Sillad on põletatud, Gaddafi peab kaduma
Vahel ikka kuulen väiteid, et Araabia maades toimunud muutuste peamiseks tagajärjeks on pikaajaline ebastabiilsus ning ainuke väljapääs autoritaarse režiimi kukutamise järel tekkinud võimuvaakumile on uue diktaatori esiletõus. Seega on/oli sadade tuhandete inimeste võitlus tänavatel mõttetu.
Eelmisel nädalal toimunud Riigikogu väliskomisjoni istungil väljendasid kaks kolleegi sellega sarnast seisukohta. Üks väitis, et tegelikult ei taha keegi Gaddafiga suhteid rikkuda ning oleks olnud parem, kui läänemaailm oleks lihtsalt silma kinni pannud. Mingeid positiivseid muutusi islamimaades niikuinii toimuda ei saa, olukord läheb ainult hullemaks.
Tänu ÜRO mandaadile ei teki lennukeeltsooni rakendamisel Liibüa kohal küsimust, kas see oli ikka kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Küll jääb õhku küsimus, kas ja millal on õigus sekkuda mingis riigis toimuvasse, ehk küsimus suveräänsusest. Tuleb tõdeda, et ühest vastust ei ole ega saagi olla.
Gaddafi režiim on üks suletuimaid ja karmimaid maailmas. Meediavabaduse indeksi järgi paikneb Liibüa Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikide hulgas viimasel kohal, režiimil on kombeks dissidentide avalik hukkamine ja poliitiliste oponentide vaikne kõrvaldamine. Liibüa režiim on üks väheseid, keda söandaksin Birma sõjaväelise huntaga samale pulgale panna ning öelda, et selliste inimeste ja inimsusevastaste võimude kukutamiseks välisriigid mitte ainult ei või, vaid lausa peavad sekkuma.
Haav on lahti lõigatud ja operatsiooni ei saa enne peatada, kui vähirakud on eemaldatud. Liibüas ei ole enam tagasiteed ning võitlus saab lõppeda alles pärast Gaddafi režiimi kadumist. Vastasel korral toimub seal veresaun, millesarnast niigi palju kannatanud araabia maad ei ole näinud.
Mis saab pärast revolutsiooni, selles on küsimus
Tänavatel võimu kukutada võib vahel olla üllatavalt lihtne, kuid pärast seda õige tee valida, reforme teha ning muutustega leppida on peaaegu alati väga raske. Mõistsin seda selgelt pärast Ukraina oranži revolutsiooni ning sama kehtib täna ka Egiptuse ja Tuneesia kohta. Pärast pöördelisi sündmusi tänaval kujuneb põhiküsimuseks, kuidas kümnete tuhandete inimeste julgus rõhuva võimu vastu välja astuda (mille eest mitmed on maksnud ka kõrgeimat hinda) muuta tõeliseks ja pikaajaliseks positiivseks muutuseks.
Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee poliitikakomitee istungil esinesid täna Tuneesia ja Egiptuse asjatundjad. Võrreldes Eesti ajakirjanduse kajastusega oli nende tulevikunägemustes märksa rohkem optimismi, kuid muidugi on nad välja toonud ka mitmeid ohte ja takistusi.
Nii ütles Sihem Bensedrine (Spokesperson of the National Council for Liberties in Tunisia) Tuneesiast, et positiivne on see, et kõik opositsioonilised vabaühendused, rahvaliikumised ja meediakanalid töötavad uute võimuinstitutsioonidega ning ühiselt lepitakse praegu kokku reformide teekaart. Tööversioonis on kirjas näiteks sellised asjad:
1 – valimisprotsessi demokratiseerimine
2 – iseseisev ja sõltumatu valimiskomisjon ja rahvusvahelised vaatlejate tagamine
3 – õigussüsteem (kõrgemate kohtunike valimise süsteemi ja töökorralduse reform ning nende sõltumatuse tagamine; korrumpeerunud kohtunike vabastamine (vallandada tuleb umber 150 kohtunikku 2000-st); uute kohtunike koolitamine ja neile piisava rahastuse tagamine)
4 – politseireform (Tuneesia „KGB“ tuleb kaotada ja luua uued politsei- ning julgeolekuinstitutsioonid)
5 – meediareform (70% turust on sõltumatu meedia käes, kuid need on suuresti eelmise võimu käsilaste omanduses olevad kanalid ja ajalehed. Arvestades, et riigimeedia on nõrk, tuleb seda reformida, kuid samal ajal on vaja uut, sõltumatut ja kaasaegset erameediat)
6 – majandusreform (majandus ei ole nii halvas olukorras, kui sageli arvatakse, kuid Tuneesial on vaja umbes 4 miljardi euro suurust laenu, et majandusele uus elu sisse puhuda. Investeeringuid vajab ka turismisektor, kuid veelgi olulisem on, et turistid hakkaksid jälle riiki külastama).
Euroopalt ootavad nii Tuneesia kui ka Egiptus tugevat poliitilist toetust, reformide tegemise kogemust ning krediiti. Ma arvan, et Euroopal (sh Eestil) on kohustus neid riike aidata. Liiga kaua kiitsime vaikides heaks sealsete ebademokraatlike võimude tegevuse ning see on viimane võimalus egiptlastele ja tuneeslastele auvõlg tasuda.
Põhjused, miks Euroopa nii pikalt neid režiime toetas, olid sageli pragmaatilised – alates kasust majanduskoostööst lõpetades terrorismiohu vähendamisega. Seda kroonis teadmine, et vaid poliitiline ja majanduslik survestamine nendes riikides muutusi kaasa ei too ning sõjalist vallutusretke endiste koloniaalvalduste vastu alustada pole võimalik.
Nüüd, kus rahvahulgad on edukalt vanad režiimid kukutanud ja sellega riigi tulevikutee valikute ristmikule lükanud, ei tohi me enam oodata. Ainuke võimalus, et vabanenud rahvad tõesti vabadust nautida saaksid ning nad pikaajalise semmimise autoritaarse võimuga eurooplastele andestaksid, on tugev poliitiline ja finantsiline toetus.
Lisaks peab Euroopa vaataks üle oma suhted teiste mitte-demokraatlike riikidega (alates Valgevenest ja lõpetades Hiina Rahvavabariigiga) ning mõtleks, kas see on kooskõlas meie väärtustega, kuhu sellise poliitikaga välja jõutakse ning me saame/tahame kuidagi aidata seal elavaid ja õigusriiki/vabadusi soovivaid inimesi aidata.
Ei tasu ju unustada, et nii nagu demokraatlikud riigid on sõbrad ja teevad kõige enam koostööd teiste demokraatlike riikidega, kehtib sama ka türannide kohta. Valgevene müüb Liibüale relvi ja arendab majandussuhteid Iraaniga, Hiina Rahvavabariigi tegevus (või tegevusetus) tagab mõnusa äraolemise Birma ja mitme Aafrika riigi jõhkratele režiimidele.
Loodan, et Lähis-Idas alguse saanud rahva julge väljaastumise ja vabaduse laine suudab kanduda üle maailma. Sama oluline on, et nendes riikides, kus vana võim on juba kukutatud, pannakse vundament demokraatlikele õigusriikidele. Kindlasti ei tohi me heituma, kui mingi kamp äärmuslasi muutustelaine alla jäänud riigis areenile ujub. Ei tasu ju unustada, et siiani leidub ka Eestis inimesi, kes tahaks ajaratast tagasi keerata, igatsevad „armast nõukaaega“ ning ihalevad kõva kätt.
Kakskümmend aastat tagasi kahtlesid paljud ka meie suutlikkuses, kuid me saime hakkama. Just Euroopa eeskuju ja toetus aitas meil omal ajal õiget teed valida. Nüüd on meil kohustus koos Euroopaga olla sama heaks partneriks Tuneesiale, Egiptusele ja loodetavasti veel mitmele teisele riigile
Viimsi apartheid
Aafrika satub meie uudistesse vaid siis, kui mõnes riigis on olukord kas halb või väga halb. Kiire otsing sõnale „Aafrika“ tõi Postimehest välja lood Somaalia piraatidest, värvikast Liibüa liidrist, petukõned Sierra Leonest, Guinea võimude kuritegudest, sekka ka neutraalseid spordiuudiseid. Kas tõesti ei ole meil Aafrikast midagi õppida peale maratonijooksu?
Lugesin Leheneegri (http://leheneeger.wordpress.com/2009/10/05/ma-ei-usu-oma-silmi-korvu-ega-ninasoormeid/) ajaveebist sellest, kuidas Viimsi vald on otsustanud defineerida „õige“ perekonnamudeli ja seeläbi võtta kahelt kooselavalt naiselt õiguse saada rahalist toetust. Siit Cape Townist ei ole mul võimalik kontrollida informatsiooni õigsust ega süübida põhjustesse. Küll saan aga tuua Eestile eeskujuks Lõuna Aafrika.
Lõuna Aafrika on esimene riik maailmas, mis konstitutsioonis kaitseb samasooliste õigusi. 1996. aastal vastu võetud põhiseaduse 9. osa „Võrdõiguslikkus“ sätestab:
"(3) The state may not unfairly discriminate directly or indirectly against anyone on one or more grounds, including race, gender, sex, pregnancy, marital status, ethnic or social origin, colour, sexual orientation, age, disability, religion, conscience, belief, culture, language and birth."
http://www.constitutionalcourt.org.za/text/rights/know/homosexual.html
Lõuna Aafrika Vabariigi konstitutsiooniline kohus on teinud ridamisi otsuseid põhiseaduses sätesatud õiguse tagamiseks. 2002. aastal tagati samasoolistele paaridele võrdsed finantsõigused heteropaaridega ja lubati adopteerimine, 2006. aastal võttis parlament konstitutsioonikohtu nõudmisel vastu samasooliste abiellumise seaduse. LAV-ist sai viies riik maailmas, mis seadustas samasooliste abielud.
Samasooliste õiguste olukord apartheidi ajal oli puudulik – teatud ajal pandi „vahelejäänud“ paare aastateks vangi, rääkimata siis mingiteski õigustest koos elada või perekonda luua. Selles suhtes on tänane LAV liberaalsem ja humaansem, kui Euroopa väikeriik Eesti. Apartheid samasoolitse vastu sai siin läbi 1996ndal aastal, viimsis õitseb see edasi. Tulgu mulle veel keegi ütlema, et pole meil midagi Aafrikast õppida.
Ettevaatust! Nigeri kurjategijad ründavad Eesti mobiilinumbreid!
Suur tõenäosusega on Nigeri kurikaelad hakanud eestlasi missed-call-scam´iga pommitama. Kui avastate, et teile on tulnud „vastamata kõne“ tundmatult rahvusvaheliselt numbrilt, ärge hakake tagasi helistama. Vastasel korral võite peagi leida postkastist tuhandetesse kroonidesse ulatuva arve ning samuti läheb teie mobiilinumber „kasulike idiootide“ nimekirja.
Täna hommikul 2:23 sain oma EMT mobiilile kõne numbrilt +227 962 10234 või õigemini telefon kõlises sekundiks ning siis ühendus katkes. Olgugi, et ootasin kõnet ühest kaugest riigist, otsustasin enne tagasi helistamist numbrit kontrollida. +227 viitab Nigerile ning sellest riigist ei tea ma küll kedagi, kellega rääkida sooviksin.
Selline tagasihelistamisteenuse pettusskeem on ka varem eestlastele peavalu valmistanud. Ma ei tea, et kui palju on mobiilioperaatorid nõus kannatajatele vastu tulema pärast seda, kui kõne on juba tehtud. Küll aga peaksid nad kliente võimalikust ohust teavitama kas või SMS-i teel. Praeguses niigi raskes majandusolukorras oleks lauslollus Nigeri sulide kukruid täita. Muuseas, ka headel aegadel oleks see uskumatult rumal!
Pikemalt võite sellise pettusskeemi kohta lugeda US tarbijakaitseameti kodulehelt International Telephone Number Scam. Kui oled juba kõne teinud, on tark koheselt mobiilioperaatoriga ühendust võtta. Tarbijakaitseameti kodulehel on lühike info selle kohta, mida teha põhjendamatult suure mobiiliarvega (http://www.tka.riik.ee/index.php?id=18g21).
Piraadisõda 21. sajandil
(Postimees avaldas täna minu artikli "Piraadisõda 21. sajandil". Lisaks teksti ajaveebi dubleerimisele lisasin ka kaks AlJazeera saadet modernsest piraatlusest)
Aafrika vallutab maailmauudised siis, kui seal on midagi halvasti või väga halvasti. Piraatidega Somaalia vetes on väga halvasti. Niigi maailma ohtlikumaks mererannikuks nimetatud piirkonnast on kujunemas uue mittekonventsionaalse sõja tanner. Eesti sinna oma mereväelasi saatma ei hakka, kuid piraatide tegevuse maksame osaliselt kinni ka meie. Mitte lunarahana pantvangistatud Eesti meremeeste eest, vaid igapäevaseid sisseoste tehes.
Somaalia piraadid on olnud ohuks rahvusvahelisele kaubandusele alates 1990. aastate algusest, kui riigis puhkes kodusõda. Olukord läks tõsisemaks 2006. aastal, kui algas sõda Etioopiaga. Keskvõimu niigi saamatud püüdlused piraatlust ohjeldada jooksid liiva ning piraatlusega seotud grupeeringud lõid sisuliselt oma anarhiapiirkonna.
Enamik piraate pärineb autonoomsest regioonist Puntland. Varem põhiliselt kalapüügi ja kaubandusega tegelenud hõimudest on aastatega saanud professionaalsed laevade kaaperdajad ja pantvangide eest lunaraha kasseerijad.
Veel nüüdki põhjendab osa piraate oma tegevust sellega, et teiste riikide kalapüüdjad ning edasi-tagasi sõeluvad kaubalaevad on hävitanud nende kalavarusid. Tegelikult on kalanduse argumendist vähe alles jäänud. Hinnatakse, et kaaperdatud laevade ja pantvangide vabastamiseks on eelmistel aastatel välja käidud 100 miljonit dollarit, sellel aastal juba 400 miljonit. Tunnistagem, see on ikkagi tulusam äri kui valge kalalihaga kauplemine.
Peamine põhjus piraadiks hakata on seega raha, ja võimaluse nii vabalt röövimisega tegeleda loob anarhia Somaalias. Riigis, kus paljud võitlevad toidupalukese eest, elavad piraatide grupeeringute juhid villades ja sõidavad ringi luksusautodega.
Kuritegevusest saadud jõukus võimaldab neil endale ka näiteks nomaadide seast kolmas naine kosida ning enne paradiisi minekut maise elu kõiki võlusid nautida. Pole siis ime, et paljud 20–35-aastased mehed näevad oma elu võimalust just selle «äriga» tegemisel.
Maailmatasemel tegijad
Segamatu piraatlus on aastatega arenenud nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt. Kui veel mõned aastad tagasi soovitati kaptenitel mööduda Somaalia rannikust mitte lähemalt kui
50 meremiili, siis nüüd korraldavad piraadid reide rannikust palju kaugemal seilavatele laevadele. Näiteks piraatide suurim saak, naftatanker Sirius Star, kaaperdati 450 miili kaugusel.
Piraadid kasutavad kiireid paate ning osavat taktikat. Kaugel rannikust triivivalt nn emalaevalt lastakse välja kiirkaatritel kihutavad löögirühmad, kes kaitsetu kaubalaeva kiiresti kätte saavad. Hõimusõdades saadud oskused ja Jeemeni relvakaupmeeste relvad kuluvad laeva vallutamisel marjaks ära. Somaalia rannik, eelkõige Eyli linn sobib ideaalselt kaaperdatud laeva «puhkekohaks» ja lunaraha läbirääkimiste juhtimiseks.
Piraatide rühmitused koosnevad laias laastus kolmest grupist. Esiteks endised kalamehed, kes tunnevad hästi kohalikku merd. Teiseks eks-sõdurid, kes on karastunud klannisõdades ning kelle ülesanne on tagada musklijõud. Ja kolmandaks tehnilised eksperdid, kes oskavad kasutada modernset aparatuuri nagu GPS- ja raadioside pealtkuulamise seadmeid.
Piraatidega hakati maailmatasemel tegelema alles 2005. aastal, kui eri laevandusega seotud rahvusvaheliste organisatsioonide hädakisa maailma liidrite kõrvu jõudis. Selle aasta 7. oktoobril võttis ÜRO vastu resolutsiooni 1838, mis andis kuuekuulise mandaadi Somaalia vetes piraatidevastast võitlust pidada. See on väga erakordne ja muuseas ka ohtlik pretsedent – rahvusvahelist õigust kasutatakse selleks, et rikkuda mingi riigi suveräänsust.
NATO saatis esimesed laevad konvoisid kaitsma eelmisel kuul ning on praegu rakkes mitme kaaperdatud aluse seirega. 12. novembril pidas NATO-le alluv Suurbritannia laev HMS Cumberland maha esimese pisikese merelahingu, kus kaotas elu kaks piraati.
10. novembril otsustasid ka Euroopa Liidu kaitseministrid anda roheline tuli mereväe missioonile, mis sai nimeks EuNavFor Atlanta. Kümnest alusest koosnev üksus ja seda saatev õhukaitse saabub Adeni lahte detsembris. See on esimene Euroopa Liidu mereväe missioon.
Anarhiale Somaalia vetes aitavad lõppu teha mitmed teisedki riigid. Näiteks India teatas eile ühe piraatide emalaeva hävitamisest ning ka Jaapan plaanib oma sõjalaevad Adeni lahte viia.
Adeni laht värvub verest punaseks
On selge, et mõnikümmend sõjalaeva suudavad kaitsta teatud arvu konvoisid ja piraatide probleemi lahendamisest on mõttetu rääkida. Somaalia merepiir on 3000 kilomeetrit pikk, kuid piraatide tegevusala ulatub isegi kaugemale. Laevu on kaaperdatud Pakistanist Keeniani, mis teeb ohutsooni suuruseks neli miljonit ruutkilomeetrit.
Ainuke võimalus olukorda muuta on siis, kui Somaaliast saab toimiv riik. Juba 17 aastat ei ole seal keskvõimu olnud ning asju korraldavad pideval vaenujalal kohalikud hõimupealikud. Riigis valitseb seadusetus ja korralagedus nii maal kui merel.
Nii ei olegi üllatav, et umbes tosinat laeva hoitakse Eylis, mis on sadamalinn poolautonoomses Puntlandi regioonis. Hinnanguliselt ootavad seal lunaraha vastu vahetamist 12 kaaperdatud laeva koos 200 pantvangiga. Piraatlusest tulenev raha on linna majanduse õitsele puhunud ning kohalikud võimud vaatavad röövlite tegevusele läbi sõrmede.
Igasugused sammud piraatide tegevust takistada toob paraku kaasa verevalamise. Briti aluse ja piraatide väike tulevahetus on vaid eelmäng. Siiani on piraadid pantvangidega suhteliselt viisakalt käitunud – pisut näljutanud ja hirmutanud. Vaevalt on nad aga sama leebed olukorras, kus nende elu, või veel hullem – raha – on ohus.
ÜRO, aga ka NATO ja Euroopa Liidu otsus piraatide vastu karmim olla väärib tunnustust, kuid kiire lahenduse asemel julgen ennustada pikka mittekonventsionaalset meresõda. Isegi siis, kui lühikest aega suudetakse sõjalaevadega piraatide tegevust pärssida, imbuvad nad maismaa-pakust uuesti välja, kui õhk ja meri rahvusvahelistest kaitseüksustest tühi on. Stabiilsus ja kontroll merel saab teoks siis, kui Somaalia sisemaal sureb anarhia.
Loodan, et uudised Somaalia piraatide «vägitegudest» paneb meid pisutki ümber mõtestama endi kangelasi. Ei tasu ka meil uhkust tunda eestlaste 12. sajandil korda saadetud mereröövlilugude (eelkõige siis 1187. aastal Sigtuna hävitamise) üle. Tunnistagem, et meie «kangelased» külvasid tollal sama palju pisaraid, hirmu ja kaost kui Somaalia piraadid praegu.
Samuti ei olnud kummagi puhul tegemist robinhoodlusega ehk rikaste raha ümberjagamisega vaesemale elanikkonnale. Piraadid on tavalised vargad, kes mõtlevad vaid endi heaolule.
Somaalia piraadid kaaperdavad ju ka humanitaarlaevu, mis on teel leevendama kodusõdadest räsitud rahva näljahädasid. 90 protsenti maailma toiduprogrammi pakkidest saadetakse just veetee kaudu, ning piraatide tegevus on abisaadetised Somaaliale pea täielikult peatanud.
Aga mis see meid puudutab
Võib ju skeptiliselt küsida, mis see meid puudutab? Kas tõesti ainult mõne Eesti (või veel mis hullem, Vene ja halli) passiga isiku pantvangi võtmine teeb probleemi meile aktuaalseks? Tegelikult ei ole piraatide tegevus mõne Eesti perekonna pisarad ja mure, vaid puudutab otsesemalt ja kaudsemalt meid kõiki.
Esiteks seetõttu, et väikeriigina peaksime hoolima kõigist oma elanikest. Need, keda see solidaarsuse jutt ei morjenda, võiksid aga muretseda oma kullakalli raha pärast. Somaalia rannikust möödub oluline osa Euroopa–Aasia ja ka Euroopa–Aafrika kaubandusest. Piraatide tegevus sunnib investeerima kaubavedude turvamisse või valima märksa pikemat marsruuti.
Uudised supertanker Sirius Stari kaaperdamisest kergitasid maailmaturul toornafta hinda ühe protsendi võrra. See on vaid üks näide, kus röövlite tegevusest tekkinud lisakulu hüvitavad lõppkokkuvõttes ka Eesti elanikud, makstes toodete eest kõrgemat hinda.
Tulus «äri»
• Somaalia rannikust möödub aastas 16 000 Suessi kanalit läbivat kaubalaeva
• Kokku on rünnatud vähemalt 80 laeva, neist kaaperdatuid on vähemalt 30
• Briti strateegilise mõttekoja Chatham House’i andmetel on piraadid lunarahana teeninud 18–30 miljonit dollarit juhtumilt
Allikas: Time
Mis need Somaalia piraadid meid puudutavad?
Loodan, et uudised Somaalia piraatide „vägitegudest“ paneb meid pisutki ümber mõtestama endi kangelasi. Ei tasu ka meil uhkust tunda eestlaste 12. sajandil korda saadetud mereröövlilugude (eelkõige siis 1187. aastal Sigtuna hävitamise) üle. Tunnistagem, et meie „kangelased“ külvasid tollal sama palju pisaraid, hirmu ja kaost, kui Somaalia piraadid täna.
Samuti ei olnud kummagi puhul tegemist robinhoodlusega, ehk rikaste raha ümberjagamisega vaesemale elanikkonnale. Piraadid on tavalised vargad, kes mõtlevad vaid endi heaolule.
Somaalia piraadid kaaberdavad ju ka humanitaarlaevu, mis on teel kodusõdadest räsitud rahva näljahäda leevendamiseks. 90% Maailma Toiduprogramm toidust saadetakse just veetee kaudu, ning piraatide tegevus on abisaadetised Somaaliale pea täielikult peatanud.
Võib ju skeptiliselt küsida, et mis see meid puudutab? Kas tõesti ainult mõne Eesti (või veel mis hullem, Vene ja halli) passiga isiku pantvangi võtmine teeb probleemi meie jaoks aktuaalseks? Tegelikult ei ole piraatide tegevus mõne Eestis perekonna pisarad ja mure, vaid puudutab otsesemalt ja kaudsemalt meid kõiki.
Esiteks seetõttu, et väikeriigina peaksime hoolima kõigist oma elanikest. Need, keda see solidaarsuse jutt ei morjenda, võiksid aga muretseda oma kullakalli raha pärast.
Somaalia rannikust möödub oluline osa Euroopa – Aasia ja ka Euroopa – Aafrika kaubandusest. Piraatide tegevus sunnib investeerima kaubavedude turvamisele või valima märksa pikemat marsruuti. Selle lisakulu hüvitavad lõppkokkuvõttes ka Eesti tavaelanikud, kes toodete eest kallimat hinda peavad maksma.
Piinamine pole kultuur
Kaks aastat tagasi lõppes Rootsis kohtuprotsess tütre sandiks lõiganud Somaali päritolu mehe üle. Ali Elmi Hayow oli tollal oma 13-aastase tütre kodumaale viinud ning lasknud seal talle Aafrikas levinud kombe järgi välised suguelundid eemaldada. Oma augustikuusel reisil Keeniasse oli mul põhjalik vaidlus samburu hõimu liikmetega, kes samuti hoiavad sellest võikast traditsioonist kümne küünega kinni.
Vastuhakk misjonäridele
Amnesty Internationali hinnangul elab maailmas üle 130 miljoni sarnase sandistamise läbi elanud naise, igal aastal sunnitakse üle kahe miljoni noore neiu operatsioonile. Aafrika mitmes piirkonnas ootab sellist saatust 90% alaealist. Hoolimata naiste ümberlõikamist (Female Genital Mutilation, FGM) keelavatele seadustele on seda traditsiooni nii kultuurilistel kui ka poliitilistel põhjustel raske välja juurida.
20. sajandi alguses püüdsid misjonärid Keenias jumala sõna abil sellest patust lahti saada, kuid tulemus oli hoopis vastupidine. Koloniaalvõimude vastu võitlevad hõimud nägid valgetes jumalasulastes inglise püssimeeste käepikendust ning naiste ümberlõikamine kujunes Euroopa imperialistide ja pealesunnitud kultuuri vastaseks sümboliks.
2001. aastal vastuvõetud lastekaitseseadus keelab Keenias naiste ümberlõikamise, kuid tavad on tugevamad kui paragrahvid. Uuringud näitavad, et vaid kaks hõimu 43-st on täielikult lõpetanud selle võika traditsiooni ja mitmes maapiirkonnas lõigatakse ümber üle 90% noorukiikka jõudnud tüdrukutest.
Tavad püsivad
Poliitiliselt on ümberlõikamine Keenias tundlik teema. Mitmed parlamendisaadikud ei taha kontrolli ja karistuste karmistamisest midagi kuulda, sest kardavad kaotada valijaid. Keskvõimu suutmatuse tõttu on kohalikud ümberlõikamisvastased kasutusele võtnud omakohtu. Näide naaberriigis Somaaliast tõestab, et 40 kaameli suuruse trahviga hirmutamine on nii mõnedki ümberlõikamise teostajaid töökohta vahetama sundinud.
Paraku ei ole anti-FGM organisatsioonid saavutanud edu samburude suguharus. Värvika riietuse ja ehetega samburu mehed rändavad oma koduküladest turismi kõrghooajal kuurortidesse, et mõne kuu pärast raha täis taskutega naasta. Nad on turistide maiuspalad, keda kutsutakse hotellidesse traditsioonilisi tantse tantsima ja kellega ühiselt tehtud foto kaunistab paljude paketireisijate fotoalbumeid.
Leaklau Peteri, Maralai linna lähedalt pärit samburu kinnitusel ei ole turistid huvi tundnud tema teiste traditsioonide ja tõekspidamiste vastu. Mina tundsin ja nii vestlesimegi Watamu odava hosteli köögis pool ööd maast ja ilmast. Ilusat fotot mul temast või temaga ei ole, küll aga mälestus pikast vaidlusest ümberlõikamise teemal.
Leaklau hõim võttis misjonäridelt üle ristiusu, aga jättis alles oma tavad ja kombed. Need ei ole kinnistunud mitte ainult nende riietuses, vaid ka igapäevases elus. Näiteks abiellumisel peab mees andma naise vanematele piisavalt hea tasu. Leaklau, kuigi juba 27 aastane, ei ole abielus, sest pole suutnud kokku ajada vajalikku kümmet lehma.
Kaks erinevat maailma
Küll on abielus tema kaks nooremat õde ja mõlemad on vabatahtlikult ka ümber lõigatud. Teisiti ei oleks lihtsalt võimalik. „Ilma seda tegemata ei saaks tüdrukust naine ega isegi mitte inimrassi liige,“ põhjendas Leaklau. Tema külas ei ole ühtegi „mitte-täisväärtuslikku“ naist.
Ta ei tahtnud kuidagi nõustuda minu seisukohaga, et ümberlõikamine on inimõiguste vastane, naisi sandistav ning kindlasti mitte vabatahtlik. Pigem tõi ta välja terve rea usulisi, hügieenilisi ja traditsioonilisi põhjendusi, miks see just tütarlaste huvides on. Kui seda mitte teha, läheksid tüdrukud näiteks kiimaseks ja roniksid liialt noorelt kellegi kaissu. Selle tulemuseks on AIDS, abielueelsed lapsed,
kooli poolelijäämine ja lõpeks perekonnast välja viskamine.
See ei ole esimest korda, kui analoogset vaidlust olen pidanud. Kui 2004. aastal Berliinis Ghanasse sõiduks viisat ootasin, kurtis mulle saatkonna autojuht: „Miks ma ei või siin Saksamaal oma naist peksta?!“. Kodumaal oli rusikatega peretülide klaarimine tavaline praktika, kusjuures vähemalt tema kogemusele tuginedes ei pruugi mees olla alati tugevam pool. „Esimene naine „kasvatas“ mind Accras korralikult ja nüüd keelab Saksa politsei mul uut naist „kasvatada““.
Ka siis ei aidanud seletus, et meie kultuuriruumis on vägivald taunitav. „Minu kodus on minu kultuur ja vabadused“ oli ta oma õig(s)uses veendunud. „Pealegi on mu naine sellega nõus ja politsei on välja kutsunud naabrid.“ Miks naine aga nii kõvasti karjus, et naabrid telefonitoru haarasid, sellele ma vastust ei saanudki.
Ma ei hakka siinkohal sügavamalt minu ja samburu omavahelisse diskussiooni minema. Lahku läksime tõdemusega, et me ei suuda üksteist ümber veenda. Mõistsin, et jälle tekib mul küsimus, kas mul oli õigus talle etteheiteid teha ja moraali lugeda?
Liberaalid ja inimõigused
Olen liberaal ja toetan John Stuart Milli seisukohta, et iga isiku vabaduse piiriks on teise isiku samaväärne õigus vabadusele. Samuti toetan ma pluralismi ja kultuurilist mitmekesisust ning kurvastan lääne kommertskultuuri võidukäigu üle. CocaCola ja massikultuur on laastanud maailma rohkem kui sõjad ning hävitanud palju seda, mis muudab elu huvitavaks – isenäolised ja omapärased kultuurid ja rahvad.
Samas toetan Lääne ühiskonnavaadet, mis on indiviidikeskne ja ei nõustu paljude slaavlaste iidoli Aleksander Duginiga, kelle arvates üksikisik on tühine, aga ühiskond on kõik. Ma ei arva, et ühiskonnal oleks vaba voli kujundada inimesi oma äranägemise järgi. Siinkohal tulevad mängu inimõigused.
Põhilised inimõigused on õigus elule, õigus inimlikule kohtlemisele ja õigus vabadusele. Naiste ümberlõikamine hävitab nende võimalust elada normaalset elu, on ebainimlik ning samuti ei pea ma traditsioonilise ühiskonna survel sellega nõustumist vabatahtlikuks otsuseks. Inimõigused on (vähemalt minu jaoks) universaalsed ning ülemuslikud.
Artikli alguses kirjeldatu oli Rootsis esimene juhtum, mis jõudis kohtu ette pärast 1982. aasta otsust naiste ümberlõikamine keelustada. 1999. aastal keelati rootslastel sama operatsiooni ka välismaal sooritada. Ali Elmi Hayow mõisteti Rootsis neljaks aastaks vangi ning lisaks pidi ta andma tütrele enam kui pool miljonit krooni valurahaks.
See pretsedent kirjeldab hästi seda piiri, mis minu jaoks jookseb inimõiguste ja (kultuuriliste, indiviidi, jm) vabaduste vahel. Leian, et nendel, kes võtavad endale vabaduse rikkuda inimõigusi, võib võtta vabaduse. Kellegi sandistamiseks ei ole vabanduseks ka aastatuhandeid toiminud traditsioonid või iganenud arusaamad evolutsioonist.
KEENIA: Saadikutele 120 000.- krooni palka pluss hüved ja ei mingit kobisemist
Samal ajal kui 60% Keenia elanikest peavad hakkama saama vähem kui dollariga päevas ning elavad ilma arstiabi ja puhta joogiveeta, teenivad nende poolt valitud saadikud 120 000.- krooni puhtalt kätte. Lisaks sellele kingitakse neile ligi 600 000.- maksev auto ning eluaseme soetamiseks antakse 1,3 miljonit intressivaba laenu. See pole veel kõik.
Selle asemel, et toetada rahandusministeeri Amos Kimunya ettepanekut, et parlamendiliikmed peaksid oma palgalt ja hüvedelt vähemalt makse maksma, võttis eelmine parlamendikoosseis vastu 250 000.- kroonise lahkumishüvitise ning garanteeritud riigipensioni. Lisaks otsustati „ebapädev“ minister vallandada.
Kui võta arvesse keskmine elatustase, siis peaks ümberarvutatult Eesti parlamendi liikmed teenima miljon krooni kuus. Samas, kui viia Keeniasse üle meie süsteem (ehk neljakordne keskmine palk), peaksid nende saadikud teenima umbes 2000.- krooni kuus ning võiksid töökulude katmiseks kasutada 600.- krooni. Meie süsteem on igal juhul õiglasem.
Kahtlemata suurendab saadikute liiga väike palk korruptsiooniriski, kuid ühes maailma külluslikumalt tasustatud saadikutega riigis lokkab korruptsioon kõigest hoolimata. Oma lühikesel reisil ei vestelnud ma inimesega, kes ei oleks mingi paberilipaka saamiseks pidanud ametnikule meelehead tegema. Tavataks mzungule (valge inimene) kõige lihtsama asja eest algas 150 kroonist, kuid tõelised summad liiguvad pealinna võimukoridorides.
Üheks põhjuseks, miks esindusdemokraatia Aafrikas ei toimi ongi toodud saadikute sõltuvus süsteemist. Väljaspool poliitikat ei ole 99% parlamendi liikmetel võimalik endale tagada ligilähedastki elatustaset. Just seetõttu keskendutakse ametiajal peamiselt raha kokku-kraapimisega ja hoitakse ihaldusväärsest toolist kümne küünega kinni. Kuldne käepigistus muudab saadikud kuulekaks partei ladvikule ning saadikupileti kaotamise hirm kannustab varastama ja/või hääli ostma. Vajadusel ollakse valmis tõelised "võitjad" ka veriste lahingutega tänaval välja selgitama.
Keenia olulises päevalehes Daily Nation ilmus paari päeva eest poliitilist valimiskampaaniat hästi kirjeldav karikatuur, kus võimuesindajate poole pöörduv isik ütleb: „Kui te ei suuda valimised muuta vabadeks ja ausateks, siis muutke need vabadeks ja taskukohasteks. Et kõik soovijad saaksid valimistel osaleda, peaks hääle hind olema palju odavam.“
---
Kontrast Keenia äärealade küladest Nairobi lähedal asuvasse hotellis toimunud konverentsile jõudes oli rabav. Kui ma poleks 8 päeva varem Keeniasse jõudnud ning omal käel ringi sõitnud, oleks tippklassi golfiradade keskel ja lookas söögilaudaga hotell ning euroopaliku standardi järgi toimund konverents jätnud mulle riigist moonutatud mulje. Umbes sellise, mida näevad all-inclusive paketireisijad, kes lennujaamas topitakse konditsioneeritud bussidesse, tassitakse kõrge taraga luksushotelli ning kes sealt väljas käivad vaid looduspargi või mereranna külastamiseks.
Olen tänulik, et AWEPA ostis mulle varajasema lennupileti, mis muuseas maksis neile vähem, kui oleks pidanud välja käima kolmepäevase kiirvisiidi eest. Nende poolt korraldatud konverents oli hea ning seal osalemise põhjuste kohta on Mart Nutt SL Õhtulele juba kommentaari andnud: Mart Nutt: sõidame Aafrikasse tähtsat tööd tegema.
Kui 26-28. augustil Nairobis toimunud konverents keskendus põhiliselt kliimamuutusest tulenevatele probleemidele, siis 29. augustil toimunud AWEPA volikogu istungil käsitlesime demokraatia arenguid Aafrikas. Üks on selge. Horisontaalselt ja vertikaalselt Keenia ühiskonda läbiva korruptsioonikuradi selgroo murdmata jätmine ei võimalda neil kunagi arenenud riikide perre jõuda. See reegel kehtib kõigi arengumaade kohta.
