Kremli torupoliitika internetis
Täna Postimhees ilmunud artikkel "Silver Meikar: Kremli torupoliitika internetis" valmis eelmise nädala alguses ja lõppes lõiguga: "Ning mis puudutab kevadel tulevaid presidendivalimisi, siis arvan, et valimisjaoskondadesse paigaldatakse online-kaamerad, kuid oma vahenditega filmimine keelatakse ära. Nägin selliseid veebikaameraid Valgevenes eelmise aasta detsembris. Nende abil sai kenasti vaadata mitte ainult seda, kuidas inimesed sedeleid kasti lasevad, vaid ka seda, et vaatlejad kenasti kaugel taganurgas istuksid. Häältelugemise protseduuri nägi veebist sama vähe kui nägid opositsioonilised vaatlejad. Tulemused olid ka siis ette teada." Nagu paar päeva hiljem selgus, tulid veebikaamerad ka Putiniline nädala lõpus toimunud telemaratonil pähe. Huvitav, kas minu muud ennustused ka täide lähevad.
Artikli toimetamata ja kärpimata versioon:
Kremli torupoliitika Internetis
Kreml ei sõdi mitte interneti vastu, vaid selle üle võimu saamise nimel. Eesmärgiks ei ole „torusid“ kinni keerata, vaid need enda kontrolli alla saada, seejärel sinna oma „toodang“ sisse toppida ning see soovitud suunas liikuma panna. Info ei ole aga gaas, mida saab sirgjooneliselt sihtmärgi poole suunata ning vajadusel kinni keerata. Käpardlikkusest internetipropagandast ei ole puutumata jäänud ka võimuvertikaali tipp.
Paljuski tänu YouTube’ile ei suutnud Kreml peatada Vene Föderatsiooni peaministri Vladimir Putini võimsamat mainekahjustust. Aastate pikkune raske töö – kümned fotod ja videod palju ülekehaga galopeerivast kangelane Putinist, hävituslennukit ja vormelit juhtivast võimsast Putinist, osavast jahimees Putinist, Siberi mägijões ujuvast vaprast Putinist – macho imago loomisel varises kokku vilekoori ja “Putin välja” hüüete saatel. Rahvas ei hoidnud ennast tagasi, kui Olümpiakompleksis toimunud raskekaalu poksimatši järel peaminister poksiringi tšempionit õnnitlema ronis. Video kordusnäitamisel Rossija 2 kanalis oli heli eemaldatud, kuid tänu internetile ei suudetud sündmust kinni mätsida.
Vene Föderatsiooni president Dimitri Medvjedevil on sotsiaalvõrgustikes populaarne - Facebooki kontol oli nädalavahetuseks kogunenud 369000 „like“-iki ja tema säutse jälgis 741000 twitteri-kasutajat – kuid toetust see suurendanud ei ole. Medvedjevi postitus pärast laupäevast suurmeeleavaldust näoraamatusse on saanud ligi 8000 peamiselt vaenulikku või vähemalt ironiseerivat kommentaari. On ka põhjust, sest president suutis ühte lõiku panna sõna- ja kogunemisvabaduse konstitutsioonilise tagamise, mittenõustumise meeleavaldajate loosungitega ning teate, et kõiki valimiste võltsimise kahtlustusi uuritakse. Meelevaldajate põhiloosung nõudis just ausaid valimisi, seega on mõistetamatu, mida siis ikkagi uuritakse.
Veelgi halvemini läks tal Twitteris, kui tema lehele ilmus säutsuke, mille järgi kõik, kes nimetavad Ühtset Venemaad "sulide ja varaste parteiks", on suhukepitud lambad (Сегодня стало очевидно, что если человек пишет в блоге словосочетание «партия жуликов и воров» он тупо баран еб@ный). Kommunikatsioonimeeskonna näod värvusid punasemaks kui Kremli tornid ja kiiruga kustutati sissekanne ära, kuid välja saadetud säutsu enam internetiavarustest kinni püüda ei suudetud. Ametlikult anti teada, et tegemist oli tööõnnetusega. Kremli internetiideoloog
Konstantin Rõkov olevat oma arvamust esitamisel unustanud presidendi kontolt välja logida ning teda lubati selle eest ka karistada.
Huvitav, milline karistus aga ootab neid kümneid ja kümneid julgeid Vene valimisvaatlejaid, kes mobiiltelefonidega filmisid räigeid valimispettusi. Vaieldamatult pole videod valimissedeleid täitvatest jaoskonna liikmetest ning erinevatest tulemuste korrigeerimise viisidest solvanud mitte veel vähegi vabalt mõtlevaid venelasi, vaid pannud maailma ees piinlikku olukorda kogu võimuladviku.
Venemaa kohta kehtib maksiim: mida paremad on võimu pilavad naljad, seda halvem on olukord riigis. Ning satiir, vähemalt internetis on muutunud üha vaimukamaks ja ka paelunud üha suuremat publikut. Miljoneid vaatajaid on leidnud Putinit ironiseerivad laulud ja poliitilised koomiksid – näiteks Rabfak’i „Meie hullumaja hääletab Putini poolt“ ning “Freedmani” ühiskonnakriitilised klipid. Korruptsioonipaljastustega avalikkuse tähelepanu võitnud Vene blogija Aleksei Navalnõi ning tema loosung „Sulide ja varaste partei“ on saanud valimisvõltsimiste vastase liikumise kangelaseks.
Vene blogija Aleksander Blushev on väljendanud isegi seisukohta, et ilma internetita poleks olnud mingeid avalikke proteste. Pole siis ime, et Vene siseministeeriumi tippametnik, kindral-major Aleksei Moškov kuulutab lõppu internetianonüümsusele . Rossiskaja Gazetale antud intervjuus pidas ta sotsiaalvõrgustikke potentsiaalseks ohuks ühiskonna alustaladele.
Venemaal peaks nüüd juba olema 60 miljonit internetikasutajat. Siiski, FOM-i uuring küsis ka seda, millisest kanalist saadakse informatsiooni ja uudiseid. 92% -ga on jätkuvalt esikohal televisioon, sellele järgnes trükimeedia 28%-ga ja alles siis internet 21%-ga. Kui 18-24-aastaste seas nimetati televisiooni ja internetti info saamise kanaliks vastavat 83% ja 51% , siis 35-44-aastaste seas olid need näitajad 94% ja 19% ning üle 65-aastastel 96% ja 2%. Demokraatia seisukohalt on oluline ka küsimus, millist infot internetist otsitakse. Esikohal on tervise ja spordi uudised 46%-ga, sellele järgnevad äri ja tehnika, mõlemad 36%, siis mängud ja meelelahutus 26%, õigusabi 24% ja turism 21%. Poliitilise sisuga info saamiseks kasutab internetti vaid 19% inimesi.
Esmapilgul tundub, et võimuladvik ei peaks väga muretsema. Blogija Ilja Varlamov leidis ERR-ile antud intervjuus, et inimesed, kes kunagi varem ei huvitunud poliitikast ning olid sellest väga kaugel, hakkasid nüüd mõistma, et midagi on väga valesti, et neile ei räägita kogu tõtt, et neid petetakse. “Seega hakkasid nad otsima informatsiooni ning läksid internetti. Selle tulemusena on praegu kogu informatsioon meeleavaldustest, kõik need teated on väga populaarsed.” Ootan huviga järgmist uuringut, mis võiks näidata, kui palju tegelikult huvi poliitilise info vastu tõusis.
Kindlasti oli sotsiaalvõrgustikel oluline roll autoritaarse võimu ühe alustala, hirmu, vähendamiseks. Vaid inforuumi lauskontroll võimaldab tekitada dissidentidel tunde, et sarnaselt mõtlevaid kaaskodanikke on vähe. Enne laupäevast suurmeeleavaldust andis Facebooki kodulehel teada üle 30000 inimese kavatsusest kogunemisele minna ning paljud julgesid ühineda just seetõttu, et oodata oli nii suurt väljaastumist.
Ausaid valimisi nõudvatest ja ka tänavatele tulnud inimeste hulgast veelgi üllatavam oli riigitelevisiooni suhteliselt objektiivne ja põhjalik sündmuste kajastamine. Näiteks tänu NTV laupäevastele uudistele said ka võrgumaailmast väljaspool eksisteerivad venelased teada, et Moskvas ja teistes linnades suurüritused toimusid. Võib-olla oli meeleavaldajate hulk tõesti nii suur, et seda lihtsalt ei olnud võimalik tähelepanuta jätta, kuid ikkagi piisavalt väike, et sellest rääkimine televisioonis võinuks revolutsioonipalli veerema panna.
Pool rehkendust tehtud
Igal revolutsioonil on vähemalt kolm eeldust. Esiteks peab kriitilisel massil olema „valus“, teiseks peab neil kaduma hirm ning kolmandaks peavad nad uskuma alternatiivi olemasollu. Venemaal on täidetud sellest heal juhul vaid pool. Araabia kevade võis valla päästa üks sotsiaal- ja tavameedias kajastust leidnud intsident, kuid selle juured olid palju sügavamal ehk inimestes võrsunud rahulolematuses. Sellise olukorra ärahoidmiseks püüavad mõned diktaatorid uinutada elanikkonda, pakkudes neile piisavat heaolu ja sotsiaalseid garantiisid.
Vene võrgustikes levinud valimispettuste tõestusmaterjal tekitas paljude seas pahameelt, kuid nende arv, kes ausate valimiste nimel on valmis loobuma hüvedest, ei ületa arvatavasti kriitilist massi. Samuti ei saa väita, et hirm režiimi ees oleks nüüdseks kadunud. Paljude elanike igapäevane heaolu on konkreetselt seotud inimestega, kes võltsimistele kaasa aitasid. Näiteks valimisjaoskondade juhtideks olid mitmed koolidirektorid, kohaliku võimu- ja riigiettevõtete esindajad, valimiskaste “turvasid” aga korrakaitsjad. Nendega tülliminemine võib tähendada töökoha kaotust, laste koolitee lõppemist või ka väljamõeldud põhjustel arreteerimist.
Kuid kõige suurem Venemaa mure on see, et puudub sisuline alternatiiv. Ma ei ole üldse kindel, et kui Ühtsele Venemaale antud hääled oleksid läinud kommunistidele või žirinovskilastele, muutuks Venemaa demokraatlikumaks ja vabamaks. Läänemeelne opositsioon on lõhestunud ja nõrk (seda osaliselt ka endi süül).
Kremli lahendused
Kuid vaieldamatult on arengud Venemaal olulised. Putini monopol on kõikuma löönud, küsimus on selles, milliste meetoditega ta ennast maksma paneb. Hirmuühiskonna taaskehtestamiseks ei aita enam kumminuiast tänaval, dissidendid tuleb nüüd eemale peksta ka vabast internetist. Ning see saab olema oluliselt keerulisem.
Evgeny Morozov leiab raamatus „The Net Delusion”, et Kreml pole tundnud tugevat vajadust Interneti kontrollimiseks, vaid on vaadanud seda kui uut ja erutavat mänguväljakut propagandaeksperimentidele. Ka Freedomhouse`i viimane Raport “Freedom on the Net 2011” tõdeb, et internet on Venemaal suhteliselt vaba. Viimaste aastate arengus toob see positiivsena välja lihtsama ligipääsu internetile ning murelapsena märgid tsensuuri ning teisitimõtlejatest ajaveebnike piirkondlikest tagakiusamise juhtumitest.
Massilise tsensuuri sisseviimine on siiski väheusutav kas või seetõttu, et see halvaks äritegevuse. Elanikkonna ohjeldamiseks peab režiim suurendama lootusetust, ükskõiksust ja hirmu ning selleks on meetodeid küllaga. Ning põhjendusi interneti suuremaks kontrollimiseks leiab alati.
Argumentõ i Faktõ antud intervjuus arvas Vene Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev, et riik ei saa ignoreerida, kui interneti kasutavad kriminaalid ja terroristlikud rühmitused. Huvitavalt tõi ta vajalike virtuaalmaailma regulatsioonide eeskujuks ühekorraga nii USA kui ka Hiina. Venemaa interneti reformiks tuleb ikka valida kahest suuresti vastandlikust lähenemisest üks ning karta on, et selleks saab olema pigem viimane.
Ennustan, et oluliselt suureneb nende julgeoleku- ja propagandatöötajate arv, kes mitte ainult ei jälgi võrgus toimuvat, vaid otseselt ka suunavad ja mõjutavad seda. Võimu jaoks virtuaalmaailmas tegutsejaid kutsutakse “trollideks” ning nende üheks ülesandeks on spin’ida võrk täis režiimile kasulikku infot selliselt, et näiliselt vaba internet muutuks spinternetiks. Igale vähegi kriitilisele artiklile ilmub koheselt kümneid kriitilisi kommentaare “häältelt rahva seast”, „head“ Facebooki teated saavad koheselt tuhandeid “like’isid”. Siiani ei ole Kremli trollid just eriti edukad olnud.
Kaks aastat tagasi andis Kreml noorteorganisatsioonide juht Vassili Jakemenko ülesande saavutada ülekaal ka virtuaalruumis. Sõltumatu politoloog Dmitri Oreškin kirjeldas pressikonverentsil nende töö viljakust: "Našistid, isegi kui neile maksta 100 rubla või isegi 500 iga artikli eest, ei suuda huvitavaid tekste luua. Sõltub see siis nende maailmanägemusest, kasvatusest või jumal teab millest. Kahe aasta jooksul on lakatud neid trolle tähele panemast. Internetis nagu igal vabal territooriumil eksisteerib konkurents. Võidavad need, keda on huvitav lugeda, ja kaotavad need, keda pole."
Huvitavad tekstid ja saidid saab lugematuks muuta ka küberrünnakutega või lihtsalt need võrgust välja lülitades. Ennustan, et keerulistel aegadel hakkab üha enam opositsioonilisi ajaveebe ja saite majutavaid servereid streikima või neile suletakse tehnilistel põhjustel ligipääs. Sellega pannakse teisitimõtlejad võrguavaruste lootusetusesse üksildusse. dDOS rünnakuid kuid ka kohtuotsusega veebisaidi sulgemist kasutati ka nende valimiste eel ja järel. Rünnakute alla on sattunud nii Echo Moskva kui ka uudisteportaal Slon, samuti Facebooki Vene analoog VKontakte ja populaarseim blogikeskond LiveJournal.
Küberrünnakutest veelgi lihtsam režiimikriitikat Vene suhtlusvõrgustikest välja juurida on politsei või omanike käsk. Selle aasta märtsis vastu võetud uus seadus annab võimuorganitele juba õiguse nõuda ISP-idelt teatud saitide sulgemist. Selleks pole võimuorganitel vaja küsida kohtult luba ning põhjenduseks piisab juba pelgalt kahtlusest, et mingil veebilehel olev info võib omada mingitki seadustega vastuollu minevat sisu.
Oligarh Ališer Usmanov vallandas sellel nädalal Putinit solvanud fotode avaldamise eest talle kuuluva ajakirja Kommersant kaks tipptegijat. Tema valdusesse kuulub ka 50% LiveJorunali haldusfirma SUP aktsiatest. Gazpromi meediaüksus ostis hiljuti RuTube, YouTube’i Vene analoogi, ning omab kontrolli mitmete teiste võrgufirmade üle. Võimuga tihedalt seotud äristruktuurid on edukalt eemaldanud vaba poliitilise mõtte traditsioonilisest meediast ning võivad sama teha ka oma on-line keskkondades.
Internetti kui iha ja naudingute rahuldamise kanalit ei piirata, pigem vastupidi. Tsirkus kolib internetti ja pakub elanikkonnale piiramatult tasuta meelelahutust. Elu muutub paremaks, elu muutub lõbusamaks ja koos sellega uinub elanikkond ükskõiksusesse. Ning kui mõni ikka ei kaota lootust ja võitleb edasi, siis saab temast eduka näidisprotsessi peaosatäitja.
Ekstremistlike tegevusi keelustav kriminaalseadustiku paragrahv 282 võimaldab vandenõus kohtupinki tirida mitte ainult üleskutse tegija, vaid ka selle “like`i” või “retweet`i” levitaja. See on küll antud paragrahvi meelevaldne tõlgendus, aga teisalt siinseid Vene kohtuid arvestades läheb soovi korral läbi küll. Internetikasutajad ei saa lootma jääda ka anonüümsusele, sest Suur Vend jälgib ja suudab “süüdlased” kiiresti tuvastada.
1995. aastal võeti vastu SORMi (Система Оперативно-Розыскных Мероприятий) seadus, mis andis FSB-le õiguse monitoorida ja jälgida telekommunikatsiooni võrkudes toimuvat. Kui esialgu kogus SORM andmeid telefoni võrgus toimuvast, siis 1998. aastal sunniti kõiki internetiteenuse pakkujad (ISP-isid) oma süsteemidele lisama tarkvara, mis võimaldas FSB-l ligi pääseda veebiliikluse sisule. 5. jaanuaril 2000 aastal, oma esimesel nädalal presidendiametis, andis Putin loa SORMi abil kogutud infot ja analüüse kasutada ka mitmel teisel riiklikul institutsioonil.
Ei tasu unustada, et internet on julgeolekuasutuste võimsam töövahend kui ükskõik milline KGB andmebaas. Lihtsalt ja kiiresti on võimalik teada saada huvipakkuva persooni ajalugu, tema iga mõtteavaldus ning kõik sõbrad-tuttavad. Koostöö tehnoloogiafirmadega tagab, et algoritm sõelub koheselt välja võimalikud režiimile ohtlikud isikud. Deutsche Wellele antud intervjuus väitis uurimisasutuse Conflict Studies Research Centre direktor Keir Giles, et detsembri alguses on tööle pandud süsteem, mis alarmeerib võimuorganeid koheselt, kui spetsiaalsesse nimekirja kantud märksõnasid kasutatakse internetimeedia tekstides.
Lisaks sellele vajab režiim tuumanupu kõrvale lülitit, mille abil saaks kas osa või kogu internetiliiklusest kinni keerata. Ekspertide hinnangul saaks SORMi kasutada nii riikliku tulemüürina kui ka interneti väljalülitamise “nupuna”. Ka siin võib näha sarnasust gaasitorupoliitikale, mis ühtepidi soovib, et toru teises otsas istuks võimalikult palju tarbijaid, kuid nende heaolu sõltub konkreetselt vaid ühest kraanist, mis asub Kremli müüride vahel.
Ning mis puudutab kevadel tulevaid presidendivalimisi, siis arvan, et valimisjaoskondadesse paigaldatakse online-kaamerad, kuid oma vahenditega filmimine keelatakse ära. Nägin selliseid veebikaameraid Valgevenes eelmise aasta detsembris. Nende abil sai kenasti vaadata mitte ainult seda, kuidas inimesed sedeleid kasti lasevad, vaid ka seda, et vaatlejad kenasti kaugel taganurgas istuksid. Häältelugemise protseduuri nägi veebist sama vähe kui nägid opositsioonilised vaatlejad. Tulemused olid ka siis ette teada.
Václav Havel, aitäh Sulle!
Václav Haveli lahkumisega jäi maailm vaesemaks. Václav kandis endas demokraatlikuma ja vabama maailma ideed ning võitles selle nimel elu lõpuni. Meie esimesel kohtumisel aastaid tagasi andis ta mulle mõtte, mida kasutasin saadikuna igal vajalikul juhul. Küsimusele, et kas ta midagi oma elus ka kahetseb, vastas ta (mälu järgi tsiteeritud): "Esimestel aastatel presidendina ei kasutanud ma piisavalt oma positsiooni, et võidelda inimõiguste ja parema maailma nimel. Tundus, et teiste riigijuhtide vaoshoitud käitumine pidi olema meile eeskujuks. Hiljem sain aru, et see on vale".
Viimane kord kohtasin Václavit aasta alguses Prahas, kus toimus Birma demokraatiat toetav konverents. Just sellisena jääb ta mulle meelde -- hoolimata raskest haigusest oli ta valmis seisma alati nende inimeste õiguste eest, kes elavad ikka veel mittevabas maailmas.
Inimõigustest
9. detsembri hommikul oli mul võimalik esineda Terevisioonis hommikuprogrammis inimõiguste teemal. Järgnev tekst on lühike kokkuvõte sellest, milliseid mõtteid enne seda mõlgutasin.
Sissejuhatus
10. detsembril 1948. aastal võttis ÜRO üldassamblee vastu Inimõiguste Ülddeklaratsioon. Just seetõttu tähistatakse homme inimõiguste päeva ning toimub ka Inimõiguste Instituudi konverents Tallinnas. Meie organisatsioon saab peagi 20 aastat vanaks ning me täisikka jõudnuna on sobilik aeg heita pilk ajalukku ning mõelda ka tulevikule. Kellel huvi homsel konverentsil osaleda, siis mõni koht on ehk veel vaba. Registreerimine aadressil: www.eihr.ee.
Inimõiguste ajalugu ja snendest üldiselt
Inimesed hakkasid mõtlema oma õiguste peale hetkel, kui neil (analüütiline) mõtlemisvõime tekkis. Siiski saame rääkida klassikalistest inimõigustest kui üldtunnustatud väärtusest oluliselt hilisemas ajajärgus. Kuigi demokraatia lätteid otsime antiikaja filosoofide ideedest, saab arutelu iga inimeste õiguste üle sisuliselt alguse renessansi ja reformatsiooni järgsel ajal, kuid eelkõige valgustusajaga.
Revolutsiooniline areng inimõiguste idee tekkimisel toimus 18 sajandi teisel poolel, Ameerika Ühendriikides 1776. aasta Virginia Õiguste Deklaratsiooniga ja 1789. aasta Prantsuse Revolutsiooniga. 19. Sajandil said inimõigused oluliseks osaks võitluses orjapidamise vastu.
Laialdaselt on kasutatud Tšehhi-Prantsuse professor Karel Vasak 70-ndaltel aastatel välja pakutud inimõiguste arenguetappide kolmikmudelit:
1. Esimese generatsiooni inimõigused. Need olid peamised tsiviil- ja poliitilised õigused, mis tulenevad 18. sajandi John Locke'i ja Jean-Jacques Rousseau loomuõiguslikust filosoofiast. Sinna hulka kuuluvad näiteks sõnaõigus, ausa kohtupidamise õigus, usuvabadus ja valimisõigus.
2. Teise generatsiooni inimõigused. Universaalselt sõnastati need just Inimõiguste Ülddeklaratsiooniga 1948. aastal. Lisaks eelnevale kuuluvad sinna näiteks õigus töötamisele, peavarjule, arstiabile ja sotsiaalsele turvalisusele. Ehk siis ka majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused.
3. Kolmanda põlvkonna inimõigused. Need 70ndatel aastatel alguse saanud õigused on kõige laialivalguvamad ja sisaldavad endas kollektiivseid õigusi alates rahvaste enesemääramise ja arenguõigustele, lõpetades puhta keskkonnaga ja õigustega ilma piiranguteta suhelda.
Arvatavasti võiks 21. sajandil nadil lisada siia ka neljanda kategooria, mis võtaks arvesse globaliseerunud maailma ja demokraatia arengut. Need on paljuski rahvusvaheliste lepingutega reguleerimata valdkonnad, hõlmates endas näiteks internetivabadust.
Inimõiguste olukord Eestis
Inimõigused on pidevas arengus ja mitte kunagi ei saa öelda, et nüüd on saavutatud lõppeesmärk. Tuletame meelde: Euroopas anti esmakordselt naistele üleüldine valimis ja kandideerimisõigus Soomes 1905. aastal. 1955. aastal 1. detsembril arreteeriti mustanahaline Rosa Parks selle eest, et ta ei loovutanud liinibussis istekohta valgesse rassi kuuluvale inimesele ja sellele järgnenud võitluse tulemusena tagati eri rahvusest ja rassist inimestele sarnased õigused. 2001. aastal sai Hollandis esimene riik maailmas, kes tagas samasoolistel paaridel õiguse abielluda.
Inimõiguste olukord riigiti on erinev. On riike, kes ka 21. sajandil ei suuda oma elanikele tagada ka kõige elementaarsemaid inimõigusi. Näiteks üks maailma vaesemaid riike Birma, kus ligi viiskümmend aastat võimul olev sõjaväeline hunta eirab ka kõige põhilisemaid inimõigusi. Meenub kohtumine ühe Birma opositsiooniliidriga, kelle eesmärk oli tagada elanikele nii head inimõigused nagu Hiina Rahvavabariigis.
Selle kõrval tundub olukord Valgevenes või ka Venemaal just kui lillepidu. Õiglasele kohtupidamisele lootma ei tasu jääda, meedia on võimu kontrolli all ning valimisi võltsitakse, kuid vähemalt pakutakse elanikkonnale mingitki turvatunnet ja sotsiaalset heaolu.
Tulles nüüd Eesti juurde, siis meie inimõiguste olukord on eeltoodud näidetega võrreldes väga hea. Eestis ei rikuta inimõigusi. See aga ei tähenda, et meil ei oleks probleeme. On küll, ja oluliselt rohkem, kui inimesed seda teadustada sageli oskavad.
Kindlasti on meie mureks elanikkonna vähene teadlikkus inimõigustest ning seda tühimikku soovime me ka 10. Detsembri konverentsiga pisut täita. Samuti peame vaatama tulevikku, kus peame leidma lahenduse nii asüüliotsijate õigustele kui ka Internetiga seotud uutele väljakutsetele. Seega tööpõld on lai.
Kas inimõiguste kaitsmisega võib minna üle piiri
Mingite spetsiifiliste õiguste kaitsmisega võib kindlasti üle piiri minna. Esmalt tuleb mõista, et lisaks õigustele on inimestel alati ka kohustused. Teiseks seda, et kõiki asju ei tohi ja ka ei saa reguleerida seadustega. Nõuda seda, et kõik inimõiguste tagamisega seotud pisidetailid oleksid garanteeritud seadusepügalatega, viiks meid olukorda, kus vabaduse sildi all viiakse ellu vabadusi piiravat ja lauskontrolli ning –karistamist propageerivat poliitikat.
Kolmas, ja võib-olla kõige olulisem küsimus seisneb selles, et nii nagu ka vabadused, on õigused omavahel konkurentsis. Ehk suurendas mingi valdkonna õigusi, vähendatakse teisi. Inimõiguste aluspõhimõtted on fundamentaalsed. Teatavatel juhtudel aga võib inimeste vabadusi piirata, näiteks võib kuriteo sooritanud inimest pärast õiglast kohtupidamist aastateks trellide taha lukustada ning see ei ole inimõiguste rikkumine.
Eks seda konflikti erinevate õiguste vahel tuleb lahendada kaasuste põhiselt ning läbi selle tekkinud praktika määrab ära ka piirid. Oluline on siinjuures terve mõistus. Toome näiteks konflikti meediavabaduse ja privaatsuse vahel. Kui pean inimeste privaatsust väga oluliseks, leian, et Riigikohtu otsus mitte rahuldada Sirje Kingisepa nõudmist, et Eesti Päevaleht kõrvaldaks veebiväljaandest aastaid tagasi ilmunud persooni loo temast, oli täiesti põhjendatud. Vastasel korral oleks loodud pretsedent, millele viidates iga kunagi avaliku elu tegelane saaks nõuda kunagi avaldatud seisukohtade eemaldamist. Näiteks kas või praeguse IRL „idarahalunimse“ skandaali osalised võiksid nõuda, et skeemi paljastanud Pealtnägija saated ei oleks mõne aja pärast võrgus kättesaadavad.
Ma arvan, et Eesti üks suurimaid õiguste ja vabadustega seotud probleeme on seotud kodanike kaasamisega. Mul on kurb tunnistada, kuid suur osa valitudi Riigikogu ja ka kohalike omavalitsuste saadikuid elavad oma mõttelaadis ikka klassikalise esindusdemokraatia elevandiluust tornis. Ehk kord nelja aasta jooksul võivad kodanikud valida, keda nad sinna tippu saadavad ja vahepealse aja võivad nad panni lakkuda.
Kodanike kaasamise idee jääbki vaid loosungiks, kui seda tegelikult ellu ei rakendata. Teerullipoliitikaga ei siluta mitte ainult mingile klikile sobilike seaduste teed Riigikogus, vaid see on tavaliseks praktikaks ka kohalike asjade otsustamiseks.
Heaks näiteks on siin Otepää vallas toimuv, kus endine IRL-i liikmest vallajuht Andrus Visnapuu ja Reformierakondlase Aivar Nigoli kontrolli all olev volikogu otsustas sulgeda Pühajärve põhikooli ning andis sellest lapsevanematel teada pärast otsuse tegemist. Siin ei ole küsimus selles, et Pühajärve põhikool on tugev ja head haridust pakkuv kool, mis vastab kõigile Haridusministeerium nõuetele ja kus õpib 90 last. Ka mitte selles, et see kool sao 2007. Aastal Eesti Kauneima Kooli tiitli ning kuulub innovaatiliste maakolide peresse.
Küsimus on poliitilises kultuuris. Ka AK näitas lõiku, kus Nigol ülbelt teatab, et ise valisite selle võimu ja eks valige järgmine kord ümber. Mina ei taha elada riigis, kus kodanikuna saan otsuste tegemisel kaasa rääkida kord nelja aasta jooksul. Aga mul on tunne, et paljud võimulolijad just sellist riiki ehitavadki. Kala pidi mädanema hakkama peast, kuid selle näite põhjal võiks öelda, et juba saba ka haiseb.
Konsensuse võimalikkusest
Nüüd on see tehtud. Parafraseerides pseudonüüm-nimekaimu „Liberaali“, harjutati noa ja kahvliga söömist nii, et taldrikul ei läikinud vastu selle põhi. Kaugel sellest, konsensuspoliitika „söögiriistu“ kasutati tõeliselt palava pudru söömiseks. Sellel reedel otsisid Pühajärve kogukonna liikmed Tarmo abil lahendusi tõelistele ja reaalsetele muredele.
Loe edasi Memokraati ajaveebist: Konsensus 2 http://memokraat.ee/2011/12/konsensus-2/
Kas ajalooline Clintoni visiit Birmasse muudab ajalugu?
Eile jõudis Birma pealinna Naypyidaw’sse Ameerika Ühendriikide riigisekretär Hillary Clinton, mis on märkimisväärne juba seetõttu, et viimane kord külastas seda riiki nii kõrge USA esindaja 56. aastat tagasi. Kuid kas see visiit jääb vaid osaks suurriigi mõju suurendamise strateegiast Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, või toob see kaasa ka lõpu ühele kõige inimvaenulikumale režiimile maailmas?
Alates 1962. aastast riiki valitsenud hunta “töö” tulemusi märkab ka lühiajalise turismivisiidil, kuid olukorra tõelist jubedust on võimalik kogeda ikka vaid siis, kui režiimi poolt turistidele mõeldud fassaadi taha vaadata – sõita mõnda väiksemasse linna, või veelgi enam külastada piiriäärseid sisepõgenikelaagreid või džunglikülasid. Koos Krister Parisega tegime seda kõike 2008. aasta alguses ning meie poolt nähtu kinnitab ka erinevate indeksite paikapidavust.
ÜRO inimarenguindeksi järgi asub 187 riigi seas Birma 149 kohal, Angoola ja Kamerooni vahel. Seda tabelit juhivad Norra ja Austraalia, Eesti on 34. Freedom House vabaduse indeks paigutab Birma mitte-vabade riikide sekka, pressivabaduse järgi on olukord väga halb, demokraatia indeksi järgi on tegemist autoritaarse riigiga ja majandusvabaduse indeks järgi seal majandusvabadust ei ole. Kõikides nendes erinevate institutsioonide koostatud tabelites kuulub Birma kõige alumisse, ehk kõige halvemasse klassi. World Health Organization järgi on Birma tervisehoiusüsteem maailmas isegi kõige-kõige viimasel kohal.
Elanikkonna nälg ja viletsus ei ole muidugi takistanud ladvikul supelda rikkuses, kuid ka nende vabadus ei ole piiramatu. Tänu lääneriikide majandus-, finants- ja reisimissanktsioonidele saab autoritaarne režiim kokku krabatud raha vaid vähestes maailma paikades kulutada. Üheks oluliseks põhjuseks, miks huntat huvitab suhete soojendamine USA-ga on just sanktsioonide kaotamine. Lisaks tuuakse põhjendusena soovi olla arvestatav riik aastal 2014, kui Birmast saab ASEANi eesistuja ning soov vähendada Hiina suhteliselt monopoolset mõju riigis.
Nende asjade nimel on režiim olnud valmis tegema väikeseid parandusi – oktoobris vabastati üle kahesaja poliitvangi, esmakordselt riigi ajaloos kehtestati avalike meeleavaldusi lubav seadus ning lubati taas registreerida tugevaim opositsioonpartei National League for Democracy. Samuti on Aung San Suu Kyi juba aasta aega olnud vaba koduarestis ning kohtub homme ka Clintoniga.
Clintoni visiit ärritab eelkõige Hiina Rahvavabariiki, kes soovib Birma kaudu leida tee India ookeanini, kasutada riigi maavarasid ning omada sisuliselt majanduslikku monopoli sanktsioonide abil suletud riigis. Just Hiina mõjuvõimule vastuseismine on kindlasti oluliseks põhjuseks, miks Birma visiit USA-le nii oluline on. Jah, suurriigi huvid on ka kaubandussuhete arendamises ning ehk ka maavarad vastu, kuid eelkõige on see ikka Obama plaanist suurendada Ameerika kohalolekut Aasias ja Vaikse ookeani regioonis. Samal põhjusel soovib USA näiteks luua Austraaliasse oma sõjaväebaas 2500 sõdurile ning sõlmis tihedama sõjalise koostööleping Filipiinidega.
Kas kogu selle mõjuvõimu- ja reaalpoliitika juures on kohta ka inimõigustel ja lihtsate birmalaste elujärje parandamisele ja vabaduste suurenemisele? Arvan, et jah, kuid vaid siis, kui demokraatlikke väärtusi oluliseks pidavad isikud ja organisatsioonid nõuavad, et Birma režiimiga jätkatakse piitsa-ja-prääniku poliitikat. Sanktsioonid võivad pehmeneda alles siis, kui kõik poliitvangid on vabastatud ja elementaarsed inimõigused tagatud.
Ei tasu ju unustada, et riigis tapetakse jätkuvalt väljaastujaid, sõdurid vägistavad naisi, on teateid keemiarelva kasutamisest, vangis on ikka üle tuhande poliitvangi jne. Ei tasu ka loota, et režiim on üleöö muutunud humanistideks. Kuid ehk võimaldab paradoksaalselt mitte-demokraatliku Hiina Rahvavabariigi mõjuvõimu tõus suurendada teatud piirkondades huvi teha rohkem koostööd demokraatlikute riikidega ning selle nimel ollakse valmis inimõiguste olukorda parandama.
Taustaks kokkuvõte ajaloost:
Birma on riik Kagu-Aasias, mis piirneb põhjast Hiinaga, idast Laose ja Taiga, Läänest Bangladeshi ja Indiaga. Tal on pikk rannajoon India ookeani Andamani mere ja Bengali lahega.
Tänased Birma alad olid kodupaigaks mõnedele Kagu-Aasia vanematele tsivilisatsioonidele. Birmat on valitsenud erinevad dünastiad, ta on kuulunud Mongoli impeeriumisse. 19. sajandil toimunud Briti-Birma sõja järel sai Birmast Briti koloonia. (Mõni aasta tagasi lühivisiidil Birmasse oli huvitav märgata, et kui noored inglise keelt suures osas ei osanud, kohtasin mitmeid üle 60-aastaseid, kes rääkisid seda perfektselt).
Maailma koloniaalkorraldus lagunemise tuules sai 4. jaanuaril 1948. aastal iseseisvaks ka Birma, kuid arengu ja vabaduse asemel algas kodusõda, mis sisuliselt toimub tänase päevani. Kunagi selle piirkonna kõige edumeelsemate ja jõukamate riikide sekka kuulunud Birma on täna langenud maailma vaesemate riikide hulka.
Allakäigu eest on üheselt vastutav alates 1962. aastast tänaseni valitsev sõjaväeline hunta, mis on julmalt riiki valitsenud pool sajandit. Kogu seda aega iseloomustavad veriselt maha surutud protestid, sada tuhandeid põgenikke, etniline puhastus, kodusõda äärealadel ja igasugune poliitilise protesti summutamine.
Valguskiir vabama ja demokraatlikuma riigi saavutamiseks tekkis samaaegselt Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. 1988. aasta 8. augustil algas kuupäeva järgi “8888” nimeks saanud ülestõus, mis sundisid sõjaväelist režiimi 10 kuud hiljem teatama valimiste korraldamisest. Valimised toimusid 1990. aasta mais (esimest korda 30. aasta jooksul) ning seal võitis ülekaalukalt Aung San Suu Kyi juhitud patei National League for Democracy, mis kogus 59% häältest ja sai 80% kohtadest (392 kohta 489-st).
Sõjaväelise hunta parteid State Law and Order Restoration Council keeldus aga võimu üle andmast, kuulutas valimised tühiseks ja alustas uue repressioonidelainega. Alates 1992. aastast on valitsevat sõjaväelist huntat juhtinud kindral Tahn Shwe.
Uued massilised protestid algasid 2007. aastal. 2008 aastal korraldas autoritaarne režiim rahvahääletuse uue põhiseaduse üle, mis kinnitas nende valitsemise igavesest ajast igaveseks. 2010 aastal toimusid valimised juba selliselt, et režiimil polnud vaja üllatusi karta. Valimised, mille puhul on raske üldse valimiste mõistet kasutada, võitis 80% häältega hunta partei Union Solidarity and Development Party.
---
1990 aastal Nobeli rahupreemiaga autasustatud Aung San Suu Kyi on 66 aastane on sõjaväelise režiimivastase võitluse juht ja sümbol nii Birmas kui kogu maailmas. Viimase 21 aastast on ta pidanud elama koduarestis 15 aastat, millest ta vabastati eelmise aasta 13. novembril.
Tema isa Aung San juhtis võitlust Birma vabanemise eest Briti Impeeriumi alt ning oli tõenäoline riigi juht, kui tema rivaalid poleks teda mõrvanud 1947. aastal. Tema ema sai suursaadikuks Indias ja Nepaalis 1960. aastal ning pärast sõjaväelist pööret algas perekonna pagulus. Aung San Suu Kyi on saanud Londoni Ülikoolist doktorikraadi ning tal on kaks poega.
---
