Aafrika satub meie uudistesse vaid siis, kui mõnes riigis on olukord kas halb või väga halb. Kiire otsing sõnale „Aafrika“ tõi Postimehest välja lood Somaalia piraatidest, värvikast Liibüa liidrist, petukõned Sierra Leonest, Guinea võimude kuritegudest, sekka ka neutraalseid spordiuudiseid. Kas tõesti ei ole meil Aafrikast midagi õppida peale maratonijooksu?
Lugesin Leheneegri (http://leheneeger.wordpress.com/2009/10/05/ma-ei-usu-oma-silmi-korvu-ega-ninasoormeid/) ajaveebist sellest, kuidas Viimsi vald on otsustanud defineerida „õige“ perekonnamudeli ja seeläbi võtta kahelt kooselavalt naiselt õiguse saada rahalist toetust. Siit Cape Townist ei ole mul võimalik kontrollida informatsiooni õigsust ega süübida põhjustesse. Küll saan aga tuua Eestile eeskujuks Lõuna Aafrika.
Lõuna Aafrika on esimene riik maailmas, mis konstitutsioonis kaitseb samasooliste õigusi. 1996. aastal vastu võetud põhiseaduse 9. osa „Võrdõiguslikkus“ sätestab:
“(3) The state may not unfairly discriminate directly or indirectly against anyone on one or more grounds, including race, gender, sex, pregnancy, marital status, ethnic or social origin, colour, sexual orientation, age, disability, religion, conscience, belief, culture, language and birth.”
Lõuna Aafrika Vabariigi konstitutsiooniline kohus on teinud ridamisi otsuseid põhiseaduses sätesatud õiguse tagamiseks. 2002. aastal tagati samasoolistele paaridele võrdsed finantsõigused heteropaaridega ja lubati adopteerimine, 2006. aastal võttis parlament konstitutsioonikohtu nõudmisel vastu samasooliste abiellumise seaduse. LAV-ist sai viies riik maailmas, mis seadustas samasooliste abielud.
Samasooliste õiguste olukord apartheidi ajal oli puudulik – teatud ajal pandi „vahelejäänud“ paare aastateks vangi, rääkimata siis mingiteski õigustest koos elada või perekonda luua. Selles suhtes on tänane LAV liberaalsem ja humaansem, kui Euroopa väikeriik Eesti. Apartheid samasoolitse vastu sai siin läbi 1996ndal aastal, viimsis õitseb see edasi. Tulgu mulle veel keegi ütlema, et pole meil midagi Aafrikast õppida.
Suur tõenäosusega on Nigeri kurikaelad hakanud eestlasi missed-call-scam´iga pommitama. Kui avastate, et teile on tulnud „vastamata kõne“ tundmatult rahvusvaheliselt numbrilt, ärge hakake tagasi helistama. Vastasel korral võite peagi leida postkastist tuhandetesse kroonidesse ulatuva arve ning samuti läheb teie mobiilinumber „kasulike idiootide“ nimekirja.
Täna hommikul 2:23 sain oma EMT mobiilile kõne numbrilt +227 962 10234 või õigemini telefon kõlises sekundiks ning siis ühendus katkes. Olgugi, et ootasin kõnet ühest kaugest riigist, otsustasin enne tagasi helistamist numbrit kontrollida. +227 viitab Nigerile ning sellest riigist ei tea ma küll kedagi, kellega rääkida sooviksin.
Selline tagasihelistamisteenuse pettusskeem on ka varem eestlastele peavalu valmistanud. Ma ei tea, et kui palju on mobiilioperaatorid nõus kannatajatele vastu tulema pärast seda, kui kõne on juba tehtud. Küll aga peaksid nad kliente võimalikust ohust teavitama kas või SMS-i teel. Praeguses niigi raskes majandusolukorras oleks lauslollus Nigeri sulide kukruid täita. Muuseas, ka headel aegadel oleks see uskumatult rumal!
Pikemalt võite sellise pettusskeemi kohta lugeda US tarbijakaitseameti kodulehelt International Telephone Number Scam. Kui oled juba kõne teinud, on tark koheselt mobiilioperaatoriga ühendust võtta. Tarbijakaitseameti kodulehel on lühike info selle kohta, mida teha põhjendamatult suure mobiiliarvega (http://www.tka.riik.ee/index.php?id=18g21).
(Postimees avaldas täna minu artikli “Piraadisõda 21. sajandil”. Lisaks teksti ajaveebi dubleerimisele lisasin ka kaks AlJazeera saadet modernsest piraatlusest)
Aafrika vallutab maailmauudised siis, kui seal on midagi halvasti või väga halvasti. Piraatidega Somaalia vetes on väga halvasti. Niigi maailma ohtlikumaks mererannikuks nimetatud piirkonnast on kujunemas uue mittekonventsionaalse sõja tanner. Eesti sinna oma mereväelasi saatma ei hakka, kuid piraatide tegevuse maksame osaliselt kinni ka meie. Mitte lunarahana pantvangistatud Eesti meremeeste eest, vaid igapäevaseid sisseoste tehes.
Somaalia piraadid on olnud ohuks rahvusvahelisele kaubandusele alates 1990. aastate algusest, kui riigis puhkes kodusõda. Olukord läks tõsisemaks 2006. aastal, kui algas sõda Etioopiaga. Keskvõimu niigi saamatud püüdlused piraatlust ohjeldada jooksid liiva ning piraatlusega seotud grupeeringud lõid sisuliselt oma anarhiapiirkonna.
Enamik piraate pärineb autonoomsest regioonist Puntland. Varem põhiliselt kalapüügi ja kaubandusega tegelenud hõimudest on aastatega saanud professionaalsed laevade kaaperdajad ja pantvangide eest lunaraha kasseerijad.
Veel nüüdki põhjendab osa piraate oma tegevust sellega, et teiste riikide kalapüüdjad ning edasi-tagasi sõeluvad kaubalaevad on hävitanud nende kalavarusid. Tegelikult on kalanduse argumendist vähe alles jäänud. Hinnatakse, et kaaperdatud laevade ja pantvangide vabastamiseks on eelmistel aastatel välja käidud 100 miljonit dollarit, sellel aastal juba 400 miljonit. Tunnistagem, see on ikkagi tulusam äri kui valge kalalihaga kauplemine.
Peamine põhjus piraadiks hakata on seega raha, ja võimaluse nii vabalt röövimisega tegeleda loob anarhia Somaalias. Riigis, kus paljud võitlevad toidupalukese eest, elavad piraatide grupeeringute juhid villades ja sõidavad ringi luksusautodega.
Kuritegevusest saadud jõukus võimaldab neil endale ka näiteks nomaadide seast kolmas naine kosida ning enne paradiisi minekut maise elu kõiki võlusid nautida. Pole siis ime, et paljud 20–35-aastased mehed näevad oma elu võimalust just selle «äriga» tegemisel.
Maailmatasemel tegijad
Segamatu piraatlus on aastatega arenenud nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt. Kui veel mõned aastad tagasi soovitati kaptenitel mööduda Somaalia rannikust mitte lähemalt kui
50 meremiili, siis nüüd korraldavad piraadid reide rannikust palju kaugemal seilavatele laevadele. Näiteks piraatide suurim saak, naftatanker Sirius Star, kaaperdati 450 miili kaugusel.
Piraadid kasutavad kiireid paate ning osavat taktikat. Kaugel rannikust triivivalt nn emalaevalt lastakse välja kiirkaatritel kihutavad löögirühmad, kes kaitsetu kaubalaeva kiiresti kätte saavad. Hõimusõdades saadud oskused ja Jeemeni relvakaupmeeste relvad kuluvad laeva vallutamisel marjaks ära. Somaalia rannik, eelkõige Eyli linn sobib ideaalselt kaaperdatud laeva «puhkekohaks» ja lunaraha läbirääkimiste juhtimiseks.
Piraatide rühmitused koosnevad laias laastus kolmest grupist. Esiteks endised kalamehed, kes tunnevad hästi kohalikku merd. Teiseks eks-sõdurid, kes on karastunud klannisõdades ning kelle ülesanne on tagada musklijõud. Ja kolmandaks tehnilised eksperdid, kes oskavad kasutada modernset aparatuuri nagu GPS- ja raadioside pealtkuulamise seadmeid.
Piraatidega hakati maailmatasemel tegelema alles 2005. aastal, kui eri laevandusega seotud rahvusvaheliste organisatsioonide hädakisa maailma liidrite kõrvu jõudis. Selle aasta 7. oktoobril võttis ÜRO vastu resolutsiooni 1838, mis andis kuuekuulise mandaadi Somaalia vetes piraatidevastast võitlust pidada. See on väga erakordne ja muuseas ka ohtlik pretsedent – rahvusvahelist õigust kasutatakse selleks, et rikkuda mingi riigi suveräänsust.
NATO saatis esimesed laevad konvoisid kaitsma eelmisel kuul ning on praegu rakkes mitme kaaperdatud aluse seirega. 12. novembril pidas NATO-le alluv Suurbritannia laev HMS Cumberland maha esimese pisikese merelahingu, kus kaotas elu kaks piraati.
10. novembril otsustasid ka Euroopa Liidu kaitseministrid anda roheline tuli mereväe missioonile, mis sai nimeks EuNavFor Atlanta. Kümnest alusest koosnev üksus ja seda saatev õhukaitse saabub Adeni lahte detsembris. See on esimene Euroopa Liidu mereväe missioon.
Anarhiale Somaalia vetes aitavad lõppu teha mitmed teisedki riigid. Näiteks India teatas eile ühe piraatide emalaeva hävitamisest ning ka Jaapan plaanib oma sõjalaevad Adeni lahte viia.
Adeni laht värvub verest punaseks
On selge, et mõnikümmend sõjalaeva suudavad kaitsta teatud arvu konvoisid ja piraatide probleemi lahendamisest on mõttetu rääkida. Somaalia merepiir on 3000 kilomeetrit pikk, kuid piraatide tegevusala ulatub isegi kaugemale. Laevu on kaaperdatud Pakistanist Keeniani, mis teeb ohutsooni suuruseks neli miljonit ruutkilomeetrit.
Ainuke võimalus olukorda muuta on siis, kui Somaaliast saab toimiv riik. Juba 17 aastat ei ole seal keskvõimu olnud ning asju korraldavad pideval vaenujalal kohalikud hõimupealikud. Riigis valitseb seadusetus ja korralagedus nii maal kui merel.
Nii ei olegi üllatav, et umbes tosinat laeva hoitakse Eylis, mis on sadamalinn poolautonoomses Puntlandi regioonis. Hinnanguliselt ootavad seal lunaraha vastu vahetamist 12 kaaperdatud laeva koos 200 pantvangiga. Piraatlusest tulenev raha on linna majanduse õitsele puhunud ning kohalikud võimud vaatavad röövlite tegevusele läbi sõrmede.
Igasugused sammud piraatide tegevust takistada toob paraku kaasa verevalamise. Briti aluse ja piraatide väike tulevahetus on vaid eelmäng. Siiani on piraadid pantvangidega suhteliselt viisakalt käitunud – pisut näljutanud ja hirmutanud. Vaevalt on nad aga sama leebed olukorras, kus nende elu, või veel hullem – raha – on ohus.
ÜRO, aga ka NATO ja Euroopa Liidu otsus piraatide vastu karmim olla väärib tunnustust, kuid kiire lahenduse asemel julgen ennustada pikka mittekonventsionaalset meresõda. Isegi siis, kui lühikest aega suudetakse sõjalaevadega piraatide tegevust pärssida, imbuvad nad maismaa-pakust uuesti välja, kui õhk ja meri rahvusvahelistest kaitseüksustest tühi on. Stabiilsus ja kontroll merel saab teoks siis, kui Somaalia sisemaal sureb anarhia.
Loodan, et uudised Somaalia piraatide «vägitegudest» paneb meid pisutki ümber mõtestama endi kangelasi. Ei tasu ka meil uhkust tunda eestlaste 12. sajandil korda saadetud mereröövlilugude (eelkõige siis 1187. aastal Sigtuna hävitamise) üle. Tunnistagem, et meie «kangelased» külvasid tollal sama palju pisaraid, hirmu ja kaost kui Somaalia piraadid praegu.
Samuti ei olnud kummagi puhul tegemist robinhoodlusega ehk rikaste raha ümberjagamisega vaesemale elanikkonnale. Piraadid on tavalised vargad, kes mõtlevad vaid endi heaolule.
Somaalia piraadid kaaperdavad ju ka humanitaarlaevu, mis on teel leevendama kodusõdadest räsitud rahva näljahädasid. 90 protsenti maailma toiduprogrammi pakkidest saadetakse just veetee kaudu, ning piraatide tegevus on abisaadetised Somaaliale pea täielikult peatanud.
Aga mis see meid puudutab
Võib ju skeptiliselt küsida, mis see meid puudutab? Kas tõesti ainult mõne Eesti (või veel mis hullem, Vene ja halli) passiga isiku pantvangi võtmine teeb probleemi meile aktuaalseks? Tegelikult ei ole piraatide tegevus mõne Eesti perekonna pisarad ja mure, vaid puudutab otsesemalt ja kaudsemalt meid kõiki.
Esiteks seetõttu, et väikeriigina peaksime hoolima kõigist oma elanikest. Need, keda see solidaarsuse jutt ei morjenda, võiksid aga muretseda oma kullakalli raha pärast. Somaalia rannikust möödub oluline osa Euroopa–Aasia ja ka Euroopa–Aafrika kaubandusest. Piraatide tegevus sunnib investeerima kaubavedude turvamisse või valima märksa pikemat marsruuti.
Uudised supertanker Sirius Stari kaaperdamisest kergitasid maailmaturul toornafta hinda ühe protsendi võrra. See on vaid üks näide, kus röövlite tegevusest tekkinud lisakulu hüvitavad lõppkokkuvõttes ka Eesti elanikud, makstes toodete eest kõrgemat hinda.
Tulus «äri»
• Somaalia rannikust möödub aastas 16 000 Suessi kanalit läbivat kaubalaeva
• Kokku on rünnatud vähemalt 80 laeva, neist kaaperdatuid on vähemalt 30
• Briti strateegilise mõttekoja Chatham House’i andmetel on piraadid lunarahana teeninud 18–30 miljonit dollarit juhtumilt
Allikas: Time
Loodan, et uudised Somaalia piraatide „vägitegudest“ paneb meid pisutki ümber mõtestama endi kangelasi. Ei tasu ka meil uhkust tunda eestlaste 12. sajandil korda saadetud mereröövlilugude (eelkõige siis 1187. aastal Sigtuna hävitamise) üle. Tunnistagem, et meie „kangelased“ külvasid tollal sama palju pisaraid, hirmu ja kaost, kui Somaalia piraadid täna.
Samuti ei olnud kummagi puhul tegemist robinhoodlusega, ehk rikaste raha ümberjagamisega vaesemale elanikkonnale. Piraadid on tavalised vargad, kes mõtlevad vaid endi heaolule.
Somaalia piraadid kaaberdavad ju ka humanitaarlaevu, mis on teel kodusõdadest räsitud rahva näljahäda leevendamiseks. 90% Maailma Toiduprogramm toidust saadetakse just veetee kaudu, ning piraatide tegevus on abisaadetised Somaaliale pea täielikult peatanud.
Võib ju skeptiliselt küsida, et mis see meid puudutab? Kas tõesti ainult mõne Eesti (või veel mis hullem, Vene ja halli) passiga isiku pantvangi võtmine teeb probleemi meie jaoks aktuaalseks? Tegelikult ei ole piraatide tegevus mõne Eestis perekonna pisarad ja mure, vaid puudutab otsesemalt ja kaudsemalt meid kõiki.
Esiteks seetõttu, et väikeriigina peaksime hoolima kõigist oma elanikest. Need, keda see solidaarsuse jutt ei morjenda, võiksid aga muretseda oma kullakalli raha pärast.
Somaalia rannikust möödub oluline osa Euroopa – Aasia ja ka Euroopa – Aafrika kaubandusest. Piraatide tegevus sunnib investeerima kaubavedude turvamisele või valima märksa pikemat marsruuti. Selle lisakulu hüvitavad lõppkokkuvõttes ka Eesti tavaelanikud, kes toodete eest kallimat hinda peavad maksma.
Kaks aastat tagasi lõppes Rootsis kohtuprotsess tütre sandiks lõiganud Somaali päritolu mehe üle. Ali Elmi Hayow oli tollal oma 13-aastase tütre kodumaale viinud ning lasknud seal talle Aafrikas levinud kombe järgi välised suguelundid eemaldada. Oma augustikuusel reisil Keeniasse oli mul põhjalik vaidlus samburu hõimu liikmetega, kes samuti hoiavad sellest võikast traditsioonist kümne küünega kinni.
Vastuhakk misjonäridele
Amnesty Internationali hinnangul elab maailmas üle 130 miljoni sarnase sandistamise läbi elanud naise, igal aastal sunnitakse üle kahe miljoni noore neiu operatsioonile. Aafrika mitmes piirkonnas ootab sellist saatust 90% alaealist. Hoolimata naiste ümberlõikamist (Female Genital Mutilation, FGM) keelavatele seadustele on seda traditsiooni nii kultuurilistel kui ka poliitilistel põhjustel raske välja juurida.
20. sajandi alguses püüdsid misjonärid Keenias jumala sõna abil sellest patust lahti saada, kuid tulemus oli hoopis vastupidine. Koloniaalvõimude vastu võitlevad hõimud nägid valgetes jumalasulastes inglise püssimeeste käepikendust ning naiste ümberlõikamine kujunes Euroopa imperialistide ja pealesunnitud kultuuri vastaseks sümboliks.
2001. aastal vastuvõetud lastekaitseseadus keelab Keenias naiste ümberlõikamise, kuid tavad on tugevamad kui paragrahvid. Uuringud näitavad, et vaid kaks hõimu 43-st on täielikult lõpetanud selle võika traditsiooni ja mitmes maapiirkonnas lõigatakse ümber üle 90% noorukiikka jõudnud tüdrukutest.
Tavad püsivad
Poliitiliselt on ümberlõikamine Keenias tundlik teema. Mitmed parlamendisaadikud ei taha kontrolli ja karistuste karmistamisest midagi kuulda, sest kardavad kaotada valijaid. Keskvõimu suutmatuse tõttu on kohalikud ümberlõikamisvastased kasutusele võtnud omakohtu. Näide naaberriigis Somaaliast tõestab, et 40 kaameli suuruse trahviga hirmutamine on nii mõnedki ümberlõikamise teostajaid töökohta vahetama sundinud.
Paraku ei ole anti-FGM organisatsioonid saavutanud edu samburude suguharus. Värvika riietuse ja ehetega samburu mehed rändavad oma koduküladest turismi kõrghooajal kuurortidesse, et mõne kuu pärast raha täis taskutega naasta. Nad on turistide maiuspalad, keda kutsutakse hotellidesse traditsioonilisi tantse tantsima ja kellega ühiselt tehtud foto kaunistab paljude paketireisijate fotoalbumeid.
Leaklau Peteri, Maralai linna lähedalt pärit samburu kinnitusel ei ole turistid huvi tundnud tema teiste traditsioonide ja tõekspidamiste vastu. Mina tundsin ja nii vestlesimegi Watamu odava hosteli köögis pool ööd maast ja ilmast. Ilusat fotot mul temast või temaga ei ole, küll aga mälestus pikast vaidlusest ümberlõikamise teemal.
Leaklau hõim võttis misjonäridelt üle ristiusu, aga jättis alles oma tavad ja kombed. Need ei ole kinnistunud mitte ainult nende riietuses, vaid ka igapäevases elus. Näiteks abiellumisel peab mees andma naise vanematele piisavalt hea tasu. Leaklau, kuigi juba 27 aastane, ei ole abielus, sest pole suutnud kokku ajada vajalikku kümmet lehma.
Kaks erinevat maailma
Küll on abielus tema kaks nooremat õde ja mõlemad on vabatahtlikult ka ümber lõigatud. Teisiti ei oleks lihtsalt võimalik. „Ilma seda tegemata ei saaks tüdrukust naine ega isegi mitte inimrassi liige,“ põhjendas Leaklau. Tema külas ei ole ühtegi „mitte-täisväärtuslikku“ naist.
Ta ei tahtnud kuidagi nõustuda minu seisukohaga, et ümberlõikamine on inimõiguste vastane, naisi sandistav ning kindlasti mitte vabatahtlik. Pigem tõi ta välja terve rea usulisi, hügieenilisi ja traditsioonilisi põhjendusi, miks see just tütarlaste huvides on. Kui seda mitte teha, läheksid tüdrukud näiteks kiimaseks ja roniksid liialt noorelt kellegi kaissu. Selle tulemuseks on AIDS, abielueelsed lapsed,
kooli poolelijäämine ja lõpeks perekonnast välja viskamine.
See ei ole esimest korda, kui analoogset vaidlust olen pidanud. Kui 2004. aastal Berliinis Ghanasse sõiduks viisat ootasin, kurtis mulle saatkonna autojuht: „Miks ma ei või siin Saksamaal oma naist peksta?!“. Kodumaal oli rusikatega peretülide klaarimine tavaline praktika, kusjuures vähemalt tema kogemusele tuginedes ei pruugi mees olla alati tugevam pool. „Esimene naine „kasvatas“ mind Accras korralikult ja nüüd keelab Saksa politsei mul uut naist „kasvatada““.
Ka siis ei aidanud seletus, et meie kultuuriruumis on vägivald taunitav. „Minu kodus on minu kultuur ja vabadused“ oli ta oma õig(s)uses veendunud. „Pealegi on mu naine sellega nõus ja politsei on välja kutsunud naabrid.“ Miks naine aga nii kõvasti karjus, et naabrid telefonitoru haarasid, sellele ma vastust ei saanudki.
Ma ei hakka siinkohal sügavamalt minu ja samburu omavahelisse diskussiooni minema. Lahku läksime tõdemusega, et me ei suuda üksteist ümber veenda. Mõistsin, et jälle tekib mul küsimus, kas mul oli õigus talle etteheiteid teha ja moraali lugeda?
Liberaalid ja inimõigused
Olen liberaal ja toetan John Stuart Milli seisukohta, et iga isiku vabaduse piiriks on teise isiku samaväärne õigus vabadusele. Samuti toetan ma pluralismi ja kultuurilist mitmekesisust ning kurvastan lääne kommertskultuuri võidukäigu üle. CocaCola ja massikultuur on laastanud maailma rohkem kui sõjad ning hävitanud palju seda, mis muudab elu huvitavaks – isenäolised ja omapärased kultuurid ja rahvad.
Samas toetan Lääne ühiskonnavaadet, mis on indiviidikeskne ja ei nõustu paljude slaavlaste iidoli Aleksander Duginiga, kelle arvates üksikisik on tühine, aga ühiskond on kõik. Ma ei arva, et ühiskonnal oleks vaba voli kujundada inimesi oma äranägemise järgi. Siinkohal tulevad mängu inimõigused.
Põhilised inimõigused on õigus elule, õigus inimlikule kohtlemisele ja õigus vabadusele. Naiste ümberlõikamine hävitab nende võimalust elada normaalset elu, on ebainimlik ning samuti ei pea ma traditsioonilise ühiskonna survel sellega nõustumist vabatahtlikuks otsuseks. Inimõigused on (vähemalt minu jaoks) universaalsed ning ülemuslikud.
Artikli alguses kirjeldatu oli Rootsis esimene juhtum, mis jõudis kohtu ette pärast 1982. aasta otsust naiste ümberlõikamine keelustada. 1999. aastal keelati rootslastel sama operatsiooni ka välismaal sooritada. Ali Elmi Hayow mõisteti Rootsis neljaks aastaks vangi ning lisaks pidi ta andma tütrele enam kui pool miljonit krooni valurahaks.
See pretsedent kirjeldab hästi seda piiri, mis minu jaoks jookseb inimõiguste ja (kultuuriliste, indiviidi, jm) vabaduste vahel. Leian, et nendel, kes võtavad endale vabaduse rikkuda inimõigusi, võib võtta vabaduse. Kellegi sandistamiseks ei ole vabanduseks ka aastatuhandeid toiminud traditsioonid või iganenud arusaamad evolutsioonist.
Samal ajal kui 60% Keenia elanikest peavad hakkama saama vähem kui dollariga päevas ning elavad ilma arstiabi ja puhta joogiveeta, teenivad nende poolt valitud saadikud 120 000.- krooni puhtalt kätte. Lisaks sellele kingitakse neile ligi 600 000.- maksev auto ning eluaseme soetamiseks antakse 1,3 miljonit intressivaba laenu. See pole veel kõik.
Selle asemel, et toetada rahandusministeeri Amos Kimunya ettepanekut, et parlamendiliikmed peaksid oma palgalt ja hüvedelt vähemalt makse maksma, võttis eelmine parlamendikoosseis vastu 250 000.- kroonise lahkumishüvitise ning garanteeritud riigipensioni. Lisaks otsustati „ebapädev“ minister vallandada.
Kui võta arvesse keskmine elatustase, siis peaks ümberarvutatult Eesti parlamendi liikmed teenima miljon krooni kuus. Samas, kui viia Keeniasse üle meie süsteem (ehk neljakordne keskmine palk), peaksid nende saadikud teenima umbes 2000.- krooni kuus ning võiksid töökulude katmiseks kasutada 600.- krooni. Meie süsteem on igal juhul õiglasem.
Kahtlemata suurendab saadikute liiga väike palk korruptsiooniriski, kuid ühes maailma külluslikumalt tasustatud saadikutega riigis lokkab korruptsioon kõigest hoolimata. Oma lühikesel reisil ei vestelnud ma inimesega, kes ei oleks mingi paberilipaka saamiseks pidanud ametnikule meelehead tegema. Tavataks mzungule (valge inimene) kõige lihtsama asja eest algas 150 kroonist, kuid tõelised summad liiguvad pealinna võimukoridorides.
Üheks põhjuseks, miks esindusdemokraatia Aafrikas ei toimi ongi toodud saadikute sõltuvus süsteemist. Väljaspool poliitikat ei ole 99% parlamendi liikmetel võimalik endale tagada ligilähedastki elatustaset. Just seetõttu keskendutakse ametiajal peamiselt raha kokku-kraapimisega ja hoitakse ihaldusväärsest toolist kümne küünega kinni. Kuldne käepigistus muudab saadikud kuulekaks partei ladvikule ning saadikupileti kaotamise hirm kannustab varastama ja/või hääli ostma. Vajadusel ollakse valmis tõelised “võitjad” ka veriste lahingutega tänaval välja selgitama.
Keenia olulises päevalehes Daily Nation ilmus paari päeva eest poliitilist valimiskampaaniat hästi kirjeldav karikatuur, kus võimuesindajate poole pöörduv isik ütleb: „Kui te ei suuda valimised muuta vabadeks ja ausateks, siis muutke need vabadeks ja taskukohasteks. Et kõik soovijad saaksid valimistel osaleda, peaks hääle hind olema palju odavam.“
—
Kontrast Keenia äärealade küladest Nairobi lähedal asuvasse hotellis toimunud konverentsile jõudes oli rabav. Kui ma poleks 8 päeva varem Keeniasse jõudnud ning omal käel ringi sõitnud, oleks tippklassi golfiradade keskel ja lookas söögilaudaga hotell ning euroopaliku standardi järgi toimund konverents jätnud mulle riigist moonutatud mulje. Umbes sellise, mida näevad all-inclusive paketireisijad, kes lennujaamas topitakse konditsioneeritud bussidesse, tassitakse kõrge taraga luksushotelli ning kes sealt väljas käivad vaid looduspargi või mereranna külastamiseks.
Olen tänulik, et AWEPA ostis mulle varajasema lennupileti, mis muuseas maksis neile vähem, kui oleks pidanud välja käima kolmepäevase kiirvisiidi eest. Nende poolt korraldatud konverents oli hea ning seal osalemise põhjuste kohta on Mart Nutt SL Õhtulele juba kommentaari andnud: Mart Nutt: sõidame Aafrikasse tähtsat tööd tegema.
Kui 26-28. augustil Nairobis toimunud konverents keskendus põhiliselt kliimamuutusest tulenevatele probleemidele, siis 29. augustil toimunud AWEPA volikogu istungil käsitlesime demokraatia arenguid Aafrikas. Üks on selge. Horisontaalselt ja vertikaalselt Keenia ühiskonda läbiva korruptsioonikuradi selgroo murdmata jätmine ei võimalda neil kunagi arenenud riikide perre jõuda. See reegel kehtib kõigi arengumaade kohta.
Teisipäevase Kenya National esikaanel ilutsesid esmaspäeval kaks kulda, ühe hõbeda ja pronksi võitnud keenialased. Sama päeva õhtul tähistasin kohalikega Mombasa slummis nende võite kui ka meie esimest kulda. See, et nad arvasid, et riik on Kanter ja võitja Eesti, head meeleolu ei rikkunud.
Samas lehest oli hea lugeda Georgia sündmste kohta. “Venemaa rikub rahvusvahelist õigust” pealkirjaga lugu rääkis lühidalt Venemaa agressioonist, kuid ei tõmmanud paralleele 1968. aasta Praha sündmustega või Hitleri kallaletungiga Tšehhile. Rahvusvaheline Kohtu otsuse järgi alustas Nigeeria Bakassi poolsaare Kemrunile tagasi andmist ning sellele viidates avaldati lootust, et ka Venemaa annab vaidlusalused territooriumid Georgiale peatselt tagasi.
Bakassi poolsaar ei ole mingi tähtsusetu saareke, mida Venemaa Hiinale võib “kinkida”. Tegemist on Eestist kaks korda suurema territooriumiga, kus lisaks savihüttidele, kohalikele ja tolmule ka palju naftat. Nigeeria kulutas 300 miljonit dollarit kohtulahingule ja arvatavasti kaotab kaotuse pärast nii mõnigi poliitiline figuur oma pea. Mingi minister tunnistas, et Bakassi tagasi andmine läheb vastuollu Nigeeria konstitutsiooniga, samuti on see riigile suur kaotus, kuid rahvusvahelise maine ning rahu nimel teevad nad seda. Voh! Kui Venemaa ei taha käituda euroopalikult, siis võiks ta võtta õppust hoopis mustalt mandrilt.
//
M6ned märkused ja tähelepanekud ka Keenia kohta. Olen siin liiga vähe olnud ning kes soovib asjalikumat infot, siis lugegu reisiraamatuid või kas või Rebaseonu blogi, kus ta kajastab oma poole aasta pikkust autoreisi Aafrika läänerannikul. Samas, seljakotiga üksi ringi reisides olen kohanud igasuguseid lahedaid tüüpe, käinud ka mitte päris paketituristide radu ning näinud tavaliste inimeste elu.
Eelmise aasta valimistele järgnenud vägivald viis Keeniast turistid ning nende tagasitulemine võtab veel mõni aasta aega. Mulle sobib - pole eriti valgeid kohanud ning hinnad on low-seasoni tasemel. Kohalikele andis veresaun aga tugeva hoobi. Suhteliselt turistlik Watamust (Malindi lähedal, ookeani ääres) on ridamisi suletud või peaageu suletud hosteleid ja söögikohti. 2006. aasta The Rouge Guide soovitab augustis siia reisijatel ööbimine eelnevalt reserveerida, sest kõik kohad võivad täis olla või hinnad üüratud.
Teine tugev hoop kohalikele on bensiinihinna tõus. Liiter maksab 105 KSH, mis on umbes 16,5 krooni. Kütuse hinnatõusuga põhjendas baarimees täna, miks õlu maksab 60 senti rohkem kui eile, 14,70 krooni asemel 15,30. Loodan, et minu pooleteise nädala pikkusel reisil jääb see ainsaks hinnatõusuks.
Nairobi lennujaama taksojuht ütles, et temal on fikseeritud palk, kuid turistide vähesuse tõttu võib ta tööst ilma jääda. Palk on tal umbes 2500 krooni kuus, mis arvestades, et väikese kõrtsi baarimees teenib temast kolm korda vähem, ei olegi väga paha.
Paratamatult jääb mulje, et need, kellel on töö, rügavad hullumööda, need kellel pole, vedelevad niisama. Näiteks kõrval asuva poe müüa ütles, et jõuab tööle kell viis hommikul ja suleb uksed kell 11. Sulgemisaega võin kinnitada. Eile ujumas käes nägin tervet hunnikut pead sügavaid noormehi, kes seal oldud ajal kordagi kohalt ei liikunud. Turiste pole, seega ei saa ka kedagi tüssata.
Mombasa lähedal oleva Mtwapa linnakese tolmuste tänavate rägastikus asuvas pisikeses kõrtsis sain ka ise baarimehe tööd proovida. Kõrts oli nii väike, et kui Jaanus Rahumägi sinna oma Hummeri pargiks, ei saaks ta uksi avada. Klientideks kohalikud, näiteks see ennist mainitud poeomanik, kes poole kaheteist ajal enne koju minekut ühe Tuskeri (kohalik hea õlu) jõi.
Leppisin kõrtsiomanikuga kokku, et aitan tal päeval baari varustust täiendada ja õhtul töötan leti taga ning annan talle nii võimaluse oma kõrtsis klienti mängida. Samuti lootsime, et ehk toob eksootiline baarimees kliente juurde. Tõi küll, kuid nii mõnigi oli kindlalt veendunud, et valge mees on rikas ning teeb välja. Mulle suhteliselt kulukaks kujunenud õhtu leti taga (aga ka lapiga õllest lauda nühkides ning kliendiga maksmise üle kaubeldes) oli kokkuvõttes vaeva ja higi väärt. On palju selliseid nüansse, mida on võimalik märgata pärast tavalise turisti rüü seljast võtmist. Kas või see, mis moodi toimub siin suhtlemine ametnikega, et mingit templit saada, või kuidas toimib kohalik politsei, kes Mtwapa tänavatel öösiti patrullib.
Homme õhtuks peaksin jõudma Keenia ühe kõige olulisemasse turismimagnetisse - Lamu saarele. Eks kohapeal selgub, kui palju turistikesi seal on. Vargsi loodan, et leian jälle mõned usaldusväärsed kohalikud ning saan magnetist kuskile slummi põgeneda.
EL on maailma suurim arenguabi andja maailmas. Paraku tuleb tõdeda, et paljud riigid, kes on abi saanud, ei ole arenenud ei majanduslikult, poliitiliselt ega sotsiaalselt. Seda eelkõige Sahaara aluses Aafrikas. Miks see nii on? Kas tõesti on lahenduseks vaid rahanumbri suurendamine?
Ühe siin Brüsselis arengukoostöö konverentsil esineja, Saksa parlamendi arenguabi komisjoni esimehe sõnul võib probleem olla pigem selles, et keskendume arenguabile, aga mitte piisavalt kaubanduse arendamisele. 1 miljard inimest elavad riikides, mis üldse ei arene. Ehk nad on „mõistetud igavesse vaesusesse“.
Euroopa Liidu kaheldavast abist tõi ta näite kanakasvatusest. Ghanas on kanakasvatus peaaegu lõpetatud, sest Euroopa Liidust tulev subsideeritud kanaliha on hinna nii alla löönud, et kohalikud väiketalupidajad on pankrotti läinud. Samuti on tuulde visatud see rahaline toetus, mida arenguabiprogrammi raames on antud samadele farmeritele.
Tema sõnul aetakse arenguabi õilsa sildi all hoopis Euroopa firmade ärihuve. Kõlavad lubadused jäävad konverentside deklaratsioonidesse, aga tegelik olukord on hoopis teistsugune. Liikmesriigid panevad oma huvid esiplaanile eriti siis, kui soovitakse laiendada turge, naftavälju või suurendada riigi mõju. Aafrika kalavarud vähenevad meeletult kiiresti, 80% metsavarudest kah. Põhiline osa puidust ja kalast jõuab EL-i turule jättes aafriklastele tühja supikausi ja lageraiest maha jäänud rondid.
Eesti jaoks on küsimus, et mida meie teha saame? Sellest, et kas peame, olen ma varem blogis kirjutanud.
Enamik uusi liikmesriike annab suure portsu arenguabi rahadest läbi EL, ÜRO ja rahvusvaheliste organisatsioonide. Teine osa läheb naabritele, meie jaoks siis Georgiale, Ukrainale ja Moldovale. Mõni vaatab ka kaugemale. Näiteks Poola on valinud välja ühe Aafrika riigi, keda nad püüavad erinevate projektidega aidata. Sloveenia lähtub aga arenguabi andes pädevusest. Näiteks on sloveenidel Balkani sõdadest saadud head teadmised miiniväljade likvideerimisel ning nad otsivad partnereid, kes seda teadmist vajavad.
Leian, et Eesti peaks Sahaara alusesse Aafrikasse minekul lähtuma kahest võimalusest:
1. Niikaua, kuni meil seal saatkondi ei ole (ja ei tule) peame tegema koostööd näiteks Rootsi või Taaniga ning kasutama nende teadlikkust kohapealsetest vajadustest ja oludest
2. Eesti peaks leidma endale oma niši, näiteks e-kogemuse jagamine. Jah, ka Aafrikas on internet ja arvutid ning nende e-riigi arendamine aitaks vältida neid probleeme, millele eeltoodud Saksa parlamendi saadik viitas.
Mitmel pool Aafrikas vilisevad täna kuulid, näiteks Darfuris jätkub Sudaani valitsuse toetatud relvaüksuste vägivald mustanahalistest põlluharijate vastu, mis julmuselt ja ulatuselt sarnaneb kõige jubedamale genotsiidile inimkonna ajaloos. Paljuski vägivaldse ja vaese ajaloo pärast peetakse Sahaara kõrbe all olevaid riike teisejärgulisteks ja saamatuteks. Tegelikkuses on olukord mitmel pool paljuski muutunud.
Aafrika positiivsetele arengutest ja Eesti võimalikust koostöö suurendamisest arutasime 17. aprillil Riigikogus toimunud konverentsil. Otsus sellise konverentsi korraldamisel sündis just sellest, et (tunnistan ausalt) ka minu teadlikus mustast mandrist on puudulik ning liialt stereotüüpne. Leian, et kõik Riigikogu liikmed peaksid märksa enam olema kursis protsessidega, mis rohkem või vähem ka meie kodumaad mõjutavad.
Väärtustele liiter bensiini ja tikud.
Aafrika on minu jaoks isiklik teema, millest ma artikli kõrval olevas lookeses ka pajatan. Just see kogemus näitas mulle, et meie joaks ühel nädalalõpul kulutatud raha võib anda inimesele mõne tuhande kilomeetri kaugusel hariduse ja inimväärsema elu. Kuid rahaga on Aafrikas kehvasti.
Aafrika arenguabi rahade kohta on irooniliselt öeldud: „Rikaste Euroopa riikide vaestelt võetud raha saadetakse vaeste Aafrika riikide rikastele“. Selles, et suur protsent finantsidest ei jõua abivajajateni või sellega tehakse investeeringuid, mis tavakodanike eluolu kuidagi ei paranda, ei ole kellelegi uudiseks. Kuid selles ei ole süüdi ainult abi saajad.
Mitmeid abiprojekte korraldatakse ilma kohalike oludega põhjalikku tutvumiseta ning nende otsustusprotsessi ei kaasata sihtriigi demokraatiat tagavaid institutsioone. Paralleelseid struktuure luues jäävad näiteks Aafrika riikide parlamendid nõrgaks ning neil ei teki ka võimalust oma rahva usalduse saavutamiseks.
Tean ise mitmeid näiteid Birmast, kus suurt rahalist toetust leiavad need projektid, mis on lääneriikides kergesti müüdavad ja täiesti tähelepanuta jäävad need, mis tagaksid ehk tulevikus olukorra, et riik hakkaks ise hakkama saama. Kodutute loomade varjupaiga loomine nälja käes vaevlevas riigis on seksikam, kui sealsete opositsioonipoliitikute koolitamine edukaks valimiskampaaniaks.
Veelgi suurem väljakutse Euroopa arengukoostöö projektidele tuleneb aga meie väärtustest. Kui välja arvata humanitaarabi, siis on meil kombeks panna toetusrahale külge silt, mis nõuab sihtriigi valitsuselt inimõiguste järgimist ning ausat jagamissüsteemi. Mitmed väärtusi mitte austavad Aafrika võimurid on leidnud endale palju mugavama partneri – Hiina Rahvavabariik – mis oma mõjuvõimu suurendamiseks mustal mandril on valmis toetama ka kõige julmemat režiimi.
Kiiresti tõusvast majandusest üha suureneva energiavajadusega puna-Hiina vahetab meeleldi sõjavarustust Sudaani nafta vastu. Nii antakse režiimile võimsad relvad Darfuris külade ja Euroopa Liiduga suhtlemises sildade põletamiseks. Demokraatlikud väärtused neid ei huvita, nüüd ei ole võimalik neid ka abipakkidega ära osta.
Mida Eesti teha saab?
Abipakkidest rääkides on selge, et Eesti ei hakka nende suuruses (niipea) konkureerima teiste Põhjamaadega. Küll aga võime teha seda kvaliteedis. Hiljuti kurtis üks meie naabritest, et üle 35% nende abirahast on jäägitult savanni tuultes haistund. Meil, kellel arengukoostöö vahendeid niigi napib, on oluline jälgida, et iga kroon läheks abivajajani ja abi oleks selline, mida nad reaalselt vajavad.
Oluline on küsida, millist koostööd Aafrika riigid meilt ootavad ja siis otsustada, kas meil on pädevus selles. Tunnistagem, et malaaria vastases võitluses või liivatormides mitte-kohe-surevate põllumajandusmasinates pole meil midagi teha. Küll aga võiksime sõna sekka öelda kas või mõne enam arenenud Aafrika riigi e-süsteemide loomisel. Selleks, et nad tulevikus ka ilma abita hakkama saaksid, on neil vaja ka sellist abi.
Ning need, kes selle e-riigi pädevuse peale kergelt muigama hakkasid tahan soovitada mõnda Sahaara aluse Aafrika riiki külastada. Jah, ka Aafrikas on internet nagu meil. Ja nad on inimesed, nagu meie. Ning nad tahavad teha koostööd selleks, et neil oleks seal sama hea elada, kui meil siin Eestis.
Aeg oleks stereotüüpidest lahti saada, rääkimata siis silmaringi laiendamisest.
Tüdruk, kes tahtis minna kooli
Lugu viib meid kaugele Aafrika läänerannikule, riiki nimega Ghana ning selle lääneosas asuvasse tolmusesse asulasse nimega Larabanga. Usun, et nii mõnedki eestlased on sellest läbi sõitnud, olles teel lähedal asuvasse rahvusparki elevante vaatama. Mina oma talvise rännaku ajal jäin sinna pidama mitmeks päevaks ning võiksin pikemalt pajatada moslemite igapäevastest tegemistest, ööbimistest lageda taeva all, savionnide ehitamisest või krokodillitiigist – ehk siis täiesti tavalisest Aafrika külakesest, kus elas vähem inimesi kui käib meie koolis.
Tahan teile rääkida hoopis ühest 8 aastasest neegritüdrukust Amina, kes tänava söögikohas kohvi keetis ja teiste savionne koristas. Kui kõik teised lapsed pidevalt minuga inglise keeles suhelda püüdsid – Ghanas on riigikeeleks inglise keel– oli tema vait ning ei vastanud ka küsimustele.
Ühel õhtul vestluses Larabanga küla juhiga küsisin, et kas Amina on tumm ning sain teada, et ei ole. Põhjus, miks ta ei suhtle, oli see, et ta ei oska inglise keelt, vaid valdab mingit Musta-Volta jõe ääres kasutusel olevat kohalikku dialekti. Tema isa on surnud ning tema emal, kes elas paari kilomeetri kaugusel savionnikeses, ei ole piisavalt raha, et teda samal ajal koos õega kooli panna.
Palusin külajuhil olla tõlgiks ning küsisin Amina käest, et kas ta tahab kooli minna? Jah, väga tahab. Aga miks? (Olen sama küsimust küsinud mitmeid kordi ka Eesti noortelt. Üldjuhul olen saanud vastuseid, et tahan targaks saada, et mul rohkem karjäärivõimalusi oleks või et ema käsib!)
Väike neegritüdruk vastas: „Ma tahan minna kooli, sest ma tahan teada saada, mis on maailm.” Ehkki õppimine ei loo talle mingeid karjäärivõimalusi – ta jääb ikka, nagu kõik teised Larabanga neegritüdrukud, oma väikesesse asulasse, tassib krokodilli tiigist vett ja armastab oma 7 last. Aga õppimine annab talle midagi palju rohkemat – MAAILMA. Teadmise, et Larabanga savihüttide ja tolmupilvede taga on veel midagi — on teisi riike, palju erinevaid inimesi, pilvelõhkujaid, meri, ja palju muud. Oskuse lugeda raamatuid, mis küla raamatukogus peamiselt tolmu kogusid. Võimaluse mõne harva külalise käest küsida, et mis maailmas uudist.
Vestlus selle tütarlapsega pani mind mõtlema, et vaid paarsada aastat tagasi oli neid lapsi, kes samuti rahapuudusel ei saanud õppida lugema/kirjutama. Et sada aastat tagasi oli Eestis neid lapsi, kes oleksid andnud kõik, et üle kuue klassi koolis käia.
Mis puudutab aga Aafrika tüdrukut Aminat, siis tasusin tema aastase õppimise kulud ning andsin raha koolivormi ja raamatute jaoks. Lisaks kinkisin talle enda Miina Härma Gümnaasiumi lõpusõrmuse, et see talle samapalju õnne tooks, kui mulle on alates 1997ndast aastast toonud.
Kui Sa kunagi Larabangasse satud ning seal koolivormis neegritüdrukut kohtad, kellel kaelas ripub hõbedast sõrmus MHG 1997, siis tervitage teda minu poolt.
![[Post to Twitter]](http://www.meikar.ee/blog/wp-content/plugins/tweet-this/icons/tt-twitter.png){kind=icon}