Kui oleksin jätnud muutmata tagasilennu kuupäeva, oleksin saanud osa pidustustest nii Sarajevos kui ka Belgradis. Ületasin hääletades Bosnia-Hertsegovina (BH) ja Horvaati piiri sellel hetkel, kui uudis Karadžiči tabamisest ei olnud veel juubeldavaid rahvaid tänavale toonud. Kahju, sest mis oleks olnud veel huvitavam, kui uurida, mida see kohalikele tähendab.

Küll aga võimaldas häälega mööda BH-d sõitmine kohalikelt uurida, et kui tugeva jälje on nendesse jätnud Bosnia sõda (1991-1995). Hääletamine pole BH-s kombeks ja nii moodustasid olulise osa peale võtjatest aastaid tagasi Lääne-Euroopasse põgenenud ja nüüd (puhkuseks või jäädavalt) tagasi pöördunud sõjapõgenikud. Aastad paguluses oli andnud neile ka sihtriigi keeleoskuse, mis tuli igati abiks.

On ebaõiglane teha paarikümnest vestlusest mingeid tugevaid järeldusi ja üldistusi. Siiski tundus mulle, et läänemaailmas elamine oli põgenikud muutnud märksa tolerantsemaks. Kõik kurvastasid sõja üle, kuid tagasipöördujad ei otsinud enam niipalju süüdlasi, kui avaldasid lootust, et kõik endised Jugoslaavia liikmesriigid suudavad elada sama sõbralikult ja vennalikult kui vanadel headel aegadel.

Loomulikult oli teatav erinevus BH-s elavate bosnialaste, horvaatide ja serblaste seisukohtade vahel. „See on rõve moslemite linn,“ teatasid Mostari kohta noored horvaadid Čapljina tänavakohvikus. Etniliselt homogeensest väikelinnast Ljuboškist pärit mehehakatistele meeldis vaid oma linnake ja siis kõik, mis jääb Horvaatiasse.

Lahingud Mostaris peegeldavad kogu Bosnia sõja jubedust. 1992. aasta kevadel haaras Jugoslaavia Rahvaarmee (JRA) kontrolli suurema osa linna üle, kuid juba kesksuveks oli bosnialaste BH armee (BHA) ja Horvaatia Kaitseliit (HKL) nad ühiste jõududega linnast välja löönud. Rahu asemel ründasid paremini relvastatud horvaadid nüüd bosnialasi. Linna läbiva jõe läänekaldalt sunniti bosniakid põgenema ning horvaadid saavutasid kontrolli nii ida-kalda kui ka kõikide linna viivate teede üle.

Horvaadid keeldusid lubama linna rahvusvahelisi abiorganisatsioone ning maailma tähelepanu varjus saatsid korda kuritegusid, mida võiks võrrelda Srebenica veresaunaga. Ainuke vahe on selles, et Mostaris toimunud etnilisest puhastusest, vägistamistest, mahalaskmistest ja piinamistest ei ole räägitud piisavalt. Serblaste kordasaadetud sõjaroimade kõrval oleks õiglane rohkem tegeleda ka horvaatide roimadega bosnialaste ning kosovlaste roimadega serblaste vastu.

Väliseid sõjategevuse jälgi on aidanud pühkida buldooser, pahtel ja värvid. EL-i toetusrahade eest on taastatud palju ehitisi, kuid siiani viliseb tuul ergastes värvides elumaja kõrval kuulipilduja tulest täkitud ahelvaremetes. 2004. aastal taastati Vana Sild ja selle ümber asuvad ajaloolised hooned, mille horvaadid olid kahuritules hävitanud. See oli suur sündmus, mis pidi tähistama vaenutsevate poolte leppimist. Tahaks loota, et see tõesti aitab kaasa sõjahaavade paranemisele.

Serblasest naine, kes horvaatide vägivalla eest Bosnia-Hertsegovinast Saksamaale põgenes, igatses taga vana head Jugoslaaviat ja nägi Kosovo eraldumises ohtu uue sõja puhkemiseks. „Kosovo riigist saab uus ebastabiilsuse allikas,“ oli ta veendunud. Tema sõnul ei olnud tal midagi albaanlaste vastu, kuid „Kosovo on Serbia“. Sõja süüdlasteks pidas ta Ameerika Ühendriike ja Venemaad, kes geopoliitilistel ambitsioonidel harmoonias Jugoslaavia territooriumil elanud rahvad üles ärritasid selliselt, et varem sõbralikult samal tänaval elanud eri-usku inimesed üksteise vastu relvad tõstsid.

Nii tema, kui ka paljud teised põgenikud ei kavatse kunagi kodumaale naasta, kuid suvepuhkuse veedavad nad just oma endisel kodumaal. Trebinjes vestlesime bosnialasest pensionäriga, kes juba seitse aastat igal suvel veedab paar kuud oma endises kodulinnas. 15 aastat tagasi perega Rootsi põgenenud 62 aastane mees kinnitas, et BH-s on ikka kõige parem. „Sest siin elavad minu sõbrad ja siin on minu juured,“ ütles ta, kuid Rootsi passi ja elukohta ta tagasi enam vahetada ei kavatse. Vanus juba selline.

Nooremad tagasipöördujad tunnevad ennast aga märksa paremini. Mostaris pisikest toidukohta omav keskealine bosnialasest naine küpsetas kohalikke liharullikesi ning jutustas oma elust. Saksamaalt tuli ta koos kahe lapse ja abikaasaga tagasi paar aastat tagasi ning on jõudnud sõjas kannatada saanud kodu taastada. „Töötame abikaasaga 16 tundi päevas ja tänu sellele elame päris hästi,“ kirjeldas ta elukvaliteeti.

Mostari ilusat vanalinna külastavate turistide arv suureneb iga aasta ning see toob talle suvisel ajal palju kliente. Probleeme on aga BH-s küllaga. „Head koolid olid Jugoslaavia ajal,“ muretses ta oma laste hariduse pärast. „Kohalikus koolis täna antud haridusega on vähe peale hakata.“ Rõõmsameelsed lapsed (6 ja 10 aastane) tunglesid meie ümber, kuid peale „Hello“ ei osanud nad suurt midagi inglise keeles öelda.

Inglise keele oskus oli probleeme kogu Balkanil. Paljud autojuhid oskasid näiteks vaid albaania või serbia keelt. Nii mõnegi vahemaa läbimine toimus napis vestluses, kus oluline oli, et üks osapool suudaks selgeks teha, kuhu ta soovib minna ja teine, kuhu ta parasjagu minemas on. Montenegros sõitis üks albaanlasest autojuht maha pika maa ning võõras riigis äraeksinuna jõudsime tagasi samasse kohta, kus me startinud olime. Siis sain aru, et hääletaja pealevõtmise asemel soovis ta teed küsida ning arvas, et ma oskan teda õigesse kohta viia.

Väga mõnus on reisida, kui on suhteliselt ükskõik kuhu välja jõuad. Eks ole ju ka Murphy seadus, et niikaua, kuni on ükskõik kus Sa oled, ei ole võimalik ära eksida. Kümme päeva ekslemine BH-s, aga ka Kosovos, Montenegros, Horvaatias ja Serbias andis mulle väikese pildi Balkanist – inimestest, ajaloost, sõjast, loodusest. Aga mis veelgi olulisem, tekitas huvi sinna tagasi minna.

Kui mõni blogi-lugeja teeb alles suviseid reisiplaane, siis võiks ta kindlasti kaaluda BH-d või Kosovot. Viimases peaaegu üldse turiste ei ole, BH-s on aga piisavalt vähe, et ennast mugavalt tunda. Reisil kulutatud raha läheb ikka veel Balkani sõdadest räsitud majanduse turgutamiseks ning sõbralikud vestlused kohalikega aitavad neil loota rõõmsamat tulevikku. Tutvus ükskõik millisesse etnilisse gruppi kuuluvate isikutega kinnitas, et kõik nad väärivad seda.

Tweet This Post 

Sellise T-särgi näitamist saatis bussitäiel rahvale rõõmuhõiked. Sõitsime bussis Serbia linnast Nish Mitrovica poole. Mägitee lookles läbi osaliselt tunnustatud Kosovo riigi põhja piirkonda, kus peamiselt elavad serblased, kes kuidagi suuda leppida Kosovo eraldumisega. Lühem ja ohutum tee läbi maailma noorima riigi pealinna Pristina ei oleks nendele võimalik olnud.

Mitrovica on Kosovo konflikti absurdsuse ja masenduse etaloon. Jõe ühel kaldal elavad kosovaarid (ehk albaanlased), teisel pool serblased, pooli lahutaval jõel valvavad UN-i rahvuvalvajaid ja kogu linnas patrullivad KFOR-i sõdurid. Meiega bussis sõitnud kohalik neiu hoiatas meid üle jõe minemast ning keeldus kategooriliselt kaasa tulema. “Albaanlased löövad mind kohe maha,” oli ta kindel.

Vestlesime jõge valvanud UN-i vormis jordaanlasest, kes kinnitas, et tema teenistuse ajal on olnud kõik rahulik. Veendusime selles ka ise. Pimeduse saabudes täitusid mõlemad pooled pidutsevate noortega. Kosovo pool sarnanes oma täis tänavakohvikute ja –meluga tüüpilist suvist linna, mis ei lasnud ennast poliitikast kuidagi häirida. Hoolimata jätkuvast segadusest võivad nad olukorraga rahul olla.

Peasillast paarisada meetrit ülesjõge Kosovo poolel oleva UN-i kontrollpunkti valves olnud Prantsuse ja Ungari valvajad nautisid öist valvekorda. Dokumente ei küsinud, jõid rahulikult õlut ja pakkusid meile ka. Hiljem kohtusime nendega veel ööklubis, seekord serblaste poolel.

Piirikontrolliga oli üldse naljakas süsteem. Mitrovicas passi kordagi ei küsitud, kuid seda ei tehtud ka bussiga sinna sõites. Sealt ära sõites löödi passi vaid Montenegro tempel, mis oli meie reisi järgmine sihtkoht. Sinna minemiseks võtsime bussi juba Mitrovica teiselt kaldalt ja tee viis meid läbi Kosovo kauni mägismaa.

Montenegro lipp sarnaneb Kosovo omaga, kuid rahvaks põhiliselt serblased. Paar aastat tagasi valisid nad referendumil eraldumise Serbiast, kuid vendadeks jäid nad edasi. Sama rahvas, sama usk ning sama arusaamine maailmast. Erinevalt Kosovost iseseisvumine siin mingeid pingeid ei tekitanud.

Palju raskem on näha rahu Kosovos, eriti Mitrovicas. Näilise argielu ja leppimise taga põleb püssirohutünni süütenöör edasi. Piisab üle jõe visatud kivist, et lendama võiksid hakata midagi muud ja vahele peavad sekkuma rahuvalvajad. Mis saaks aga ilma nendeta?

Ka siin Montenegros müüakse igal tänavanurgal T-särke kirjadega, mis kuulutavad Kosovot sama kindlaks Serbia osaks, kui Šotimaa on Suur-Britannia, Baskimaa Hispaania ja miks mitte Ida-Virumaa Eesti all.

Rahvusvahelise õiguse seisukohalt oli kogu Kosovo iseseisvumine kahtlane ja ohtlik, samas nõustun, et poliitiliselt õige otsus. Tegelikult oleks pidanud selle otsuse tegema juba 1999. aastal, sest juba siis kaotas Serbia kontrolli selle territooriumi üle.

See pikk vinudmine on aidanud kaasa vihkamise ja sõjakuse levikule nii serblaste kui ka koosovlaste seas ning toonud võimule populistid. Lühike visiit Kosovos ja Serbias pani mind mõtlema, et kas ei tooks mõlemale riigile rohkem rahu, nii omavahel kui ka riikide sees, kui serblastega asustatud alad liidetakse Serbiaga? See teema on aga paraku tabu.

Tweet This Post