Liberaal Silver Meikar Vabadusest ja inimõigustest

15Jan/120

Venemaa presidendivalimiste eel: kas stagnatsiooni jätk või muutuste algus?

Täna hommikul oli mul au koos ajakirjanik Jaanus Piirasaluga arutleda Kadri Liigi juhitud Kuku raadiosaates Välismääraja Venemaal toimunud ja toimuva üle. Link salvestusele: Välismääraja 2012-01-15

Siinkohal esitan mõned mõtted, mis tekkisid saateks ette valmistudes. Tuleb tunnistada, et päris raske oli saada kohapealsetelt analüütikutelt siseinfot. Kuigi pärast pikki pühasid oli 10. Jaanuar esimene ametlik tööpäev, pikendasid paljud Moskvast eemalolekut veel selle nädalavahetuse lõpuni. Talvepuhkus on kindlasti piisavaks põhjuseks, miks mitte olla pealinnas ja mitte teha tööd.

/// (toimetamata tekst, ehk kindlasti palju sõnastusveidrusi ja typosid)///

Olukord venelaste mõttemaailmas ja protestid
David Satter, kelle sulest ilmunud raamatud „Pimeduse Koidikul“ ja „Meeletu ajastu“ on tõlgitud ka eesti keelde, väidab oma verivärsket raamatut „It Was a Long Time Ago, and It Never Happened Anyway“ kommenteerides, et tänane Venemaa on ikka veel Nõukogudeaja needuse küüsis ja seda nii riiklikul tasandil kui ka inimeste peades. Tõelisteks muutusteks on vaja muutust inimeste peades – venelased peavad loobuma ajaloo taagast ning õppima väärtustama inimesi. Jah, nad võivad küll endast ja oma lähedastest hoolida, kuid väljaspool seda kitsast ringi on inimelu väärtus väike. Nii ei ole nende jaoks probleem, kui pantvangivõetud nende vabastamise operatsioonis surma saavad või noored sõdurid hukkuvad õppustel või patsient sureb arsti ebakompetentsuse tõttu või keegi võõras sooritab enesetapu.

Selline ükskõiksus tekkis juba tsaari ajal, kuid süvenes sovietiaja viljakates tingimustes ning pole kuskile kadunud korruptiivse-kapitalismi ajastul. Kas Venemaale on mõni mälestusmärk kommunismiohvritele? Ei ole. Kuid veelgi hullem, venemaal ei ole ka üleüldist hukkamõistu nomenklatuuri mõrtsukate vastu. See on võimaldanud tänasel režiimil tegeleda kõige muuga, kuid mitte üksikisiku õiguste ja vabaduste tagamisega.

Detsembri lõpus ilmunud Sattersi raamat puht ajalistel põhjustel ei saa vastata küsimusele, kas pärast valimisi toimunud ootamatud protestid Venemaa linnades on märgiks mingi muutuse toimumisele. Ühelt poolt need kontaktid, kes elavad Moskvas, kinnitavad, et tõesti on midagi muutunud. Teisalt on väheusutav, et see muutus on midagi jäävat ja fundamentaalselt. Parimal juhul on loodud võimalus selleks, et tõeline vaimne revolutsioon vähemalt mingi elanikkonna osa peades ja südametes võiks toimuda.

--
Mõni päev tagasi alustas liikumise Solidaarsus Peterburi osakond ühe-inimese meeleavaldusi valimisjaoskondade ees, milles nõutakse, et valimisvõltsimised korda saatnud võetakse vastutusele. Vene seadused nõuavad igasuguste meeleavalduste registreerimist, kus osaleb rohkem kui üks inimene. Seega, kordamööda ühe plakati all seismist ei saa ära keelata, isegi kui see toimub samaaegselt poolesajas Peterburi asukohas.

Seda saab pidada üheks järjekordseks piisaks rahva üleüldise väljaastumise karikasse. Olen ise käinud paaril korral vaatamas nn 31 paragrahvi meeleavaldustel, mis erilise tähelepanuta on toimunud paar aastat. Need igal 31. kuupäeval toimunud sanktsioneeritud väljaastumised viitasid vene põhiseaduse pügalale, mis peaks tagama kogunemisvabaduse (Citizens of the Russian Federation shall have the right to gather peacefully, without weapons, and to hold meetings, rallies, demonstrations, marches and pickets). Tõeliselt on hakanud inimesed kogunema – nii internetis kui ka tänavatel – alles nüüd.

Võib-olla on tõsi, et Venemaal toimuv ei ole midagi enneolematut. Pigem on see reegel, et hetkel, kui keskklass on saavutanud piisava majandusliku jõukuse, tekib neil vajadus poliitiliste vabaduste vastu. Mõnes mõttes kannatab Putin oma end poliitika edukuse pärast – hoolimata massilisest korruptsioonist ja võimu kuritarvitamistest on Venemaal tekkinud täiesti arvestatav ning ka arvestatavalt iseseisev keskklass, kelle põhimureks ei ole enam põhivajaduste rahuldamine ning nad ei tunne ka sõltuvussuhet riigiga.

Olukord vene võimuladvikus
4. detsembri valimistel sai Vene võimupartei (ja koos sellega muidugi peaminister Putin) alandava kaotuse osaliseks. Isegi massilise võltsimise tulemusena ei suutnud nad endale kirjutad üle 50% häältest ning ka see tulemus on 15% väiksem, kui 2007. aasta duuma valimistel.

Analüütikute hinnangul varem usuti Putini režiimi ja oldi valmis ohverdama isikuvabadused elatustaseme tõusu ja stabiilse arengu eest. Koos usu kadumisega Putini poolt garanteeritud majandusolukorra paranemisesse ning kesklassis kuuluvate sooviga saada ka poliitilisi vabadusi, tekkis paljudel soov muutuste järele. Kindlasti mõjus neile külma dušina 24. septembril Ühtse Venemaa Partei kongressil etendatud Putin-Medvedjevi kohavahetuse tsirkus. Teadmine, et suure tõenäosusega jätkab riik vähemalt 6 kui mitte 12 aastat Putini taktikepi juhitud orkestri kakofoonia all ei tundunud publikule enam meeldiv tulevikuperspektiiv.

Surkovi tagandamist Kremli peaideoloogi kohalt mugavale ase-peaministri positsioonile on kindlasti oluline muutus. Juhitud demokraatia mudel on ennast ammendanud, kuid peaideoloogi kohale istuv Volodini poliitika kohta on vastukäivaid hinnanguid. On neid, kes näevad temas pigem demokraatlikuma liini esindajat, kuid ka neid, pigem teavad teda kui kõva käe meetodite pooldajana- Aga keegi ei oska täpselt öelda et mis mees see on. Surkovi minek tähendab poliittehnoloogide minema minekut.

(Üks huvitav analüüs: Лапин, Николай. Социокультурные факторы российской стагнации и модернизации // Социологические исследования. 2011, но. 9, с. 3-18. Artiklis käsitletakse Venemaa stagnatsiooni ja moderniseerimise sotsiokultuurilisi tegureid, aluseks ülevenemaalise longituuduuringu „Venemaa elanikkonna väärtused ja huvid” tulemused. Kõige põhilisemad takistused riigi moderniseerimisel on: (1) innovatsiooni levikut takistavad institutsionaalsed barjäärid; (2) õigusrikkujate pidev taastootmine, õiguskorra üldine nõrkus; (3) regioonide nõrk juhitavus, regionaalsete ühenduste ja kogu ühiskonna omaalgatuslikkuse madal tase. Esitatakse Venemaa elanikkonna põhiväärtuste hierarhia.)

Presidendivalimised
Pole vist kahtlust, et presidendivalimised võidab Putin. Küll pole aga täit kindlust, kas ta võidab esimeses voorus 4. märtsil või saab mandaadi riiki järgmised kuus aastat juhtida teises voorus 18. märtsil. Kui detsembris poleks toimunud massilisi väljaastumisi, siis poleks vist kahtlust olnud. Aga nüüd peab võimul mitte üks hea vaid kaks halba valikut.

1. Võita 4. märtsil tähendab, et tuleb jälle valimisi võltsida. Uuringud näitavad Putini toetuseks 36-48% ning ausate valimiste korral poleks tema võit kaugeltki kindel. Aga võltsimine ei ole enam nii lihtne, nagu arvati enne 4. detsembri parlamendivalimisi. Efektiivse võltsimise koefitsient võrdub tegelikult saadud häälte arv liita elanikkonna taluvuse piir. Parlamendivalimiste võltsimistega ületati seda piiri ning nüüdseks ootab suurem osa elanikkonnast, et nendelt valimisi lihtsalt ära ei varastataks. Kui režiim teeb jälle „nagu alati“, on oodata veelgi suuremaid väljaastumisi .

2. Putin võib ju tahta mängida demokraatiat ja lasta valimistel minna teise vooru. Tõenäoliselt oleks tema vastaskandidaat kommunist Žuganov, kes ei ole demokraatlikumat Venemaad ihkavatele valijatele just tõsiseltvõetav alternatiiv. Putin võidaks teda kindlasti, kuid teise vooru minek tekitab mitmeid teisi määramatusi. Esiteks, Putini mitte võitmine esimeses voorus võib tekitada rahvas tõelise veendumuse, et muutused on võimalikud. Teiseks, periood 4-18 märts võib kujuneda segaduste ja ootamatuste ajajärguks, mille pikaajalisi tulemusi ei suuda Kreml kontrollida. Kolmandaks, kuidas saab Putin pälvida armastatud riigijuhi maine, kui teda isegi pooled valijad ei toeta. Neljandaks, ei ole üldsegi kindel, et teise vooru läheks kommunist ja mitte keegi teine, potentsiaalselt tõesti alternatiivi pakkuv kandidaat.

/Saates tutvustasime ka kandidaate, ei hakka seda infot siia enam lisama/

Posted by Silver Meikar

blog comments powered by Disqus