Silver Meikar: Kogunemisvabadus (peatükk kogumikust “Inimõigused Eestis 2011″)
(17. augustil kell 14-15:30 kohtus Tema Pühadus dalai-laama Tallinnas Vabaduse väljakul rahvaga. Hinnanguliselt 10 000 osalejaga kogunemist saab nimetada rahvarohkemaks meelsuskogunemiseks 2011. aastal Eestis. Foto: Otto de Voogd 2009 & 2011)
Kogunemisvabaduse ja koosolekute korraldamise teemal toimus Eestis 2011. aastal laiaulatuslik debatt, mille algatasid maailmas toimunud massilised rahvarahutused – alates diktatuuridevastasest ohvriterohkest araabia kevadest kuni, Euroopas majanduskriisist, ja Ameerika Ühendriikides üldisemalt kapitalismi- ja finantssektoriprobleemidest põhjustatud väljaastumisteni. Ka Eestis toimusid 2011. aastal mitmed väljaastumised, mis küll ei olnud eelnevatega võrreldavad ei mahult ega mõjult.
Põhiseadus annab kõigile õiguse rahumeelselt koguneda ja koosolekut pidada (§ 47). Avalike koosolekute korraldamine on reguleeritud olulises osas avaliku koosoleku seadusega,[1] mida 2011. aastal vastuvõetud halduskohtumenetluse seadustikuga[2] ebaolulisel määral muudeti. Riigikogu võttis 23. veebruaril vastu korrakaitseseaduse,[3] mis kehtima hakkamisel asendab praeguse avaliku koosoleku seaduse.[4]
Autor ei ole tuvastanud ühtegi 2011. aastal tehtud olulist kogunemisvabadust puudutavat kohtulahendit. Samuti ei olnud õiguskantsleril 2011. aastal ühtegi sisulist kogunemisvabadusega seotud menetlust. Talle esitati üks kõnealust valdkonda puudutav avaldus, aga seda ei võetud menetlusse. Avaldaja ei olnud rahul, kuna väljaanne „Õpetajate Leht“ ei avaldanud teavet õpetajate meeleavalduse korraldamisest.[5]
Seadusandlik areng
Riigikogu võttis 27. jaanuaril 2011 vastu uue halduskohtumenetluse seaduse, mille 30. peatükis „Muudatused teistes õigusaktidest“ täiendatakse ka avaliku koosoleku seaduse paragrahvi 141. 2012. aasta 1. jaanuaril kehtima hakanud uus redaktsioon näeb ette, et „kaebused avaliku koosoleku teate registreerimata jätmise või avaliku koosoleku läbiviimise keelamise kohta vaatab halduskohus läbi lihtmenetluses kaebuse esitamise päeval või selle esitamisele järgneval tööpäeval.“ Seda võib autori hinnangul pidada mõistlikuks muudatuseks, sest võimaldab kiiremini tühistada koosoleku läbiviimist keelava otsuse.
23. veebruaril võttis Riigikogu vastu alates 2007. aastast menetluses olnud korrakaitseseaduse, mis asendab kehtima hakkamisel avaliku koosoleku seadusega kehtestatud regulatsiooni. Selleks, et uus korrakaitseseadus kehtima hakkaks, peab Riigikogu vastu võtma rakendusseaduse, mida 2011. aastal veel tehtud ei olnud. Sellepärast on antud hetkel võimatu prognoosida, kas, millisel kujul ja millal uus avalikke kogunemisi reguleeriv kord kehtima hakkab. Võrreldes kehtivat regulatsiooni korrakaitseseaduses sätestatuga, toon välja vaid ühe olulise muudatuse, mis autori hinnangul mõjutab koosolekuvabadust negatiivselt.
Avalikke kogunemisi reguleerib korrakaitseseaduse 2. jagu. Paragrahvis 67 on sätestatud koosolekupidamisest teavitamise kord:
§ 67. Eelnev teatamine koosoleku pidamisest
(1) Koosoleku pidamisest, mis nõuab liikluse ümberkorraldamist või mida on kavas pidada väljaspool hoonet või kogunemise läbiviimiseks ette nähtud rajatist ja mille pidamiseks on kavas:
1) püstitada telk, lava, tribüün või muu suuremõõtmeline konstruktsioon või
2) kasutada heli- või valgustusseadmeid, teatab koosoleku korraldaja hiljemalt neli tööpäeva, kuid mitte varem kui kolm kuud enne koosoleku pidamise päeva koosoleku pidamise koha politseiprefektuurile.
(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud koosolekut on kavas pidada mitme politseiprefektuuri territooriumil, esitatakse teade vähemalt ühele neist politseiprefektuuridest.
(3) Iseeneslikult kogunenud koosolekust (spontaankoosolek) ei ole vaja eelnevalt teatada.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud koosolekust, millest ei ole selle kiireloomulise pidamise vajaduse tõttu võimalik ette teatada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul, tuleb teatada viivitamata pärast koosoleku pidamise vajaduse tekkimist.
Kehtiv avaliku koosoleku seaduse paragrahv 7 sätestab:
§ 7. Eelneva teatamise kohustus
(1) Avaliku koosoleku pidamise kohta, mis nõuab
1) liikluse ümberkorraldamist;
2) telgi, lava, tribüüni või muu suuremõõtmelise konstruktsiooni püstitamist või
3) heli- või valgustusseadmete kasutamist,
esitab koosoleku korraldaja hiljemalt neli tööpäeva, kuid mitte varem kui kolm kuud enne koosoleku pidamise päeva käesoleva seaduse §-s 8 nimetatud teate:
1) valla- või linnavalitsusele, mille haldusterritooriumil kavatsetakse avalik koosolek korraldada;
2) maavalitsusele, kui avalik koosolek kavatsetakse korraldada selle maakonna mitme valla või linna haldusterritooriumil;
3) Vabariigi Valitsusele, kui avalik koosolek kavatsetakse korraldada mitme maakonna haldusterritooriumil.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata koosoleku kohta peab korraldaja vähemalt kaks tundi enne selle läbiviimise algust esitama käesoleva seaduse §-s 8 sätestatud teate politseile sidevahendi kaudu või vahetult.
Korrakaitseseadusest on välja jäänud võimalus korraldada kahe tunnise etteteatamisega avalikke kogunemisi, kuid lubatakse iseeneslikult kogunenud koosolekuid. Eelnõu seletuskirjas selgitatakse:
Selle normi eesmärk on luua võimalus ka spontaansete, organiseerimata avalike koosolekute legaalseks läbiviimiseks, isegi kui kogunemine oma liikumist takistavalt olemuselt seaduse järgi nõuaks etteteatamist. Spontaanse avaliku koosoleku võimalus on otseselt seotud ühiskonna demokraatliku alusega. Kuna spontaanne avalik koosolek on tekkinud iseeneslikult ja kiire vastusena aktuaalsele ühiskondlikule probleemile, ei ole sellisel koosolekul organisatsiooni ega sellest tulenevalt ka korraldajat, kes saaks kogunemisest ette teatada. Spontaanselt tekkinud avalikku koosolekut tuleb eristada avalikust koosolekust, mille korraldamise vajadus kerkis lihtsalt esile kiireloomuliselt, sellisel juhul ei ole tegemist iseeneslikult tekkinud koosolekuga, vaid lõikes 3 käsitletud juhtumiga. Spontaanselt saab toimuda ainult avalik koosolek, avaliku ürituse toimumisest tuleb liikluskorralduse häirimise korral ette teatada igal juhul.
Spontaankoosolekuna võib mõista näiteks rallisõitja Michael Parki hukkumise järel Tallinnas sisuliselt organiseerimatult kujunenud mälestusmiitingut.[6]
Spontaankoosolek on Eesti õigussüsteemis uus mõiste, mida ei saa arusaadavatel põhjustel sisustada kohtulahenditega. Seletuskirjas kirjeldatakse spontaankoosolekut kui iseeneslikult, kiire vastusena aktuaalsele probleemile ja sisuliselt organiseerimatult kujunenud miitingut. Suur osa avalikest koosolekutest lepitakse kokku sotsiaalvõrgustike vahendusel[7] ning puudub selge arusaam, kas selliselt kogunenud meeleavaldusi saab lugeda spontaankoosolekuteks.
Autor on seisukohal, et 2008. aastal vastu võetud avaliku koosoleku seaduse muudatus, millega lubati väikesemahulisi koosolekuid korraldada kahetunnised etteteavitamisega on oluliselt selgem ning tagab paremini inimeste põhivabaduste kaitse. Autor peab oluliseks, et korrakaitseseaduse rakendussätete menetlemisel kaaluks Riigikogu seaduse paragrahvi 66 täiendamist ühe lõikega
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata koosoleku kohta peab korraldaja vähemalt kaks tundi enne selle läbiviimise algust esitama käesoleva seaduse §-s 68 sätestatud teate politseile e-posti teel või vahetult.
Toimunud avalikud koosolekud ja meelsusüritused
Politsei avaliku andmebaasi[8] järgi tuvastas autor, et 2011. aastal registreeris politsei üle Eesti 169 avalikku koosolekut. Sellest ei ole võimalik teha järeldusi kodanike aktiivsuse kohta järgnevatel põhjustel:
- Olulise osa politsei poolt registreeritud avalikest koosolekutest moodustasid erakondade erinevad valimisaktsioonid või jumalasõna kuulutamised. Meelsuse näitamiseks, tähtpäeva tähistamiseks või toetusallkirjade kogumiseks korraldatud üritusteks võib autori hinnangul pidada maksimaalselt 69 registrisse kantud koosolekut. Mitmed neist olid seotud konkreetse kuupäevaga (näiteks Tartu Rahu aastapäevaga) või teemaga (näiteks erinevad ametiühingute väljaastumised) ning ka korraldajate ring kattus, millest võib teha järelduse, et kodanike ja kodanikeliikumiste aktiivsus avalike koosolekute korraldamisel oli siiski väike.
- Politsei avalik andmebaas ei kattu olulisel määral Tallinna linna registreeritud avalike koosolekute andmebaasiga.[9] Eesti kõige suurema omavalitsusüksuse andmebaasist ei leia mitmeid politsei andmebaasis olevaid üritusi. Kuid üritusi, mis on kirjas Tallinna linna registreeritud avalike koosolekute andmebaasis aga mitte politsei andmebaasis, on rohkem. Kõigi kohalike omavalitsuste avalike koosolekute registrite võrdlemine ei ole antud analüüsi koostamisel võimalik.
- Politsei andmebaas ei kajasta seaduses kehtestatud korras üritustena registreeritud meelsusavaldusi. 2011. aasta suurimaks meelsusavalduseks võib pidada tuhandeid inimesi 17. augustil Vabaduse väljakule toonud dalai-laama avalik esinemine, mille korraldamise kohta leiab viite vaid Tallinna avalike ürituste andmebaasist.[10]
Ilma avaliku, töödeldava ja tsentraalse avalike koosolekute ja ürituste andmebaasita ei ole võimalik teha statistikat ega kvantitatiivseid uuringuid, mis aitaksid analüüsida kodanike aktiivsust, tuua välja olulisemad meeleavalduste teemasid ning uurida trende.
Autor on seisukohal, et riik peab open data[11] põhimõtete järgi looma keskse ja avaliku avalike ürituste ja koosolekute andmebaasi.
Avalikud arutelud ja trendid
Usaldusväärse avalike koosolekute andmebaasi puudumine ei võimalda teha objektiivset analüüsi 2011 . aastal toimunud meelsusavaldustest. Järgnevalt pakub autor valiku meedias kajastust leidnud meeleavaldustest ning annab subjektiivse hinnangu kogunemisvabaduse kasutamisele Eestis.
Ajakiri Time valis 2011. aasta persooniks meeleavaldaja,[12] põhjendades valikut maailmas toimunud ulatuslike avalike väljaastumistega. Tuneesiast alguse saanud massimeeleavaldused levisid pea igasse araabia riiki ning tõid kaasa valitsevate režiimide kukkumise Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas ning ulatuslikke reforme mitmes teises riigis. Mitmes Euroopa riigis algasid massilised eelarvekärpimiste ja sotsiaalgarantiide vähendamise vastased meeleavaldused. Aasta teises pooles New Yorgist alguse saanud Occupy Wall Street protestiliikumine levis üle Ameerika Ühendriikide ning leidis järgijaid kõikjal maailmas.
Eesti jäi suuresti nendest kolmest voolust puutumata. Ülemaailmse Occupy Wall Streeti protestipäevaks 15. oktoobriks registreeriti avalik koosolek ka Eestis,[13] kuid Rahvusringhäälingu andmetel võttis Tallinnas lühimiitingust osa paarsada ja Tartus kümmekond inimest.[14] Võrdluseks olid sellest suurema osavõtjaskonnaga näiteks 10. aprillil toimunud „Usun Andrus Veerpalu“ kogunemised Tartus, Otepääl ja Tallinnas.[15] Viimasel juhul on oluline märkida, et kuigi dopinguskandaali sattunud Eesti suusataja Andrus Veerpalu toetusmeeleavaldused ei olnud registreeritud, ei ajanud politsei neid laiali ega karistanud nende korraldajaid.
Kogunemisvabaduse tagamine ega ka avalik kord ei sattunud ohtu poliitiliselt tundlikel teemadel toimunud kogunemistel, nagu näiteks 2007. aasta pronksiöö mälestuspiketil 27. aprillil,[16], koolireformi vastu toimunud kogunemisel 5. novembril[17] või miniaktsioonil ausate valimiste toetuseks Venemaal[18].
Eesti ametiühingud korraldasid mõned rahumeelsed ja väikese osalejaskonnaga avalikud kogunemised, kuid mitte ühtegi olulist streiki. Eesti on kõige väiksema ametiühingu liikmetega riik Euroopas ning liikmete vähenemistrend jätkub.[19] Tartu Ülikooli majandusdoktor Epp Kallaste põhjendab eesti elanike vähest kuulumist ametiühingutesse järgnevalt: „... individualistlikult või kollektivistlikult suhtutakse oma töötingimustesse ja -tasusse ning võimalustesse nende üle läbirääkimisi pidada“.[20] Samas artiklis ennustab ta, et kui streigi toimumise eeltingimused on täidetud, siis streigivad ka eestlased.
2011. aasta kõige rahvarohkemaks meeleavalduseks Eestis saab pidada Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gyatso esinemist tuhandetele inimestele 17. augustil Vabaduse väljakul Tallinnas.[21] Lisaks sellele korraldati dalai-laama visiidiga seoses juulist kuni septembrini kümneid rahumeelseid meelsuskogunemisi kõikjal Eestis, millest osa kandsid eesmärki teadvustada avalikkust Hiina Rahvavabariigi poolt korda saadetud inimõiguste rikkumistest ning tiibetlaste olukorrast.[22]
25. oktoobril toimus Riigikogu ees õpetajatele kõrgemat palka nõudev meeleavaldus, milles osales üle 1500 inimese.[23] Kuu aega varem, 19. septembril toimunud samasisulisel meeleavaldusel oli kohal kümme korda vähem inimesi,[24] mis taaskord tekitas avaliku arutelu teemal: miks eestlased ei julge, oska või ei taha avalikult meelt avaldada. Oktoobris toimunud kogunemise järel kirjutas ajakirjanik Anneli Ammas: „Ikka imestatakse, et eestlane on nii kannatlik ega avalda oma meelt, kui valitsejatega rahul pole. Nüüd siis oli lõpuks tõeline meeleavaldus, millist isegi rasketel masuaegadel Toompeal näha ei saanud.“[25]
2011. aastal toimusid ka mitmed kogukonnameeleavaldused, mille abil sooviti peatada mõne kaevanduse rajamine, saada rahalist toetust tee-ehitusele või nõuda mõne kohaliku tasandi otsuse tühistamist. Eraldi väärib äramärkimist Pühajärve põhikooli lastevanemate kogukond[26] Otepää vallas, mis suutis ühiselt tegutsedes ja 24. märtsil toimunud meeleavaldusega sundida vallavalitsust tühistama kooli esimese klassi mitteavamise otsust.[27] Kui sügisel otsustas vallavalitsus ootamatult kooli sulgeda, korraldas kogukond taaskord meeleavalduse[28] ja kaebas ka valla otsuse kohtusse.[29]
Autori hinnangul on vara öelda, kas eestlaste soov oma meelsuse näitamiseks avalikel meeleavaldustel osaleda ehk kogunemisvabadust rohkem kasutada, on kasvutrendis. Küll aga leidis tema hinnangul 2011. aastal taaskord kinnitust väide, et inimesed on valmis oma seisukoha avaldamiseks kasutama internetipetitsioone ja sotsiaalmeedia võrgustikke. Andrus Veerpalu toetuseks loodud Facebooki lehega liitus üle 60 000, lehega „Õpetajale vääriline palk“ üle 10 000 inimese.
Kogunemisvabaduse tagamiseks on autori arvates veelgi olulisem arvestada üha kasvava trendiga, mis näitab, et avalikud koosolekud lepitakse kokku internetipõhiste suhtlusvõrgustike teel. ÜRO inimõiguste nõukogu eriraportöör Frank La Rue kirjutab 2011. aasta 16. mail esitatud raportis, „… Seega, toimides katalüsaatorina inimeste arvamus- ja sõnavabaduse teostamisel, võimaldab internet teostada ka mitmeid teisi inimõigusi.“[30]
Autor leiab, et iga inimõigusi austava riigi ülesandeks on tagada mõistliku tasu eest ligipääs internetile kogu riigi territooriumil. Selleks, et tagada koosoleku- ja sõnavabadus, tuleb riikidel tagada, et inimestele ei seataks takistusi ega piiranguid internetist info saamisel, interneti teel arvamuse edastamisel ja interneti abil suhtlusvõrgustike loomisel.
Soovitused:
- Täpsustada uut avalike koosolekute regulatsiooni. Hetkel on sisustamata termin „spontaankoosolek“, mida ei saa arusaadavatel põhjustel sisustada kohtulahenditega.
- Täiendada uue korrakaitseseaduse avalikke koosolekuid puudutavaid lõikega, mis sätestab kahetunnise etteteatamisajaga koosoleku, mis on võimaldatud hetkel veel kehtiva regulatsiooniga.
- Luua open data põhimõtete järgi keskne ja avalik avalike ürituste ja koosolekute andmebaas, mis võimaldaks teha objektiivset analüüsi korraldatud meelsusavaldustest.
[1] RT I 1997, 30, 472 ... RT I, 23.02.2011, 6.
[2] Halduskohtumenetluse seadustik. RT I, 23.02.2011, 3.
[3] RT I, 22.03.2011, 4.
[4] Täpsemalt alapeatükis „Seadusandlikud arengud“.
[5] Allikas: üleskirjutis eravestlusest Õiguskantsleri Kantselei direktori Alo Heinsaluga.
[6] Korrakaitseseaduse eelnõu seletuskiri. Riigikogu 16.05.2007. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.riigikogu.ee/?page=pub_file&op=emsplain&content_type=application/msword&u=20120205165151&file_id=282535&file_name=korrakseletuskiri%20%20(49).doc&file_size=639488&mnsensk=49+SE&etapp=16.05.2007&fd=13.04.2011.
[7] Koosolekuvabaduse uutest väljakutsetest infoajastul kirjutab autor alapeatükis „Avalikud arutelud ja trendid“.
[8] Politsei- ja Piirivalveamet (2012). Politseis registreeritud avalikud koosolekud. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.politsei.ee/et/organisatsioon/avalik-teave/politseis-registreeritud-avalikud-koosolekud.dot.
[9] Tallinna linnas registreeritud koosolekute andmebaas. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.tallinn.ee/est/avalikud_yritused?filter_otsing_avalik_yritus_fraas=&tyhi_main_otsing=1&tyyp=avalik_yritus&laiendatud_otsing=1&filter_otsing_avalik_yritus_kuupaev=koik&_alates=&_kuni=&filter_otsing_avalik_yritus_kuupaev_alates=01.01.2011&filter_otsing_avalik_yritus_kuupaev_kuni=01.01.2012&filter_otsing_avalik_yritus_vorm=3&filter_otsing_avalik_yritus_korraldaja=&filter_otsing_avalik_yritus_valista_fraas=.
[10] Avalikud üritused. Dalai-laama avalik esinemine. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.tallinn.ee/est/avalikud_yritused?id=3289&vorm_id=1.
[11] Open data on praktika, mille puhul tehakse kättesaadavaks info kõigile ilma ligipääsu, patentide ja autoriõiguse piiranguteta. Eelkõige mõeldakse open data all valitsuste ja teadusasutuste andmete avamist. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.opendata.ee/mis-on-open-data/.
[12] TIME’s Person of the year 2011 [Ajakirja TIME aasta inimene]. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.time.com/time/person-of-the-year/2011/.
[13] Tallinna avalike koosolekute andmebaas. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.tallinn.ee/est/avalikud_yritused?id=1444&vorm_id=3.
[14] Koit, Riina; Rajalo, Priit (2011). „Tallinnas avaldas meelt paarsada, Tartus kümmekond inimest“. ERRi uudised. Arvutivõrgus kättesaadav: http://uudised.err.ee/index.php?06236817.
[15] Pahv, Peep (2011). „Veerpalu dopingulugu - teadlased mõtlevad, inimesed piketeerivad“. Postimees. Arvutivõrgus kättesaadav: http://sport.postimees.ee/417120/veerpalu-dopingulugu-teadlased-motlevad-inimesed-piketeerivad/.
[16] Loonet, Teelemari (2011). „Galerii: pronksöö mälestuspikett D-terminali juures“. Postimees. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.tallinnapostimees.ee/425884/galerii-pronksoo-malestuspikett-d-terminali-juures/.
[17] Rudi, Hanneli (2011). „Sadakond inimest protesteeris eestikeelse hariduse vastu“. Postimees. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/623822/sadakond-inimest-protesteeris-eestikeelse-hariduse-vastu/.
[18] Postimees (2011). „Tallinnas toimus miniaktsioon ausate valimiste toetuseks Venemaal“. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/664534/tallinnas-toimus-miniaktsioon-ausate-valimiste-toetuseks-venemaal/.
[19] Salu, Mikk (2011). „Kas Eesti ametiühinguid saab veel päästa?“ Postimees. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/598390/kas-eesti-ametiuhinguid-saab-veel-paasta/.
[20] Aavik, Marti (2012). „Epp Kallaste: kui põhitingimused on täidetud, streigivad ka eestlased“. Postimees. Arvutivõrgus kättesaadav: http://arvamus.postimees.ee/720218/epp-kallaste-kui-pohitingimused-on-taidetud-streigivad-ka-eestlased/.
[21] Dalai-laama kõne Vabaduse väljakul. Dalai-lama visiidi kuu ametlik koduleht. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.dalailama.ee/2011/08/17/dalai-laama-kone-vabaduse-valjakul/.
[22] Dalai-laama visiidi kuu kava. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.dalailama.ee/events/kava/.
[23] Tooming, Urmas; Teder, Merike (2011).“Õpetajate miiting lõppes riigikogu „vallutamisega““. Postimees. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.postimees.ee/609952/opetajate-miiting-loppes-riigikogu-vallutamisega/.
[24] Delfi (2011). „Õpetajad nõudsid raadiomaja ees kõrgemat palka“. Eesti Päevaleht. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.epl.ee/news/online/opetajad-noudsid-raadiomaja-ees-korgemat-palka.d?id=58082090.
[25] Ammas, Anneli (2011). „Protestiv suunanäitaja“. Postimees. Arvutivõrgus kättesaadav: http://arvamus.postimees.ee/615182/protestiv-suunanaitaja/.
[26] Pühajärve Põhikooli sõbrad. Arvutivõrgus kättesaadav: http://puhajarve.blogspot.com/.
[27] Kanal 2 (2011). Pühajärve kooli sulgemise katse kukkus läbi. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.reporter.ee/2011/03/24/puhajarve-kooli-sulgemise-katse-kukkus-labi/.
[28] Kond, Ragnar (2011). „Pühajärve põhikool suletakse rahva vastuseisust hoolimata“. Eesti Rahvusringhäälingu uudised. Arvutivõrgus kättesaadav: http://uudised.err.ee/?06239639.
[29] Väikenurm, Marge (2011). „Endine õiguskantsler esindab kohtus Pühajärve kooli lastevanemaid“. Valgamaalane. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.valgamaalane.ee/681210/endine-oiguskantsler-esindab-kohtus-puhajarve-kooli-lastevanemaid/.
[30] ÜRO Peaassamblee (2011). Report of the Special Rapporteur on the promotion and protection of the right to freedom of opinion and expression, Frank La Rue. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www2.ohchr.org/english/bodies/hrcouncil/docs/17session/A.HRC.17.27_en.pdf.
(Inimõiguste Keskuse koostatud artiklite kogumik "Inimõigused Eestis 2011")
Poliitikahuviliste kool: sildistamine
(Autorid: Daniel Vaarik, Silver Meikar, Raul Rebane. Artikkel ilmus 21. aprillil Memokraatis ja Postimehes)
Alustame oma poliitikahuviliste kooli ühest petlikult lihtsast võttest või õieti tervest kogumikust võtetest, mida võib kirjeldada sõnaga “sildistamine”. Sildistamise eesmärk on näidata kedagi halvemas või paremas valguses seoste abil, mis tegelikult ei ole vaidlusküsimuses tähtsad.
Ühes veebruarikuises telesaates kurtis kultuuriminister Rein Lang, et “mingisugune proletaarne lumpen surub oma keelekasutusega asjaliku arutelu maha”. Ei tea, kas kultuuriminister sel hetkel mõistis oma sõnade irooniat, kuid tema sõnakasutus oli kõike muud kui asjalikku arutelu soodustav. Lugeja silme ette võis lausa tekkida ettekujutus viisakatest, kuid natuke keerulises keeles rääkivatest inimestest, kes ei lase ministril ennast rahulikult sõimata.
See ettekujutus kadus siiski varsti, sest pärast sellise avalduse sündi ei jäänud vaidluse ilmne vastaspoolgi võlgu ning Keskerakonnale lähedal seisev teleprodutsent Toomas Lepp teatas, et selliseid väljendeid nagu “lumpen” ja “proletariaat” saavad kasutada vaid marksismi õppinud inimesed. Ilmselt oli siin tegemist viitega Langi nõukogudeaegsele haridusele, mitte tänapäevastele neomarksistidele.
Siin jõuamegi oma teemani. Nii Rein Lang kui Toomas Lepp tegelesid omavahelises sõnavahetuses sildistamisega. Peamine probleem seoses sildistamisega poliitikas ja riigivalitsemises on, et selle varjus sünnivad otsused, liiguvad rahasummad, kujunevad inimsaatused ning seda kõike ilma niinimetatud asjaliku aruteluta.
Üks viimatisi näiteid sellest, et sildistamine mõjutab meid ümbritsevat lausa füüsiliselt, on vaidlus kunstiakadeemia hoone ehitamise teemal, kus eelarvamused on olnud suureks takistuseks nii faktipõhiste asjaolude arutamisel kui ka kunstihariduse tuleviku lahtimõtestamisel.
Haridusministril on reaalteaduslik taust ja kunstiinimestel loometaust ning kahjuks on selle pinnalt tekkinud sildid, mis saadavad kogu arutelu. Näib, et pooled ei leia iialgi ühist keelt. Kuid kas füüsik ei mõista siis kunagi kunsti? Või kas kunstiinimene ei suuda siis kunagi raha lugeda? Selliste kategooriliste kahtlustuste ümberlükkamiseks piisaks vist sellest, kui mõelda, et Eesti armastatuimate näitekirjanike hulka kuulub füüsik Madis Kõiv.
Asi pole isegi selles, kas Jaak Aaviksoo tegelikult mõistab kunstiinimeste vajadusi või kas Signe Kivi oskab tegelikult raha lugeda, vaid asi on selles, et isegi siis, kui nad vastavad neile negatiivsetele ootustele ning käituvad “tüüpilistena”, on tõe huvides, et nendele järeldustele jõutaks kuidagi teisiti kui suvaliste ja lahmivate üldistuste kaudu.
Üks Eesti viimaste aastakümnete hullemaid silte ongi küljes kunstnikel, keda on nii mõnigi kord nimetatud purkisittujateks. Silt ise viitab kakskümmend aastat tagasi Jaan Toomiku eksponeeritud installatsioonile, kuid samas annab ka üldistuse kaudu mõista, et kunstnike argumendid ei ole tõsiseltvõetavad, sest nad tegelevad šokeerivate ja tavainimesele mõistetamatute teemadega.
Purkisittumise näide mängib liialdusel ja valikulisel tõendite otsimisel, sest olgugi et kõik kunstnikud ei kasuta samu materjale ning ka Toomik ise ei tee seda enam, on sildistajate lemmikuks ikkagi see ammune lugu.
Sildistamine võib toimuda ka niimoodi, et inimesed jagatakse mingitesse kategooriatesse, millel on suunavad nimetused. Näiteks soovitas majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts hiljuti Tallinna Tehnikaülikoolil sulgeda “pehmeid” erialasid ning andis mõista, et selle alla kuulub ka ülikooli Avaliku Halduse Instituut. Erialade jagamine “pehmeteks” ja “kõvadeks” on üsna levinud ning sellele ei vaadata alati viltu, kuid kõnealuses kontekstis jääb pehme kõvale alla. Samal ajal võinuks instituut vastata ministrile, et üks maailmatasemel “kõvemaid” Eestiga seotud teadlasi Carlota Perez õpetab just selles instituudis.
Kas pehme pluss kõva võrdub hariduses poolkõva? Selle tehte pealt näeme, kuidas kasutatud kujund jookseb ummikusse, sest vastata pole võimalik teisiti, kui ainult sildist loobudes ning asja sisusse süvenedes.
Peenem sildistamine kategooriate abil võib aga toimuda väliselt eriti süütul kujul. Näiteks lause “Toimub vaadete võitlus inimene inimese vastu, inimene ajakirjaniku vastu” ei tundugi esimesel hetkel väga imelik. Samas on selle lausega ju öeldud, et ajakirjanik pole inimene…
Siiski ei väljendu sildistamine alati vastase otseses madaldamises, seda võib teha ka näiteks kiites. Jätame praegu kõrvale olukorrad, kus tõesti kedagi ülistada tahetakse, ning vaatame, kuidas vastast kiites võib tema argumente mõttetuks muuta. Näiteks võib kellegi kohta ütelda, et ta on suurepärane noorpoliitik, kuid pangem tähele, et sellise kiituse varjus rõhutatakse ka kirjeldatud isiku juunioripositsiooni.
Näiteks keskerakondlane Kalle Klandorf nimetas hiljuti Keskerakonna fraktsiooni esinaist Kadri Simsonit lojaalseks ning kirjutas: “Simson on tark poliitik ja Savisaare hea õpilane.” Olles korraga kiitev, on Klandorf ka patroniseeriv, õpilase-mentori kujundi sissetoomine võimaldab lisaks tiibade kärpimisele süüdistada Kadri Simsonit “isa” reetmises, juhul kui ta peaks mingil põhjusel hakkama Keskerakonnast eemalduma. Jääb vaid küsida, miks sellist varjatud kujul vaenulikku avaldust oli tarvis praegu teha. Igatahes üritas Keskerakond hiljuti juuniori silti kleepida ka Rainer Vakrale määrates talle “mentoriks” Kalev Kallo.
Üks sildistamise alamtehnikaid, nimetagem seda “karu kallistuseks”, on oponendi enda embusesse haaramine ning tema ohjeldamatu tunnustamine. Reformierakond rõhutab pingete tekkides pidevalt, et koostöö IRLiga on konstruktiivsem ja läbisaamine parem kui kunagi varem. Selle eesmärk on muuta toetust kaotavale IRLile raskeks kritiseerida koalitsioonipartnerit. Viimati tegi seda 11. aprilli saates “Foorum” Taavi Rõivas Reformierakonnast.
Samuti võib inimest nimetada mõne positiivse kõlaga sõnaga, nagu “idealist”, mis ütleb, et inimese kavatsused võivad ju olla head, kuid neist pole midagi kasu, või veel hullem – need võivad osutuda isegi hukatuslikuks, sest idealistid, teadagi, ei mõista, kuidas asjad käivad. Idealistidele võivad vastanduda inimesed, kes teavad, kuidas asjad “reaalses maailmas” käivad, ning sellega öeldakse ära, et kellelgi on justkui reaalsuse monopol.
Nimetades aga kedagi mingi ala tipuks, on lihtne edasi tõestada, et küllap ta teab küll oma asja hästi, kuid vaevalt oskab ta rääkida kaasa muudel teemadel. Sellistel puhkudel rõhutatakse võimalikult tihti sildistatava eriala. Näiteks “ärimees”, “rahandusministeeriumi ametnik”, “kultuuritegelane”, “sotsiaalteadlane” – kõik need sõnad võivad teatud tonaalsuse ja rõhuasetusega alla joonida selle, et sildistatav isik on liialt oma erialas kinni ega suuda näha laia pilti. Seega on soovitatav jälgida, kuidas tekstis nimetatakse teisi osalisi – kui ühtede puhul on rõhutatult esile toodud amet ning teiste puhul seda ei mainita, siis võib olla tegemist katsega sildistada.
Labasem, kuid siiski aeg-ajalt kasutusel olev sildistamine ametinimetuse abil käib nii, et ametile lisatakse ka mingi ilutsev tiitel. “Lugupeetud arhitekt” rõhutab ametikohta, samuti nagu teeb seda “ametnikuhärra”. Jälle tasub tähelepanu pöörata sellele, et sõnades “lugupeetud ametnik” või “härra” pole ju midagi halba, kuid just sellises kombinatsioonis jääb sildistatavast mulje kui kellestki, kes pole “tegeliku eluga kursis”.
Kuidas sildistamisest pääseda?
Esimene samm on teha hästi ära oma kodutöö ning esitada nii veenvaid fakte, et neid on sunnitud tunnistama kõik osalised. Kuid mitte kõik arutelud ei keerle faktide ümber. On olemas keerulistel moraalsetel teemadel arutelusid, mille puhul ei piisa faktidest, vaid tuleb kokku tulla ning võrrelda arusaamu, visioone. Kuid selliselgi puhul tuleb kasuks kodutöö nii inimeste arvamuse ärakuulamise kujul kui enese harimisel selle kohta, mida sel teemal on juba varem öeldud. Üheks sildistamise põhjuseks ongi muuseas mugavus, sest selle asemel et teha kodutööd, on lihtsam kasutada klišeesid.
Järgmine samm on defineerida täpselt probleemi olemus ning viidata iga kord sellele, kui vaidluse käigus fookusest kõrvale kaldutakse. See eeldab muidugi taas ettevalmistust ja soovitavalt isegi vaidluse-eelset kokkulepet, mille üle ikkagi täpselt vaidlema hakatakse. Näiteks valgub jutt paratamatult laiali, kui hakata otse-eetris arutlema sellisel suurel teemal nagu “Kuhu lähed, Eesti meditsiinisüsteem?”. Lihtsamalt saab arutleda küsimuse üle “Kas Eestis on liiga palju haiglaid?”.
Veel üks nõuanne: jääda rahulikuks ning mitte minna emotsioonidega kaasa, sest see tähendabki selle poole võitu, kes ei soovi asjalikku arutelu.
Lõpuks jõuame ka probleemini, et Eestis pole piisavalt heade oskustega inimesi, kes suudaksid ja tahaksid arutelusid juhtida. Lihtsalt sõnaandjana arutlejate keskel istuvatest kuulsustest ei piisa. Heade moderaatorite tulek nii ajakirjandusse kui ka poliitikasse aitaks tublisti parandada ühiskondlike arutelude kvaliteeti.
Tänane kodune ülesanne: leidke viimase nädala uudistest vähemalt kolm näidet selle kohta, kuidas argumentatsioonis on kasutatud sildistamist ning kirjutage neist selle artikli kommentaariumi.
Poliitikahuviliste kool ilmub iga nädal Memokraadis ja ajalehes Postimees. Projekti käigus analüüsivad mitme eriala asjatundjad aktuaalseid poliitilisi sõnumeid ning annavad nõu, kuidas neid saaks paremini koostada ja mõista.
Interneti balkaniseerumine
Interneti reguleerimise taotlused kajastavad püüdu säilitada rahvusriigi traditsioonilisi võimustruktuure.
Küberturvalisuse, terrorismivastase võitluse ja tõe kehtestamise loosungite taga paistab rangema interneti reguleerimise tegelik eesmärk – taastada modernsele riigile omane võim ja mõju. Paradoksaalselt peidab sõnavabaduse globaalne infomeri rohkem ohtlikke karisid mitte niivõrd nende riikide jaoks, keda piltlikult surnupealuu tähisega kirjeldada võiks, kui just demokraatia lippude all seilavate riikidele.
Et rääkida ohust, mida internetivabadus demokraatlike riikide jaoks tähendada võib, tuleb kõigepealt vaadata üle modernse riigi üldised tunnused, millele on globaliseerumine esitanud väljakutse. Edasi tuleb heita pilk sõnavabaduse olukorrale internetis ja küsida, kes on juhul, kui internet on vaba valitsuse kontrollist, see, kelle käes on võim internetti kontrollida, ning milliseid ohte see rahvusriikide jaoks tähendab. Ning viimaks ei saa mööda küsimusest, kas rahvusriigi jaoks on ülepea võimalik tagada samal ajal nii sõnavabaduse kui ka vaba interneti kooseksisteerimine.
Jättes kõrvale Kreeka polised ja Rooma res publica, saame rääkida riigi abstraktse mõiste tekkest 14.-15. sajandi Euroopas. Riigiaparaat kujunes välja absolutismiajal 16.–18. sajandil ja rahvusriiklus 19.–20. sajandil. Oluliseks verstapostiks on 1648. aastal sõlmitud Vestfaali rahuleping, mida peetakse modernse riikluse alguseks.
Riigi tunnused said rahvusvahelise õiguse osaks Uruguays 26. detsembril 1933. aastal vastu võetud Montevideo riikide õiguste ja kohustuste konventsiooniga. Selle järgi peaks riik omama järgmisi tunnuseid: 1) alaline elanikkond, 2) määratud territoorium, 3) valitsus ning 4) võime astuda suhetesse teiste riikidega. Kui esimese kolme tunnuse järgi defineeris riigi juba 1900. aastal Saksa-Austria õigusteadlane Georg Jelline, siis neljandat tunnust peetakse sageli üheks valitsuse kohustuseks.
“Me teame ajaloole tagasi vaadates, et modernne riik saavutas oma kõrgaja 20. sajandi keskpaigaks, kuid meil on oluliselt vähem kindlust öelda, kuhu riikide muutumise protsess meid viib. Seda seetõttu, et see protsess on leidnud aset vaid mõne dekaadi jooksul ning on siiani kujunemisjärgus,”1 kirjutas Taani politoloog Georg Sørensen. Arvamusi, kui palju globaliseerumine on modernseid riike mõjutanud ning kuhu see võib välja viia, on seinast seina – alates nendest, mis kuulutavad juba postmodernsete riikide ajastut kuni näiteks Harvardi ülikooli professori Dani Rodriku arvamuseni, kes leiab, et meie ajastu ühel alusmüüdil, nagu oleks globaliseeruv maailm rahvusriigi idee kehtetuks muutnud, on – nagu enamikul müütidel – tegelikkusega üsna vähe pistmist.2
Toetan seisukohta, et üleilmastumise protsessi tulemusena on valitsustele konkureerivad võimukeskused – rahvusvahelised korporatsioonid ning organisatsioonid – vähendanud riigi valitsemisvõimekust, kahandanud iseotsustamise õigust ning vähendanud riigi sidet oma kodanikega. Kuid oluliselt vähem on arutletud selle üle, milline mõju on internetil ja ülemaailmse inforuumi tekkel modernse riigi kontseptsioonile ning mil määral on see seotud globaliseerumise debati teemadega, alates majandusest ja lõpetades riikide suveräänsusega.
Riik kimpus ülemaailmse inforuumiga
Üheks riigi kolmest põhitunnusest on valitsus, mis peab suutma teostada tõhusat kontrolli riigi territooriumi ja elanikkonna üle: agressiooni vastu aitab sõjavägi, siseriiklik kord pannakse paika seadustega, nende täitmist tagavad institutsioonid ning riikliku informatsiooni edastamine kodanikele aitab legitimeerida võimu ja selle otsuseid.
Modernse riigi kontseptsioon eeldab, et valitsus suudab (vähemalt vajadusel) kontrollida siseriiklikku inforuumi. Autoritaarne režiim, kes ei talu mingit teisitimõtlemist, pretendeerib absoluutse kontrolli hoidmisele inforuumi üle. Sõnavabadust austav demokraatlik riik leiab end aga olukorras, kus võimul on olemas nii võimalus endale sobivate seisukohtade edastamiseks kui ka vajadusest tulenev kiusatus ebaseaduslik või ohtlik informatsioon avalikust inforuumist eemaldada.
Ülemaailmse inforuumi peamiseks veduriks on internet, kuid see on olnud nii vaid viimase viieteistkümne aasta jooksul. Eelmise sajandi teisel poolel olid mõjult võrreldavaiks infokanaleiks (kaabel)televisioon, aga ka trükimeedia ja raadio. Kuidas takistati “ohtliku” ja “vale” informatsiooni levimist nõukogude inimesteni, teame omast käest. Ameerika Hääle raadiolevi segamine ning välismaisele (aja)kirjandusele ligipääsu takistamine ning massiline siseriiklik propaganda olid okupatsioonivõimu olulisemad vahendid elanike vaoshoidmiseks.
Põhja-Eesti elanikud, kes said koduantenniga kinni püüda Soome televisiooni signaali, olid kommunistlikule propagandale oluliselt vähem vastuvõtlikud ning seega juba iseenesest võimule ohtlik element. Kremli õnneks sai “valet” teada vaid käputäis Nõukogude Liidu rahvastikust ning seega seisis nende tõemonopol tugevatel jalgadel.
Interneti-eelsel ajastul oli siseriikliku inforuumi kontrollimine tehniliselt lihtne, kuid muidugi kulukas. Kuid millised oleksid olnud nomenklatuuri meetmed olukorras, kus interneti teel liikuv “vaenulik propaganda” jõudnuks ka Siberi kolkaküladesse ning nõukogude inimesed liitunuks välismaiste sotsiaalvõrgustikega? Kui Nõukogude Liit ei oleks kokku varisenud, elaksime me täna suure tõenäosusega Hiina Rahvavabariigiga sarnases poolsuletud internetimaailmas.
Sõnavabaduse piiramine
Freedom House’i viimane raport kinnitab, et internetitsensuur on suur ja kasvav väljakutse sõnavabadusele internetis kõikjal maailmas.3 Eraldi analüüsitakse olukorda neljas riigis – Aserbaidžaanis, Birmas, Hiinas ja Iraanis, millest kolm viimast rakendavad kõige kaasaegsemaid vahendeid inforuumi kontrollimiseks.
Infomonopoli ihaldamine on autoritaarsete režiimide üheks tunnuseks, kuid mida enam suureneb interneti tähtsus, seda rohkem tekib ka demokraatlikes riikides kiusatus ennast selle võimalike ohtlike kõrvalmõjude eest kaitsta ning võimaluse korral selle üle kontroll saavutada.
Teataval määral tsenseerivad internetti kõik riigid ja teenusepakkujad ning lõpptarbijatena on meil põhjust olla selle eest tänulikud. Kes meist tahakski saada iga päev oma postkasti viiruseid, spämmikirju ja Trooja hobuseid või mis saaks olla meil selle vastu, kui pahavaraga nakatunud saidid meie veebilehitsejas ei avane.
Kust aga lähevad tsenseerimise piirid? Rahvusvaheliselt on kujunenud kokkulepe takistada ligipääs lapspornot sisaldavatele saitidele, kuid sellega ühine arusaam sellest, kas ja mida võib tsenseerida, suures osas ka lõpeb. Põhimõte „ühe jaoks terrorist, teise jaoks vabadusvõitleja“ kehtib ka vabas inforuumis ning nii kubiseb internet äärmuslaste, isehakanud prohvetite ja vandenõuteoreetikute kirjutistest.
On raske vältida mõtet, et ülemaailmse inforuumi keskmine tase oleks parem ja Eesti maine puhtam, kui seda pidevalt Kremli propagandameistrid või lojaalsed “tõekuulutajad” sopaloopimisega ei mustaks. Ettepanek sellised veebisaidid vähemalt Eesti internetikasutajate ees sulgeda mõlgub mitme Toompea koridorides jalutava inimese peas. Kuid asjal on ka teine pool. Sel hetkel, kui demokraatlikud riigid võtavad endale vabaduse sellist informatsiooni filtreerida, kaotavad nad õiguse heita Hiinale või Iraanile ette vastavalt dalai-laamat või mudžahiide toetavate saitide blokeerimist. Ka nemad põhjendavad vajadust internetis sõnavabadust piirata julgeoleku ning “tõe” kaitsmise vajadusega.
Raha, sõnavabadus ja internet
Naiivne oleks arvata, et interneti- ja sõnavabadust propageerivad ja toetavad riigid teevad seda pelgalt idealismist. Eelmise aasta veebruaris Washingtoni ülikoolis peetud kõnes rõhutas USA riigisekretär Hillary Clinton, et vaba internet soodustab püsivat rahu, arengut ja heaolu kasvu.4 Kõlab oluliselt paremini kui väide, et vaba interneti toetamine on USA valitsuse jaoks oluline vahend välis- või majanduspoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Tänaseks on ligipääs internetile ligi kahel miljardit inimesel, lisaks on vähemalt sama palju neid, kes digimaailmaga mobiiltelefoni kaudu ühendatud. See on hoomamatult suur turg, kelle pealt interneti- ja mobiiliteenuste pakkujad soovivad kasumit teenida ning on seetõttu valmis valitsuste vaba internetituru algatusi rahaliselt toetama. Olulisemad internetifirmade peakontorid asuvad kõik Ameerika Ühendriikides, seega on antud küsimus otseselt seotud sellega, kui suurt kasumit nad teenivad.
Paratamatult jääb mulje, et internetivabaduse all peetakse silmas mitte informatsiooni- ja sõnavabadust, vaid eelkõige avatud turgu. Kuidas muidu saab olla nii edukas meelelahutustööstuse lobi, mis soovib jätkata traditsioonilise ärimudeliga ka digiajastul hiiglaslike kasumite teenimist.
Eesti valitsusel on õigus, öeldes et ACTA5 ei muuda meil juba kehtivaid põhimõtteid. Kuid just see ongi ACTA suurim oht – see kinnistab internetiajastule sobimatud autoriõiguste põhimõtted rahvusvahelise lepinguga ning välistab kogu süsteemi kaasajastamise. Intellektuaalse omandi dotsent Aleksei Kelli kirjutas Postimehes, et tema hinnangul võiks inimene internetist sisu enda tarbeks alla laadida ning et kõik autoriõiguse rikkumised, mis ei lähtu ärilistest kaalutlustest, ei peaks olema kriminaalkorras karistatavad.6
Selleks, et mõista ACTA tegelikku mõju, ei piisa pelgalt lepingu läbilugemisest, ammugi siis seemnete söömisest või fooliummütsikesest. Julgen väita, et püüdes sobitada arhailist copyright’i põhimõtet infoühiskonda, seame ohtu nii interneti- kui ka sõnavabaduse. Seda enam, et sarnasel arvamusel tundub olevat suur osa aktiivsest internetikogukonnast kogu läänemaailmas. See kogukond suutis edukalt peatada SOPA ja PIPA kiire vastuvõtmise7, kuid need lahinguvõidud ei tähenda, et needsamad või veelgi ohtlikumad algatused interneti suuremaks kontrollimiseks ei ilmuks taas poliitikute laudadele. Ühendriikides on internetivabaduse valvekoerad leidnud närimiseks uue kondi – CISPA ehk Cyber Intelligence Sharing and Protection Act –, mille seadusena vastuvõtmine annaks riigile märksa suurema võimaluse jälgida inimeste toimetamist küberruumis.
See, et ärilobist veelgi tugevam surve interneti kontrolli alla saamiseks tuleb riigi julgeoleku eest vastutavatelt struktuuridelt, ei ole üllatav. Kui raha näeb internetis paljunemisvõimalust, siis julgeolekuriski hindajad näevad selles nähtamatu jõuga potentsiaalset vaenlast, mille relvastus ja eesmärgid on teadmata. Sõna- ja internetivabadus on oht, mis ei ole mitte üksnes kontrollimatu, vaid millest tulenevaid riske ei ole isegi võimalik välja arvutada. Nagu kirjutab mõjutustegevuse piire analüüsivas doktoriväitekirjas Arnold Sinisalu: “… riikidel on suhteliselt raske veebi suunata või piirata. Takistusi on lihtsam teha mittevabades ja autoritaarsetes riikides.”8 Interneti- ja sõnavabadust austavad riigid on mugavaks sihtmärgiks neile, kes soovivad poliitilisi otsustusprotsesse mõjutada, elanikkonda psühholoogiliselt töödelda ja seeläbi ühiskonda destabiliseerida.
Riiklik internet
Idee riikliku interneti loomiseks ei ole midagi uut. Põhja-Korea eeskujul loob Iraan üleriigilist intranetti eesmärgiga kaitsta riigi kodanikke Lääne kultuuri ideoloogia ja mitteislamistliku kultuuri mõjutuste eest. See peaks tulevikus asendama kogu vaba internetti9. Iraani informatsiooniministri Reza Taghipouri sõnul käivitub rahvusliku interneti projekti esimene faas 21. mail ning hõlmab endas ka kohalikku otsingumootorit ja e-posti10. Teisisõnu tähendab see vähemalt osalist Google’i ja Yahoo teenuste sulgemist.
Siseriiklik internet loob suletud inforuumi, kust välja saab vaid valitsuse heakskiidul ning sisse “viisa“ olemasolul. PCMag.com kolumnisti John C. Dvoraki hinnangul on ka USA sellest vaid mõne sammu kaugusel.11 Dvorak ennustab, et mõne aasta jooksul muundub demokraatlike ühiskondade eitav hoiak tehnoloogiate vastu, mida täna kasutatakse opositsiooni mahasurumiseks ja sõnavabaduse piiramiseks ebademokraatlikes riikides, positiivseks ning just suurema kontrolli kehtestamises nähakse uut ning innovaatilist lahendust.
Võib näha tendentse, mis viitavad sellele, et valitsused, kes on kaotanud suure osa kontrollist sõnavabaduse üle ning seeläbi seadnud ohtu julgeoleku, võimu legitiimsuse ning võimaluse konsolideerida rahvast ühise eesmärgi nimel, sooviksid vähemalt osaliselt tagasi modernse riigi kuldaega. Selle üle, kus on sõnavabaduse piirid ning milline info on oluline, ei otsusta täna mitte Merkel-Sarkozy, vaid Google-Facebook. Mitte valitsus, vaid otsingumootori ja sotsiaalvõrgustike omanikud saavad näiteks tagada, et Prantsuse internetitorudes leviks vaid seadustesse raiutud tõde armeenlaste genotsiidist. Samuti on Google’i otsustada, millisel määral tuleb ta vastu Saksa riigi üha sagedasematele taotlustele eemaldada näiteks materjale Google.de otsingumootorist või Youtube’ist või soovile saada infot kasutaja kohta. 2011. aasta esimesel poolaastal pidas Google põhjendatuks ja otsustas täita 86% sisu eemaldamise palvetest ning 66% päringutest kasutajate kohta (http://www.google.com/transparencyreport/governmentrequests/DE/?p=2011-06&t=CONTENT_REMOVAL_REQUEST).
Isegi USA valitsus ei suutnud peatada varastatud diplomaatiliste memode levikut Wikileaksi kaudu. Ka avaliku arvamuse kujunemisel PIPA ja SOPA suhtes pidid Ühendriigid tunnustama, et nad on selle propagandalahingu kaotanud. Maailma avalikkuse arvamusest antud eelnõude kohta kujundas Wikipedia, kes otsustas nende vastu protesteerides 24 tunniks sulgeda oma saidid, täites need sõnumiga “Kujutage ette maailma ilma vaba teabeta”.
Paradoksaalselt on globaliseerumine ning globaalne infovabadus toonud kaasa iseenda vastu suunatud protsessi tugevnemise ning interneti balkaniseerumine on reaalne võimalus. Riigipiiridesse surutud intraneti või vähemalt suurema riikliku kontrolliga interneti ideed on võimalik demokraatlikus maailmas rahvale maha müüa sõnavabaduse kaitsmise ja turvalisuse tagamise loosungite abil. Autoritaarses režiimis pole rahva arvamust vaja aga küsidagi.
______
1 Vt G. Sørensen, The Transformation of the State: Beyond the Myth of Retreat. New York: Palgrave MacMillan, 2004, lk 162.
2 Vt D. Rodrik, The Nation States Reborn. http://www.project-syndicate.org/commentary/the-nation-state-reborn
3 Freedom House, Leaping Over the Firewall: A Review of Censorship Cirumvention Tools (http://www.freedomhouse.org/sites/default/files/inline_images/Censorship.pdf)
4 Internet Feedom Essential to Peace, Prosperity,. IIP Digital 25.02.2011:http://iipdigital.usembassy.gov/st/english/article/2011/02/20110215162254enaj0.6656458.html#ixzz1rHAROefT
5 ACTA – Anti-Counterfeiting Trade Agreement ehk völtsimisvastane kaubandusleping, millega liitumise vastu ka Eestis protestiti (toim.).
6 Aleksei Kelli: netist allalaadimine oma tarbeks peaks jääma lubatuks – Postimees 22.03.2012 (http://arvamus.postimees.ee/782982/aleksei-kelli-netist-allalaadimine-oma-tarbeks-peaks-jaama-lubatuks/)
7 SOPA ja PIPA – Stop Online Privacy Act ja PROTECT IP ehk Preventing Real Online Threats to Economic Creativity and Theft of Intellectual Property Act – USAs internetipiraatluse vastu ja intellektuaalse omandi kaitseks algatatud seaduseelnõud (toim.).
8 A. Sinisalu, Mõjutustegevuse piirid rahvusvahelises õiguses, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, 2012, lk 20. http://dspace.utlib.ee/dspace/handle/10062/22744
9 F. Fassihi, Iran Mounts New Web Crackdown – The Wall Street Journal, 6.01.2012http://online.wsj.com/article/SB10001424052970203513604577142713916386248.html
10 Iran to Start First Phase of Domestic Internet by May, Fars Says. Bloomberghttp://www.bloomberg.com/news/2012-04-01/iran-to-start-first-phase-of-domestic-internet-by-may-fars-says.html
11 John C. Dvorak, Here Comes the National Internet, PCMag.com. 6.01.2012 (http://www.pcmag.com/article2/0,2817,2398527,00.asp)
(Artikkel ilmus ajalehes Diplomaatia 13. aprillil 2012 Silver Meikar: Interneti balkaniseerumine)
Kogunemisvabadus ja muud teemad, ehk inimõigustele uskumatult viljakas nädal
Värske inimõiguste artiklite kogumik “Inimõiguste Aastaraamat 2011” sisaldab ka minu analüüsi koosolekuvabaduse tagamisest Eestis 2011 aastal (vt lk 75-84). Inimõiguste Keskuse trükis hõlmab endas viiteteist artiklit Euroopa inimõiguste konventsiooniga tunnustatud inimõigustest. Arvatavasti juhuslikult ilmus selle avaldamise nädalal nii palju teisi inimõigusi puudutavaid olulisi artikleid Eesti lehtedes.
Esmaspäevases Postimehe juhtkiri oli väga hea, lisaks Berk Vaheri ja minu debatt ning Jüri Saare kommentaar surmanuhtluse teemal:
Juhtkiri: mineviku hoiatav kogemus
Berk Vaher: «riiklik tapmine» on riigi kohustus oma kodanike ees
Silver Meikar: «riikliku tapmisega» teeme kuklalasu väärtustele, mille nimel tasub üldse elada
Jüri Saar: surmanuhtluse üle ei tasu arutledagi
Teisipäeval ilmus Postimehes jälitustegevuse regulatsiooni õigustatult kritiseeriv artikkel Leon Glikmanilt ning Päevalehes Eesti advokatuuri esimehe Toomas Vaheri arvamus, miks tuleks seadusi (algatuseks 10-15 kõige pakilisemat) tõlkida vene keelde:
Leon Glikman: häbistamine kogu Euroopa ees
Toomas Vaher: seadused tuleb tõlkida vene keelde
Kolmapäeval rääkis Masso hoolimatusest ning Kristina Kallas kirjutas pagulaste õigustest (õigemini nende puudumisest):
Iivi Anna Masso: takistav hoolimatus
Kristina Kallas: riik on pagulased unarusse jätnud
Tänaseid lehti jõuan lugeda ja analüüsidaehk öösel ning ka KAPO aastaraamat on läbi lugemata. Sellest hoolimata tundub, et see nädal on avalikku arutellu toonud meeldivalt palju inimõigusi puudutavaid teemasid. Oleks iga nädal selline....
«Riikliku tapmisega» teeme kuklalasu väärtustele, mille nimel tasub üldse elada
Surmanuhtluse taaskehtestamise nõudmine ei puuduta kurjategijaid, vaid räägib ühiskonna ning selle iga liikme väärtushinnangutest. Külmaverelise ja ettekavatsetud riikliku tapmisega teeme kuklalasu kõigile nendele väärtustele, mille nimel tasub üldse elada.
Mõnes mõttes on riik käinud oma kodanikest ees. Selleks et kuuluda Euroopa klubidesse, oleme pidanud üle võtma sealsed käitumisreeglid, ilma et meil oleks võimalik nende üle ühiskonnas arutada, rääkimata nende ümberkirjutamisest. Raudne eesriie võttis meilt võimaluse osaleda vabas arutelus surmanuhtluse kaotamise üle ning nomenklatuur lubas ka selles küsimuses uskuda vaid nende tõde ja põhjendusi riigivaenlaste hukkamise põhjendatusest.
Võiks ju küsida, mille üle meil üldse väidelda on – Eesti on liitunud kõikvõimalike surmanuhtlust keelustavate konventsioonidega ning ka nulltolerantsi ja karmi käe loosungite all võimule tõusnud ei suudaks rahvusvahelisi lepinguid tagasi pöörata isegi siis, kui rahvas seda referendumil nõuaks.
Paradoksaalselt nõuab just Euroopa väärtusruum seda, et me sellesse sobimatu surmanuhtluse kohta oma arvamuse kujundaksime. Nii nagu iga seadus, muutub ka riikliku mõrva keelustamine demokraatlikus riigis tõeliselt legitiimseks alles siis, kui ühiskond seda mõistab ja toetab. Vastasel korral kannatab usaldus ja austus riigikorra vastu.
Surmanuhtluse pooldajate ja vastaste põhiargumendid ei ole aastakümnetega muutunud. Eelmisel sajandil riikliku mõrvamise kaotamist nõudnud arvamusavaldustest võiksin minna veelgi kaugemale ja laduda oma seisukoha müüri Prantsuse revolutsiooni ühe juhi Maximilien François Marie Isidore Robespierre’i 1791. aasta 22. juunil põhiseadusassambleel peetud kõne «Surmanuhtlusest» tellistest.
«Kuulake õiguse ja mõistuse häält,» palus Robespierre kaasvõitlejatelt. «See ütleb, et inimlikud otsused ei ole iialgi nii vettpidavad, et see annaks õigustuse inimühiskonnale, kellel on kalduvus teha teise inimese surmasaatmisel vigu. Isegi kui suudaksime ette kujutada täiuslikku õiguslikku korda, isegi kui leitaks kõige ausamad ja valgustatumad kohtunikud, peaks ikkagi leiduma ruumi nii vigadele kui ettevaatusele.»
DNA ja teiste uute meetodite kasutuselevõtmine ning tegelike mõrvarite ülestunnistused on Ameerika Ühendriikides sundinud muutma üle saja surmanuhtluse määramise, kümmekonnal juhul liiga hilja. «Kui puid raiutakse, siis laastud lendavad,» arvas selle kohta väitluspartner pärast eelmisel nädalal toimunud teledebatti. Pigem olgu kümme kurjategijat vabaduses kui ühe süütu surm, arvan mina.
Ebademokraatlikelt režiimidelt ei tasu õiglast kohtupidamist nõuda, kuid ka läänemaailmas ei ole me täiesti kaitstud kafkalikust kohtuprotsessist. Süütult trellide taga istutud aastaid rahaga tagasi ei osta, kuid hukatule ega tema omastele pole võimalik midagi kompenseerida.
Just raha, ja mitte piibli kümme käsku, muutub tarbimisühiskonna sotsiaalvõrgustike debattides oluliseks argumendiks ka selle teema puhul. «Surmanuhtlus õhendab riiki – vähem valvureid ja kaplaneid, seega on hukkamine hea,» kirjutas Sven Kivisildnik näoraamatus Marek Strandbergi seinale. «Mõelge majandusliselt,» kutsub Jüri Pino üles Aimar Altosaare seinal, «on Breivik, on probleem ja kulud, ei ole Breivikut... puhas sääst ja saab Kreeka valitsust välja osta!»
Õigusriik ja demokraatia ning inimõiguste kaitsmine ongi kallis, seda selle sõna mõlemas mõttes. Selline riigikord peaks olema meile nii kallis, et me poleks nõus sellele hinnalipikut juurde kleepima. Nii nagu me peame üleval oma sotsiaalsüsteemi, poliitikuid, ametnikke, teatreid, peame me maksma ka pättide ja mõrtsukate eest.
Need on ikkagi meie mõrtsukad, kes ei ole sündinud ja üles kasvanud kuu peal, kuhu võiks neid siis sobival hetkel tagasi saata. Pole olemas mõrtsuka geeni, seega kurjategijaks ei sünnita, vaid kasvatakse. Vastutus nende eest on laiemalt kogu ühiskonnal.
Paljud pedofiilid on ise lapsena olnud ohvrid, mõrtsukad saanud koolis ja kodus peksa. Ei, mõrvari ega pilastaja kuriteod ei vääri mingit õigustust, kuid riik/rahvas peaks küsima, kuidas selliselt värdjalikult moondunud rootsud ilusate lillede vahel kasvavad ning kuidas neid juba eos õigele teele suunata.
Teaduslikult pole suudetud tõestada, et surmanuhtlus aitab kaasa kuritegevuse vähendamisele. Ka faktid räägivad teist keelt. USA osariikides, kus surmanuhtlus on siiani lubatud, toimub rohkem mõrvasid kui neis, kus see on keelatud. «Mõte mõrvast ei olegi enam nii hirmus, kui seadus ise annab eeskuju ja teeb selle avalikkusele nähtavaks,» ütles Robespierre prohvetlikult. «Kuritegu ei olegi enam nii õudne, kui seda karistatakse teise kuriteoga.»
See on hea vastulause ka neile, kes otsivad inimelu väärtust. Nad väidavad, et elul ja inimsusel on väärtus vaid siis, kui kuskil on piir, mille ületades inimene kaotab neile õiguse. Mina väidan, et suudame olla mõrtsukatest inimlikumad vaid siis, kui ei lange nende tasemele. Kuidas me suudaksimegi väärtustada inimelu kõrgelt, kui võim saab selle üle otsustada?
Väärtusi õpetavad meile pere(-) ja ühiskond. Selle käsi, kes kodus peksa saab, tõuseb kaasõpilase vastu kergemini.
Ka täna õhtul, siinsamas Eestis nüpeldavad alkohoolikutest vanemad üksteist ja oma lapsi; perverdist isa kustutab lastetoas tule ja sulgeb ukse seestpoolt enda järel; kunagi ihast, aga nüüd juba harjumusest topib pätipoiss põue üllatusmuna ja limpsi. Kümne-kahekümne aasta pärast needsamad lapsed tapavad, vägistavad ja varastavad.
Statistika näitab, et suur osa vanglamüüride vahele jõudnutest leiab pärast vabanemist tee sinna tagasi. Seega on ainus võimalus kuritegevust vähendada teha kõik selleks, et kuritegelikku teed üldse ei valitaks. Praegu investeeritud summad laste huvitegevusele, sotsiaalse heaolu tagamisele, täiendusõppele ja tugiperedele hoiavad tulevikus kokku nii meie turvalisuse tagamise kui ka vanglakulude pealt.
Surmanuhtluse kehtestamise asemel nõuan mina riigilt rohkem raha sotsiaalsfääri ning iseendalt ja kaaskodanikelt rohkem julgust sekkuda, kui näeme lähikonnas või kodukohas tulevaste kurjategijate kasvulava.
Võikad kuriteod tekitavad viha ja hirmu, lihtsat lahendust otsitakse karmimates karistustes. Mõrtsuka hukkamine ei too ohvrit tagasi, seega ei loo see õiglust, vaid rahuldatakse kättemaksuiha. Põhimõttega «elu elu vastu» justkui võrdsustatakse mõrvar ja süütu ohver. Ainus võimalus olla parem inimene on mitte laskuda mõrvari tasemele ning mitte nõuda hukkamist ka oma riigilt.
Kaasvõitlejad ei kuulanud õiguse ja mõistuse häält ning paljud neist said paari aasta pärast giljotineeritud Robespierre’i enda käsul. 1794. aastal lahutati Prantsuse revolutsiooni ühe juhi pea tema kehast. Kindlasti kahetses ta seda, et tema seisukohti surmanuhtluse keelustamise osas ei olnud teised ega ka ta ise praktikas kuulda võtnud.
_________________________________
Artikkel ilmus 9. aprillil ajalehes Postimees: Silver Meikar: «riikliku tapmisega» teeme kuklalasu väärtustele, mille nimel tasub üldse elada
Robespierre kõne ingliskeelse tõlke leidsin siit, kaks minu jaoks olulist lõiku tõlkis ilusasse eesti keelde Krista Mits:
ING: Listen to the voice of justice and reason. It cries out to you that human judgements are never certain enough to justify a society of men subject to error dealing death to another man. Even if you could imagine the most perfect judicial order, even if you had found the most upright and enlightened judges, there would still remain some room for error or caution.
EST: Kuulake õiguse ja mõistuse häält. See ütleb, et inimlikud otsused ei ole iialgi nii õiged (vettpidavad), et see annaks õigustuse inimühiskonnale, kellel on kalduvus teha teise inimese surmasaatmisel vigu. Isegi kui suudaksime ette kujutada täiuslikku õiguslikku korda, isegi kui leitaks kõige ausamad ja valgustatumad kohtunikud, peaks ikkagi leiduma ruumi nii vigadele kui ettevaatusele.
ING: Man is no longer for man so sacred an object: we have a less grand idea of his dignity when public authority puts his life at risk. The idea of murder inspires less fear when the law itself gives the example and the spectacle. The horror of crime is diminished when it is punished by another crime. Do not confuse the effectiveness of a penalty with the excess of severity: the one is absolutely opposed to the other. Everything seconds moderate laws; everything conspires against cruel laws.
EST: Inimene ei ole enam teisele inimesele püha: me ei hinda inimese väärikust nii kõrgelt, kui avalik võim saab tema elu üle otsustada. Mõte mõrvast ei olegi enam nii hirmus, kui seadus ise annab eeskuju ja teeb selle avalikkusele nähtavaks. Kuritegu ei olegi enam nii õudne, kui seda karistatakse teise kuriteoga. Ärge ajage segi tõhusat karistust ja üleliia karmi karistust: esimene on teise täielik vastand. Kõik on selle poolt, et seadused oleksid möödukad ja kõik töötab sellele vastu, et seadused oleksid julmad.
Birma sula, kuid mitte veel perestroika, rääkimata vabadusest
Täna käisin Vikerraadios rääkimas Arp Mülleri ja Lauri Varikuga olukorrast Birmas. Link saatele siin: Vikerraadio (arutelu Birmast ajavahemikus 30:20- 43:04. minutil).
Mõned märkmed ja lingid:
“See on riigi uue ajastu algus,” teatas Birma opositsiooni eestkõneleja ja Nobeli preemia laureaat Aung San Suu Kyi , kui tema erakond National League for Democracy (NLD) sai pühapäeval toimunud järelvalimistel selge võidu. Uus ajastu ei tähenda mitte demokraatiat ja vabadust, vaid esimesi samme õiges suunas.
Jõhker sõjaväeline hunta on oma reformidega suutnud üllatada ka suurimaid kriitikuid – sadu poliitvange on vabastatud, NLD-l lubati vahevalimistel kandideerida ja ka võita. Samas ei tohi ära unustada jätkuvalt massilisi inimõiguste rikkumisi, veel vabastamata süümevange ning sõjategevust vähemusgruppide vastu.
40 kohta esinduskodades (35 kohta alamkojas Pyithu Hluttaw, kolm kohta ülemkojas Amyotha Hluttaw ja kaks regioonidele määratud kohta) tagab NLD-ile vaid 5% saadikutest, 80% on jätkuvalt sõjaväeliste ja nende nukupartei käes ning ülejäänud rahvusgruppide esindajatel. Kui ja järgmistel üleriigilistel valimistel, mis toimuvad juba 2015 aastal, peaks NLD võitma enamuse, on parlamendil ikkagi vaid väga piiratud võim ning vajadusel saaks hunta neid vangistada ja tappa nagu 1990 aastal.
Aung San Suu Kyi valimisvõidust veelgi suurem võit oli hirmu vähenemine Birma ühiskonnas. Aastakümneid on hunta valitsenud rahvast julmalt ja veriselt, ega lubanud mingit teisitimõtlemist. Mäletan seda oma enda reisilt, kus inimesed ei julgenud välismaalasega isegi rääkida, pidevalt olid nuhid sabas.
President Thein Sein ei ole kindlasti hakanud armastama demokraatiat, inimõigusi ja -vabadusi. Refomide alustamine on kindlasti pragmaatiline valik ning pragmaatiliselt peaksime ka meie jätkama piitsa-ja-prääniku poliitikat...
Loe ka:
http://www.irrawaddy.org/archives/category/all/burma
http://www.guardian.co.uk/commentisfree/2012/mar/28/burma-aung-san-suu-kyi-elections
http://www.bbc.co.uk/news/business-17586344
http://www.fas.org/sgp/crs/row/R42363.pdf
http://www.aappb.org/Monthly%20Chronology%202012/Monthly_Chronology_of_Burma_Political_Prisoners_for_February_2012.pdf
