Kas ajalooline Clintoni visiit Birmasse muudab ajalugu?
Eile jõudis Birma pealinna Naypyidaw’sse Ameerika Ühendriikide riigisekretär Hillary Clinton, mis on märkimisväärne juba seetõttu, et viimane kord külastas seda riiki nii kõrge USA esindaja 56. aastat tagasi. Kuid kas see visiit jääb vaid osaks suurriigi mõju suurendamise strateegiast Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, või toob see kaasa ka lõpu ühele kõige inimvaenulikumale režiimile maailmas?
Alates 1962. aastast riiki valitsenud hunta “töö” tulemusi märkab ka lühiajalise turismivisiidil, kuid olukorra tõelist jubedust on võimalik kogeda ikka vaid siis, kui režiimi poolt turistidele mõeldud fassaadi taha vaadata – sõita mõnda väiksemasse linna, või veelgi enam külastada piiriäärseid sisepõgenikelaagreid või džunglikülasid. Koos Krister Parisega tegime seda kõike 2008. aasta alguses ning meie poolt nähtu kinnitab ka erinevate indeksite paikapidavust.
ÜRO inimarenguindeksi järgi asub 187 riigi seas Birma 149 kohal, Angoola ja Kamerooni vahel. Seda tabelit juhivad Norra ja Austraalia, Eesti on 34. Freedom House vabaduse indeks paigutab Birma mitte-vabade riikide sekka, pressivabaduse järgi on olukord väga halb, demokraatia indeksi järgi on tegemist autoritaarse riigiga ja majandusvabaduse indeks järgi seal majandusvabadust ei ole. Kõikides nendes erinevate institutsioonide koostatud tabelites kuulub Birma kõige alumisse, ehk kõige halvemasse klassi. World Health Organization järgi on Birma tervisehoiusüsteem maailmas isegi kõige-kõige viimasel kohal.
Elanikkonna nälg ja viletsus ei ole muidugi takistanud ladvikul supelda rikkuses, kuid ka nende vabadus ei ole piiramatu. Tänu lääneriikide majandus-, finants- ja reisimissanktsioonidele saab autoritaarne režiim kokku krabatud raha vaid vähestes maailma paikades kulutada. Üheks oluliseks põhjuseks, miks huntat huvitab suhete soojendamine USA-ga on just sanktsioonide kaotamine. Lisaks tuuakse põhjendusena soovi olla arvestatav riik aastal 2014, kui Birmast saab ASEANi eesistuja ning soov vähendada Hiina suhteliselt monopoolset mõju riigis.
Nende asjade nimel on režiim olnud valmis tegema väikeseid parandusi – oktoobris vabastati üle kahesaja poliitvangi, esmakordselt riigi ajaloos kehtestati avalike meeleavaldusi lubav seadus ning lubati taas registreerida tugevaim opositsioonpartei National League for Democracy. Samuti on Aung San Suu Kyi juba aasta aega olnud vaba koduarestis ning kohtub homme ka Clintoniga.
Clintoni visiit ärritab eelkõige Hiina Rahvavabariiki, kes soovib Birma kaudu leida tee India ookeanini, kasutada riigi maavarasid ning omada sisuliselt majanduslikku monopoli sanktsioonide abil suletud riigis. Just Hiina mõjuvõimule vastuseismine on kindlasti oluliseks põhjuseks, miks Birma visiit USA-le nii oluline on. Jah, suurriigi huvid on ka kaubandussuhete arendamises ning ehk ka maavarad vastu, kuid eelkõige on see ikka Obama plaanist suurendada Ameerika kohalolekut Aasias ja Vaikse ookeani regioonis. Samal põhjusel soovib USA näiteks luua Austraaliasse oma sõjaväebaas 2500 sõdurile ning sõlmis tihedama sõjalise koostööleping Filipiinidega.
Kas kogu selle mõjuvõimu- ja reaalpoliitika juures on kohta ka inimõigustel ja lihtsate birmalaste elujärje parandamisele ja vabaduste suurenemisele? Arvan, et jah, kuid vaid siis, kui demokraatlikke väärtusi oluliseks pidavad isikud ja organisatsioonid nõuavad, et Birma režiimiga jätkatakse piitsa-ja-prääniku poliitikat. Sanktsioonid võivad pehmeneda alles siis, kui kõik poliitvangid on vabastatud ja elementaarsed inimõigused tagatud.
Ei tasu ju unustada, et riigis tapetakse jätkuvalt väljaastujaid, sõdurid vägistavad naisi, on teateid keemiarelva kasutamisest, vangis on ikka üle tuhande poliitvangi jne. Ei tasu ka loota, et režiim on üleöö muutunud humanistideks. Kuid ehk võimaldab paradoksaalselt mitte-demokraatliku Hiina Rahvavabariigi mõjuvõimu tõus suurendada teatud piirkondades huvi teha rohkem koostööd demokraatlikute riikidega ning selle nimel ollakse valmis inimõiguste olukorda parandama.
Taustaks kokkuvõte ajaloost:
Birma on riik Kagu-Aasias, mis piirneb põhjast Hiinaga, idast Laose ja Taiga, Läänest Bangladeshi ja Indiaga. Tal on pikk rannajoon India ookeani Andamani mere ja Bengali lahega.
Tänased Birma alad olid kodupaigaks mõnedele Kagu-Aasia vanematele tsivilisatsioonidele. Birmat on valitsenud erinevad dünastiad, ta on kuulunud Mongoli impeeriumisse. 19. sajandil toimunud Briti-Birma sõja järel sai Birmast Briti koloonia. (Mõni aasta tagasi lühivisiidil Birmasse oli huvitav märgata, et kui noored inglise keelt suures osas ei osanud, kohtasin mitmeid üle 60-aastaseid, kes rääkisid seda perfektselt).
Maailma koloniaalkorraldus lagunemise tuules sai 4. jaanuaril 1948. aastal iseseisvaks ka Birma, kuid arengu ja vabaduse asemel algas kodusõda, mis sisuliselt toimub tänase päevani. Kunagi selle piirkonna kõige edumeelsemate ja jõukamate riikide sekka kuulunud Birma on täna langenud maailma vaesemate riikide hulka.
Allakäigu eest on üheselt vastutav alates 1962. aastast tänaseni valitsev sõjaväeline hunta, mis on julmalt riiki valitsenud pool sajandit. Kogu seda aega iseloomustavad veriselt maha surutud protestid, sada tuhandeid põgenikke, etniline puhastus, kodusõda äärealadel ja igasugune poliitilise protesti summutamine.
Valguskiir vabama ja demokraatlikuma riigi saavutamiseks tekkis samaaegselt Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. 1988. aasta 8. augustil algas kuupäeva järgi “8888” nimeks saanud ülestõus, mis sundisid sõjaväelist režiimi 10 kuud hiljem teatama valimiste korraldamisest. Valimised toimusid 1990. aasta mais (esimest korda 30. aasta jooksul) ning seal võitis ülekaalukalt Aung San Suu Kyi juhitud patei National League for Democracy, mis kogus 59% häältest ja sai 80% kohtadest (392 kohta 489-st).
Sõjaväelise hunta parteid State Law and Order Restoration Council keeldus aga võimu üle andmast, kuulutas valimised tühiseks ja alustas uue repressioonidelainega. Alates 1992. aastast on valitsevat sõjaväelist huntat juhtinud kindral Tahn Shwe.
Uued massilised protestid algasid 2007. aastal. 2008 aastal korraldas autoritaarne režiim rahvahääletuse uue põhiseaduse üle, mis kinnitas nende valitsemise igavesest ajast igaveseks. 2010 aastal toimusid valimised juba selliselt, et režiimil polnud vaja üllatusi karta. Valimised, mille puhul on raske üldse valimiste mõistet kasutada, võitis 80% häältega hunta partei Union Solidarity and Development Party.
---
1990 aastal Nobeli rahupreemiaga autasustatud Aung San Suu Kyi on 66 aastane on sõjaväelise režiimivastase võitluse juht ja sümbol nii Birmas kui kogu maailmas. Viimase 21 aastast on ta pidanud elama koduarestis 15 aastat, millest ta vabastati eelmise aasta 13. novembril.
Tema isa Aung San juhtis võitlust Birma vabanemise eest Briti Impeeriumi alt ning oli tõenäoline riigi juht, kui tema rivaalid poleks teda mõrvanud 1947. aastal. Tema ema sai suursaadikuks Indias ja Nepaalis 1960. aastal ning pärast sõjaväelist pööret algas perekonna pagulus. Aung San Suu Kyi on saanud Londoni Ülikoolist doktorikraadi ning tal on kaks poega.
---
