Valgevene kehtestab e-diktatuuri
Lukašenka režiimil on õigus. Ilma massilise tsensuuri ja jälgimise kehtestamiseta virtuaalses ruumis liikuvale infole ei ole enam võimalik majanduskriisis vaevlevate valgevenelaste meelsust kontrollida. Reedel kehtima hakkavad uued seadusepügalad annavad järjekordse hoobi internetvabadusele.
Veel kahe aasta eest sai Valgevene interneti kohta öelda sama, mis siiani (veel?) Venemaa kohta. Jah, suurt osa liiklust jälgitakse, kuid piirangud on siiski minimaalsed ning internet on viimane suhteliselt vaba infokanal.
Valgevenet võib võtta omamoodi katsepolügoonina, kus edukalt testperioodi läbinud relvad võtab hiljem kasutusele ka suurem vend. Just seetõttu ei saa vaadata uusi võtteid võrgus toimuva kontrollimiseks ja piiramiseks oma rahva silmis sära kaotanud diktaatori meeleheitliku püüdena virtuaalsel avamerel kriitikalaineid pidurdada. Kui tegevust kannab edu, saab sellest eeskuju teistele tormi kätte sattunud režiimidele.
Mida rohkem lepitakse meeleavaldusi kokku suhtlusvõrgustikes ning levitatakse sõltumatut infot online-kanalites, seda enam on internet vähemalt tehniliseks vahendiks inimõiguste, näiteks koosoleku- ja sõnavabaduse tagamisel. Ning seda suurem vajadus tekib diktatuuridel seda piirata.
Opositsiooni veebisaidid kogesid “tehnilisi raskusi” juba 2001. aasta presidendivalimise ajal. 2007. aastal kohustati internetikohvikuid paigaldama arvutitesse netiliikluse jälgimissüsteemid. Aasta hiljem allutati e-uudiste pakkujad meediaseaduse alla, mille paragrahv 33 nõuab iga artikli autori ja tema meediaorganisatsiooni avaldamist. Ehk kuigi formaalselt ei ole online-ajakirjanduse piiramise seadust, võib ebasoosingisse sattunud isikute ja firmade puhul rakendada massimeedia- ja sellega seotud kriminaalseaduse karistuspügalaid.
Interneti arendamine á la Valgevene
Saatan on ehitud ikka kauni rüüga ja nii kannab ka 2010. aasta 1. veebruaril vastu võetud esimene internetivabadust tõsiselt piirav dekreet nr 60 nime “Meetmed rahvusliku internetivõrgu arendamiseks”. Valgevene mõistes tähendab “interneti arendamine” internetiteenuse pakkujate kohustamist identifitseerida kõik netiühenduse kasutajad ning võimuorganilt käsu saamisel musta nimekirja kuuluvatele saitidele ligipääsu piiramine.
Reedel kehtima hakkavaid uusi piiranguid tuleb hinnata eelnevaga seoses. Uus seadus kohustab kõiki Valgevenes registreeritud juriidilisi isikuid kasutama mitte ainult rahvusdomeeni .by, vaid ka veebilehemajutus, kogu e-kirjavahetus ja online-müük peab toimuma Valgevenes asuvates serverites. Maksuametil ja politseil on õigus kontrollida ja seadust mittetäitvaid ettevõtteid karistada rahatrahvist kuni ettevõtte sulgemiseni.
Samuti kohustatakse kõikidel riiklikel asutustel piirata ligipääsu ebasoovitavat infot pakkuvatele saitidele. Vaevalt, et näiteks opositsiooni kodulehed peaksid pakkuma huvi põllumajandusministeeriumi ametnikele, kuid riiklike asutuste alla kuuluvad ka kõik ülikoolid. Just tudengeid, kellel sageli on õppeasutuse arvutid peamiseks võimaluseks pääseda internetti, soovitakse režiimile kahjulikust infost eemale peletada.
Lisaks üha karmistuvale seadusandlusele on täheldatud üha sagedasemaid dDOS ja häkkimise rünnakud opositsioonilistele veebisaitidele. Aastavahetusel võeti maha charter97.org kodulehekülg, seejärel häkiti sinna sisse ning väidetavalt kopeeriti kasutajate info, kustutati viimased sissekanded ning lisati ebasünnis info opositsioonilise presidendikandidaadi Andrei Sannikovi ja tema naise kohta.
Euroopa esimene e-diktatuur
Charter97.org-i häkkimise jäljed viitavad KGB-le, sest käekiri oli nende oma ning üles laeti viirus, mida see organisatsioon on ka varem kasutanud. Kuid asi on veelgi tõsisem. Need samad julgeolekujõud, kes suhteliselt avalikult häkivad saite ning nuhivad elanike virtuaalelu, ei tunne mingit austust inimelu vastu.
Ka hiljuti Venemaal valimispettuste vastu välja astunud ukrainlannadest nn “topless-protestijad” said oma lühikese aktsiooni eest Minskis unustamatu kogemuse režiimi tõelisest palest. Nende kirjelduse kohaselt tassiti neid 12 tundi kongiautos ringi, seejärel kisti neilt riided seljast, ähvardati nad vägistada ja tappa, pritsiti üle värviga, pügati nende juukseid ning jäeti pimedasse, jääkülma ja üksildasse metsa maha. Veelgi fataalsemalt läks charter97.org-i endisel juhil Aleh Byabeninil, kes leiti 2010 aasta 3. septembril oma suvilas pooduna. Võimude väitel oli tegemist muidugi enesetapuga.
Hirm nii julmade karistuste ees on taas külvanud kõikjale enesetsensuuri seemneid. Isegi ilma seaduseta hoiduksid paljud igasugustest režiimi kritiseerivatest väljaütlemistest ning ettevõtted jälgiksid sulgemishirmus, et nende töötajad ka eraelus nähtamatust joonest üle ei astuks.
Jah, ka uute internetivabaduste piirangute vastu on võimalik veebifiltrite vältimiseks kasutada erinevat tarkvara (näiteks TOR), peita oma e-jälgi ning kasutada krüpteeritud suhtluskanaleid. Kuid kui interneti piiramisega käib ühte jalga üha karmimate meetmete kasutamine teisitimõtlejate vastu, siis kui paljud ja kui kaua on valmis vabaduse piiramise vastu astuma.
Pole kahtlust, et kui uued piirangud ei ole piisavad, valmib õige pea eelnõu, mis kõigile varajasematele silmad ette teeb. Araabia kevadest õpivad ka diktaatorid ning arvatavasti on Lukašenka võimuvertikaal jõudnud veendumusele, et interneti kontrollimise efektiivsusest on saanud režiimi elu-ja-surma küsimus. “Euroopa viimaseks diktatuuriks” kutsutud Valgevene väärib üha enam ka “Euroopa esimese e-diktatuuri” nimetust.
(Artikkel ilmus 4. jaanuaril uudisteportaalis Delfi: Silver Meikar: Valgevene kehtestab e-diktatuuri)
Mitte ajaloo, vaid usu lõpp! (artikli täisversioon)
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul 29. detsembril 2011 aastal ajalehes Postimees: Silver Meikar: Mitte ajaloo, vaid usu lõpp!)
„Ära valeta, päkapikud on olemas,“ karjus läbi pisarate viieaastane tütar endast vaid pisut vanemale sugulasele. Justkui vali kisa suudaks summutada tugevama, elukogenuma ja vanema lapse suust tuleva usuteotuse. „Ärge valetage, demokraatia on olemas“ karjuvad sarnaselt ajakirja Time’i poolt aasta inimeseks nimetatud protesteerijad.
Ekslikult püütakse selle aasta sündmusi panna ühte ritta 1968 ja 1989 aasta (“)revolutsioonidega(“). Nõukogude režiimi kokkukukkumine pidi sünnitama uue korra, mis avas endisele idabloki ja Balti riikidele peagi Euroopa ukse, SRÜ-sse astunutele aga lasi heal juhul lühiajaliselt pisut demokraatiatuult läbi avatud akna sisse.
1968. aasta ülestõus oli oluline ja tõsine Tšehhoslovakkias, kuid kahjuks edutu. Noorte mässud USA-s ei toonud kaasa Nixoni kaotust valimistel ega Vietnami sõja lõppu, Prantsusmaa revolutsionääride juhid läksid aga heaolusaarele elama. Euroopa Parlamendis töötav sõber Joel Hirv küsis ühel järjekordsel snoobil vastuvõtul austreid nautivalt Daniel Cohn-Bendit’ilt: “Kas endise punarevolutsionäärina on ta nüüd Euroopa Parlamendis istudes oma väärtused maha müünud?” Üks 1968. aasta Pariisi tudengirahutuste juhtidest, punaste juuste ja mõtete pärast tuntud kui "Dany le Rouge", vastas enesekindlalt: "Mina? Ma ei ole oma väärtustest loobunud. Ma soovin austreid kõigile."
Vahel otsitakse selle aasta massimeeleavalduste seost ka 1848. aasta Rahvuste Kevadega, mil Prantsusmaal alanud autoritaarse režiimi vastased väljaastumised levisid üle Euroopa ja jõudsid otsapidi Ladina-Ameerikasse. Hoolimata lühiajalisest peataolekust suutis vana režiim ennast kiiresti taaskehtestada ning enam kui viiekümnest protestilainetesse haaratud riigist õnnestus rahval vaid Austrias ja Ungaris saavutada ühiskonnakorralduses olulist muutust.
Eelmisel kümnendil nakatusid üksteise järel mitmed endise idabloki ja SRÜ riigid värvilise revolutsiooni pisikuga. Rahvamassidel läks korda kukutada võim nii Serbias, Gruusias kui ka Ukrainas, kuid erinevatel põhjustel pole teekond demokraatlikuma, vabama ja õiglasema riigikorra poole olnud ühesuunaline. Ukrainas sai pooltosinat aastat hiljem võimule seesama mees, kelle presidendiks saamise vastu valimistulemuste võltsimiste teel 2004. aastal kümned tuhanded inimesed telkides pakast trotsisid. 2011. aasta alguses langes riik Freedom House`i vabadusemõõdiku järgi taas poolvabade riikide sekka ning arvestades käimasolevaid poliitilisi kohtuprotsesse, võib olukorda Ukrainas pidada oranži revolutsiooni eelsest ajast isegi hullemaks.
Võrrelda selle aasta rahvarahutusi Rahvaste Kevade, värviliste revolutsioonidega või 1968. aasta tudengiliikumistega tähendab nende läbikukkumise ettekuulutamist. Märksa optimistlikum oleks ju otsida paralleeli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga, kuid see ei sobi poliitilistel põhjustel. Tark oleks seega lihtsalt tõdeda, et iga maailma haaranud rahvarahutuste laine on ise nägu ning ajaloost eeskujude otsimine vaid kitsendab võimalusi neid mõista, analüüsida ning tulevikku ennustada.
Demokraatiausu kadumine
Lääne- ja Idamaailmas toimunud viimastel rahvaväljaastumistel on suuresti kolm sarnasust. Esiteks tehnoloogia, teiseks usu kadumine ja kolmandaks see, et nad toimusid 2011. aastal. Ma ei pea õigeks pidada neid ühe maailmavalus võrsunud puu kaheks haruks. Üks neist nõuab ju, et lehed oleksid sama rohelised kui vanasti ning on valmis nurina lõpetama esimese lumesaju saabumisega. Teine, aastaid kärbunud oksaraag, on mõnegi lehe saamise nimel valmis riskima maharaiumisega.
Jätan kõrvale tehnoloogia ja aastaarvu mütoloogia. Sotsiaalvõrgustike mõjust rahva mobiliseerimisel on palju kirjutatud ning kokkuvõttes saab vaid tõdeda, et iga edu lootev revolutsioon kasutab antud ajahetke parimat tehnoloogiat. Arvu kombinatsioon 2011 ei oma endas mingit tähtsust ning kinnitan veelkord, et idas ja läänes toimunud rahvarahutuste puhkemise langemine ühele aastale ei ole mitte ainult juhus, vaid ka nende põhjused ja lätted on erinevad.
2011. aasta protestide oluliseks tahuks on usk, nii selle tekkimine kui ka kadumine. Araabia kevadel andsid (ja Süürias ikka veel annavad) tuhanded inimesed oma elu usu eest demokraatlikumasse ühiskonda. USA ja Euroopa linnadesse tullakse meelt avaldama seetõttu, et usk sellessesamasse on kadumas.
Kristlikus kultuuriruumis vastab sõna “usk” kreeka sõnale πίστις (pistis), mis tähendas algselt kindlust, usaldust või kindlat veendumust. Usku demokraatiasse on kõigutanud kõigile tuntud teemad: Poliitika ja äri tihe põimumine; majandus- ja finantskriiside tulemusena massiline töötus ja regressioon; heaoluühiskonna ja sotsiaalse riigi pankrott. Kui mitte see, siis mis veel peaks meid panema küsima, kus oleme ja kuhu suundume.
Midagi on mäda Taani riigis, kirjutas Shakespeare ja küllap nõustuks nüüd, et sama viga on küljes demokraatial. Paha haisu tuleb selle sünnimaalt Kreekast ja teistest sotsialistlikest heaoluriikidest Euroopas, probleemides vaevleb ka liberaalse vabaduse kants Ameerika Ühendriigid. Põhjused on riigiti erinevad, kuid ühisosaks on usu ja usalduse kadumine läänemaailma tänasele riigikorraldusele.
Zuccotti pargi Occupy Wall Street meeleavaldusel esinenud filosoof Slavoj Žižek kuulutas ovatsioonide saatel kapitalismi ja demokraatia abielu lõppu. Ega Žižek pole esimene, kes on kahtluse alla seadnud käibetõe, et kapitalistliku ühiskonnal on kaks arenguteed– kas ta juba on demokraatlik või õige pea saab selleks. Julgen arvata, et nad pole üldse kunagi leivad ühte kappi pannud, vaid et selline müüt on meile edukalt maha müüdud.
Isegi Francis Fukuyama, kes ennustas raudse eesriide langemise järel lääne liberaaldemokraatia kiiret, paratamatut ja edukat võidukäiku kõikjal maailmas, on aastatega muutunud selliste järelduste tegemisel ettevaatlikumaks. Oma viimases raamatus “The Orgins of Political Order” (“Poliitilise valitsemiskorra lätted”) kirjutab ta: “Suhe majanduskasvu ja demokraatia vahel ei pruugi olla lineaarne ehk siis, suurem kasv ei too endaga tingimata kaasa rohkem demokraatiat.”
Müüt õigustab kurja
Seda abielumüüti on vaja, et ehtida demokraatia rüüga kapitalismi eksporti. Tuuakse ju üheks autoritaarsete režiimidega äri ajamise õigustuseks just põhjendus, et majanduse arenemine toob õige pea kaasa rahva vabanemise. Samuti vabandab õilis eesmärk “kaasnevaid kahjusid” (ing: colleteral damage), ehk tuhandete tsiviilelanikke hukkumist.
Käesoleva aasta sügisel kuulutati ametlikult lõppenuks sõjaline invasioon Iraaki. Kaheksa aasta jooksul toodi austusavalduste ja riikliku leina saatel tinakirstus koju 4803 liitlaste sõdurit, kuid konflikti tõttu hukkunud kohalike tsiviilelanike arvu ei osata isegi sama suurusjärgu veapiiriga hinnata. Associated Pressi uuring pakub tapetute arvuks 110’600 ning see on üks kõige “optimistlikum” hinnang.
Õiglase sõja usu kadumisele ning seeläbi ka lääne poliitilisele süsteemi usalduse langusele aitasid oluliselt kaasa Wikileaks`i Iraagi sõjamemode avaldamine. See, et sõja hakklihamasinast lastakse läbi tsiviilelanikke, ei olnud muidugi mingi uudis. Samuti ei toonud vapustust kaasa üüratu ohvrite arv, USA sõjaväeallikate hinnangul “66’081 ühikut kaasnevat kahju” ajavahemikus 2003-2009. Wikileaks`i revolutsioonilisus seisneb selles, et memode avaldamine tegi puust ja punaseks, et koalitsioonivalitsused teadsid olukorra tõsidusest ning seda ignoreerides paljastasid oma silmakirjaliku pale.
Kõiki tsiviilelanikke terroristideks või nende käsilasteks tembeldada sellise hukkunute arvu korral enam võimalik ei olnud. Wikileaks`i memod tõstatasid taas kord küsimuse, kuidas õigustada demokraatlike riikide poolt kordasaadetud kurja, mida rakendatakse igapäevaselt status quo säilitamise nimel. Võim soovib, et märkaksime terrorismi vaid selles, kui püütakse meie “ülemuslikku” korda hävitada, kuid õigustame igal sammul sarnast tegevust, mis seda hoiab.
Valitsev ideoloogia ei eelda, et inimesed on naiivsed ja ei tea, mis sünnib. Inimesed teavad, aga neid informeeritakse sellisel viisil, et nad saaksid seda mitte märgata. Video tsiviilelanikke sõelapõhjast laskva Apachi helikopteri kabiinist, aga ka mälestusüritusest protestiaktsioonis ennast ahastuse märgiks põlema süüdanud Mohamed Bouzazist ning sedeleid täitvast valimiskomisjoni esimehest Vene valimisjaoskonnas №2501, ei võimalda meil enam mitte märgata.
Avalikustamine hävitab käibetõed
Kui glasnostiga kadus lõplikult usk Nõukogude Liidu kommunismi, viis avalikustamine (Wikileaks`i memod, mobiilivideode näitamine Al Jazeeras, info edastamine Facebookis) Põhja-Aafrika rahvastelt hirmu ning tõi kaasa mitme režiimi kukkumise. Paraku on sügisel taasalanud verised kokkupõrked Tahriri väljakul raputanud ka kõige optimistlikumate inimeste usku Araabia kevadest sündiva demokraatia võidukäiku.
Läänes edukasse kapitalismi või õiglasesse sotsialismi uskujate tulevik on aga veelgi lootusetum. Kuhu pilgud pöörata, mida eeskujuks võtta? Hiina majandusedu või zapatistide õiglane kommuun pole ju sisuliseks alternatiiviks. Elavad ju Ameerika ja Euroopa noored, hoolimata kõigist majandus ja finantskriisidest, ikkagi kõige rikkamas ja vähemalt näiliselt kõige vabamas maailmas.
Esimene probleem ei ole mitte selles, et lõpuks on aru saadud, et päkapikke ja garanteeritud heaolu pole olemas, vaid selles, milliseid järeldusi sellest tehakse. Mõistuslik lähenemine oleks analüüs ja järelduste tegemine, kuid süüdistada ei-tea-keda vaid seetõttu, et ühel hommikul pole soki sees šokolaadi, tundub lapsik. „Nõuame suuremat palka“ loosungi alla kogunenud võiksid sama hästi sundida valitsust kehtestama igavese jõulukuu.
Teine, ja veelgi olulisem probleem on see, et tarbimispeole järgnenud pohmaka puhul tembeldatakse patuoinaks liigne demokraatia ja vabadus. Populistlik võõraviha võidukäik ei ole omane vaid läänemaailmale, vaid kerkib eriti teravalt esile näiteks Venemaal, kus võimuvertikaal põhjendab keerulistel aegadel repressiivaparaadi töölelükkamist alati välisohuga.
Demokraatia lõpp või muutus
Justkui selle aasta sündmusi ennustades ütles Žižek 2009. aastal toimunud avalikul loengul, et kätte on jõudmas apokalüptiline ajastu, kus paratamatu valik ei toimu kapitalismi (mille hukk on tema hinnangul paratamatu) või kommunismi vahel: “Kui me laseme asjadele lihtsalt edasi minna ja midagi ei tee, siis ärkame ühel hommikul üles Berlusconide juhitud maailmas – autoritaarses kapitalismis.” Hiina, aga ka näiteks Singapur tõestavad selliste režiimide jätkusuutlikust võrreldes kriisides vaevleva läänemaailmaga.
Paradoksaalselt on Hiinas demokraatia tulevikuperspektiiv helgem kui läänemaailmas. Sealne võim peab rakendama tsensuuri, vangistamist ja piinamist, et takistada inimestel teistsuguse riigikorra peale mõtlemist. Kapitalistlikus sotsialismis, vähemalt niikaua kuni on raha seda üleval hoida, võib demokraatia arengute versioone välja käia niipalju kui süda lustib. Keegi ei piira, aga ega kuulajaid ja kaasamõtlejaid ka eriti ei ole. Peaasi, et selline turvalisus, jõukus ja mugav igavesti kestaks.
See teema paistab pisut teise nurga alt silma ka Eestis. Majandusreformide elluviimisel (vähemalt eraldi vaadates) tõeliselt eesrindlik riik, kuid seda, aga ka julgeoleku või rahvuskultuuri kaitsmist, põhjenduseks tuues jäetakse tähelepanuta nii mõnigi ühiskonna valupunkt. Veelgi enam. Radikaali silt kleebitakse külge igaühele, kes tahab algatada arutelu maksupoliitika või kodakondsuspoliitika muutmiseks. Müüt jõukaks ja tõeliseks eurooplaseks saamisest, samal ajal homogeenset rahvusriiki säilitades müüb edukalt.
Globaalselt Eestisse
Globaalsetest arengutest kirjutades jõudsin sihilikult kodumaale. Sageli tuuakse mitte-midagi-tegemise põhjenduseks mõte, et „mis meist ikka sõltub“. Tõsi ta on, et üha rohkem meid puudutavaid otsuseid ei tehta mitte ainult kaugel Brüsselis, Washingtonis või Pekingis, vaid ka sellistes institutsioonides, mille mõjutamiseks puudub ka kõige elementaarsem vahend – valimised.
Kuid see ei vabanda mitte-midagi-tegemist. Fukuyama näeb demokraatliku riigi eelduseks tasakaalu tugeva riigi ja tugeva ühiskonna vahel. Riik, selle institutsioonid ja õiguslik raamistik, samuti parteid, on Eesti oluliselt paremas korras kui teistel kakskümmend aastat tagasi demokraatiat üles ehitama asunud riikidel. Ühiskond aga ei ole veel suutnud ja nüüd võimaldatakse tal juba üha vähem kasvada reaalseks vastujõuks ja tasakaalustajaks.
Totaalne usaldamatus toob kaasa vastandumise, kus tõsise konflikti tekkimisel süüakse nõrgem ära. Seega on ellujäämise eeltingimus konflikti vältimine, mida Eesti ühiskond edukalt teeb. Massilised „meeleavaldused“ toimuvad ühislaulmisel, või äärmisel juhul tuntud sporditegelase kaitsmiseks. Jah, õpetajate streik oli ka, kuid selle ainukeseks tulemuseks on, et Toompea lossis vaadati üle julgeolekuprotseduurid.
Usaldamatust elanike ja nende poolt valitud erakondade vahel on raske seletada. Kui keegi ei usalda, siis peaksid olema ju kõik sedelid valimistel rikud. Või on siis ikka nii, et usaldatakse enda valikut ja mitte teiste oma. Aga keda siis usaldada, kui kõik parlamendierakonnad seljad kokku panevad ja püüavad ühiselt mingi asja ära otsustada? Kui mitte see, siis mis veel saaks toota vastuseisu üleüldisele poliitilisele korrale.
Toetasin nn DASA-sid esialgu seetõttu, et ma tõesti, oma isiklikule kogemusele tuginedes olen arvamusel, et Eesti erakonnad saavad oma sõprusparteidega ida-partnerlusriikides koostööd tehes aidata kaasa demokraatia levikule nendes riikides. Minu Ukraina revolutsiooni aegsed sõbrad-poliitikud on käinud näiteks Eestis tutvumas meediavabaduse tagamisega, teised küsinud e-riigi kohta.
Kuid nüüd arvan, et peamine vajadus DASA-de loomiseks seisneb parteide endi poliitilise kultuuri parandamises. Ma olen kindel, et õigel ajal meediat ja kolmandat sektorit kaasates oleks üldine hinnang demokraatia arendamise sihtasutuste loomisele hoopis teisest ooperist. Idee on ju õilis, aga teostus....
Kuid see on vaid jäämäe veepealne osa. Suutmatus aru saada kodanikuühiskonnast, kodanike kaasamisest ja demokraatiast elutseb märkamatult vee all, näiteks kohalikul tasandil. Pühajärve põhikooli sulgemise otsus (või õigemini katse) reformierakondlastest Otepää juhtide poolt tehti ilma igasuguse elanike kaasamiseta ning siiani ei suuda võim mõista, mida nad valesti tegid. “Ise te valisite meid ju,” üllatub kümneid meeleavaldusele kogunenud lapsi ja nende vanemaid nähes vallavolikogu esimees Aivar Nigol.
Ka meie seotus globaalse kliimakatastroofiga ei tulene mitte suurimatest CO2 õhkupaiskajatest USA-st ja Hiinast ning Teeme Ära on vaid kattevari tegematajätmisele. Või kas saabki midagi teha, kui eesmärk on saada kõige jõukamate tarbimisühiskondade sekka. Andrei Hvostov saadaks raamatus “Sillamäe Passioon” peaministri puhkama lumivalgete puudega palistatud smaragdrohelise järve äärde. Oma sünnikoha läheduses asuvat tööstusest reostatud veekogu kirjeldades teeb ta ettepaneku: “Seda põrgulikku veesilma võiks vaatama saata kõik mu kaasmaalased, kes peavad tarbimisvabadust üheks peamiseks vabaduse liigiks.”
Kui me ei suuda märgata selliseid lähedal olevaid probleeme ega parandada olukorda, puudub meil võimalus (ja ka õigustus) kaasa rääkida demokraatia kitsaskohtade lahendamisel globaalselt. Veelgi enam, kui üldiselt nähakse demokraatia eeldusena näiteks riiklike institutsioone ja õiguskorda, siis tuleks minna veel sammuke tagasi. Kõik hakkab peale ikkagi igast inimesest, sellest, mida ta usub ja kuidas vastavalt sellele toimetab.
Eestit külastanud mõtleja Ronald Inglehart ütles ühes usutluses: “Kui sa usud millessegi, siis see aitab sul õnnelik olla. /.../Mina usun näiteks jõuluvanasse. See on tore legend, mis teeb mind rõõmsaks.” Laste usk päkapikkudesse on mitteteadlik ja kui see teeb neid veelgi õnnelikumaks, ei tohi seda neilt ratsionaalsete argumentidega ära võtta. Küll võib aga pimesi demokraatiat uskuvate inimeste käest küsida, et mida nad siis ikka usuvad ja loota, et nad on valmis sisuliselt ja demokraatlikult selle üle ka arutama.
Kremli torupoliitika internetis
Täna Postimhees ilmunud artikkel "Silver Meikar: Kremli torupoliitika internetis" valmis eelmise nädala alguses ja lõppes lõiguga: "Ning mis puudutab kevadel tulevaid presidendivalimisi, siis arvan, et valimisjaoskondadesse paigaldatakse online-kaamerad, kuid oma vahenditega filmimine keelatakse ära. Nägin selliseid veebikaameraid Valgevenes eelmise aasta detsembris. Nende abil sai kenasti vaadata mitte ainult seda, kuidas inimesed sedeleid kasti lasevad, vaid ka seda, et vaatlejad kenasti kaugel taganurgas istuksid. Häältelugemise protseduuri nägi veebist sama vähe kui nägid opositsioonilised vaatlejad. Tulemused olid ka siis ette teada." Nagu paar päeva hiljem selgus, tulid veebikaamerad ka Putiniline nädala lõpus toimunud telemaratonil pähe. Huvitav, kas minu muud ennustused ka täide lähevad.
Artikli toimetamata ja kärpimata versioon:
Kremli torupoliitika Internetis
Kreml ei sõdi mitte interneti vastu, vaid selle üle võimu saamise nimel. Eesmärgiks ei ole „torusid“ kinni keerata, vaid need enda kontrolli alla saada, seejärel sinna oma „toodang“ sisse toppida ning see soovitud suunas liikuma panna. Info ei ole aga gaas, mida saab sirgjooneliselt sihtmärgi poole suunata ning vajadusel kinni keerata. Käpardlikkusest internetipropagandast ei ole puutumata jäänud ka võimuvertikaali tipp.
Paljuski tänu YouTube’ile ei suutnud Kreml peatada Vene Föderatsiooni peaministri Vladimir Putini võimsamat mainekahjustust. Aastate pikkune raske töö – kümned fotod ja videod palju ülekehaga galopeerivast kangelane Putinist, hävituslennukit ja vormelit juhtivast võimsast Putinist, osavast jahimees Putinist, Siberi mägijões ujuvast vaprast Putinist – macho imago loomisel varises kokku vilekoori ja “Putin välja” hüüete saatel. Rahvas ei hoidnud ennast tagasi, kui Olümpiakompleksis toimunud raskekaalu poksimatši järel peaminister poksiringi tšempionit õnnitlema ronis. Video kordusnäitamisel Rossija 2 kanalis oli heli eemaldatud, kuid tänu internetile ei suudetud sündmust kinni mätsida.
Vene Föderatsiooni president Dimitri Medvjedevil on sotsiaalvõrgustikes populaarne - Facebooki kontol oli nädalavahetuseks kogunenud 369000 „like“-iki ja tema säutse jälgis 741000 twitteri-kasutajat – kuid toetust see suurendanud ei ole. Medvedjevi postitus pärast laupäevast suurmeeleavaldust näoraamatusse on saanud ligi 8000 peamiselt vaenulikku või vähemalt ironiseerivat kommentaari. On ka põhjust, sest president suutis ühte lõiku panna sõna- ja kogunemisvabaduse konstitutsioonilise tagamise, mittenõustumise meeleavaldajate loosungitega ning teate, et kõiki valimiste võltsimise kahtlustusi uuritakse. Meelevaldajate põhiloosung nõudis just ausaid valimisi, seega on mõistetamatu, mida siis ikkagi uuritakse.
Veelgi halvemini läks tal Twitteris, kui tema lehele ilmus säutsuke, mille järgi kõik, kes nimetavad Ühtset Venemaad "sulide ja varaste parteiks", on suhukepitud lambad (Сегодня стало очевидно, что если человек пишет в блоге словосочетание «партия жуликов и воров» он тупо баран еб@ный). Kommunikatsioonimeeskonna näod värvusid punasemaks kui Kremli tornid ja kiiruga kustutati sissekanne ära, kuid välja saadetud säutsu enam internetiavarustest kinni püüda ei suudetud. Ametlikult anti teada, et tegemist oli tööõnnetusega. Kremli internetiideoloog
Konstantin Rõkov olevat oma arvamust esitamisel unustanud presidendi kontolt välja logida ning teda lubati selle eest ka karistada.
Huvitav, milline karistus aga ootab neid kümneid ja kümneid julgeid Vene valimisvaatlejaid, kes mobiiltelefonidega filmisid räigeid valimispettusi. Vaieldamatult pole videod valimissedeleid täitvatest jaoskonna liikmetest ning erinevatest tulemuste korrigeerimise viisidest solvanud mitte veel vähegi vabalt mõtlevaid venelasi, vaid pannud maailma ees piinlikku olukorda kogu võimuladviku.
Venemaa kohta kehtib maksiim: mida paremad on võimu pilavad naljad, seda halvem on olukord riigis. Ning satiir, vähemalt internetis on muutunud üha vaimukamaks ja ka paelunud üha suuremat publikut. Miljoneid vaatajaid on leidnud Putinit ironiseerivad laulud ja poliitilised koomiksid – näiteks Rabfak’i „Meie hullumaja hääletab Putini poolt“ ning “Freedmani” ühiskonnakriitilised klipid. Korruptsioonipaljastustega avalikkuse tähelepanu võitnud Vene blogija Aleksei Navalnõi ning tema loosung „Sulide ja varaste partei“ on saanud valimisvõltsimiste vastase liikumise kangelaseks.
Vene blogija Aleksander Blushev on väljendanud isegi seisukohta, et ilma internetita poleks olnud mingeid avalikke proteste. Pole siis ime, et Vene siseministeeriumi tippametnik, kindral-major Aleksei Moškov kuulutab lõppu internetianonüümsusele . Rossiskaja Gazetale antud intervjuus pidas ta sotsiaalvõrgustikke potentsiaalseks ohuks ühiskonna alustaladele.
Venemaal peaks nüüd juba olema 60 miljonit internetikasutajat. Siiski, FOM-i uuring küsis ka seda, millisest kanalist saadakse informatsiooni ja uudiseid. 92% -ga on jätkuvalt esikohal televisioon, sellele järgnes trükimeedia 28%-ga ja alles siis internet 21%-ga. Kui 18-24-aastaste seas nimetati televisiooni ja internetti info saamise kanaliks vastavat 83% ja 51% , siis 35-44-aastaste seas olid need näitajad 94% ja 19% ning üle 65-aastastel 96% ja 2%. Demokraatia seisukohalt on oluline ka küsimus, millist infot internetist otsitakse. Esikohal on tervise ja spordi uudised 46%-ga, sellele järgnevad äri ja tehnika, mõlemad 36%, siis mängud ja meelelahutus 26%, õigusabi 24% ja turism 21%. Poliitilise sisuga info saamiseks kasutab internetti vaid 19% inimesi.
Esmapilgul tundub, et võimuladvik ei peaks väga muretsema. Blogija Ilja Varlamov leidis ERR-ile antud intervjuus, et inimesed, kes kunagi varem ei huvitunud poliitikast ning olid sellest väga kaugel, hakkasid nüüd mõistma, et midagi on väga valesti, et neile ei räägita kogu tõtt, et neid petetakse. “Seega hakkasid nad otsima informatsiooni ning läksid internetti. Selle tulemusena on praegu kogu informatsioon meeleavaldustest, kõik need teated on väga populaarsed.” Ootan huviga järgmist uuringut, mis võiks näidata, kui palju tegelikult huvi poliitilise info vastu tõusis.
Kindlasti oli sotsiaalvõrgustikel oluline roll autoritaarse võimu ühe alustala, hirmu, vähendamiseks. Vaid inforuumi lauskontroll võimaldab tekitada dissidentidel tunde, et sarnaselt mõtlevaid kaaskodanikke on vähe. Enne laupäevast suurmeeleavaldust andis Facebooki kodulehel teada üle 30000 inimese kavatsusest kogunemisele minna ning paljud julgesid ühineda just seetõttu, et oodata oli nii suurt väljaastumist.
Ausaid valimisi nõudvatest ja ka tänavatele tulnud inimeste hulgast veelgi üllatavam oli riigitelevisiooni suhteliselt objektiivne ja põhjalik sündmuste kajastamine. Näiteks tänu NTV laupäevastele uudistele said ka võrgumaailmast väljaspool eksisteerivad venelased teada, et Moskvas ja teistes linnades suurüritused toimusid. Võib-olla oli meeleavaldajate hulk tõesti nii suur, et seda lihtsalt ei olnud võimalik tähelepanuta jätta, kuid ikkagi piisavalt väike, et sellest rääkimine televisioonis võinuks revolutsioonipalli veerema panna.
Pool rehkendust tehtud
Igal revolutsioonil on vähemalt kolm eeldust. Esiteks peab kriitilisel massil olema „valus“, teiseks peab neil kaduma hirm ning kolmandaks peavad nad uskuma alternatiivi olemasollu. Venemaal on täidetud sellest heal juhul vaid pool. Araabia kevade võis valla päästa üks sotsiaal- ja tavameedias kajastust leidnud intsident, kuid selle juured olid palju sügavamal ehk inimestes võrsunud rahulolematuses. Sellise olukorra ärahoidmiseks püüavad mõned diktaatorid uinutada elanikkonda, pakkudes neile piisavat heaolu ja sotsiaalseid garantiisid.
Vene võrgustikes levinud valimispettuste tõestusmaterjal tekitas paljude seas pahameelt, kuid nende arv, kes ausate valimiste nimel on valmis loobuma hüvedest, ei ületa arvatavasti kriitilist massi. Samuti ei saa väita, et hirm režiimi ees oleks nüüdseks kadunud. Paljude elanike igapäevane heaolu on konkreetselt seotud inimestega, kes võltsimistele kaasa aitasid. Näiteks valimisjaoskondade juhtideks olid mitmed koolidirektorid, kohaliku võimu- ja riigiettevõtete esindajad, valimiskaste “turvasid” aga korrakaitsjad. Nendega tülliminemine võib tähendada töökoha kaotust, laste koolitee lõppemist või ka väljamõeldud põhjustel arreteerimist.
Kuid kõige suurem Venemaa mure on see, et puudub sisuline alternatiiv. Ma ei ole üldse kindel, et kui Ühtsele Venemaale antud hääled oleksid läinud kommunistidele või žirinovskilastele, muutuks Venemaa demokraatlikumaks ja vabamaks. Läänemeelne opositsioon on lõhestunud ja nõrk (seda osaliselt ka endi süül).
Kremli lahendused
Kuid vaieldamatult on arengud Venemaal olulised. Putini monopol on kõikuma löönud, küsimus on selles, milliste meetoditega ta ennast maksma paneb. Hirmuühiskonna taaskehtestamiseks ei aita enam kumminuiast tänaval, dissidendid tuleb nüüd eemale peksta ka vabast internetist. Ning see saab olema oluliselt keerulisem.
Evgeny Morozov leiab raamatus „The Net Delusion”, et Kreml pole tundnud tugevat vajadust Interneti kontrollimiseks, vaid on vaadanud seda kui uut ja erutavat mänguväljakut propagandaeksperimentidele. Ka Freedomhouse`i viimane Raport “Freedom on the Net 2011” tõdeb, et internet on Venemaal suhteliselt vaba. Viimaste aastate arengus toob see positiivsena välja lihtsama ligipääsu internetile ning murelapsena märgid tsensuuri ning teisitimõtlejatest ajaveebnike piirkondlikest tagakiusamise juhtumitest.
Massilise tsensuuri sisseviimine on siiski väheusutav kas või seetõttu, et see halvaks äritegevuse. Elanikkonna ohjeldamiseks peab režiim suurendama lootusetust, ükskõiksust ja hirmu ning selleks on meetodeid küllaga. Ning põhjendusi interneti suuremaks kontrollimiseks leiab alati.
Argumentõ i Faktõ antud intervjuus arvas Vene Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev, et riik ei saa ignoreerida, kui interneti kasutavad kriminaalid ja terroristlikud rühmitused. Huvitavalt tõi ta vajalike virtuaalmaailma regulatsioonide eeskujuks ühekorraga nii USA kui ka Hiina. Venemaa interneti reformiks tuleb ikka valida kahest suuresti vastandlikust lähenemisest üks ning karta on, et selleks saab olema pigem viimane.
Ennustan, et oluliselt suureneb nende julgeoleku- ja propagandatöötajate arv, kes mitte ainult ei jälgi võrgus toimuvat, vaid otseselt ka suunavad ja mõjutavad seda. Võimu jaoks virtuaalmaailmas tegutsejaid kutsutakse “trollideks” ning nende üheks ülesandeks on spin’ida võrk täis režiimile kasulikku infot selliselt, et näiliselt vaba internet muutuks spinternetiks. Igale vähegi kriitilisele artiklile ilmub koheselt kümneid kriitilisi kommentaare “häältelt rahva seast”, „head“ Facebooki teated saavad koheselt tuhandeid “like’isid”. Siiani ei ole Kremli trollid just eriti edukad olnud.
Kaks aastat tagasi andis Kreml noorteorganisatsioonide juht Vassili Jakemenko ülesande saavutada ülekaal ka virtuaalruumis. Sõltumatu politoloog Dmitri Oreškin kirjeldas pressikonverentsil nende töö viljakust: "Našistid, isegi kui neile maksta 100 rubla või isegi 500 iga artikli eest, ei suuda huvitavaid tekste luua. Sõltub see siis nende maailmanägemusest, kasvatusest või jumal teab millest. Kahe aasta jooksul on lakatud neid trolle tähele panemast. Internetis nagu igal vabal territooriumil eksisteerib konkurents. Võidavad need, keda on huvitav lugeda, ja kaotavad need, keda pole."
Huvitavad tekstid ja saidid saab lugematuks muuta ka küberrünnakutega või lihtsalt need võrgust välja lülitades. Ennustan, et keerulistel aegadel hakkab üha enam opositsioonilisi ajaveebe ja saite majutavaid servereid streikima või neile suletakse tehnilistel põhjustel ligipääs. Sellega pannakse teisitimõtlejad võrguavaruste lootusetusesse üksildusse. dDOS rünnakuid kuid ka kohtuotsusega veebisaidi sulgemist kasutati ka nende valimiste eel ja järel. Rünnakute alla on sattunud nii Echo Moskva kui ka uudisteportaal Slon, samuti Facebooki Vene analoog VKontakte ja populaarseim blogikeskond LiveJournal.
Küberrünnakutest veelgi lihtsam režiimikriitikat Vene suhtlusvõrgustikest välja juurida on politsei või omanike käsk. Selle aasta märtsis vastu võetud uus seadus annab võimuorganitele juba õiguse nõuda ISP-idelt teatud saitide sulgemist. Selleks pole võimuorganitel vaja küsida kohtult luba ning põhjenduseks piisab juba pelgalt kahtlusest, et mingil veebilehel olev info võib omada mingitki seadustega vastuollu minevat sisu.
Oligarh Ališer Usmanov vallandas sellel nädalal Putinit solvanud fotode avaldamise eest talle kuuluva ajakirja Kommersant kaks tipptegijat. Tema valdusesse kuulub ka 50% LiveJorunali haldusfirma SUP aktsiatest. Gazpromi meediaüksus ostis hiljuti RuTube, YouTube’i Vene analoogi, ning omab kontrolli mitmete teiste võrgufirmade üle. Võimuga tihedalt seotud äristruktuurid on edukalt eemaldanud vaba poliitilise mõtte traditsioonilisest meediast ning võivad sama teha ka oma on-line keskkondades.
Internetti kui iha ja naudingute rahuldamise kanalit ei piirata, pigem vastupidi. Tsirkus kolib internetti ja pakub elanikkonnale piiramatult tasuta meelelahutust. Elu muutub paremaks, elu muutub lõbusamaks ja koos sellega uinub elanikkond ükskõiksusesse. Ning kui mõni ikka ei kaota lootust ja võitleb edasi, siis saab temast eduka näidisprotsessi peaosatäitja.
Ekstremistlike tegevusi keelustav kriminaalseadustiku paragrahv 282 võimaldab vandenõus kohtupinki tirida mitte ainult üleskutse tegija, vaid ka selle “like`i” või “retweet`i” levitaja. See on küll antud paragrahvi meelevaldne tõlgendus, aga teisalt siinseid Vene kohtuid arvestades läheb soovi korral läbi küll. Internetikasutajad ei saa lootma jääda ka anonüümsusele, sest Suur Vend jälgib ja suudab “süüdlased” kiiresti tuvastada.
1995. aastal võeti vastu SORMi (Система Оперативно-Розыскных Мероприятий) seadus, mis andis FSB-le õiguse monitoorida ja jälgida telekommunikatsiooni võrkudes toimuvat. Kui esialgu kogus SORM andmeid telefoni võrgus toimuvast, siis 1998. aastal sunniti kõiki internetiteenuse pakkujad (ISP-isid) oma süsteemidele lisama tarkvara, mis võimaldas FSB-l ligi pääseda veebiliikluse sisule. 5. jaanuaril 2000 aastal, oma esimesel nädalal presidendiametis, andis Putin loa SORMi abil kogutud infot ja analüüse kasutada ka mitmel teisel riiklikul institutsioonil.
Ei tasu unustada, et internet on julgeolekuasutuste võimsam töövahend kui ükskõik milline KGB andmebaas. Lihtsalt ja kiiresti on võimalik teada saada huvipakkuva persooni ajalugu, tema iga mõtteavaldus ning kõik sõbrad-tuttavad. Koostöö tehnoloogiafirmadega tagab, et algoritm sõelub koheselt välja võimalikud režiimile ohtlikud isikud. Deutsche Wellele antud intervjuus väitis uurimisasutuse Conflict Studies Research Centre direktor Keir Giles, et detsembri alguses on tööle pandud süsteem, mis alarmeerib võimuorganeid koheselt, kui spetsiaalsesse nimekirja kantud märksõnasid kasutatakse internetimeedia tekstides.
Lisaks sellele vajab režiim tuumanupu kõrvale lülitit, mille abil saaks kas osa või kogu internetiliiklusest kinni keerata. Ekspertide hinnangul saaks SORMi kasutada nii riikliku tulemüürina kui ka interneti väljalülitamise “nupuna”. Ka siin võib näha sarnasust gaasitorupoliitikale, mis ühtepidi soovib, et toru teises otsas istuks võimalikult palju tarbijaid, kuid nende heaolu sõltub konkreetselt vaid ühest kraanist, mis asub Kremli müüride vahel.
Ning mis puudutab kevadel tulevaid presidendivalimisi, siis arvan, et valimisjaoskondadesse paigaldatakse online-kaamerad, kuid oma vahenditega filmimine keelatakse ära. Nägin selliseid veebikaameraid Valgevenes eelmise aasta detsembris. Nende abil sai kenasti vaadata mitte ainult seda, kuidas inimesed sedeleid kasti lasevad, vaid ka seda, et vaatlejad kenasti kaugel taganurgas istuksid. Häältelugemise protseduuri nägi veebist sama vähe kui nägid opositsioonilised vaatlejad. Tulemused olid ka siis ette teada.
Internet ja vabaduse illusioon (Diplomaatia)
Kirjutada raamatut päevapoliitika aktuaalsetest küsimustest on alati riskantne, sest viimasele lausele punktipanemise ning teose poeletile jõudmise vahel võib käsitletud valdkonnas toimuda pöördelisi sündmusi. Pole kahtlust, et Lähis-Ida demokraatiakevades mängis olulist rolli internet, mille vabastavat mõju kahtluse alla seadva Jevgeni Morozovi esikraamat „The Net Delusion. The Dark Side of Internet Freedom“ sai 2011. aasta jaanuaris müügile jõudmise järel kohe tugeva kriitika osaliseks.
Egiptuse sündmusi on nimetatud ka Facebooki revolutsiooniks ning mitte ainult seetõttu, et Tahriri massimeeleavalduste korraldamiseks kasutati edukalt just seda meediumit. Sotsiaalmeedia oli aastatega kujunenud vaba info levitamise kohaks ning see toimis edukalt hoolimata ka salapolitsei pidevast tööst võimu kritiseerivate ja inimõiguste rikkumisi paljastavate kirjutiste autorite tuvastamisel ja vahistamisel. Pöördeliste sündmuste esimestel päevadel otsustati internet lihtsalt kinni panna, millest küll Mubaraki pikaajalise liitlase USA nõudmisel kiiresti loobuti.
Netivabaduse eest seismine on Obama administratsiooni oluline välispoliitika instrument. 2010. aasta 21. jaanuaril Washingtonis asuvas maailma juhtivas sõna- ja meediavabaduse muuseumis Newseumis peetud olulises kõnes kinnitas riigisekretär Hillary Clinton, et USA aitab enam kui neljakümnes riigis neid isikuid, kes on repressiivsete režiimide poolt vaigistatud. „Me toetame ka uute [digitaalsete] tööriistade loomist, mis võimaldavad kodanikel mööda hiilida poliitiliselt motiveeritud tsensuurimüürist ja kasutada oma õigust sõnavabadusele. /../ Me tahame anda need tööriistad inimeste kätte, kes kasutavad neid demokraatia ja inimõiguste idee levitamisel ..“*
Lähis-Idas toimunu justkui kinnitaks sellise poliitika õigsust, mis näeb vabas ligipääsus tsenseerimata internetile ja kommunikatsioonitehnoloogiates hävitavat jõudu ka kõige repressiivsematele režiimidele. Tehnoloogia võimaldab rahval, kes on aastaid kannatanud rõhumise all, režiimile vastu astuda, mobiliseerides ennast Facebooki, Twitteri või mis tahes teise sotsiaalmeediavõrgustiku vahendusel.
Morozov nimetab sellist lähenemist küberutopismiks, mida ta defineerib kui naiivset usku e-kommunikatsiooni emantsipeerivasse jõusse, mis jätab arvestamata selle paratamatud puudused.
Ka Egiptuse kogemus ei lükka ümber Morozovi ühte põhiväidetest, et internet võib hoopis tugevdada ja mitte vähendada autoritaarsete režiimide võimu. Orwellilik suletud ühiskond eeldab täieulatuslikku tsensuuri, massilist propagandat ja kõigi elanike jälgimist, milleks internet loob avaraid võimalusi. Mida enam Lääne poliitikud räägivad interneti võimest diktatuure kukutada, seda rohkem tahetakse seda meediumit oma kontrolli alla allutada.
Sellest, et internet on „lääneriikide instrument, mille peamine eesmärk on hävitada Iraani režiim“, saadi Teheranis aru juba 2009. aasta nn Twitteri revolutsiooni järel. (Morozov seab oma raamatus kahtluse alla säutsumise tegeliku mõju Iraanis toimunud meeleavaldustele ning peab sellelaadsete metafooride kasutamist avalikkust eksitavaks.) Äkitselt ei olnud võrk Iraani võimule enam pelgalt majanduskasvu tagav mootor või vahend levitada maailmale enda prohvetlikke seisukohti.
Pole vist üllatus, et kui tänavaprotestid maha suruti, algas puhastustöö võrgus. Mõne kuuga suutis Iraani valitsus kokku panna kõrgetasemelise küberüksuse, mille eesmärgiks oli „väära“ informatsiooni leidmine ja kõrvaldamine Iraani kodulehtedelt. Vale levitajad tuli kindlaks teha, vahistada ja kohtu alla anda. Samaaegselt Egiptuses alanud pöördeliste sündmustega lõppes mitme Iraani võrguaktivisti elu võllas.
Ka Hiina tegi Iraani sündmustest omad järeldused ning otsustas veelgi tugevdada internetitsesuuri. Kui Xinjiangi provintsis kasvas rahva vastuseis kohalikule ja keskvõimule, ei mõeldud kaua ning keerati kümneks kuuks piirkond internetiühendusest lihtsalt välja.
Esmapilgul võib tunduda massilise internetitsensuuri kehtestamine või netiliikluse peatamine tõhusaim vahend rahva vaigistamiseks. Paraku on iga võrgus liikuva biti ja baidi jälgimine kulukas ja keeruline, täielik võrgu kaotamine aga pärsib näiteks majanduslikku arengut.
Kõige edukam internetikontroll ei ole aga keeruline ja kõikehaarav tsensuur, vaid ühiskonna seisund, kus tsenseerida pole lihtsalt vaja. Rooma poeedi Juvenalise ütlus poliitilise võimu kindlustamisest tsirkuse ja leiva abil kehtib siiani. Hiina tsensuurimüüri taha ei ole jäetud meelelahutust pakkuvaid lehekülgi. Vietnami internetifiltrid takistavad ligipääsu Amnesty Internationali raportitele, kuid lubavad piiramatult pornot tarbida. Morozovi sünnimaal Valgevenes suletakse regulaarselt opositsiooni infokanaleid, kuid mitmed ISPd pakuvad täiesti avalikult oma servereid varastatud videote ja muusika allalaadimiseks.
Vene valitsus ei tsenseeri oluliselt internetti mitte seetõttu, et neil poleks selleks võimekust, vaid sellepärast, et neil pole seda vaja. Opositsiooni kodulehed on võrgus vabalt kättesaadavad, kuid üllatuslikult ei too see kaasa nende toetajaskonna suurenemist. Morozov märgib kibedalt, et kõige populaarsemad otsingusõnad Vene otsingumootorites ei ole „mis on demokraatia“ või „kuidas kaitsta inimõigusi“, vaid „mis on armastus“ ja „kuidas kaalus alla võtta“.
Demokraatiaidee levitamise asemel võib internet hoopis vähendada inimeste huvi poliitika vastu, sest võrgu alternatiivsed kasutusvõimalused on ju palju meeldivamad ja täiesti riskivabad. Morozov ei arva, et Lääs peaks lõpetama tsensuurivaba interneti ligipääsu propageerimist, vaid pigem seda, et selle kõrval tuleb leida strateegia, kuidas inimesi kaasata poliitikasse ja ühiskondlikku ellu. Vastasel korral võib rahval olla vaba ligipääs internetile, kuid kõik, mis inimesi seal paelub, on armukese leidmine, porno ja kuulsuste eraelu.
Interneti kasutamine peamiselt meelelahutuslikel eesmärkidel ei ole muidugi autoritaarse korra all elavate inimeste eripära, vaid ülemaailmne tendents. Pear Analyticsi tehtud uuring näitab, et 40% säutsudest on täiesti mõttetu mula. Jälgijate arvult ületavad Lady Gaga ja Justin Bieberi Twitteri kontod ainukest edetabelisse jõudnud poliitikut – USA presidenti Barack Obamat.
Kuid informatsioonimonopoli vajavatel diktaatoritel on tagataskus lisaks tsensuurile ka teised vahendid takistamaks olukorda, kus mingil põhjusel peaks netis järsult suurenema opositsiooniline tegevus. Režiimi palgal olevate „sõltumatute“ blogijate, kommenteerijate ja sotsiaalvõrgustikes toimijate abil saab edukalt mõjutada arvamusi, lämmatada debatti ning levitada „tõde“.
Morozovi arvates püüavad autoritaarsed režiimid Venemaast Iraanini, Hiinast Aserbaidžaanini muuta internetti spinternetiks ning seeläbi tagada ideoloogiline üleolek ka netiavarustes. Autor defineerib spinternetti kui võrku, kus on küll vähe tsensuuri, aga palju spinni ja propagandat.
Lisaks pakuvad suhtlusvõrgustikud enneolematuid võimalusi inimeste jälgimiseks ja opositsioonigruppide tuvastamiseks. Facebooki ja Twitteri kontodel talletub kasutaja kogu tegevus ja tema suhtlusvõrgustik. Piisab vaid ühe aktivisti ligipääsuparoolide saamisest, et ka kõik tema mõttekaaslased ühe korraga paljastada ja vaba mõtte rakuke likvideerida.
Edukad diktatuurid ei stagneeru, vaid kasutavad progressi oma võimu kindlustamiseks. Kindlasti õpivad Mubaraki vigadest (näiteks internetiliikluse taastamisel) veel võimul püsivad diktaatorid ning suhtuvad võrgus toimuvasse märksa suurema tähelepanuga. Just seetõttu ei tohi ennast pimestada Egiptuses ja Tuneesias toimunud nn Facebooki revolutsioonidest ja näha internetis vaid tööriista demokraatia ja inimõiguste levitamiseks.
Aktiivselt netiavarustes tegutsejatel peab lõpuks olema vastupandamatu soov oma elu ohtu seades tänavale tulla ning võimule vastu astuda. Sotsiaalmeedia võrgustikud võivad olla küll abiks inimeste mobiliseerimisel, kuid säutsumine ja like’imine valitsusi iseenesest ei kukuta. Põhjused, miks mingis konkreetses riigis pahameel režiimi vastu paisub rahvarahutuseks, on märksa keerulisemad ja komplekssemad ning otsida neid tehnoloogiavidinatest on naiivne.
Autori arvates on üldse vale süveneda debatti, kas internet tugevdab või nõrgestab demokraatiat ja tunnistada, et seda saab kasutada erinevate poliitiliste eesmärkide elluviimiseks. Selmet filosofeerida interneti üleüldisest mõjust ühiskonnale, peaksid poliitikakujundajad mõtlema selle peale, kuidas seda kasutada spetsiifiliste (välis)poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
*http://www.state.gov/secretary/rm/2010/01/135519.htm
Jevgeni Morozov, “The Net Delusion. The Dark Side of Internet Freedom”. Public Affairs, 2011, 432 lk. Inglise keeles. Raamat: http://www.amazon.com/Net-Delusion-Dark-Internet-Freedom/dp/1586488740
Kas internet ikka teeb vabaks?
Mitte kunagi hiljem ei ole ma tundnud nii suurt vajadust Facebooki-laadse võrgustiku järele kui 2006. aasta märtsis Minski äärelinna tornmaja nõuka-nostalgiast pakatavas kuhnja’s Valgevene dissidentidega režiimivastast salaplaani sepitsedes.
Kuid probleemile (kui nii võiks Lukašenka režiimi nimetada) tehnoloogilistest vidinatest lahendust otsida tähendas läbikukkumist tollal, ning sama saatus ootab neid, kes praegustele demokraatia probleemidele e- ja i-tähega algavates sõnades põhjendust, seletust või lahendust näevad.
Esmaspäeval avaldatud Freedom House’i raporti järgi on Eesti kõige suurema internetivabadusega riik maailmas. Tänu lihtsale ligipääsule internetile, seaduslike ja tehniliste takistuste vähesusele ning vaid mõningatele sisu piirangutele jäid meie selja taha USA ja Saksamaa, riikide pingerea lõpust leiame Iraani, Birma ja Kuuba.
Tekib kiusatus internetivabaduse järgi anda hinnang ühiskonna ja üldise vabaduse olukorrale (unustades seejuures, et ka suure internetivabadusega riigis võivad elada sallimatud inimesed).
Eesti e-tiiger saab kodumaal nuuti ja välismaal pärjatud. Teema, kas loom tukub või on raskelt haige, leiab usinaid kirjutajaid ja kõvahäälseid järgijaid, kuid ei jõua siseturust kaugemale. Riigipiiri taha lähetatud asjameeste jutupunktide kohustuslikes esikolmes leiab alati kiidulaulu e-Eesti e-edusammudest ning kuigi midagi väga uut ja innovaatilist pakkuda ei ole, müüvad kenasti ka vanad e-valitsuse lahendused ja i-valimised.
Üks on selge: e-Eesti tervisliku seisundi ja internetivabaduse tagamine ei ole tingimata ühesuunalised protsessid. Suuresti oleme Freedom House’i indeksitabeli tipus just seetõttu, et mitmed julgeoleku ja riikliku huvi pitserid kandnud algatused on lauasahtlisse ununenud.
Soov kruvisid kinni keerata on taak, mida kannab iga stabiilset arengut prioriteetseks pidav võim. Edasiviiv jõud vabalt mõelda ja tegutseda võib ju kergesti peavoolust kõrvale kalduda või lausa vastuvoolu ujuma hakata. Soovist ainuõige siht kätte näidata ning võimalikud kõrvalekalded juba eos lämmatada lähtuvad pügalad on vargsi (aga järjekindlalt) leidnud koha Eesti õigussüsteemis, kuid jätnud e-ruumi suures osas puutumata.
Võib-olla just vana rasva peal mõnusalt unelev tiigrike on ära hoidnud võimukoridorides ringelnud ideed keelata ära avatud WiFi-võrgud ning vabalt müüdavad mobiilide kõnekaardid, laiendada võimalusi siduda IP-aadress konkreetse isikuga ning keelata anonüümsed kommentaarid. Mitmed neist ideedest pakuti välja vahetult pärast pronksöö sündmusi, kuid netivabadust oluliseks pidavate inimeste õnneks jäid nad prioriteetsete riiklikku julgeolekut kindlustavate eelnõude varju.
Tõrvatilgaks meepotis on 2010. aastal suletud ligipääs Eestis registreerimata kasiinosaitidele. Itaaliast maha viksitud lahendus võis küll olla mugav ja tõhus meetod online-mängupõrgutelt maksuraha sisse kasseerida, kuid sellega kaotasime ka oma koha tsensuurivaba internetiga riikide loetlus.
Online-kasiinodele, aga ka terrorismi õhutavatele saitidele ligipääsu piiramine võib kanda üllast eesmärki, kuid kätkeb endas paratamatult ohtu, et keelatud saitide nimekiri hakkab kasvama kumulatiivselt.
Saanud magusa tsensuurimaitse suhu, tekib võimul paratamatult üha suurem tung otsustada, milliseid infobitte lõpptarbija mekkida võib. Pole ju meilegi võõrad üleskutsed blokeerida idast tulevat infovoolu põhjendusega, et Vene propagandamasina eesmärk on külvata vaenu, viha ja valet.
Üllatuslikult ei pälvinud internetitsensuuri kehtestamine mingit avalikku arutelu ega erilist tähelepanu. Erinevalt Eestist tõi internetiliikluse üleriigiline filtreerimine Austraalias 2009. aasta septembris kaasa valitsusevastased väljaastumised tänaval ja küberruumis.
Peaministrit otsusest taganema sundida ei õnnestunud, kuid tema saidi www.pm.gov.au võtsid tundmatud mõneks ajaks DOS- ja DDOS-rünnakut kasutades maha ning suutsid seeläbi vähemalt hetkeks tõmmata netivabaduse teemale maailma tähelepanu.
OpenNet Initiativi internetitsensuuri olukorda värvidega visualiseerival maakaardil särab Austraalia nüüd sama punaselt kui Venemaa ja on vaid ühe astme kaugusel Hiinast. Enamikku läänemaailma (sh ka Eestit) iseloomustav kollane tähendab mõningast tsensuuri ning sinisega tähistatud täiesti vaba internetiga riike leiab kõige enam Aafrikast.
Tsensuuritus ei ole demokraatia
Seda kaarti võiks pidada heaks visuaalseks tõestuseks, et internetitsensuuri vähesuse ja demokraatia taseme vahel ei saa võrdusmärki tõmmata. Arengus maha jäänud kolmanda maailma riikide puhul on internetikasutajate arv marginaalne ning mõju riigis olematu. Seega puudub nende valitsustel vajadus (rääkimata võimekusest) e-informatsiooni filtreerida.
Põhjaliku analüüsita võib väita, et üldine demokraatia tase Venemaal ei ole sama mis Austraalias, kuigi internetitsensuuri rakendamisel on nad võrreldavad. See, et Hiina Rahvavabariik rakendab oma elanike «õige» informeerituse tagamiseks eriti laiaulatuslikke abinõusid kõikides valdkondades, ei tohiks aga kellelegi üllatuseks olla. Kuid just see, et ka demokraatiat väärtustavad lääneriigid filtreerivad netiliiklust, annab kommunistlikule parteile pädeva argumendi vähemalt netitsensuuri õigustamiseks.
Meile võib ju tunduda, et terrorismi leviku takistamine on rohkem põhjendatud kui dalai-laama tegevust kajastava kodulehe blokeerimine, kuid seda tehes kaotame võimaluse kaitsta põhimõtet, et igasugune filtreerimine on vale.
Hiljuti Eestit väisanud Hiina «tibetoloogide» delegatsioon nimetas poliitilise infomatsiooni tsenseerimist ja ka teisitimõtlejate vahistamist vajalikuks julgeoleku, stabiilse majandusarengu ja üleüldise jõukuse kasvu tagamiseks. Eesmärkide üle on raske vaielda, sest on ju ka Eesti valitsus nimetanud prioriteediks elanikkonna jõukuse kasvu, vahendid selle saavutamiseks on vaid tunduvalt liberaalsemad.
Pelgalt internetitsensuuri taseme järgi ei ole võimalik teha paikapidavaid järeldusi demokraatia ja vabaduste kohta. Suuresti vastab see küsimusele, kas ja kui palju iga riik rakendab mingeid piiranguid netiliikluse kontrollimiseks, süüvimata sellesse, mis on keelamise põhjus või saitide sisu.
Kui demokraatlikes riikides avalikkus kiidab heaks (sageli isegi nõuab) mingile informatsioonile ligipääsu piiramise IP-aadressi blokeeringu, DNS- või URL-filtreerimise abil, annavad nad valitsustele poliitiliselt ja tehniliselt lihtsa tööriista keelatud saitide nimekirja pidevaks pikendamiseks.
Olles korra paotanud internetitsensuuri Pandora laeka kaant, ei ole enam tagasiteed. Just kui alkoholitarbimisevastases võitluses, kus lihtsaim ja populistlikem moodus on uute piirangute ja keeldude kehtestamine, tekib kord filtreerima hakanud valitsustel kihk kasutada seda meetodit kõikvõimalike probleemide lahendamiseks.
Ideega piirata Vene kanalite levikut Eestis on avalikult välja tuldud ning ettepanek blokeerida «ohtlikku ja väära infot levitavad» saidid ootab järgmist kriisi.
Freedom House’i internetivabaduse mõõtmise metoodikas on netisaitide filtreerimine üheks paljudest mõõdikutest, kuid Eesti olukorda kirjeldades toodi see koos netikommentaariumi regulatsiooni ja pronksöö sündmustega seotud küberkaitsetegevustega eraldi välja. Kõik need sammud on tehtud nelja aasta jooksul ning peegeldavad ülemaailmse interneti suurema reguleerimise trendi jõudmist Eestisse.
Vabanemine poomise läbi
Pidada internetti tarkade inimeste ja vaba informatsiooni globaalseks foorumiks võis olla põhjendatud mitukümmend aastat tagasi, kui avatud võrk ühendas ülikoole, teadlasi ja innovatsioonilisi ideid. (Jätan teadlikult kõrvale militaarsektori, kes on küll küberruumi arhitektideks, kuid tegutsevad ise salajastes ja kinnistes võrkudes.)
Mida enam inimesi võrku ühendus, seda rohkem hakkasid hägustuma avatud küberruumi esialgsed eesmärgid ja üha enam hakkas see ruum sarnanema ebatäiusliku tavamaailmaga.
Kuigi olulise osa internetiliiklusest võtab enda alla spämm ja porno ning internetikuritegevuse tulusus toob massiliselt sulisid tänavatelt virvendavate ekraanide taha, ei ole kuskile kadunud veendumus selle vabadust ja demokraatiat toovas mõjus. Lähis-Idas toimuvate pöördeliste sündmuste kui mitte peamise, siis vähemalt määrava vallandajana nimetatakse Facebooki ja Twitterit.
Egiptuse «Facebooki revolutsioonist» vaimustunud meedia pööras vähe tähelepanu samal ajal Iraanis toimuvatele protsessidele, kus mõisteti kohut 2009. aasta läänemaailmas «Twitteri revolutsiooni» nime all toimunud sündmuste osaliste üle.
Jaanuari viimasel nädalal hukati kaks süüdimõistetut, kelle peamiseks süüks oli Teheranis toimunud meeleavalduse vägivaldset mahasurumist kajastava pildimaterjali edastamine välismaailmale. Sotsiaalmeedias tegutsemine tagas neile vabanemise poomise läbi.
Sellised traagilised sündmused ei suutnud pöörata läänemaailmas narratiivi vabadust ja demokraatiat loovatest e-(sotsiaal)võrgustikest. Interneti võimalikku negatiivset mõju sotsiaalsele kapitalile suutis veenvalt näidata 1995. aastal Robert Putnam palju vastukaja pälvinud raamatus «Bowling alone».
Demokraatiat tagava interneti mõju kahtluse alla seadva Evgeny Morozovi raamat «The Net Delusion: how not to liberate the world» ilmus Amazoni internetipoodi selle aasta alguses.
Tavapäraselt ebaausate presidendivalimiste järel 2006. aasta märtsis ei suutnud minu valgevenelastest sõbrad leppida vaid paaritunnise opositsiooni meeleavaldusega Oktoobri väljakul.
Vaid aasta tagasi olid naaberriigi Ukraina elanikud suutnud seljatada võimuvertikaali ning vägivallata massiprotsessidega pöörata riigi kurssi. Ööpimeduses koostasime plaani püstitada telklaager järgmisele päevale planeeritud meeleavalduse ajal ning hommikupäikese saabudes hakkasime mõttekaaslasi otsima.
Mobiilimällu salvestatud kontaktide hulk ning igaühega eraldi suhtlemine pakub sotsiaalvõrgustikes info levitamisega võrreldes tunduvalt vähem võimalusi. Saime «laenuks» paar vana telki, kuid ülejäänu pidime ise tegema.
Muidugi ei suutnud viis päeva keskväljakul seisnud laagrike Lukašenka režiimi kukutada, kuid välismeedias ohtralt kajastatud paarisaja julge demonstrandi valve all seisnud kümmekond telki võttis Lukašenkalt võimaluse öelda, et kogu riik on tema taga.
Tollal pidasin ebaedu põhisüüdlaseks just Facebooki-laadse infolevitamise kanali puudumist. Kui lihtne oleks ühe hiireklõpsuga anda mõttekaaslastele teada üllast plaanist ning korraga kaasata tuhandeid aktiviste. Veendumus, et tänu interneti avaratele võimalustele kaasatud kümned tuhanded demonstrandid olekski võinud ju murda Euroopa viimase diktatuuri, võiks ju saada kinnitust hiljutisi Egiptuse sündmusi pealiskaudselt analüüsides.
Sotsiaalmeedia kui vabaduse hävitaja
Pealispinna all paistab nii võrgustike mõju kui ka autoritaarsete režiimide olemus märksa keerulisem kui pinnavirvendusest tehtud lihtsad järeldused. Internet (sh sotsiaalvõrgustikud) loob uusi võimalusi informatsiooni levitamiseks, kuid naiivne on eeldada, et see toob iseenesest kaasa kodanikuvabaduse või levitab demokraatia ideed.
Millegi pärast tahame omistada aktiivselt sotsiaalvõrgustikes tegutsevatele isikutele suuremat tarkust, innovaatilisust ja analüüsivõimet. Paraku on olukord sageli vastupidine. Päevad läbi Facebookis ja Twitteris toimetaval inimesel ei saagi olla aega raamatuid lugeda, tema vastuvõetud info tuumiku moodustavad online-uudiste pealkirjad ning 140-tähemärgised hüüatused.
Autoritaarsetes režiimides sotsiaalmeedias tegutsejatele tahetakse kohe külge pookida ka garantii, et tegemist on vabaduse ja demokraatia eest võitleva inimesega.
Läänelikke väärtusi propageerivatest Vene opositsiooniliikumistest on äärmusliku grupid suutnud sotsiaalmeedia võimalusi märka efektiivsemalt kasutama õppida. Klikiühiskond annab neile ka turueelise, sest juba radikaalne või vägivallale kutsuv pealkiri suudab köita uudiste virvarris orienteeruja pilgu edukamalt kui tasakaalukas seisukoht.
Mingigi tähelepanu saamiseks ei aita Vene demokraate ka plakatite all tänavale tulemine ning sageli miilitsa (vabandust, kuidagi ei suuda ikka veel kirjutada «politsei») abi, kes kumminuia ja käeraudu käiku lastes tagavad sündmuse jõudmise vähemalt online-meedia nurgaveergu.
Põhjus, miks Kreml ei ole kehtestanud karmimat internetitsensuuri, ei seisne selles, et neil ei oleks selleks võimalust või vahendeid. Neil ei ole seda lihtsalt vaja. Selle asemel, et uurida välismeediasaitidelt ametlikku propagandat ümberlükkavat infot või lugeda inimõiguste olukorra raportit, kasutatakse netiavarusi peamiselt meelelahutuseks. Parim tsensuur ei ole mitte täiusliku kontrollimasina loomine, vaid olukord, kus tsensuuri ei ole lihtsalt vaja.
Vähemalt mingi osa Eesti-vastastest küberründepommidest saadeti teele ideeliste venelaste koduarvutitest, kes olid sotsiaalmeedia vahendusel õppinud ära kirjutama käsureale «ping IP» või vabatahtlikult alla laadinud seda tegeva tarkvara. Kuidas sobib see kokku meie veendumustega, et sotsiaalmeedia tagab vabaduse ja/või vabatahtlik tegevus tugevdab demokraatiat?
Sotsiaalvõrgustike olulisust luureorganisatsioonidele käsitleb lühidalt ka hiljutine kapo aastaraamat, kus seisab: «Kõik võimalikud kasutajakontod võimaldavad anonüümselt ja kerge vaevaga koguda vajalikku taustainfot huvipakkuvate isikute kohta, leida parimaid ja ligipääsetavaid objekte ning luua kontakte.» Kuigi peatüki «Vastuluure» alla paigutatud, tutvustab see ka siseluure lähtekohta.
Jälitustegevuse metoodika ja töövahendid on ju põhijoontes samad kõikidel sellistel asutustel.
Tehnoloogia areng, mis pidi aitama kaasa demokraatia ja vabaduse idee levimisele, aitab autoritaarsetel režiimidel lihtsamalt leida vastaseid ning levitada hirmu. Valgevene võimude saadetud mass-SMS mitte tulla pärast 19. detsembril toimunud presidendivalimisi Minski tänavale ei suutnud mitut tuhandet inimest veenda.
Küll olid meeleavalduse laialipeksmisest ja arreteerimisest pääsenud hirmul, kui lubati «vestelda» kõigiga, kelle mobiiltelefon oli mobiilifirmade edastatud log-failide andmetel vastaval ajal Iseseisvusväljaku läheduses.
Ühe parooli kaugusel
Internet annab võimaluse jälgida ja analüüsida ka neid tegevusi, mida enne peeti ebaproportsionaalselt kulukaks ja tehniliselt keerukaks. Sotsiaalmeedia vahendite blokeerimise asemel on autoritaarsele võimule mitu korda kasulikum neid monitoorida, diskussioone propagandavahendite abil suunata ning vajadusel eriti julged võimuvastased (ning ka kõik tema Facebooki sõbrad ja Twitteri jälgijad) arreteerida. Aeganõudva ülekuulamise asemel on kontaktvõrgu paljastamiseks vaja vaid ühte parooli.
Facebooki kaudu telklaagri püstitamisest teadaandmine tähendanuks võimude kiiret tegutsemist postituse autori ja ehk ka kõigi tema Facebooki-kontaktide (eriti nende, kes vajutasid postituse juures nuppu «like» või «share») kinninabimiseks. Kuus aastat tagasi sai telklaager võimalikkus vaid tänu otsuse spontaansusele ja teadjate väikesele ringile, mille tõttu puudus laialdast siseluurajate ning koputajate võrku omaval KGB-l võimalus ettevõtmist juba eos hävitada.
Ka edukas Facebooki- ja Twitteri-kampaania poleks tollal nii palju inimesi Minski tänavale toonud, kui viimastel kuudel näha on. Nad küll ei seisa tunde demokraatiat ja vabadusi nõudvate loosungite, vaid valuutavahetuspunkti ukse taga, lootes devalveerimisohus Valgevene rublad kibekiiresti dollarite vastu vahetada. Kui see ei õnnestu, siis järgmises järjekorras püütakse poest osta mitteriknevat ja likviidset kaupa.
Kas ja millal on need rahvahordid valmis seisma ka Lukašenka režiimi vastu, sõltub majanduse olukorrast. Küll on nad elavaks tõestuseks, et tehnoloogia on vaid tööriist. Põhjused, miks kümned tuhanded inimesed marssisid Egiptuse ja Tuneesia tänavatel, polnud kindlasti seotud sotsiaalmeedia edevate vidinatega, kas või sellel lihtsal põhjusel, et enamikul neist Facebooki või Twitteri konto üldse puudus.
Facebook on imeline abimees, milles veendusin seda artiklit kirjutades. Kui kapost osutus võimatuks ka ise kohale minnes üks eksemplar aastaraamatust enda valdusesse saada ning pdf-i ülespanek pidi olema «keeruline protseduur», sain Facebooki saadetud abipalve-postitusele minutitega mitu vastust ja vajalikud skaneeritud pdf-id potsatasid õigel ajal postkasti.
Kuid ta on siiski vaid tehnoloogia ja ei midagi enamat. Sotsiaalvõrgustikele sõltumatu info ja demokraatia levitamise kampaanias juhtivat rolli anda on kas ohtlik eksperiment või lihtsalt läbimõtlematus. Sõltumatut ja analüüsitud informatsiooni suudab pakkuda ikka vaid professionaalne ajakirjandus ning demokraatia saab toimida õigusriigis, mille saavad kehtestada vaid tugevad riiklikud institutsioonid.
(artikkel ilmus 23. aprilli Postimehes: "Silver Meikar: kas internet ikka teeb vabaks?")
Pri.ee sulgemine näitab Eesti Interneti Sihtasutuse suhtumist kodanikesse
Täna sulges Eesti Interneti Sihtasutus üle 40 000 domeeni, mida ei jõutud ümber registreerida. Sellega sõideti teerulliga üle ka kodanikele tasuta kasutamiseks loodud pri.ee tuhandetest kodulehtedest. Eriti küüniline on sihtasutuse juhtide tegevus seetõttu, et nad on nädala pärast kokku kutsunud ekspertgrupi pri.ee tuleviku arutamiseks.
Ma ei ole domeenireformi idee vastu, kuid ei saa nõustuda sihtasutuse ükskõikse suhtumisega inimestesse ja vabaühendustesse. "Eesti Interneti Kogukonna pressiteates on kõik kenasti kirjas: "MTÜ Eesti Interneti Kogukond ja viis Riigikogus esindatud erakonda on ühisel seisukohal: 5,6 miljonit internetilehekülge Eesti kultuuripärandit ei või jäädavalt kaduda pri.ee-domeeni sulgemisel"
.ee domeen osa e-Eesti brändist ning domeenireformiga seotud kommunikatsiooniprobleemid on kahjustanud Eesti kui juhtiva e-riigi mainet. pri.ee domeeni sulgemine enne lubatud ekspertide koosoleku toimumist näitab sihtasutuse juhtkonna suhtumist Eesti kodanikesse ja vabaühendustesse.
Saan aru äriettevõtete soovist domeenide pealt raha teenida, kuid Eesti .ee haldav sihtasutus ei tohiks mõelda vaid kasumi teenimisele. Minu arvates on probleemiks ka see, et liiga kõrge aastatasu sunnib meie ettevõtjaid kasutama odavamaid .com või .eu domeene. See on strateegiline viga, sest kes juba on asunud reklaamima oma välismaist kodulehe aadressi, see vaevalt kunagi enam Eesti domeeninime .ee alla tagasi tuleb. Sellest on väga kahju!
Reformierakond: Pri.ee sulgemine näitab Eesti Interneti Sihtasutuse suhtumist kodanikesse
Täna keskpäeval suleti tuhanded ümberregistreerimata .ee lõpuga domeenid, sealhulgas aastate eest kodanikele tasuta kasutamiseks loodud pri.ee. Vabaühenduse Eesti Interneti Kogukonna sõnul võib sellega järeltulevate põlvkondade jaoks kaduma minna enam kui 12 000 pri.ee domeeni all olevate lehekülgedele paljude aastate jooksul kogunenud eesti- ja muukeelseid materjale, loomingut ning küsitavaks muutub suhtluskeskkondade järjepidevus. Google-i andmetel on kõigil pri.ee domeenidel hetkeseisuga kokku 5,7 miljonit lehekülge, millest läheb kaduma kuni 98%.
„Ma pole saanud Eesti Interneti Sihtasutuse (EIS) nõukogu esimehelt isegi vastust kirjale, kus palusin pri.ee domeeni sulgemine edasi lükata kuni järgmisel nädalal toimuva ekspertgrupi koosoleku otsuseni,“ ütles Riigikogu liige Lauri Luik.
„Samuti on meil kahtlusi domeenitasu määra põhjendatuse osas ning taotleme Eesti Interneti sihtasutuse tulude ja kulude täielikku avalikustamist,“ lausus Luik. „Tegemist on monopoolset õigust omava sihtasutusega, mille puhul on avalikkuse kontroll hinnastamise üle elementaarne eeldus. On üllatav ja kahetsusväärne, et seda tänaseni veel tehtud ei ole.“
„Pri.ee domeeni sulgemine enne koosoleku toimumist näitab sihtasutuse juhtkonna suhtumist Eesti kodanikesse ja vabaühendustesse,“ ütles Riigikogu liige Silver Meikar. „Saan aru äriettevõtete soovist domeenide pealt raha teenida, kuid Eesti .ee haldav sihtasutus ei tohiks mõelda vaid kasumi teenimisele.“
Lauri Luige ja Silver Meikari sõnul on .ee domeen osa e-Eesti brändist ning domeenireformiga seotud kommunikatsiooniprobleemid on kahjustanud Eesti kui juhtiva e-riigi mainet.
Ettevaatust! Nigeri kurjategijad ründavad Eesti mobiilinumbreid!
Suur tõenäosusega on Nigeri kurikaelad hakanud eestlasi missed-call-scam´iga pommitama. Kui avastate, et teile on tulnud „vastamata kõne“ tundmatult rahvusvaheliselt numbrilt, ärge hakake tagasi helistama. Vastasel korral võite peagi leida postkastist tuhandetesse kroonidesse ulatuva arve ning samuti läheb teie mobiilinumber „kasulike idiootide“ nimekirja.
Täna hommikul 2:23 sain oma EMT mobiilile kõne numbrilt +227 962 10234 või õigemini telefon kõlises sekundiks ning siis ühendus katkes. Olgugi, et ootasin kõnet ühest kaugest riigist, otsustasin enne tagasi helistamist numbrit kontrollida. +227 viitab Nigerile ning sellest riigist ei tea ma küll kedagi, kellega rääkida sooviksin.
Selline tagasihelistamisteenuse pettusskeem on ka varem eestlastele peavalu valmistanud. Ma ei tea, et kui palju on mobiilioperaatorid nõus kannatajatele vastu tulema pärast seda, kui kõne on juba tehtud. Küll aga peaksid nad kliente võimalikust ohust teavitama kas või SMS-i teel. Praeguses niigi raskes majandusolukorras oleks lauslollus Nigeri sulide kukruid täita. Muuseas, ka headel aegadel oleks see uskumatult rumal!
Pikemalt võite sellise pettusskeemi kohta lugeda US tarbijakaitseameti kodulehelt International Telephone Number Scam. Kui oled juba kõne teinud, on tark koheselt mobiilioperaatoriga ühendust võtta. Tarbijakaitseameti kodulehel on lühike info selle kohta, mida teha põhjendamatult suure mobiiliarvega (http://www.tka.riik.ee/index.php?id=18g21).
Eesti püstitas rekordi maailma suurima spämmija kiusamisel
Kui selgus, et maailma suurim spämmi-võrgustik Srizbi kolis oma peadomeenid (ehk Command&Control serverid) mõneks päevaks Starline´sse, kirjutasid sellest mitmed maailma juhtivad tehnoloogiasaidid. Eesti päevalehtedesse see ei jõudnud ning isegi Starline´i kodulehelt ei leidnud ma selle kohta selgitust. Imelik, sest tegelikult paistsime ju silma positiivselt.
Leidsin täiesti juhuslikult terve rea välismaiseid artikleid antud teemal, kuid Eestis jõudis see vaid paarile mitte-mainstream saidile (minut.ee, arvutikaitse.ee, tarbija24.ee jm). Päevaleht ja Postimees ei kajastanud seda üldse. Kõige huvitavam arutelu sellel teemal on toimunud arvutikaitse.ee blogis. Vastates Petsi küsimusele, et miks CERT infot välja pole saatnud, ütleb Hillar välja karmi tõe: „Pets, ma ei väida mitte midagi, kuid... Eile, vahetult enne eelmise kommentaari kirjutamist, suhtlesin ma sellest seltskonnast ühe inimesega. Tema väide oli, et eesti ajakirjandus ei tunne nende tegemiste vastu mingit huvi ja pressitibinat neil ei ole ning seetõttu saabki sellest lugeda ainult välismaise ajakirjanduse vahendusel."
Register´ile antud kommentaaris tõdeb Srizbi (ja teiste botnet´ide) vastu võitleva FireEye teadur Alex Lanstein, et Eesti lülitas Sirbzi serverid võrgust välja rekordajaga. ("An onslaught of spam was certainly averted," said Alex Lanstein, a researcher at intrusion detection system prover FireEye, who has spent the past four weeks closely monitoring Srizbi. "Estonia stepped in in record time and kicked these guys off line." ) See on küll asi, mille üle võiksime uhkust tunda.
Niikaua, kuni Eesti ajakirjandus ei pööra tähelepanu isegi sellisele e-kuritegevust puudutavale uudisele, ei tunneta ka kodanikud, ametnikud ja ettevõtted vajadust tugevamalt tegeleda e-turvalisusega. Mäletan, et päev pärast US presidendivalimisi ei ilutsenud ühe Eesti juhtiva päevalehe esikaanel mitte Obama, vaid keegi Liis Haavel, keda vist lubati (või siis ei lubatud) kautsjoni vastu vabadusse. Pole siis ime, et on-line meedias on kuumadeks teemadeks peamiselt „libe jää" ja „mini-seelik".
The Srizbi botnet, also known by its aliases of Cbeplay and Exchanger, is the world's largest or second-largest botnet depending on expert reports, and is responsible for sending out more than half of all the spam being sent by all the major botnets combined. The botnets consist of computers infected by the Srizbi trojan, which sends spam on command. The botnet suffered a significant setback in November 2008 when hosting provider McColo was taken down; global spam volumes reduced by up to 75% as a result of this action.
The size of the Srizbi botnet is estimated to be around 450,000 compromised machines, with estimation differences being smaller than 5% among various sources. The botnet is reported to be capable of sending around 60 billion spam messages a day, which is more than half of the total of the approximately 100 billion spam messages sent every day. As a comparison, the highly publicized Storm botnet only manages to reach around 20% of the total amount of spam sent during its peak periods.
The Srizbi botnet is showing a slight decline after a recent aggressive growth in the amount of spam messages sent out. As of 13 July 2008, the botnet is believed to be responsible for roughly 40% of all the spam on the net, a sharp decline from the almost 60% market share in May 2008.
Loe lisaks:
http://en.wikipedia.org/wiki/Srizbi_botnet
http://www.theregister.co.uk/2008/11/26/srizbi_returns_from_dead/
http://arstechnica.com/news.ars/post/20081201-estonian-isp-plays-whack-a-botnet-has-srizbi-on-the-run.html
http://www.networkworld.com/news/2008/112708-estonian-isp-cuts-off-control.html
http://www.arvutikaitse.ee/?p=1191
http://www.computerworld.com/action/article.do?command=viewArticleBasic&articleId=9121758
