Erakondade võlad ja turvarisk
Kui erakondade rahastamise järelevalve komisjon pidas pankroti äärel vankuvaid erakondi potentsiaalseks ohuks demokraatiale ja isegi riiklikule julgeolekule, näevad verivärske inimarengu aruande poliitilise arengu peatüki koostajad ohtu pigem teatud erakondade tõrjutuses ja stabiilsusega kaasas käivas stagneerumises.
Kas parteide hämarad rahaskeemid, maksmata võlad ja salatsemine kätkevad endas ohtu Eesti riigile või on see järjekordne suureks puhutud teema, mis võimaldab erakondade kallal ilkuda?
«Siis (parlamendivalimistel 6. märtsil) peab rahvas kõrgeima kohtumõistjana ka otsustama, mis on me poliitikaajamises lubatud ja mis mitte,» ütles president Toomas Hendrik Ilves uusaastapöördumises rahvale, ja rahvas tegi seda. 134 124 Eesti kodaniku hääl kinnitas, et ligi üks neljandik valimistel osalenutest ei pea parteile salajase annetuse lunimist idanaabri julgeolekuteenistusega seotud isikult piisavalt oluliseks, et oma valimiseelistust muuta.
Kuid parteikassa täitmine või valimiskulude tasumine kahtlaste rahaskeemidega ei ole ainult ühe partei pärusmaa. Sellega on oma nime määrinud kõik erakonnad ning kappides ootavad veel avastamata luukered uuriva ajakirjanduse karmi analüüsi.
Pole kahtluski, et ka JOKKide-vastast, täiesti uut või üdini ausat poliitikat lubanud erakondade ajaloos leidub veel rambivalgust kartvaid rahatehinguid, kuid nende raskusaste ei ole nn idarahaskandaaliga võrreldav. Kapitalil on kodumaa ning sellel on alati poliitiline hinnasilt kaasas.
Venemaa julgeoleku-, riigi- ja äristruktuurid moodustavad ühe kuritegeliku võimuvertikaali, mis hea meelega omandaks kontrolli Eesti strateegilise infrastruktuuri ja kasumlike tootmisharude üle ning majandusliku hõlvamisega saavutaks ka poliitilise kontrolli riigi üle. Siinne riigikogus esindatud partei saab selle eesmärgi täitmisel kaasa aidata.
Idarahaskandaali puhul pole tegu mitte ainult räpase poliitika või maksupettusega, vaid otseselt riikliku julgeoleku ohtu seadmisega. Tagantjärele võib ainult imestada, kuidas oma erakonna hõbeseeklite eest müüki pannud erakonna juht mängleva kergusega end ohvrioreooliga ümbritses, valimistel hea tulemuse tegi ja küüniliselt poliitikas jätkab.
Ei mingit patukahetsust või vabanduse palumist, tagasiastumisest rääkimata. Erakonna augustis toimunud kongressi delegaadid otsustasid, et soovivad jätkata sama juhi ja tema tentsikute taktikepi all.
Avalikustatud materjal Venemaa Raudteede presidendilt Vladimir Jakuninilt rahalunimise kohta on tõestus, kuidas mõeldamatu võib tegelikuks osutuda. Siiski ei suuda ma uskuda, et mõni teine partei rahaprobleemidele lahendamiseks pilgu Venemaa poole pöörab, kuid ma pole ka kindel, et suudetakse resoluutselt keelduda vastu võtmast mõne Eesti ärimehe pakutud raha tingimusel, et sellest avalikkus teada ei saa.
Süstemaatilised, keelatud ja salajased rahasüstid parteidele ei sea üksnes kahtluse alla valitavate esindusorganite usaldusväärsust, vaid on mürgiks ka teistele põhiseaduslikele institutsioonidele ja laiemalt kogu (õigus)riigile. Selle äärmuslikuks (kuid mitte erandlikuks) tulemuseks on olukord, millele Maailmapanga analüütik Daniel Kaufmann andis tosin aastat tagasi nimetuse «state capture».
Eesti keelde võiks seda tõlkida kui «riigi anastamist» ning see tähendab olukorda, kus mingi (kuritegelik) ärigrupeering saab kujundada riigi poliitikat, mõjutada seadusandlust ning kohtuotsuseid tänu varjatud annetustele ametnikele ja poliitikutele.
Tavapärase korruptsiooni eesmärk on raha abil mõjutada seaduste rakendamist (nt summa X maksuametnikule, et ta maksupettuse menetlust ei alustaks), riigi anastamine eeldab aga seaduste loomise protsessi mõjutamist (nt sobiva seaduse tellimine võimul olevatelt erakondadelt). Maailmas leiab terve hulga näiteid, kus selliselt on sisuliselt üle võetud riigi juhtimine.
Kuni 2000. aastani valitses Peruud Fujimori-Montesinose režiim, mille võimupüramiid püsis tänu meedia ning poliitiliste, kohtuvõimu ja sõjaväeliste võtmepositsioonide ülesostmisele või nendega seotud isikute hirmutamisele.
Kümme aastat riiki valitsenud Alberto Fujimori kannab praegu 25-aastast vanglakaristust inimõiguste rikkumise ja korruptsiooni eest ning tema lähim toetaja Vladimir Ilijtš Montesinos Torresele on ebaseadusliku relvaäri eest määratud 20-aastane vanglakaristus ning ta on teiste süüdistustega jätkuvalt kohtu all.
Kuritegelikud grupeeringud on suutnud olulisel määral kontrollida ka näiteks Mehhikot ja Itaaliat, sõjaväeline hunta on anastanud Birma. Kuid massilise korruptsiooni näiteid ei pea otsima nii kaugelt, vaid neid leiab liigagi palju sellest riikide grupist, kuhu me vähemalt geograafiliselt ja ajalooliselt ka ise kuulume. See, et oleme suutnud üles ehitada riigi, kus era- ja avalik rahakott on lahus, on nn idablokis pigem erand kui reegel.
Inimarengu aruanne pakub välja ühe võimaliku seletuse, miks korruptsioonitase on meiega võrreldes oluliselt kõrgem Lätis, vähemal määral ka Leedus. «Eestis 90ndate alguses võimu võtnud Isamaa oli Rootsi poliitikateadlase Li Bennich-Björkmani väite kohaselt põhiliselt haritlastest koosnenud rühmitus ning seetõttu ka lahutatud majandusest ja nõukogudeaegsest nomenklatuurist.
Läti esimeste valimiste võitja Läti Tee ning selle eelkäija Club 21 olid seevastu organisatsioonid, mis lõid otseselt ühendusi ärisfääri ja poliitika vahel, toetades sellega vanade nomenklatuuri võrgustike alalhoidmist. Sama võib öelda Leedu kohta /---/.»
Veel hullem on olukord Ukrainas, kus kõikide parteide taga nähakse mõne oligarhi äriprojekti ning ei peeta paljuks nimetada praegust presidenti Viktor Janukovõtšit Ukraina rikkaima mehe Rinat Ahmetovi marionetiks.
Fakt on, et Ukrainas kontrollivad oligarhid tähtsamaid meediakanaleid ja neil on oluline (kui mitte määrav) roll poliitika kujundamisel. Just seetõttu tuleb Eestis võtta tõsiselt erakondade rahastamise järelevalve komisjoni seisukohta. Demokraatia ja julgeolek on alati ohus, kui poliitikasse püütakse sisse tuua varjatud annetusi.
Euroopa Nõukogu korruptsioonivastaste riikide ühendus GRECO on teinud ettepanekuid, kuidas selle vältimiseks seadusi muuta ja kontrolli tõhustada. Tegelik muutus saab toimuda aga alles siis, kui ebaseaduslike või -eetiliste rahaskeemide mittekasutamine saab poliitilise kultuuri lahutamatuks osaks.
Poliitilise kultuuri moodustavad ühiskonnas omaksvõetud väärtused ja normid, millega määratakse poliitilise käitumise reeglid ja piirid. Parteide keelatud rahastamise vastu saavad võidelda vaid poliitikud, meedia ja laiemalt ühiskond üheskoos.
Esimesed peavad ise toimima eetiliselt ja nõudma seda ka oma erakonnalt, vaba uuriv ajakirjandus kannab järelevalvekohustust ning rahvas määrab valimistel, keda nad riigitüüri juurde lubavad.
Poliitilise kultuuri arengule tuleks oluliselt kasuks ühiskondlik kokkulepe, et (hoolimata võimsast reklaamikampaaniast ja ilusatest loosungitest) järgmistel valimistel keelatud või kahtlasi finantsskeeme kasutanud poliitikutele häält ei antaks.
(Artikkel ilmus 8. septembril ajalehes Postimees: http://pluss.postimees.ee/556708/silver-meikar-erakondade-volad-ja-turvarisk/: Maailmas leiab hulga näiteid, kus kapitali omanik on üle võtnud riigi juhtimise. Poliitik Silver Meikar (Reformierakond) küsib, kas parteide maksmata võlad ja salatsemine kätkevad endas ohtu riigile või on see järjekordne teema, mis võimaldab erakondade kallal ilkuda.)
