Avaldamata märkmed OWS-i kohta
31. oktoobril arutasime Aarne Rannamäega saates Välisilm kõikjal maailmas pead tõstvate kapitalismivastaste protestide teemal. Arutlust on võimalik järelvaadata siin: http://uudised.err.ee/?06237984. Enne saadet panin endale ka mõned mõtted kirjad, millest mõnda ka kasutasin. Occupy Wall Streedi vastu rohkem huvi omavatel soovitan aga alustada Memokraat'i ajaveebist, kus Tarmo Jüristo kirjutab nädalapikkusest isiklikust kogemusest NYC-s: http://memokraat.ee/2011/11/ows-kokkuvotteks/.
Minu oktoobri keskpaiga mõtted olid sellised:
Paralleelide tõmbamine teiste revolutsioonidega?
On neid, kes näevad nendes sündmustes palju ühist 1968-aasta noorterahutustega. Selle kohta on Bulgaaria arvamusliider Ivan Krastev tabavalt öelnud, et tollal Euroopa linnade tänavatel protestinud noored väljendasid soovi elada teistsuguses maailmas, kui nende vanemad, kuid Okupeerida Wall Streeti osalevad noored nõuavad endile just sellist maailma, milles elasid nende vanemad.
Meeleavaldajatega New Yorkis ei ole mul olnud võimalust otse suhelda, kuid suve alguses käisin Atheenas, kus siiani toimuvaid meeleavaldusi seostatakse nüüd selle sama nn maailmarevolutsiooniga. Veetsin pool ööd parlamendihoone ette ehitatud telklaagri elanikega vesteldes ning vähemalt seal kuulsin kõige enam meelepaha just heaolusüsteemi kärpimise osas. „On ebaaus, et valitsus kaotab ära lisapalga jõulude ja ülestõusmispühade eel,“ ütles üks 14-kuuse palga eest võitleja. „Need on ju ajad, kui inimestel rohkem raha kulub!“. Iseenesest loogiline põhjendus.
On ka neid, kellele meeldib tuua paralleele Occupy Wall Street liikumise ja Araabia kevade vahel. Jah, mõlema puhul oli oluline roll sotsiaalmeediavõrgustikel ja sarnane roll peavoolumeedial, kuid Egiptuses, Tuneesias, Süürias ning Liibüas soovisid massid muuta valitsemisrežiimi, pankade vastases meeleavalduses nõutakse vaid, et valitsev režiim jõukust õiglasemalt laiali jagaks.
Mis puudutab sotsiaalmeedia rolli, siis nii Araabia revolutsioonid kui ka rikkurite vastased väljaastumised tõestasid samaaegselt selle tähtsust ja tähtsusetust. Facebookist, twitterist ja sms-idest on kasu horisontaalse aktiivvõrgustiku loomisel ning mõttekaaslaste leidmisel, kuid liikumine muutub oluliseks siis ja ainult siis, kui
a) tullakse tänavale
b) seda hakkab kajastama peavoolumeedia
Mohamad Bouazizi ei olnud esimene tuneeslane, kes ennast protesti märgiks põlema oli pannud. Erinevus oli selles, tema sõbrade ja sugulaste väikesemahulisest protestiaktsioonist Facebooki ülesriputatud video jäi silma Al Jazeera toimetajale, kes selle siis läbi telekanali miljonitesse Araabia maailma kodudesse viis.
Paradoksaalselt lõppevad ka Occupy Wall Streedi protested laiema publiku jaoks täpselt nii nagu nad algasid – siis kui peavoolumeedia nii otsustab. Sotsiaalmeedia võib siin arvatust hoopis vastupidist rolli mängida ja selle asemel, et teemat üleval hoida, selle pideva uue infoga teistest tähtsatest sündmustest lämmatada. Video, milles mõnisada inimest New Yorki tänavatel marsib, ei ole ju midagi huvitavat enam. Heaks teleuudiseks saab see siis, kui kellelgi pea puruks lüüakse, limusiin katusele keeratakse või pilvelõhkuja aknasse telliskivi visatakse.
Kas kapitalistlik maailm on ohus
Occupy Wall Streeti loosungites kõlab läbi soov ehitada Ameerika Ühendriikidesse Euroopaga sarnane heaoluühiskond, kus riik võtab oluliselt rohkem osa heaolu ümberjagamisest, tagab kõigile kõrge üldise elustandardi, tasuta arstiabi ja vähemalt baashariduse. Pean sellist soovi igati humanistlikuks arvestades kas või seda, kui ebaõiglaselt jaotuvad USA-s tulud, kui vähene on elu hammasrataste vahele jäänud kaitse ning kui palju võimu on suurkorporatsioonidel nii poliitikute kui ka inimeste üle.
Aga probleem on selles, et USA nagu enamik Euroopast on ennast lõhki laenanud, lisaks paistavad tuleviku kohal demograafiakatastroofi ja ebaefektiivse majandamise tormipilved. Pole midagi teha – noored läänemaailmas peavad leppima tõsiasjaga, et nende elu saab tarbijaühiskonna standardite järgi olla vaid kehvem, kui nende vanematel.
Siin on ka oluline erinevus Eestiga, sest meie elame paremini, kui meie emad ja isad. Olen oma kadunud vanavanematega rääkinud elust sõja ajal ning vanematega elust suletud Eestis. Kui minu isa oli sama vana kui mu lasteaias käiv tütar täna, oli Stalin veel elus. Minu põlvkond on vist viimane, kes mäletab tühja Pepsi-purgi väärtust ning igatsust välismaa nätsu järele, samuti 90-ndate aastate tühje lette ja masendavat vaesust võrreldes läänega. Ma ei eeldagi, et minu lapsed sellest aru saaksid ning mõistan, miks aastakümneid rikkuses elanud Läänemaailma lapsed nii naiivsed on.
(Igasuguste väljaastumiste puhul kujuneb oluliseks küsimuseks nende legitiimsus. Meie jaoks ei ole Kreeklaste nõudmised pensione tõsta või 14 kuu palka saada legitiimsed, eriti veel seetõttu, et ka meie maksame nende heaolu kinni. Kuid me peame ka mõistma, et seitsmest miljardist kuuel on sama põhjendatud etteheide ka meie pensionäride või õpetajate nõudmistele, sest paljud neist pole kunagi raha käes hoidnudki ning meie, rikka miljardi osa, elame selliselt vaid tänu sellele, et neil nii halvasti läheb!)
Kuid, isegi kui ma nimetan nõudmist heaolu suurendamiseks naiivseks, ei pea ma neid meeleavaldusi vähetähtsateks. Isegi kui nendest ei kujune välja tõelist revolutsiooni, on nad ilmekalt esile toonud globaliseerunud maailmaga paratamatult kaasnenud demokraatia-defitsiidi. Mida suurem on Wall Streedi (ehk suurkorpuratsioonde ja finantssektori) võim, seda vähem on riigid demokraatlikud. Demokraatia, ehk rahva võim, eeldab ju, et rahvas saab valida võimu teostajad, aga paraku pankureid ja ärimehi meil õigust küll valida ei ole. Kui need, keda me valime, on mitte-valitavate käpiknukud, siis pole valida enam mõtet.
Suurkorporatsioonide võimu piiramiseks on vaja massi, kes:
a. Oleks valmis valima alternatiivseid poliitikuid, kes sisuliselt praegust kapitalistliku süsteemi muutma hakkaksid.
b. Omaks vabatahtliku soovi muuta enda tarbimisühiskonna harjumusi, ehk siis vabatatlikult loobumist ihast uue auto, maja ja teleka vastu ning võime õppida olema õnnelik ka ilma asjadeta.
c. Nõustuks ootama, sest väärtushinnangute muutumine võtab aega. Vägivaldne tarbimisühiskonna väärtustest loobumine ei erineks kommunistlikust revolutsioonist, mis lubatud võrdsuse ja õnne asemel külvas vaesust, hirmu ja lootusetust.
