Jalgrattur kui põlatud põgenik
 |
| Varakevadine rattamatk Pääsküla rabas |
Kui korraldada rahvahääletus kõige ebapopulaarsema pügala üle uues liiklusseaduses, oleks võitjaks arvatavasti § 32 lõige 1 punkt 1, mis lubab teatavatel juhtumitel kaherattalised kõnniteele. Olles suures osas selle idee autor, pean vajalikuks seda veelkord põhjendada.
Kõigile eriliigilistele liiklejatele oleks ohutuim ja mugavaim, kui neil oleks oma tee. Autod sõitku autoteel, jalakäiad kõndigu kõnniteel ja linnaratturid vändaku jalgrattateel. Nendes riikides, mille sarnased me olla tahame, see suures osas nii lahendatud ongi. Piisab vaid pooleteise tunnisest praamisõidust üle lahe, et selles ise veenduda.
Suurest soovist kuuluda Põhjamaade hulka oleme võtnud eeskujuks sealse regulatsiooni ning ka käivitanud riiklike keskkonnasõbraliku liikumisvahendi kasutamise kampaaniaid, kuid seda tehes unustanud peamise. Paragrahvidest ja propagandast on vähe abi niikaua, kuni Eestis puudub korralik jalgrattateede võrgustik.
Mõistan autojuhte, kes ei taha oma plekkkastidega õblukestele kaherattalistele liiga teha, ning ka jalakäijaid, kelle jaoks seesama jalgrattur võib tunduda kõnniteel sama ohtlik, kui Ameerika põlisrahvastele hobuste seljas ratsutavad konkistadoorid 16. sajandi alguses. Jalgrattur on justkui põlatud põgenik, keda keegi oma riigis (ehk teel) näha ei taha, kuid kellel kodumaa (ehk rattatee) puudub.
Seadusekuuleka, kuid oma elust hooliva kodaniku jaoks ei ole sisuliselt muud võimalust jäetud, kui kaherattaline sõber garaažinurka unustada. Ma ei ole siiani kohanud ühtegi ratturit, kes ohutuse tõttu ei oleks vahel kasutanud kõnniteed. Mitmed neist on ka trahvi saanud ja mõni seejärel rattakasutamisest loobunud.
Paraku ei moodusta jalgrattasõbrad kriitilist massi valijatest, et panna kohalikud omavalitsused kiirkorras rattateid rajama. Kuid ilma turvalise ja mugava sõiduvõimaluseta ei saagi neid kunagi palju olema. Just seda nokk kinni ja saba lahti olukorda soovisin ma oma muudatusettepanekutega lahendada.
Uue seaduse järgi ei tohi jalgrattur sõita kõnniteel, „ välja arvatud /…/ alla 13-aastane jalgrattur ja tema kuni kaks saatjat ning väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur ja jalgrattur, kui sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud“. Kuni 10-aastased lapsed võisid sõita kõnniteel ka endisi liiklusreegleid järgides, ülejäänud erandid oli aasta tagasi Riigikogus toimunud eelnõu arutelu kompromisstulemus.
Kindlasti ei ole tegemist millegi ennekuulmatu ja revolutsioonilisega, pigem seaduse viimine kooskõlla niikuinii reaalelus toimuvaga. Harutan selle pika lohiseva pügala osadeks ja toon mõned näited elust enesest.
See, et lapsed võiksid sõita kõnniteel, ei tohiks erilist vastuseisu tekitada. Uue liiklusseaduse jalgratturite osa kritiseerides tõi Sven Kreek 29. juuni Postimehes näite, kus hoovist autoga välja sõites võib kõnniteel liiklevat jalgratturit mitte märgata, unustades seejuures ära, et lapsed võisid ka endise seaduse järgi kõnniteel sõita ja seega ei ole tegemist uue ohuga. Küll aga kirjutan kahe käega alla artikli põhisõnumile, et vastutus liiklusohutuse tagamisel lasub kõigil liiklejatel. Ohutu jalgrattasõidu õpetamine oma võsukestele peab olema iga hooliva lapsevanema kohustus.
Selleks, et lapsevanem saaks seda kohustust täita, lubatakse alates tänasest täiesti seaduslikult kõnniteel sõita ka kuni kahel lapse saatjal. Julgen arvata, et iga keskkonnasõbralikku liiklusvahendit kasutav lapsevanem, kes viib pisipõnni lasteaeda, on seda niigi alati teinud. Pole ju terve mõistusega kooskõlas sundida 4-5 aastast algajat ratturit sõiduteele.
Ohutuse tõttu võib kõnniteel nüüd ka sõita väikelast rattatoolis sõidutav jalgrattur. Kümmekond kilo kaaluv põnn tagarattakohal viib jalgratta tasakaalust välja ning vähendab võimalust mõne segase rullnokast autojuhi eest kiirelt kõrvale põigata.
Põhjendatult kõige enam poleemikat on tekitanud jalgratturi lubamine kõnniteele, kui „sõiduteel sõitmine tee seisukorra tõttu on oluliselt raskendatud“. Mida tähendab oluliselt raskendatud? Kas 40 cm läbimõõduga augud sõidutee paremas ääres on piisav põhjus? Aga 20 cm?
Ma ei tea, miks on nii paljudel eestimaalastel soov kõiki asju saksa täpsusega seaduste abil ära reguleerida ning mitte uskuda tervet mõistust ja eetikat. See, kas sõidutee olukord on piisavalt ohtlik on sageli subjektiivne hinnang, aga eeldada, et kindlasti hakkavad ratturid seda mittekonkreetset regulatsiooni kuidagi ära kasutama, näitab usaldamatust kaaskodanike vastu.
Teisipäeval sõitsin perega Nõmmelt jalgratastega kultuurikilomeetrit kaema. 5-aaastane tütar väntas oma kaherattalist sõpra, 1-aastane poeg istus minu ratta lastetoolis. Pole vist vaja mainida, et jalgratta- või kergliiklusteed on võimalik sellel trassil kasutada vaid jupiti. Seda enam, et nn jalgrattatee on enamasti sõidutee paremas ääres asuv tuhmuva valge värviga eraldatud kitsas lõik, mis ei ole just kohaks, kuhu väikelast ise sõitma lubaks.
Nii kulgeski meie tee osaliselt koos jalakäijatega ja ka jalakäija kiirusel. See, et kõnniteel liigeldes „gaasi“ põhja ei vajuta ning ka teiste liiklejate ohutust silmas peetakse, peaks olema üldine moraalinorm. Pügalafännidele on see siiski ka uude liiklusseadusesse raiutud – jalakäijate läheduses tuleb sõita jalakäia tavakiirusel, mis on 3-7 km tunnis.
Kuid ka kõnniteel ettevaatlikult sõitmine ei pruugi jalakäijates vaimustust tekitada. Ei tohigi! Sest pole midagi teha – kahte ratast on raskem pidama saada kui kahte jalga ning kokkupõrge teeb haiget, küsimata, kes oli süüdi. Suure tõenäosusega on vigastused küll väiksemad, kui autoga rammu katsunud ratturil, aga siiski.
Ühe rattasõbraliku Euroopa riigi rattasõber väitis mulle, et eritasandiliste jalgrattateede ehitamise suurimateks eestkõnelejateks olid aastaid tagasi hoopis autojuhtide organisatsioonid. Nende liikmed tundsid igapäevatööd tehes pidevalt hirmu jalgratturitele haiget tegemise ees ning soovisid, et kaherattalistele loodaks võimalus ohutult omal teel liigelda.
Selle asemel, et jalgratturites vaid probleemi näha, võiksid autojuhid ja jalakäijad hoopis liituda kampaaniaga euroopaliku jalgrattateede võrgustiku rajamiseks. Kahe aasta pärast on kohalike omavalitsuste volikogude valimised ning jalgrattateede ehitamine võiks olla üheks peateemadest. Tänane keskkonnasõbralik põgenik võiks saada endale lõpuks kodumaa.
Artikkel ilmus toimetatud kujul 1. juulil ajalehes Postimees http://www.postimees.ee/486310/silver-meikar-jalgrattur-kui-polatud-pogenik/
