised kohtuprotsessid mõisteti USA ja Euroopa Liidu poolt kiiresti hukka.Üleskutsetes kehtestada majanduslikud sanktsioonid arutletakse praegu detailide üle. Küsimus on, kas võtta sihikule Valgevene suurettevõtteid või on targem piirduda režiimiga seotud isikute välismaa pankades olevate varade külmutamisega.
Samas pole kuhugi kadunud ka Lukašenka režiimi suhtes vaoshoidlikkusele kutsuvad hääled, mis soovitavad Euroopal teha seda, mida ta kõige paremini oskab: mitte midagi. Selle
„Euroopa huvidest lähtuva“ argumendi eelduseks on, et Lukašenka režiim jääb veel pikaks ajaks püsima ning uued sanktsioonid viivad riigi täielikult Kremli mõjusfääri ning hävitavad võimaluse käivitada pragmaatilisi majandussuhteid.
Režiimi pikaajalisusele tuginevad ka need, kes soovivad tagasi pöörduda 2008.-2010. aastal toiminud piitsa ja prääniku poliitika juurde. Tollal seoti režiimivastaste sanktsioonide tühistamine poliitvangide vabastamisega ning majandussuhete arendamine avatumat ja vabamat ühiskonda tagavate reformidega. Nii lubaski Lukašenka autoritaarsele režiimile mitteomaselt 2010. aasta presidendivalimistel osaleda üheksal opositsioonikandidaadil, kes kõik said tunnikese tsensuurivaba eetriaega riigitelevisioonis ja -raadios ning nende valimisprogrammid trükiti suure tiraažiga ajalehtedes.
Ma ei nõustu nendega, kes nimetavad seda poliitikat läbikukkunuks. Valimistulemuste võltsimine, opositsioonimeeleavalduse räige mahasurumine ning massilised arreteerimised valimispäeval eelmise aasta 19. detsembril tähistasid lihtsalt selle lõppu. Kuid ka järjest karmimaks muutuvad repressioonid ei ole suutnud peatada nendel aastatel tekkinud vastuseisu režiimile ja kasvanud kodanikujulgust. Hirmutamine ei takistanud kümnetel isikutel laupäevase opositsiooniaktivistide protsessi järel kohtumaja koridorides „vabadust-vabadust-vabadust“ skandeerida.
Kuigi Lukašenka otsus ootamatult järsult ja karmilt lõpetada piitsa ja prääniku poliitika kinnitab selle edukust, ei tähenda see, et seesuguse poliitika juurde tagasipöördumine peaks olema lääneriikide eesmärk (või saaks seda olla). Poliitilised kohtuprotsessid Valgevenes peavad kaasa tooma lääneriikide veelgi karmimad sanktsioonid, kuid nende kaotamist ei tohi seekord siduda pelgalt poliitvangide vabastamisega, vaid ka uute valimiste korraldamisega.
Euroopa Liidu poolt 170-le võltsimise ja vägivallaga seotud isikule viisakeelu kehtestamine ei saagi tuua erilist efekti, arvestades kas või asjaolu, et Lukašenka režiimi võtmeisikute asemel on sinna väidetavalt kantud kümneid pisitegelasi ja ka üks siitilmast lahkunud isik. Freedom Housi juht David J. Kramer kutsub Diplomaatia erinumbri artiklis üles kehtestama sanktsioone Valgevene suurettevõtete, näiteks Belnetftekhimi ja Potashi vastu, mis võivad niigi majanduskriisis kõikuvale režiimi sundida vahistatud opositsiooniaktivistide vabastamisele.
Valimiseelne lahke palgatõusu ja sotsiaalkulutuste kasvatamine on viinud Valgevene pankrotti, mille tulemuseks on massiline hinnatõus ja nüüd ka ametlik rubla devalveerimine. Kuigi riikliku statistikaameti Belsati andmetel kallinesid tooted ja teenused selle aasta esimese nelja kuuga 10,9%, on tegelikkuses enamiku toodete hind tõusnud 30-100%. Vabakutselise ajakirjaniku Lena sõnul peab näiteks puuviljade eest välja käima isegi kolm korda suurema summa harjumuspärasest.
Hinnarallile annab õige hoo Valgevene keskpanga neljapäevane otsus lubada pankadel vahetada dollarit ametlikust kursist, mis oli 3050 valgevene rubla (BYR) dollari eest, kõrgemalt. Enamik pankasid tõstsid eelmisel nädalal vahetuskursi 4500 BYR-ini , kuid ei ole lihtsalt midagi vahetada. Mustal turul tõusis dollar hind samal ajal 5000 BYRini, eile juba 8000 BYRini.
12. mail teatas Vene Föderatsiooni finantsminister Aleksei Kudrin, et Lukašenkale laenu ei anta ning soovitas raha lunida IMF-ilt ning alustada riigifirmade privatiseerimisega. Läänega suhted hävitanud Lukašenka ainuke lootus on raha saamine Venemaalt, kuid Kremlil ei ole enam naabri aitamisega kiiret. Valgevene on poliitiliselt Kremli lõa otsas ning finantstoetuse eest pelgalt lojaalsusest enam ei piisa. Venemaa huvi on oma kätte saada mitmed strateegilised ettevõtted ja transiidikanalid ning seeläbi tagada täielik kontroll Valgevene majanduse üle. Lukašenkale tähendaks see aga võimumonopoli kadumist.
Eile teatas Lukašenka võidukalt 6. miljardi dollari suuruse laenu saamisest, samas kui Kremli kommentaarid kinnitasid vaid, et Putini Minskis viibimise ajal tuleb arutluse alla Euraasia Majandusühenduse Kriisifondi võimaliku abilaenu tingimused. Spekuleeritakse, et Lukašenka peab loovutama Valgevene gaasitransiidifirma Beltransgazi täies mahus Gazpromile ning erastama MAZi.
Peamine põhjus, miks endiste liiduvabariikide juhid täna Minskisse sõidavad, on ühise tolliliidu koosolek. Ka sealt ei ole Lukašenkale häid sõnumeid tulemas. Eelkokkulepe tõsta 1. juulist Venemaale, Kasahstani ja Valgevenesse toodavatele kasutatud autodele tollimaksu umbes kolmandiku võrra on kasulik vaid vene autotööstusele ning väga ebapopulaarne elanike seas. Ka Eesti kaupmehed on osa saanud Valgevene autoostjate soovist enne tähtaja kukkumist sõiduriist soetada, kuid tõeline buum on lahti läinud Leedus ja Poolas.
Ühine tolliliit on üks osa Kremli kavast suurendada oma mõjuvõimu regioonis ning siduda naabrid tugevasti vene majanduse külge, Valgevene puhul võiks isegi rääkida vasallistamisest. Kuid hoolimata ka väga halbadest isiklikest suhetest ei tundu Vene Föderatsiooni peaministri Vladimir Putini lõppeesmärk olevat tool diktaator Lukašenka alt täiesti ära tõmmata. Radikaalne muutus Valgevene võimuvertikaali tipus annaks läänele võimaluse kiireks suhete taasalustamiseks ning vähendaks Kremli võimalusi üksi naaberriigi tulevikku suunata.
Valgevene režiimi diskrediteerimisel on oluline eesmärk ka Venemaa sisepoliitikas. Paljud venelased imetlevad Lukašenkat ja toovad Valgevenet Kremlile isegi eeskujuks: tänavad on puhtad, kuritegevus väike, kord on majas, tööpuudus alla 1%ning kodanikud naudivadhäid sotsiaalseid garantiisid. Demokraatia ja meediavabaduse puudumine ei ole probleemiks, sest seda ei ole ka Venemaal just eriti palju.
Valgevene pankrott saadaks aga selge sõnumi, et “majandusime“, helde toetustesüsteem ja tugev kord on venelaste rahaga kinni makstud. Sellisele teadmisele jõudmine vähendaks kindlasti diktaatori toetust Venemaal ning loodetavasti ka Valgevenes. Iga vähegi mõtlemisvõimeline, tunde valuutajärjekorras seisnud, järsult vaesemaks jäänud ning üha enam turvatunnet kaotav valgevenelane võiks ometi kaotada illusioonid ning loobuda Lukašenka poolt silmaklapistatud halli massina kuristiku poole liikumast.
Tühi kõht on alati märksa mõjuvõimsam põhjus muutuste nõudmiseks kui abstraktsed vabaduse loosungid. Osad analüütikud mingeid suuri väljaastumisi siiski ei näe, sest nõrga kodanikuühiskonnaga ning allumismentaliteediga rahvas on varemgi kannatusi vaikides talunud. Teised on aga veendunud, et ühiskonna vaesumine viib lõpuks Lukašenka tagant ka need toetajad, kes on siiani kõige olulisemaks pidanud režiimi pakutavat majandusarengut ja stabiilsust. Küsimus on selles, millal ja kelle taha on nad valmis koonduma.
Mida pikemat aega saavad valgevenelased oma nahal tunda, millisesse sügavasse mülkasse on režiim kogu riigi viinud, seda lühemat aega istub Lukašenka oma ühejalalisel taburetil.
Ühiskonna demokraatliku arengu eeltingimus on usalduse kadumine diktaatori vastu ning sellele saab Euroopa kaasa aidata vaid veelgi karmimate režiimivastaste sanktsioonidega. Sellega samaaegselt tuleb otsida kontakte inimestega kõikidest sektoritest (k.a Lukašenka lähikonnast), kes toetavad iseseisvat, aga oluliselt demokraatlikumat Valgevene riiki, kus oleks tugev rahvuslik identiteet ja toimiv turumajandus.
Artikkel ilmus toimetatud kujul 19. mai ajalehes Postimees: Silver Meikar: Lukašenka ühe jalaga võimutaburet
