Dalai-laama visiit: Kas väärime oma vabadust? (artikli täisversioon)
(artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul Postimehes 16. augustil 2011: Silver Meikar: kas väärime oma vabadust?)
Teme Pühade XIV dalai-laama Tenzin Gyatso kolmas visiit Eestisse toimub taas kord ajal, kui tiibeti rahvas astub uude ajajärku. Sellest, milliseks kujuneb tema vastuvõtt aga saame teada, mis ajajärgus me praegu ise oleme.
Esmaspäeval andis XIV dalai-laama poliitilise riigijuhtimise üle märtsis toimunud valimistel Kalon Tripaks (Tiibeti Omavalitsuse juhiks) valitud Dr Lobsang Sangay’le ja saatis sellega ajalukku V dalai-laama poolt 1642. aastal kehtestatud valitsemisesüsteemi. Tenzin Gyatso eluteele tagasi vaatamata võib selline samm näida kannapöördena.
Tegelikult alustas dalai-laama sekulaarse ja demokraatliku riigikorra poole viivaid reforme juba Tiibetis ning jätkas neid pärast Tiibeti okupeerimist ja Hiina Rahvavabariigi sõdurite eest Indiasse põgenemist.1960. aastal said tiibetlased valida oma eksiil-parlamendi, kolm aastat hiljem võeti vastu konstitutsioon. Sellest ajast alates on dalai-laama andnud järk-järgult oma võimu ära rahvale ja nende poolt valitud esindajatele.
Olulised reformid demokraatliku juhtimise suunas toimusid dalai-laama eelmiste Eesti visiitide aastatel. 1991. aastal suurendati Tiibeti parlamenti ja selle volitusi, andes neile näiteks õiguse valitsust valida. 2001. aastal viidi sisse eksiilvalitsuse juhi, Kalon Tripa, otsevalimised. Dalai-laama otsus loobuda täielikult poliitilisest juhtimisest läheb kokku tema demokraatlike väärtushinnangutega, sh veendumusega, et usk peab olema riigijuhtimisest lahus.
Märtsis toimunud Tiibeti eksiil-parlamendi istungitel pakuti välja ka selline võimalus, kus dalai-laamale oleks riigijuhtimises jäänud võrreldav roll Suurbritannia kuningannaga või Saksamaal presidendiga, kuid dalai-laama keeldus. Ta loobus kõigist poliitilise juhtimise hoobadest, sealhulgas õigusest saata laiali seadusandlikku ja täidesaatvat võimu, määrata välisriikidesse saadikuid ja kohtunikke, allkirjastada ja vetostada seadusi. 8. augustil andis dalai-laama Lobsang Sangayle üle 260 aastat vana Tiibeti valitsuse pitseri, mille dalai-laama sai enda kätte 60 aastat tagasi, kui ta 16-aastasena Tiibetit valitsema asus.
See ei tähenda, et lisaks budismi usuliidri rollile ei jätkaks Tenzin Gyatso rahu, üldinimlike väärtuste ja universaalse eetika idee levitamist ning vägivallata võitlust oma rahva õiguste eest. „Ühena kuuest miljonist tiibetlasest ning arvestades kadalai-laama erilist ajaloolist ja vaimset sidet Tiibeti rahvaga, ning niikaua, kuni mul on tiibetlaste usaldus , jätkan ma Tiibeti teenimist,“ kinnitas ta märtsis.
Siiski ei võetud dalai-laama otsust tiibetlaste kogukonnas vastu rõõmuhõisetega. Nii mõnedki kardavad, et tiibetlaste õiguste eest seismine muutub nüüd veelgi raskemaks, teised nimetavad seda isegi Hiina Rahvavabariigi lõplikuks võiduks või ei pea lihtsalt õigeks 369 aastat kehtinud süsteem lõhkumist.
Neid hirme ei saa maandada tiibetlased üksi, vaid nad vajavad demokraatliku maailma oluliselt suuremat tähelepanu ja toetust. Kalon Tripa Lobsang Sangay tunnustamine tiibetlaste demokraatlikult valitud poliitilise juhina oleks esimeseks oluliseks sammuks. Ning dalai-laamat tuleks nüüd ja edaspidi kohelda sama väärikalt kui paavsti – mõlemad on paljude järgijatega maailmareligiooni juhid ning humanistlike väärtuste kandjad.
Dalai-laama demokraatlikud reformid esitavad Hiina Rahvavabariigile täiesti uutlaadi väljakutse. Nende propagandaveskid on pidevalt jahvatanud müüti, kuidas hiinlased tõid tiibetlastele vabaduse ning et dalai-laama „kliki“ eesmärk on kehtestada feodaalne riigikord. „Vabadust“ tõid hiina kommunistid tiibetlastele sama vähe kui vene omad meile ning lubatud „sotsialistliku paradiisi“ asemel imporditi vaesust ning algas lagastamine ja põlisrahva kultuuri hävitamine.
Taasiseseisvuse 20. aastapäeva eel tasuks meil vaadata Tiibetit ja mõelda, milline oleks Eesti praegu, kui Nõukogude Liit ei oleks kokku varisenud. Tänu massilisele sisserändele on tiibetlased jäämas omal maal vähemusse, nende kultuur ja keel on hävimisohus ja keskkond saastatud. Tiibeti „vabastamise“ asemel leiab Hiina RV tegevuses röövkapitalismi ja koloniaalpoliitika jooni.
Kõikidest pingutustest hoolimata ei ole siiski suudetud murda tiibetlaste vastupanu ja soovi suurema enesemääremise järele ning poliitiline olukord maailma katusel muutub järjest ebastabiilsemaks. Hiina Kommunistliku Partei kohaliku haru peasekretär Zhang Qingli ei pidanud paljuks nimeta dadalai-laamat „ hundiks mungarüüs“, kes rahva mässama ajab, kuid pigem teeb seda selline sõnakasutus ja põlisrahvast mittearvestav poliitika.
Hiina saab tõenäoliselt ka ise aru, et tema poliitika Tiibetis on läbi kukkunud -- juulis tähistati suurejooneliselt Tiibeti "vabastamise" 60. aastapäeva, kuid üldise rõõmupeo asemel kehtestati võimule piinlike tiibetlaste rahulolematust väljendavate intsidentide vältimiseks sisuliselt sõjaseisukord, välismaalasi terve kuu jooksul üldse Tiibetisse ei lubatud ning ka Lhasa piirkonnas sissekirjutust mitte omavad tiibetlased pidid linnast lahkuma.
Ligi kaks tosinat aastat tagasi hakkas dalai-laama propageerima nn „kesktee“ poliitikat, mille eesmärk ei ole iseseisev Tiibet, vaid tõelist autonoomiat omav Tiibet Hiina koosseisus, kus tiibetlased saaksid valida endale demokraatlikul teel kohalikud juhid ning korraldada oma elu vastavalt rahva tahtele. Poliitilisest võimust loobumisega kinnitas dalai-laama, et tal on tõsi taga.
Hiina Rahvavabariigi väidet, et dalai-laama tahab haarata endale tükki ühtsest Hiinast, ei tohiks uskuda enam ka kõige andunum ühe Hiina poliitika toetaja. Seda, et Peking aga nüüd oluliselt paremini dalai-laamasse suhtuma hakkaks, loota ei tasu. Ebademokraatlikes ühiskondades ei selgu tõde ja õigus mitte fakte vaagides ja avalikku debatti pidades, vaid türanni peas või võimupartei tagatoas.
Ühte asja saab Hiina siiski dalai-laamale ette heita. Seda, et ta mitte ainult ei ole tunnustatud rahu ja vägivallatuse, usulise sallivuse, universaalse eetika ja demokraatliku riigivalitsemise eestkõneleja, vaid ka ise toimib vastavalt nendele väärtustele. Kui see „patt“ on ikka veel piisav põhjus, miks temaga mitte kohtuda, siis tasuks tõesti küsida, kas väärime oma vabadust.
Economisti kolumnist Edward Lucas kirjutas 8. veebruaril Postimehes tabavalt „Kui Balti riikide peaministrid ja presidendid ei kohtu dalai-laamaga, on kõik nende pühalikud sõnad aastapäevadest, riiklusest ja järjepidevusest kõigest ennastõigustav ja silmakirjalik tühijutt.“ . Nii et mina soovitaks Eesti riigijuhtidel kasutada võimalust Temaga kohtuda -- nii silmapaistvaid ja mõjukaid isikuid satub Eestisse harva
Nii võibki juhtuda, et Teme Pühaduse XIV dalai-laama Tenzin Gyatso külaskäigust ei saa me mitte nii palju teada, milline on tema rahva olukord, vaid seda, kus oleme ise oma riigiga.
