Tunnustus
See on suur au ja meeldiv üllatus. Võtan seda tunnustusena kõigile neile, kes on järjepidevalt võidelnud inimõiguste eest, poliitilisekultuuri parandamise nimel ning siiani usuvad demokraatiasse. Suur osa sellest tunnustusest kuulub neile, keda kaitstes või kellega koostööd tehes on mul olnud võimalik inimõiguste valdkonnas tegutseda. Olgu selleks dissidendid Valgevenest Birmani või oma õiguste eest võitlev aktiivne kogukond Otepää vallas.
Kindlasti innustab presidendi tunnustus kõiki inimõiguste ja demokraatia eest seisvaid eestimaalasi jätkama sellel teel, mille oleme endale valinud.
Silver Meikar: puhastustuli on ainuke võimalus
Inimõiguste Instituudi nõunik Silver Meikar kirjutab, et nõrga sisedemokraatiaga ja korrumpeerunud juhtimisega erakonnad kasvatavad uut põlvkonda moraalilagedaid poliitikuid, kes saavad olla vaid eelmistest veel küünilisemad.
Poliitilise moraali kriisi jäämäe veepealne osa on, et mõned poliitikud ja erakonnad panevad teadlikult toime ühiskonna õiglustunde vastaseid tegusid, mida vahel avastab uurimisorganite või ajakirjanike terav silm. Märksa ohtlikum osa asub sogase vee all, poliitika süsteemis ja seal tegutsejate peas. Isegi paljud patustamisega vahele jäänud ei suuda siiralt mõista, et on millegi vastu eksinud.
Rusikahoop näkku on ühtemoodi valus, olenemata sellest, kas lööja mõistab oma teguviisi kurjust või peab seda normaalseks. Vahe on selles, et teisel juhul normidest ja seadustest ei piisa ning isik jääb alati otsima võimalust end veel kord vägivalla abil kehtestada. Need, kes arvavad, et «poliitika ongi räpane mäng», peavad varjatud annetuste vastuvõtmist, inimestega mittearvestamist, illegaalset luuretegevust ja mõjuvõimuga kauplemist tavapäraseks.
Mitte miski ei seo rohkem kui ühiselt sooritatud kuritegu. Erakonna rahaasjade ja võimule saamisega kaasnevate positsioonide jagamise eest vastutava peasekretäri ametit ei usaldata kunagi isikule, kes võiks parteiladviku eksimusi paljastada. Lojaalsuse ees tagatakse talle täielik toetus ja kaitse, kui ta ise peaks skandaali sattuma.
Isiklikult on mul Priit Toobalist kahju, nagu mul on kahju noortekolooniasse sattunud poisiohtu mehest. Tolle pätitembud on paljuski ju põhjustatud välistest teguritest: kehvast kodusest kasvatusest, halbadest sõpradest ja/või kuritegevust soosivast ümbruskonnast.
Parteis kiiret karjääri ihalev noorsand peab omaks võtma kehtestatud reeglid ning tõestama jäägitut lojaalsust eliidile. Nii toodavad nõrga sisedemokraatia ja korrumpeerunud juhtimisega erakonnad uut põlvkonda moraalituid poliitikuid, kes saavad olla vaid eelnevatest küünilisemad. Nemad ju ei ole ju kunagi näinud, et saab ka teisiti. Meil jääb üle vaid kurvalt ohata: «Nii noor ja juba korruptant.»
Korruptsioon erakondades on oht riiklikule julgeolekule. Kui ka 600-eurose annetuse peale kahtlaselt ärimehelt võidakse algatada riiklik uurimine, siis mida on valmis tegema riigivõimu juures olev poliitik selleks, et päevavalgele ei tuleks märksa suuremad varjatud annetused? Ebaseadusliku tegevusega seotud poliitikud muutuvad kergesti küsitava moraaliga ärimeeste šantaaži objektideks ja seda enam, mida kõrgemale nad karjääriredelil tõusevad.
Ainuke võimalus poliitilise moraalikriisi ületamiseks on puhastustuli erakondade sees ja poliitikute peas. Need, kes teavad, peavad avalikult rääkima, ning need, kes on eksinud, peavad poliitikast lahkuma. Selle saavutamiseks pole vaja uut karmimat seadust, vaid tegelikku sisedemokraatiat.
Üheks sisedemokraatia oluliseks instantsiks, mis võimaldab moraaliküsimusi arutada partei sees, on aukohus. Aukohtud ei ole lahenduseks kriminaalse tegevuse puhul, kuid võivad seda olla juhtumitel, kui juhtivatel kohtadel olevad erakonnaliikmed lähevad vastuollu partei või ühiskonna väärtuste ja põhimõtetega. Näiteks nagu reformierakondlik Otepää vallavõim, kelle tegevusele hinnangu andmise võttis erakonna aukohus lõpuks menetlusse.
Selle juhtumi puhul on tõrvatilgaks meepotis asjaolu, et sisedemokraatia masinavärgi lükkas käima vallavõimu kahtlaste tegevuste meediasse jõudmine. Sama tuleb öelda ka teiste erakondade aukohtu tegevuse kohta. Mis «sise-» see on, kui ta sõltub olulisel määral välistest teguritest?
Pole ime, et IRLi uue esimehe kandidaatide esimese väitluse põhiteemaks kujunes erakonna sisedemokraatia kesine olukord. Kindlasti ei tohiks IRLi liikmed pimesi uskuda kandidaadi ilusaid lubadusi ausast, kaasavast ja avatud asjaajamisest. Erakonna suurkogul 28. jaanuaril võiksid valijad enne sedeli kasti laskmist mõelda, kas «äraostmatute» positsiooni kinnistumine erakonna ladvikus on toimunud demokraatia väärtusi järgides.
Mõnes mõttes on parteide sisedemokraatia kindlate piirideta ala, mille suhtes võib eksisteerida sama palju erinevaid arvamusi kui demokraatia suhtes üldiselt. Nende mõlema eesmärk on aga luua süsteem, mis tagab, et keegi ei saaks valitseda üksi ja igavesti. Sellise süsteemi osaks on kokkulepitud normid, institutsioonid ja protsessid. Parteide sisedemokraatia tagamisel on kõige olulisem protsess ehk kuidas asju tehakse.
Pakun välja viis printsiipi, mille alusel võib hinnata demokraatia olemasolu (või selle puudumist) iga erakonna sees. Need on järgmised: info kättesaadavus kõigile liikmetele; mehhanismid, mis välistavad otsustega manipuleerimise; sõnavabadus ja võimalus parteipoliitikat mõjutada; sisuline võimalus saada valituks juhtorganitesse; erakonna rahastamise ausus ja läbipaistvus.
Iga selle printsiibi kohta võiks kirjutada raamatu ning ka siis ei oleks teema ammendunud. Kindlasti on kõikidel erakondadel ruumi sisedemokraatia parandamiseks, kuid kõik ei ole kahtlemata ka üdini halb. Kolmanda printsiibi heaks näiteks Reformierakonnas oli viimaste parlamendivalimiste programm, mis koostati pikkade avatud arutelude tulemusena. Halvaks pean ma Reformierakonna puhul aga sisedebati arendamiseks loodud e-foorumit, mis sõnavabaduse asemel annab võimaluse seda hoopis pärssida. Vähese kasutajaskonnaga e-demokraatiavahendist ideed sageli kaugemale ei jõuagi.
Samas on tegemist võrdlemisi tühise näitega võrreldes juhtumitega, kus mõne erakonna sisedemokraatia on muudetud sisediktatuuriks. Kui erakonnad jagavad mitteparteilisi töökohti vastavalt lojaalsusele, kui saadikutel keelatakse isegi valla lehte kirjutada või tuuakse olulisteks hääletusteks kohale uued, äraostetud parteiliikmed, sarnaneb see rohkem Valgevene režiimi kui põhjamaise demokraatia vahenditega.
Kriitikanoolte lendu laskmisest hoolimata kinnitan, et Eesti parteid on tunduvalt paremad kui enamikus teistes 90ndatel vabanenud riikides. Samuti usun, et parlamentaarne demokraatia on 21. sajandil parim valitsemisviis ning me oleme paarikümne aastaga suutnud üles ehitada üle ootuste hea riigi.
Seega ei ole ma mitte niivõrd kriitiline, vaid pigem mures. Mures sellepärast, et näen võimu konsolideerumist ning alternatiivide kadumist. Mures, sest parlamentaarse demokraatia alustalad – erakonnad – ei suuda alati mõista oma vastutusrikast rolli. Mures, sest usalduse kadumine erakondade suhtes tähendab alternatiivi – «valgustatud juhi» – populaarsuse tõusu. Ning kõike seda kultiveerib sisedemokraatia ebapiisavus.
Erakondade sisedemokraatia vähikäik algas Res Publica «uue poliitikaga», mida ehiti avatuma ja ausama asjaajamise lubadusega. Tegelikult pani see aluse suletud, populistlikule ja tehnokraatlikule marketingipoliitikale. Ka mina arvasin ekslikult, et noor «äraostmatu» erakond muutub aja jooksul vanade parteide sarnaseks. Vastupidi, Res Publica edu sundis teisi võtma üle nende populistliku taktika ja turundusvahendid.
Üheks parteide eesmärgiks sai liikmeskonna laiendamine vahendeid valimata. Kaubanduskeskuses pensionifondikampaania stiilis erakonda värvatud uuelt liikmelt ei saagi nõuda, et ta liikmemaksu maksaks või oma maailmavaatelt mingit kindlat klassikalist ideoloogiat toetaks.
Sellest veelgi ohtlikum on parteimaastiku väljakujunemisega kaasnenud parteidistsipliin ning sisulise võimuvahetusvõimaluse kadumine. Jah, parteide esimehed, peasekretärid ja piirkondade juhid vahetuvad, kuid uued jätkavad samade vahenditega ega soovi päevavalgele tuua eelkäijate kahtlaseid otsuseid ja tegusid.
Vastupidise näite leiame Saksamaalt, kus 2003. aastal viisid Saksa liberaalse partei FDP uued juhid skandaali kinnimätsimise asemel ise politseisse dokumendid, mis näitasid nende parlamendisaadiku Jürgen Möllemanni kahtlasi rahatehinguid. Möllemann andis 400 inimesele kokku 3,5 miljonit eurot, et nad kannaksid selle oma nime all annetusena parteikontole. Kohtuprotsess käib siiani ning FDPd ootab trahv, mis on vähemalt illegaalselt annetatud summa suurune. Varjatud annetuse teinud sajad inimesed on saanud kriminaalkaristuse ning Möllemann sooritas 2003. aastal (tõenäoliselt) enesetapu.
Ka Eesti poliitika oleks oluliselt puhtam, kui uued juhtorganitesse valitud poliitikud ei pelgaks tuhnida vanades paberites ja pöörduksid kahtlaste tehingute asjus õiguskaitseorganite poole ning kõik lihtliikmed nõuaksid, et nende erakonna poliitikud käituksid moraalselt. Päevaskandaalide lahendamine võib aidata kriisist üle saada, kuid pikaajaline muutus saab toimuda siis, kui keskenduda süsteemsetele puudustele.
(Artikkel ilmus 24.01.2012 päevalehes Postimees: Silver Meikar, Inimõiguste instituudi nõunik)
Avaldused Eesti Reformierakonna aukohtule
Eesti Reformierakonna aukohtu statuudis seisab: "Aukohus on erakonna moraali ja südametunnistuse indikaator, kohtumõistja ja lepitaja. Aukohus arutab erakonnasisese solidaarsuse rikkumisi ning annab hinnanguid erakonna maine kahjustamise kohta. Aukohtul on õigus esitada erakonna juhatusele ettepanek arvata erakonna väärtuste ja põhikirjaga vastuollu läinud liige erakonnast välja. Aukohtu liikmed valib erakonna volikogu. Aukohus koguneb nii tihti, kui vajalik, ja nii harva, kui võimalik."
Olen veendumusel, et Otepää piirkonna liikmed on kahjustanud erakonna mainet ning on vastuolus põhikirjas ja programmis sätestatud väärtustega. Just seetõttu pöördusin eelmise aasta detsembris erakonna aukohtu poole ja sain 5. jaanuaril vastuse, et minu avaldust ei kavatse aukohus edasi menetleda ning soovituse pöörduda Otepää piirkonna juhatuse poole. 10. jaanuaril esitasin uue avalduse, et aukohus oma lühikest ja lakoonilist otsust veelkord kaaluks.
Nüüd, kus tänu ajakirjanik Nils Niitra tänasele artiklile Postimehes (Silver Meikar andis erakonnakaaslased aukohtusse) on asi avalikus saanud ning eesmärgiga ära hoida igasugused spekulatsioonid teemadel, et mida ikka mina kirjutasin ja aukohus vastas, esitan siinkohal ametliku kirjavahetuse.
digiallkiri: 10. jaanuar 2012
Eesti Reformierakonna aukohus
Avaldus
Tulenevalt Eesti Reformierakonna aukohtule 2011. aasta 7. detsembril esitatud avaldusest ja sellele 2012. aasta 5. jaanuaril Eesti Reformierakonna aukohtu poolt allkirjastatud vastusest esitan järgmise taotluse:
Palun Reformierakonna aukohtul veel kord kaaluda Otepää PKO esimehe Aivar Nigoli ja teiste antud piirkonna juhtorganitesse kuuluvate erakonnaliikmete tegevuse vastavust Eesti Reformierakonna väärtuste, põhikirja ja programmiga.
Eesti Reformierakonna aukohtu vastusest lähtub, et aukohus ei võtud minu 7. detsembri avaldust menetlusse ja soovitas pöörduda Otepää PKO juhatuse poole.
Erakonna põhikiri sätestab erakonnast väljaarvamise alused:
15.2 Käesoleva põhikirja punktis 13 ettenähtud kohustusi rikkunud liikme Erakonnast väljaarvamise otsustab piirkondliku juhatuse või Erakonna aukohtu ettepanekul Erakonna juhatus oma koosseisu 2/3 poolthäälte enamusega. Nimetatud otsusest teatatakse väljaarvatud liikmele kirjalikult.
Arvan, et Otepää PKO juhatus ei saa anda objektiivset ja usutavat hinnangut selle liikmeid puudutavale avaldusele. Samuti ei ole juriidiliselt ega tehniliselt võimalik, et Otepää PKO juhatus otsustab iseend erakonnast välja visata, seejärel ka kinnitab sellesisulise otsuse ja edastab endale kirjaliku teate.
Tulenevalt eelnevast palun veel kord võtta arutluse alla 7. detsembril esitatud avaldus. Olen arvamusel, et vaid Eesti Reformierakonna aukohus saab hinnata minu poolt esitatud argumente, kuulata Otepää PKO liikmete selgitusi ja langetada objektiivse otsuse. Kui aukohus nõustub, et nende isikute tegevus on läinud vastuollu erakonna väärtuste ja/või põhikirjaga ja/või kahjustanud erakonna mainet, palun aukohtul teha erakonna juhatusele ettepanek vastuollu läinud liikmed erakonnast välja arvata.
Silver Meikar
Eesti Reformierakonna liige
Aukohtu vastus, mis edastati mulle jaanuari alguses:
Minu 7. detsembri avaldus:
7. detsember 2011
Eesti Reformierakonna aukohus
Avaldus.
Palun Eesti Reformierakonna aukohtul anda hinnang erakonna Otepää piirkonna kohaliku vallavalitsusse ja volikokku kuuluvate isikute tegevusele. Kui aukohus nõustub, et nende isikute tegevus on läinud vastuollu erakonna väärtuste ja/või põhikirjaga ja/või kahjustanud erakonna mainet, palun aukohtul teha erakonna juhatusele ettepanek vastuollu läinud liikmed erakonnast välja arvata.
Silver Meikar
Eesti Reformierakonna liige
Lisa 1
Asjaolud
Üleriigilises meedias on leidnud palju kajastamist Pühajärve põhikooli sulgemise kaasus. Reformierakondlaste poolt juhitud Otepää võimuorganid on otseselt ja üheselt selle taga, et kooli sulgemise otsus tehti ilma sisulisi põhjendusi esitamata, kohalikku kogukonda kaasamata ning nn “teerulli” poliitikat kasutades.
Olen veendunud, et Aivar Nigoli juhitud kohaliku erakonna piirkond on oma tegevusega juba kahjustanud Eesti Reformierakonna mainet ning kui erakond selles osas seisukohta ei võta, seame selgelt kahtluse alla need väärtused ja põhimõtted, mis on kirjas meie põhikirjas ja programmis.
Erakonna pikaaegne peasekretär ja tänane justiitsminister Kristen Michal väljendas 6. detsembri ajalehes Postimees seisukohta: “Ühiskonnas läbi arutamine, konsensuse saavutamine on minu meelest oluline. Reformierakonnas ma küll selles osas probleemi ei näe, /../”. Heast kaasamise tavast rääkiv Sulev Valneri artikkel toob esimese halva näitena aga just Pühajärve põhikooli sulgemise.
Kogukond on esitanud mitme aasta jooksul kirjalikke ettepanekuid ning avaldanud korduvalt soovi valla hariduselus ja -korralduses kaasarääkida ning koostööd teha, kuid seda pole kordagi arvestatud. Aivar Nigoli, Peeter Holtsi ja Aivo Meema juhitud Reformierakonna piirkondlik organisatsioon on demonstreerinud järjekindlalt hoolimatust inimeste arvamuse suhtes.
Reformierakonna Otepää valla volikogu ja valitsuse liikmete tegevuse suhtes on hukkamõistva seisukoha võtnud erinevad inimesed ja ühendused, sh. Eesti Õpilasesinduste Liit. 2007. aastal Eesti Kauneima Kooli tiitli ja 2011. aastal innovaatiliseks maakooliks nimetatud Pühajärve põhikool pakub kvaliteetset haridust ning on lapsesõbralik tugev kool, mis vastab ka riikliku rahastamise põhimõtetele.
Eesti Reformierakond on selgelt väljendanud seisukohta, et haridusreform üheks eesmärgiks on säilitada tugevad põhikoolid ning lastel peab olema võimalus põhiharidus saada kodulähedasest koolist. Vikerraadios 28. oktoobril esinenud peaminister Andrus Ansip tõi kogukonna poolt toetatud ja tugeva põhikooli näiteks just Pühajärve.
Eeltoodud kokkuvõttes on minu hinnangul Aivar Nigol ja teised erakonna Otepää piirkonna vallavolikogusse ja vallavalitsusse kuuluvad liikmed läinud vastuollu nii erakonna väärtuste, põhikirja kui ka programmiliste seisukohtadega. Erakonna aukohus peab selles osas võtma ühemõttelise seisukoha, sest vastasel korral muutuvad naeruväärseks Eesti Reformierakonna lubadused ehitada liberaalset, avatud ja kodanikke kaasavat riiki.
Õiguslikud asjaolud
Eesti Reformierakonna põhikirja paragrahv 13 sätestab erakonna liikmete kohustused:
13. Erakonna liige on kohustatud:
• kinni pidama põhikirjast ja täitma Erakonna juhtorganite otsuseid;
• maksma liikmemaksu, mille suuruse kehtestab Erakonna volikogu. Piirkondlik juhatus võib teha soodustusi Erakonna majanduslikult vähekindlustatud liikmetele;
• Erakonna juhtorganitesse valituna võtma nende tööst aktiivselt osa;
• aitama oma igapäevase tegevusega kaasa Erakonna maine tõusule;
• mitte osalema mistahes grupi, ühenduse või organisatsiooni töös, mille eesmärgid või tegevus on vastuolus Erakonna programmiliste põhimõtetega.
Paragrahv 5.2 sätestab erakonnast väljaarvamise põhjused ja korra.
15.2 Käesoleva põhikirja punktis 13 ettenähtud kohustusi rikkunud liikme Erakonnast väljaarvamise otsustab piirkondliku juhatuse või Erakonna aukohtu ettepanekul Erakonna juhatus oma koosseisu 2/3 poolthäälte enamusega. Nimetatud otsusest teatatakse väljaarvatud liikmele kirjalikult.
Aukohtu statuut sätestab:
Aukohus on erakonna moraali ja südametunnistuse indikaator, kohtumõistja ja lepitaja. Aukohus arutab erakonnasisese solidaarsuse rikkumisi ning annab hinnanguid erakonna maine kahjustamise kohta. Aukohtul on õigus esitada erakonna juhatusele ettepanek arvata erakonna väärtuste ja põhikirjaga vastuollu läinud liige erakonnast välja.
Valimisprogramm:
Reformierakond peab riigi arengus oluliseks eelkõige kodanikuühiskonna tugevnemist.
Erakonna programm:
Nii kodanikeühendused kui ka riik peavad tegutsema avatult, kõigile arusaadavalt ja põhjendatult ning võimaldama oma tegevuses osaleda neil, kes seda soovivad.
Viited:
http://puhajarve.blogspot.com
http://uudised.err.ee/index.php?06239639
http://www.ohtuleht.ee/452981
http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/kooli-nimel-laheb-kularahvas-kohtusse.d?id=62498532
http://www.postimees.ee/660082/puhajarve-lapsevanemad-annavad-vallavolikogu-kohtusse/
Silver Meikar
Mitte ajaloo, vaid usu lõpp! (artikli täisversioon)
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul 29. detsembril 2011 aastal ajalehes Postimees: Silver Meikar: Mitte ajaloo, vaid usu lõpp!)
„Ära valeta, päkapikud on olemas,“ karjus läbi pisarate viieaastane tütar endast vaid pisut vanemale sugulasele. Justkui vali kisa suudaks summutada tugevama, elukogenuma ja vanema lapse suust tuleva usuteotuse. „Ärge valetage, demokraatia on olemas“ karjuvad sarnaselt ajakirja Time’i poolt aasta inimeseks nimetatud protesteerijad.
Ekslikult püütakse selle aasta sündmusi panna ühte ritta 1968 ja 1989 aasta (“)revolutsioonidega(“). Nõukogude režiimi kokkukukkumine pidi sünnitama uue korra, mis avas endisele idabloki ja Balti riikidele peagi Euroopa ukse, SRÜ-sse astunutele aga lasi heal juhul lühiajaliselt pisut demokraatiatuult läbi avatud akna sisse.
1968. aasta ülestõus oli oluline ja tõsine Tšehhoslovakkias, kuid kahjuks edutu. Noorte mässud USA-s ei toonud kaasa Nixoni kaotust valimistel ega Vietnami sõja lõppu, Prantsusmaa revolutsionääride juhid läksid aga heaolusaarele elama. Euroopa Parlamendis töötav sõber Joel Hirv küsis ühel järjekordsel snoobil vastuvõtul austreid nautivalt Daniel Cohn-Bendit’ilt: “Kas endise punarevolutsionäärina on ta nüüd Euroopa Parlamendis istudes oma väärtused maha müünud?” Üks 1968. aasta Pariisi tudengirahutuste juhtidest, punaste juuste ja mõtete pärast tuntud kui "Dany le Rouge", vastas enesekindlalt: "Mina? Ma ei ole oma väärtustest loobunud. Ma soovin austreid kõigile."
Vahel otsitakse selle aasta massimeeleavalduste seost ka 1848. aasta Rahvuste Kevadega, mil Prantsusmaal alanud autoritaarse režiimi vastased väljaastumised levisid üle Euroopa ja jõudsid otsapidi Ladina-Ameerikasse. Hoolimata lühiajalisest peataolekust suutis vana režiim ennast kiiresti taaskehtestada ning enam kui viiekümnest protestilainetesse haaratud riigist õnnestus rahval vaid Austrias ja Ungaris saavutada ühiskonnakorralduses olulist muutust.
Eelmisel kümnendil nakatusid üksteise järel mitmed endise idabloki ja SRÜ riigid värvilise revolutsiooni pisikuga. Rahvamassidel läks korda kukutada võim nii Serbias, Gruusias kui ka Ukrainas, kuid erinevatel põhjustel pole teekond demokraatlikuma, vabama ja õiglasema riigikorra poole olnud ühesuunaline. Ukrainas sai pooltosinat aastat hiljem võimule seesama mees, kelle presidendiks saamise vastu valimistulemuste võltsimiste teel 2004. aastal kümned tuhanded inimesed telkides pakast trotsisid. 2011. aasta alguses langes riik Freedom House`i vabadusemõõdiku järgi taas poolvabade riikide sekka ning arvestades käimasolevaid poliitilisi kohtuprotsesse, võib olukorda Ukrainas pidada oranži revolutsiooni eelsest ajast isegi hullemaks.
Võrrelda selle aasta rahvarahutusi Rahvaste Kevade, värviliste revolutsioonidega või 1968. aasta tudengiliikumistega tähendab nende läbikukkumise ettekuulutamist. Märksa optimistlikum oleks ju otsida paralleeli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga, kuid see ei sobi poliitilistel põhjustel. Tark oleks seega lihtsalt tõdeda, et iga maailma haaranud rahvarahutuste laine on ise nägu ning ajaloost eeskujude otsimine vaid kitsendab võimalusi neid mõista, analüüsida ning tulevikku ennustada.
Demokraatiausu kadumine
Lääne- ja Idamaailmas toimunud viimastel rahvaväljaastumistel on suuresti kolm sarnasust. Esiteks tehnoloogia, teiseks usu kadumine ja kolmandaks see, et nad toimusid 2011. aastal. Ma ei pea õigeks pidada neid ühe maailmavalus võrsunud puu kaheks haruks. Üks neist nõuab ju, et lehed oleksid sama rohelised kui vanasti ning on valmis nurina lõpetama esimese lumesaju saabumisega. Teine, aastaid kärbunud oksaraag, on mõnegi lehe saamise nimel valmis riskima maharaiumisega.
Jätan kõrvale tehnoloogia ja aastaarvu mütoloogia. Sotsiaalvõrgustike mõjust rahva mobiliseerimisel on palju kirjutatud ning kokkuvõttes saab vaid tõdeda, et iga edu lootev revolutsioon kasutab antud ajahetke parimat tehnoloogiat. Arvu kombinatsioon 2011 ei oma endas mingit tähtsust ning kinnitan veelkord, et idas ja läänes toimunud rahvarahutuste puhkemise langemine ühele aastale ei ole mitte ainult juhus, vaid ka nende põhjused ja lätted on erinevad.
2011. aasta protestide oluliseks tahuks on usk, nii selle tekkimine kui ka kadumine. Araabia kevadel andsid (ja Süürias ikka veel annavad) tuhanded inimesed oma elu usu eest demokraatlikumasse ühiskonda. USA ja Euroopa linnadesse tullakse meelt avaldama seetõttu, et usk sellessesamasse on kadumas.
Kristlikus kultuuriruumis vastab sõna “usk” kreeka sõnale πίστις (pistis), mis tähendas algselt kindlust, usaldust või kindlat veendumust. Usku demokraatiasse on kõigutanud kõigile tuntud teemad: Poliitika ja äri tihe põimumine; majandus- ja finantskriiside tulemusena massiline töötus ja regressioon; heaoluühiskonna ja sotsiaalse riigi pankrott. Kui mitte see, siis mis veel peaks meid panema küsima, kus oleme ja kuhu suundume.
Midagi on mäda Taani riigis, kirjutas Shakespeare ja küllap nõustuks nüüd, et sama viga on küljes demokraatial. Paha haisu tuleb selle sünnimaalt Kreekast ja teistest sotsialistlikest heaoluriikidest Euroopas, probleemides vaevleb ka liberaalse vabaduse kants Ameerika Ühendriigid. Põhjused on riigiti erinevad, kuid ühisosaks on usu ja usalduse kadumine läänemaailma tänasele riigikorraldusele.
Zuccotti pargi Occupy Wall Street meeleavaldusel esinenud filosoof Slavoj Žižek kuulutas ovatsioonide saatel kapitalismi ja demokraatia abielu lõppu. Ega Žižek pole esimene, kes on kahtluse alla seadnud käibetõe, et kapitalistliku ühiskonnal on kaks arenguteed– kas ta juba on demokraatlik või õige pea saab selleks. Julgen arvata, et nad pole üldse kunagi leivad ühte kappi pannud, vaid et selline müüt on meile edukalt maha müüdud.
Isegi Francis Fukuyama, kes ennustas raudse eesriide langemise järel lääne liberaaldemokraatia kiiret, paratamatut ja edukat võidukäiku kõikjal maailmas, on aastatega muutunud selliste järelduste tegemisel ettevaatlikumaks. Oma viimases raamatus “The Orgins of Political Order” (“Poliitilise valitsemiskorra lätted”) kirjutab ta: “Suhe majanduskasvu ja demokraatia vahel ei pruugi olla lineaarne ehk siis, suurem kasv ei too endaga tingimata kaasa rohkem demokraatiat.”
Müüt õigustab kurja
Seda abielumüüti on vaja, et ehtida demokraatia rüüga kapitalismi eksporti. Tuuakse ju üheks autoritaarsete režiimidega äri ajamise õigustuseks just põhjendus, et majanduse arenemine toob õige pea kaasa rahva vabanemise. Samuti vabandab õilis eesmärk “kaasnevaid kahjusid” (ing: colleteral damage), ehk tuhandete tsiviilelanikke hukkumist.
Käesoleva aasta sügisel kuulutati ametlikult lõppenuks sõjaline invasioon Iraaki. Kaheksa aasta jooksul toodi austusavalduste ja riikliku leina saatel tinakirstus koju 4803 liitlaste sõdurit, kuid konflikti tõttu hukkunud kohalike tsiviilelanike arvu ei osata isegi sama suurusjärgu veapiiriga hinnata. Associated Pressi uuring pakub tapetute arvuks 110’600 ning see on üks kõige “optimistlikum” hinnang.
Õiglase sõja usu kadumisele ning seeläbi ka lääne poliitilisele süsteemi usalduse langusele aitasid oluliselt kaasa Wikileaks`i Iraagi sõjamemode avaldamine. See, et sõja hakklihamasinast lastakse läbi tsiviilelanikke, ei olnud muidugi mingi uudis. Samuti ei toonud vapustust kaasa üüratu ohvrite arv, USA sõjaväeallikate hinnangul “66’081 ühikut kaasnevat kahju” ajavahemikus 2003-2009. Wikileaks`i revolutsioonilisus seisneb selles, et memode avaldamine tegi puust ja punaseks, et koalitsioonivalitsused teadsid olukorra tõsidusest ning seda ignoreerides paljastasid oma silmakirjaliku pale.
Kõiki tsiviilelanikke terroristideks või nende käsilasteks tembeldada sellise hukkunute arvu korral enam võimalik ei olnud. Wikileaks`i memod tõstatasid taas kord küsimuse, kuidas õigustada demokraatlike riikide poolt kordasaadetud kurja, mida rakendatakse igapäevaselt status quo säilitamise nimel. Võim soovib, et märkaksime terrorismi vaid selles, kui püütakse meie “ülemuslikku” korda hävitada, kuid õigustame igal sammul sarnast tegevust, mis seda hoiab.
Valitsev ideoloogia ei eelda, et inimesed on naiivsed ja ei tea, mis sünnib. Inimesed teavad, aga neid informeeritakse sellisel viisil, et nad saaksid seda mitte märgata. Video tsiviilelanikke sõelapõhjast laskva Apachi helikopteri kabiinist, aga ka mälestusüritusest protestiaktsioonis ennast ahastuse märgiks põlema süüdanud Mohamed Bouzazist ning sedeleid täitvast valimiskomisjoni esimehest Vene valimisjaoskonnas №2501, ei võimalda meil enam mitte märgata.
Avalikustamine hävitab käibetõed
Kui glasnostiga kadus lõplikult usk Nõukogude Liidu kommunismi, viis avalikustamine (Wikileaks`i memod, mobiilivideode näitamine Al Jazeeras, info edastamine Facebookis) Põhja-Aafrika rahvastelt hirmu ning tõi kaasa mitme režiimi kukkumise. Paraku on sügisel taasalanud verised kokkupõrked Tahriri väljakul raputanud ka kõige optimistlikumate inimeste usku Araabia kevadest sündiva demokraatia võidukäiku.
Läänes edukasse kapitalismi või õiglasesse sotsialismi uskujate tulevik on aga veelgi lootusetum. Kuhu pilgud pöörata, mida eeskujuks võtta? Hiina majandusedu või zapatistide õiglane kommuun pole ju sisuliseks alternatiiviks. Elavad ju Ameerika ja Euroopa noored, hoolimata kõigist majandus ja finantskriisidest, ikkagi kõige rikkamas ja vähemalt näiliselt kõige vabamas maailmas.
Esimene probleem ei ole mitte selles, et lõpuks on aru saadud, et päkapikke ja garanteeritud heaolu pole olemas, vaid selles, milliseid järeldusi sellest tehakse. Mõistuslik lähenemine oleks analüüs ja järelduste tegemine, kuid süüdistada ei-tea-keda vaid seetõttu, et ühel hommikul pole soki sees šokolaadi, tundub lapsik. „Nõuame suuremat palka“ loosungi alla kogunenud võiksid sama hästi sundida valitsust kehtestama igavese jõulukuu.
Teine, ja veelgi olulisem probleem on see, et tarbimispeole järgnenud pohmaka puhul tembeldatakse patuoinaks liigne demokraatia ja vabadus. Populistlik võõraviha võidukäik ei ole omane vaid läänemaailmale, vaid kerkib eriti teravalt esile näiteks Venemaal, kus võimuvertikaal põhjendab keerulistel aegadel repressiivaparaadi töölelükkamist alati välisohuga.
Demokraatia lõpp või muutus
Justkui selle aasta sündmusi ennustades ütles Žižek 2009. aastal toimunud avalikul loengul, et kätte on jõudmas apokalüptiline ajastu, kus paratamatu valik ei toimu kapitalismi (mille hukk on tema hinnangul paratamatu) või kommunismi vahel: “Kui me laseme asjadele lihtsalt edasi minna ja midagi ei tee, siis ärkame ühel hommikul üles Berlusconide juhitud maailmas – autoritaarses kapitalismis.” Hiina, aga ka näiteks Singapur tõestavad selliste režiimide jätkusuutlikust võrreldes kriisides vaevleva läänemaailmaga.
Paradoksaalselt on Hiinas demokraatia tulevikuperspektiiv helgem kui läänemaailmas. Sealne võim peab rakendama tsensuuri, vangistamist ja piinamist, et takistada inimestel teistsuguse riigikorra peale mõtlemist. Kapitalistlikus sotsialismis, vähemalt niikaua kuni on raha seda üleval hoida, võib demokraatia arengute versioone välja käia niipalju kui süda lustib. Keegi ei piira, aga ega kuulajaid ja kaasamõtlejaid ka eriti ei ole. Peaasi, et selline turvalisus, jõukus ja mugav igavesti kestaks.
See teema paistab pisut teise nurga alt silma ka Eestis. Majandusreformide elluviimisel (vähemalt eraldi vaadates) tõeliselt eesrindlik riik, kuid seda, aga ka julgeoleku või rahvuskultuuri kaitsmist, põhjenduseks tuues jäetakse tähelepanuta nii mõnigi ühiskonna valupunkt. Veelgi enam. Radikaali silt kleebitakse külge igaühele, kes tahab algatada arutelu maksupoliitika või kodakondsuspoliitika muutmiseks. Müüt jõukaks ja tõeliseks eurooplaseks saamisest, samal ajal homogeenset rahvusriiki säilitades müüb edukalt.
Globaalselt Eestisse
Globaalsetest arengutest kirjutades jõudsin sihilikult kodumaale. Sageli tuuakse mitte-midagi-tegemise põhjenduseks mõte, et „mis meist ikka sõltub“. Tõsi ta on, et üha rohkem meid puudutavaid otsuseid ei tehta mitte ainult kaugel Brüsselis, Washingtonis või Pekingis, vaid ka sellistes institutsioonides, mille mõjutamiseks puudub ka kõige elementaarsem vahend – valimised.
Kuid see ei vabanda mitte-midagi-tegemist. Fukuyama näeb demokraatliku riigi eelduseks tasakaalu tugeva riigi ja tugeva ühiskonna vahel. Riik, selle institutsioonid ja õiguslik raamistik, samuti parteid, on Eesti oluliselt paremas korras kui teistel kakskümmend aastat tagasi demokraatiat üles ehitama asunud riikidel. Ühiskond aga ei ole veel suutnud ja nüüd võimaldatakse tal juba üha vähem kasvada reaalseks vastujõuks ja tasakaalustajaks.
Totaalne usaldamatus toob kaasa vastandumise, kus tõsise konflikti tekkimisel süüakse nõrgem ära. Seega on ellujäämise eeltingimus konflikti vältimine, mida Eesti ühiskond edukalt teeb. Massilised „meeleavaldused“ toimuvad ühislaulmisel, või äärmisel juhul tuntud sporditegelase kaitsmiseks. Jah, õpetajate streik oli ka, kuid selle ainukeseks tulemuseks on, et Toompea lossis vaadati üle julgeolekuprotseduurid.
Usaldamatust elanike ja nende poolt valitud erakondade vahel on raske seletada. Kui keegi ei usalda, siis peaksid olema ju kõik sedelid valimistel rikud. Või on siis ikka nii, et usaldatakse enda valikut ja mitte teiste oma. Aga keda siis usaldada, kui kõik parlamendierakonnad seljad kokku panevad ja püüavad ühiselt mingi asja ära otsustada? Kui mitte see, siis mis veel saaks toota vastuseisu üleüldisele poliitilisele korrale.
Toetasin nn DASA-sid esialgu seetõttu, et ma tõesti, oma isiklikule kogemusele tuginedes olen arvamusel, et Eesti erakonnad saavad oma sõprusparteidega ida-partnerlusriikides koostööd tehes aidata kaasa demokraatia levikule nendes riikides. Minu Ukraina revolutsiooni aegsed sõbrad-poliitikud on käinud näiteks Eestis tutvumas meediavabaduse tagamisega, teised küsinud e-riigi kohta.
Kuid nüüd arvan, et peamine vajadus DASA-de loomiseks seisneb parteide endi poliitilise kultuuri parandamises. Ma olen kindel, et õigel ajal meediat ja kolmandat sektorit kaasates oleks üldine hinnang demokraatia arendamise sihtasutuste loomisele hoopis teisest ooperist. Idee on ju õilis, aga teostus....
Kuid see on vaid jäämäe veepealne osa. Suutmatus aru saada kodanikuühiskonnast, kodanike kaasamisest ja demokraatiast elutseb märkamatult vee all, näiteks kohalikul tasandil. Pühajärve põhikooli sulgemise otsus (või õigemini katse) reformierakondlastest Otepää juhtide poolt tehti ilma igasuguse elanike kaasamiseta ning siiani ei suuda võim mõista, mida nad valesti tegid. “Ise te valisite meid ju,” üllatub kümneid meeleavaldusele kogunenud lapsi ja nende vanemaid nähes vallavolikogu esimees Aivar Nigol.
Ka meie seotus globaalse kliimakatastroofiga ei tulene mitte suurimatest CO2 õhkupaiskajatest USA-st ja Hiinast ning Teeme Ära on vaid kattevari tegematajätmisele. Või kas saabki midagi teha, kui eesmärk on saada kõige jõukamate tarbimisühiskondade sekka. Andrei Hvostov saadaks raamatus “Sillamäe Passioon” peaministri puhkama lumivalgete puudega palistatud smaragdrohelise järve äärde. Oma sünnikoha läheduses asuvat tööstusest reostatud veekogu kirjeldades teeb ta ettepaneku: “Seda põrgulikku veesilma võiks vaatama saata kõik mu kaasmaalased, kes peavad tarbimisvabadust üheks peamiseks vabaduse liigiks.”
Kui me ei suuda märgata selliseid lähedal olevaid probleeme ega parandada olukorda, puudub meil võimalus (ja ka õigustus) kaasa rääkida demokraatia kitsaskohtade lahendamisel globaalselt. Veelgi enam, kui üldiselt nähakse demokraatia eeldusena näiteks riiklike institutsioone ja õiguskorda, siis tuleks minna veel sammuke tagasi. Kõik hakkab peale ikkagi igast inimesest, sellest, mida ta usub ja kuidas vastavalt sellele toimetab.
Eestit külastanud mõtleja Ronald Inglehart ütles ühes usutluses: “Kui sa usud millessegi, siis see aitab sul õnnelik olla. /.../Mina usun näiteks jõuluvanasse. See on tore legend, mis teeb mind rõõmsaks.” Laste usk päkapikkudesse on mitteteadlik ja kui see teeb neid veelgi õnnelikumaks, ei tohi seda neilt ratsionaalsete argumentidega ära võtta. Küll võib aga pimesi demokraatiat uskuvate inimeste käest küsida, et mida nad siis ikka usuvad ja loota, et nad on valmis sisuliselt ja demokraatlikult selle üle ka arutama.
Inimõigustest
9. detsembri hommikul oli mul võimalik esineda Terevisioonis hommikuprogrammis inimõiguste teemal. Järgnev tekst on lühike kokkuvõte sellest, milliseid mõtteid enne seda mõlgutasin.
Sissejuhatus
10. detsembril 1948. aastal võttis ÜRO üldassamblee vastu Inimõiguste Ülddeklaratsioon. Just seetõttu tähistatakse homme inimõiguste päeva ning toimub ka Inimõiguste Instituudi konverents Tallinnas. Meie organisatsioon saab peagi 20 aastat vanaks ning me täisikka jõudnuna on sobilik aeg heita pilk ajalukku ning mõelda ka tulevikule. Kellel huvi homsel konverentsil osaleda, siis mõni koht on ehk veel vaba. Registreerimine aadressil: www.eihr.ee.
Inimõiguste ajalugu ja snendest üldiselt
Inimesed hakkasid mõtlema oma õiguste peale hetkel, kui neil (analüütiline) mõtlemisvõime tekkis. Siiski saame rääkida klassikalistest inimõigustest kui üldtunnustatud väärtusest oluliselt hilisemas ajajärgus. Kuigi demokraatia lätteid otsime antiikaja filosoofide ideedest, saab arutelu iga inimeste õiguste üle sisuliselt alguse renessansi ja reformatsiooni järgsel ajal, kuid eelkõige valgustusajaga.
Revolutsiooniline areng inimõiguste idee tekkimisel toimus 18 sajandi teisel poolel, Ameerika Ühendriikides 1776. aasta Virginia Õiguste Deklaratsiooniga ja 1789. aasta Prantsuse Revolutsiooniga. 19. Sajandil said inimõigused oluliseks osaks võitluses orjapidamise vastu.
Laialdaselt on kasutatud Tšehhi-Prantsuse professor Karel Vasak 70-ndaltel aastatel välja pakutud inimõiguste arenguetappide kolmikmudelit:
1. Esimese generatsiooni inimõigused. Need olid peamised tsiviil- ja poliitilised õigused, mis tulenevad 18. sajandi John Locke'i ja Jean-Jacques Rousseau loomuõiguslikust filosoofiast. Sinna hulka kuuluvad näiteks sõnaõigus, ausa kohtupidamise õigus, usuvabadus ja valimisõigus.
2. Teise generatsiooni inimõigused. Universaalselt sõnastati need just Inimõiguste Ülddeklaratsiooniga 1948. aastal. Lisaks eelnevale kuuluvad sinna näiteks õigus töötamisele, peavarjule, arstiabile ja sotsiaalsele turvalisusele. Ehk siis ka majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused.
3. Kolmanda põlvkonna inimõigused. Need 70ndatel aastatel alguse saanud õigused on kõige laialivalguvamad ja sisaldavad endas kollektiivseid õigusi alates rahvaste enesemääramise ja arenguõigustele, lõpetades puhta keskkonnaga ja õigustega ilma piiranguteta suhelda.
Arvatavasti võiks 21. sajandil nadil lisada siia ka neljanda kategooria, mis võtaks arvesse globaliseerunud maailma ja demokraatia arengut. Need on paljuski rahvusvaheliste lepingutega reguleerimata valdkonnad, hõlmates endas näiteks internetivabadust.
Inimõiguste olukord Eestis
Inimõigused on pidevas arengus ja mitte kunagi ei saa öelda, et nüüd on saavutatud lõppeesmärk. Tuletame meelde: Euroopas anti esmakordselt naistele üleüldine valimis ja kandideerimisõigus Soomes 1905. aastal. 1955. aastal 1. detsembril arreteeriti mustanahaline Rosa Parks selle eest, et ta ei loovutanud liinibussis istekohta valgesse rassi kuuluvale inimesele ja sellele järgnenud võitluse tulemusena tagati eri rahvusest ja rassist inimestele sarnased õigused. 2001. aastal sai Hollandis esimene riik maailmas, kes tagas samasoolistel paaridel õiguse abielluda.
Inimõiguste olukord riigiti on erinev. On riike, kes ka 21. sajandil ei suuda oma elanikele tagada ka kõige elementaarsemaid inimõigusi. Näiteks üks maailma vaesemaid riike Birma, kus ligi viiskümmend aastat võimul olev sõjaväeline hunta eirab ka kõige põhilisemaid inimõigusi. Meenub kohtumine ühe Birma opositsiooniliidriga, kelle eesmärk oli tagada elanikele nii head inimõigused nagu Hiina Rahvavabariigis.
Selle kõrval tundub olukord Valgevenes või ka Venemaal just kui lillepidu. Õiglasele kohtupidamisele lootma ei tasu jääda, meedia on võimu kontrolli all ning valimisi võltsitakse, kuid vähemalt pakutakse elanikkonnale mingitki turvatunnet ja sotsiaalset heaolu.
Tulles nüüd Eesti juurde, siis meie inimõiguste olukord on eeltoodud näidetega võrreldes väga hea. Eestis ei rikuta inimõigusi. See aga ei tähenda, et meil ei oleks probleeme. On küll, ja oluliselt rohkem, kui inimesed seda teadustada sageli oskavad.
Kindlasti on meie mureks elanikkonna vähene teadlikkus inimõigustest ning seda tühimikku soovime me ka 10. Detsembri konverentsiga pisut täita. Samuti peame vaatama tulevikku, kus peame leidma lahenduse nii asüüliotsijate õigustele kui ka Internetiga seotud uutele väljakutsetele. Seega tööpõld on lai.
Kas inimõiguste kaitsmisega võib minna üle piiri
Mingite spetsiifiliste õiguste kaitsmisega võib kindlasti üle piiri minna. Esmalt tuleb mõista, et lisaks õigustele on inimestel alati ka kohustused. Teiseks seda, et kõiki asju ei tohi ja ka ei saa reguleerida seadustega. Nõuda seda, et kõik inimõiguste tagamisega seotud pisidetailid oleksid garanteeritud seadusepügalatega, viiks meid olukorda, kus vabaduse sildi all viiakse ellu vabadusi piiravat ja lauskontrolli ning –karistamist propageerivat poliitikat.
Kolmas, ja võib-olla kõige olulisem küsimus seisneb selles, et nii nagu ka vabadused, on õigused omavahel konkurentsis. Ehk suurendas mingi valdkonna õigusi, vähendatakse teisi. Inimõiguste aluspõhimõtted on fundamentaalsed. Teatavatel juhtudel aga võib inimeste vabadusi piirata, näiteks võib kuriteo sooritanud inimest pärast õiglast kohtupidamist aastateks trellide taha lukustada ning see ei ole inimõiguste rikkumine.
Eks seda konflikti erinevate õiguste vahel tuleb lahendada kaasuste põhiselt ning läbi selle tekkinud praktika määrab ära ka piirid. Oluline on siinjuures terve mõistus. Toome näiteks konflikti meediavabaduse ja privaatsuse vahel. Kui pean inimeste privaatsust väga oluliseks, leian, et Riigikohtu otsus mitte rahuldada Sirje Kingisepa nõudmist, et Eesti Päevaleht kõrvaldaks veebiväljaandest aastaid tagasi ilmunud persooni loo temast, oli täiesti põhjendatud. Vastasel korral oleks loodud pretsedent, millele viidates iga kunagi avaliku elu tegelane saaks nõuda kunagi avaldatud seisukohtade eemaldamist. Näiteks kas või praeguse IRL „idarahalunimse“ skandaali osalised võiksid nõuda, et skeemi paljastanud Pealtnägija saated ei oleks mõne aja pärast võrgus kättesaadavad.
Ma arvan, et Eesti üks suurimaid õiguste ja vabadustega seotud probleeme on seotud kodanike kaasamisega. Mul on kurb tunnistada, kuid suur osa valitudi Riigikogu ja ka kohalike omavalitsuste saadikuid elavad oma mõttelaadis ikka klassikalise esindusdemokraatia elevandiluust tornis. Ehk kord nelja aasta jooksul võivad kodanikud valida, keda nad sinna tippu saadavad ja vahepealse aja võivad nad panni lakkuda.
Kodanike kaasamise idee jääbki vaid loosungiks, kui seda tegelikult ellu ei rakendata. Teerullipoliitikaga ei siluta mitte ainult mingile klikile sobilike seaduste teed Riigikogus, vaid see on tavaliseks praktikaks ka kohalike asjade otsustamiseks.
Heaks näiteks on siin Otepää vallas toimuv, kus endine IRL-i liikmest vallajuht Andrus Visnapuu ja Reformierakondlase Aivar Nigoli kontrolli all olev volikogu otsustas sulgeda Pühajärve põhikooli ning andis sellest lapsevanematel teada pärast otsuse tegemist. Siin ei ole küsimus selles, et Pühajärve põhikool on tugev ja head haridust pakkuv kool, mis vastab kõigile Haridusministeerium nõuetele ja kus õpib 90 last. Ka mitte selles, et see kool sao 2007. Aastal Eesti Kauneima Kooli tiitli ning kuulub innovaatiliste maakolide peresse.
Küsimus on poliitilises kultuuris. Ka AK näitas lõiku, kus Nigol ülbelt teatab, et ise valisite selle võimu ja eks valige järgmine kord ümber. Mina ei taha elada riigis, kus kodanikuna saan otsuste tegemisel kaasa rääkida kord nelja aasta jooksul. Aga mul on tunne, et paljud võimulolijad just sellist riiki ehitavadki. Kala pidi mädanema hakkama peast, kuid selle näite põhjal võiks öelda, et juba saba ka haiseb.
Konsensuse võimalikkusest
Nüüd on see tehtud. Parafraseerides pseudonüüm-nimekaimu „Liberaali“, harjutati noa ja kahvliga söömist nii, et taldrikul ei läikinud vastu selle põhi. Kaugel sellest, konsensuspoliitika „söögiriistu“ kasutati tõeliselt palava pudru söömiseks. Sellel reedel otsisid Pühajärve kogukonna liikmed Tarmo abil lahendusi tõelistele ja reaalsetele muredele.
Loe edasi Memokraati ajaveebist: Konsensus 2 http://memokraat.ee/2011/12/konsensus-2/
Küsimus ei ole (ainult) rahas
Mis tahes panga laenukomitee vastus Kreeka-nimelise firma rahataotlusele saaks olla vaid üks: ei! Puhtalt finantsloogikat järgides oleks sellise ebaefektiivse „ettevõtte” krediidilimiidi suurendamine rumalus, kui mitte kuritegu, sest sellise riskiga investeering riivab otseselt panga aktsionäride ja hoiustajate huve. Kui Euroopa väärtuste ainuke mõõdupuu on raha, siis raskustesse sattunu kõrbegu.
Naaber või pereliige
Ebamõistliku eelarve- ja majanduspoliitika tõttu raskustesse sattunud riikide abistamise vajadusest rääkides kasutatakse võrdluseks sageli kujundlikke näiteid hätta sattunud naabri abistamisest. Toetamise pooldajad kõrvutavad seda tulekustutiga appi tõttamisega olukorras, kus üleaedniku maja lahvatab põlema. Vastased küsivad retooriliselt, kas ollakse tõepoolest valmis maksma kinni endast märkimisväärselt paremini elava naabri jätkuvat priiskamist.
Naabri-kujundi kasutamine räägib palju sellest, millisena näeme Euroopat. Puhtgeograafiliselt on Venemaa palju enam meie naaber kui Kreeka, kuid tänu Euroopa Liidule, NATO-le, Schengenile ja euroalale oleme viimasega märksa rohkem seotud. Nii pööraks ka Eesti raskustesse sattudes pilgu abi saamiseks idanaabri asemel läände ning ootaks tulekustuteid Moskva asemel pigem ka Euroopa kaugeimatest pealinnadest Ateenast, Dublinist ja Lissabonist.
Siiski on kõige lähemgi naaber kaugemal kui vend või õde. Võlgadesse kukkunud sugulasele läheme ikka appi ja teda kergekäeliselt tänavale ei viska. Oleme valmis isegi püksirihma pingutama, et tasuda elupõletajast narkomaani ravikulusid, sest teame, et meie enda heaolu sõltub otseselt sellest, kui hästi läheb perel tervikuna. Vend-Kreeka on midagi palju enamat kui naaber-Kreeka.
Jätkame ühist sõitu
Isegi need, kes peavad euroala ja perekonna vahel paralleeli tõmbamist naiivseks või isegi ohtlikuks liialduseks, peavad nõustuma, et tänu ühisele majandus- ja finantsruumile ei hulbi rahvusriigid maailmamerel eraldi, vaid sama aluse peal. „Hellitavalt” on sellele pandud isegi kurjakuulutav nimi – Titanic.
Euroala kriisi ohjamise analüüs juhtiva majandusajakirja Economist veebipäeviku 10. oktoobri sissekandes algab tabava irooniaga: kui Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy olnuks Titanicu kaptenid hetkel, kui avastati lähenev jäämägi, oleksid nad arvatavasti asunud koostama ühisavaldust kokkupõrke vältimise kohta. Sellistes olukordades jääb pressiteatest väheseks.
Kuigi Eesti finantssüsteem on tänu valuutakomitee süsteemile olnud euroga seotud selle algusest, kutsuti meid trümmi reisijatekajutist kaptenisillale selle aasta alguses. Käsi silme ette panna, kaitsvat loitsu lausuda või lihtsalt jäämäe miraaži kadumist uskuda pole mõtet. Euroala liikmena me mitte ainult saa otsustada, vaid ka peame otsustama, mida teha katastroofi vältimiseks.
Titanicu metafooriga jätkates: mõni tahab süüdlased üle parda visata ning sel moel lasti kergendades loota, et laeva kurssi on kerge muuta. Nõrgakäeliselt riigitüüri hoidnud, tegelikku olukorda varjanud ning seetõttu kogu euroala ohtu seadnud Kreekast vabaneda oleks õiglane ning hoiatuseks teistele. Valdavalt toetatakse siiski lahendust, mis lubaks dieedile mineval Kreekal jätkata ühist sõitu.
Iseotsustusõiguse vähendamine võib olla kasulik
Põletavad teemad, mitu eurot peab iga töökas eestlane maksma laisale lõunamaalasele, kui suur on pensionite erinevus ning milliseid hüvesid saavad Kreeka bürokraadid, loovad soodsa pinnase kohati poliitilise kultuuri piiri ületavate vaimukuste paiskamiseks avalikkusse. Nende kõrval tundub debatt Euroopa tuleviku üle kahvatu, kauge ja igav.
Euroala rahanduskriisi lahendamisel ei ole niivõrd tähtis küsimus, kas Kreekale antakse ja kui palju antakse, vaid kuidas seda tehakse. Kõigile tuntuks saanud lühendid EFSF ja ESM on Euroopa Liidu arengu seisukohalt midagi palju fundamentaalsemat kui ühe liikmesriigi aitamine. Euroopa Stabiilsusmehhanism eeldab ju liidu aluslepingu põhimõtete muutmist ning selle tagajärg, vähemalt euroala jaoks, on rahvusriikide iseseisvuse vähenemine.
Levinud, kuid eksitav on esitada seisukoht, et euroala karmimad reeglid eelarvepoliitika üle ei tähenda rahvusriikide iseotsustusõiguse vähendamist. Muidugi vähendavad, kuid ma pean seda Eestile ja laiemalt kogu Euroopa Liidule kasulikuks. Meie valitsus, samuti Luksemburgi ja Soome oma, on ainsana suutnud Maastrichti kriteeriume täita.
Euroopa Liidu integratsioon tähendab, et loobudes mingist osast suveräänsusest, saame vastu samas mahus teiste riikide suveräänsust. Andes teistele võimaluse kontrollida meie riigieelarve koostamist, saame vastu võimaluse mõjutada teiste samasse rahasüsteemi kuuluvate riikide eelarveid. Kui kunagi peaks Eestis võimule tulema lauslaenamist ja lõtva eelarvepoliitikat toetav erakond, siis oleks riigi tuleviku seisukohalt kasulik, et konkreetsemad kokkulepped euroala riikidega suruksid sellise poliitika vähemalt teatud raamidesse.
Piitsa ja prääniku poliitika
Kuid küsimus ei ole mitte ainult rahas, vaid Eesti ja laiemalt kogu Euroopa julgeolekus, positsioonis maailmas ning väärtustes. Kui peame keskenduma peamiselt sisekriisile, jääb vähem aega enese maksmapanekuks või selleks, et olla maailma sündmustes vähemalt osaline. Euroopa riikidest eraldivõetuna suudaks ehk ainult Saksamaa seista võrdse partnerina endise hegemooni USA, tõusvate tähtede Hiina, India ja Brasiilia ning otsustajate ringi kuuluvate Jaapani ja Venemaa kõrval.
Euroopa Liidu mõjujõu vähenemise tagajärjeks julgen lugeda ka seda, mis toimub praegu näiteks Valgevenes ja Ukrainas. Meie (ehk ELi) huvide ja väärtustega on kooskõlas, et meie läheduses asuvad riigid austaksid demokraatia ja õigusriigi põhimõtteid ja võitleksid korruptsiooniga. Isegi kui Euroopa Liidu uks jääb nende ees suletuks (või nad ei ava seda), oleksime väga tihedalt seotud partnerid. Selle saavutamiseks oleme kasutanud nn piitsa ja prääniku poliitikat. See tähendab, et demokraatiast taganemise eest kehtestame sanktsioonid (nt Valgevene) ja reformide eest pakume uut vabakaubanduslepingut (nt Ukraina).
Nõrk Euroopa Liit toob paratamatult kaasa piitsa hoo raugemise ning finantskriisi jätkumise korral kuivab ka präänik. Eelmise aasta reisil Thbilisisse viskas üks kõrge riigiametnik õhku väite, et Gruusia peaks võtma eeskujuks pigem Singapuri ja loobuma Euroopa perspektiivist. Tasub meenutada, et Singapur on küll majanduslikult edukas, kuid kindlasti mitte demokraatiat ja kodanikuvabadusi pakkuv riik.
Euroala finantskriisi tähtsus on seega palju suurem kui pelgalt Kreeka aitamine või mitteaitamine. Võib-olla ongi euroskeptikute uppuva Titanicu võrdlus sobilik. Lühiajaline eesmärk on kokkupõrget jäämäega vältides päästa laev fataalsest katastroofist, kuid seejärel tuleb kurss võtta lähimasse dokki ja laeva põhjalikult remontida. Nii nagu Titanicu terasplaadid ja neid koos hoidvad needid olid ebakvaliteetsed, vajavad reformi ka euroala põhialused. ESM ja kontroll eelarvete üle oleks kindlasti sammud kriisikindlama euroala ja laiemalt tugevama Euroopa Liidu suunas.
(Artikkel ilmus Reformierakonna ajakirjas Reformikiri)
Peaga vastu seina uue maailmakorra poole
Wall Streetilt ligi kuu aega tagasi alguse saanud meeleavaldused on levinud kõikidele kontinentidele (v.a. Antartika), väljaastumisi on olnud enam kui 70 linnas. Juba nähakse sellest tõsist väljakutset kapitalistlikule maailmakorraldusele, kui vaid aktivistid suudaksid kokku leppida ühistes eesmärkides ja tegevusstrateegias ning nende seast kerkiksid karismaatilised eeskõnelejad. Vastupidiselt arvan, et edu võib tuua just nende puudumine.
Eesmärkide formuleerimine ja juhtfiguuride leidmise paratamatu tulemuseks saab olla vaid äratundmisele jõudmine, et liikumine ei esita alternatiivset maailmakorraldust ega taha süsteemi muuta. Pigem vastupidi. Protestijate sõnumitest kumab vastu vaid soov taastada kapitalistlik heaoluühiskond, mis majanduskriiside tõttu on vankuma löönud.
Lihtsustatult on protestijate sõnum selline: „Meie, see on 99 protsenti elanikkonnast. Teised, ehk üks protsent, on rikkurid, kes elavad meie arvel. Meil on õigus nõuda, et riik neilt raha ära võtaks ning selle läbi meie heaolu suurendaks.“
Väljakutset riigile ega kapitalistlikule liberaaldemokraatlikule maailmakorrale selles ju ei ole. Tasuta tervishoidu ja haridust nõudes soovitakse Ameerika Ühendriikidesse Euroopa sotsialistliku heaolumudeli kehtestamist. Liiga hilja, kahjuks. See mudel on globaliseerunud maailma ja tarbimisühiskonna lõpmatu ahnuse tingimustes Euroopas edukalt tõestanud oma jätkusuutmatust ja ebatõhusust.
Miljard maailma vaesemat kogunevad humanitaarabi järjekorda, mitte plakatite alla. Wall Streeti protestid ühendavad maailma rikkamat elanikkonda, kes muretsevad enda ja mitte Paul Collieri raamatus „The Bottom Billion“ kirjeldatud põhja-miljardi pärast. Tarbimismaailma lastele on kombeks viriseda mitte selle pärast, kui keegi kuskil kaugel on vaene, vaid siis, kui neilt midagi ära võetakse. Raske on läänemaailma uuel põlvkonnal leppida sellega, et nende vanemate elu oli lootusrikkam, huvitavam ja kvaliteetsem.
Kuigi ka Eesti Facebookis liiguvad üleskutsed Tallinna ja Tartu keskväljakutele koguneda, meil hea mineviku ja halva tuleviku probleemi ei ole. Kes ikka tahaks vahetada oma elu tänases (kindlasti mitte ideaalses) Eestis vanaisa Siberi, isa Leonid Iljitš Brežnevi aegse režiimi ja vanema venna 90ndate vaesuse kogemuse vastu.
Meie elu perspektiiv on sama palju lootusrikas kui enamike vanade demokraatiate lootusetus. Enam ei ole küsimus, millal me rikkuselt Läänele järgi jõuame, vaid kus on see punkt, kus nemad langusega meile vastu tulevad.
Kui araabia kevadel nõuti režiimi muutmist, siis nn Ameerika sügisel vaid heaolu taastamist. Zuccotti pargi ja Tahriri väljaku protestide sarnasus seisneb vaid meedia ja meediumiga. Mõlemal juhul mängisid sotsiaalvõrgustikud rolli selles, et asi jõuks main-stream meediasse. Väikesemahulised väljaastumised said suureks ja oluliseks vaid tänu telejaamade (Al-Jazeera, BBC, CNN) otsusele neid kajastada.
Rohkem sarnasusi leiab USA linnades täna toimuva ja 2009. aastal alguse saanud Tea Party liikumisega. Mõlema ideoloogia on justkui populismi käsiraamatust maha kirjutatud. Daniele Albertazzi ja Duncan McDonanell raamatus „Populism 21. sajandil“ defineerivad seda kui ideoloogiat, mis võitlusareenil vastandab voorusliku homogeense rahva („meie“) ja ohtliku „teise“ (eliidi ja „meiega“ mittenõustujad), kes soovivad rahvalt ära võtta nende õigused, väärtused, perspektiivid, identiteedi ja sõnaõiguse.
Kui Tea Party esindas uuskonservatiivset maailmavaadet ning seeläbi soovis mõjutada vabariiklaste poliitikat, nähakse Occupy Wall Streeti liikumises liberaalse Demokraatliku Partei idealistlikuma tiiva järgijaid. Paljud Ameerika linnades telgid püstitanud aktivistid olid 2008. aastal tulihingelised Barack Obama toetajad. Just olid, sest valimisvõit ei toonud kaasa loodetud uut poliitikat ja sotsialistlikumat riigikorda.
Üha enam muutuvad Wall Streedi protestijad mängukannideks. Populistliku juhi rolli otsiva valem on lihtne : tuleb ära arvata, kuhu poole mass liigub, ning siis asuda nende ette. Protestijatele on toetust avaldanud kongressi Demokraatide juht Nancy Pelosi, mitmed Hollywoodi kuulsused ja vasakpoolsed avaliku elu tegelased. Muidugi ei ole kõigi nende eesmärk poliitiline omakasu, kuid protestide laienemisega kasutatakse seda üha enam isiklike, äriliste või poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Kremli propagandaeelarvest kinni makstud inglise keelne uudiste kanal Russian Today kasutab (osaliselt isegi põhjendatud) mõnuga võimalust CNN ja Fox Newsi kritiseerimiseks „ebapiisava“ ja „kallutatud“ protestide kajastamise eest ning võimendab igat uudist, kus politsei meeleavaldajate vastu jõudu kasutab. Kui Zuccotti pargi omaniku palvel meeleavaldajate minema ajamisel või mõnel muul põhjusel läheb korravalvurite ja aktivistide vahel kähmluseks, võimaldavad vägivaldsed kaadrid õigustada Venemaa demokraatiameelsete väljaastumiste jõhkraid mahasurumisi.
Hiina Rahavabariigi ametlik uudistekanal Xinhua sõnul tõestavad protestid fundamentaalseid probleeme USA majandusliku ja poliitilises süsteemis ning näitavad, et teistes riikides toimuvate valitsusvastaste protestide toetamise asemel, peaks Washington enne ikka kodus asjad korda tegema. Protestijatega on solidaarsust väljendanud näiteks ka Venezuela juht Hugo Chavez ning nende tegevust ülistab Põhja-Korea meedia.
Meeleavalduste kritiseerijad on Ameerika parempoolsed. Vabariiklaste poole tugevasti kaldus Fox News’i netilehelt leidsin protestide kajastuse „poliitika“ asemel „meelelahutuse“ rubriigist. Uudisteankur andis aktivistidele lihtsa soovituse: „Käige dušši all ära ja te leiate töö“. Demokraatliku partei taustaga meediamogulist New York’i linnapea Michael Bloomberg peab protestiliikumist ebaproduktiivseks ning isegi ohtlikuks, sest võib võtta töö ka nendelt, kellel see veel on.
Ainuke põhjus, miks Wall Streeti protestid ei ole muutunud täiesti peavoolu poliitilise debati osaks ja/või traditsiooniliseks populismikampaaniaks on just kokkulepitud sõnumite ja juhtkonna puudumine. Nagu ühel plakatil kirjas oli: „Me peamine nõudmine on, et lõpetaksite meie peamiste nõudmiste välja käimise nõudmise!“
Liidri ja peasõnumite puudumine võimaldab eestkõnelejatena kasutada ka neid mõtlejaid, kes julgevad esitada sisulise väljakutse kapitalistlikule riigikorrale. Maailmakuulus Sloveenia vasakpoolne filosoof Slavoj Žižek kuulutas meeleavaldajatele esinedes demokraatia ja kapitalismi abielu lõppu. Tema nägemus maailmast on kindlasti revolutsioonilisem kui lihtsalt keskklassi heaolu taastamine.
Kapitalistliku süsteemi kukutamiseks on vaja rohkemat kui protestid Wall Streetil. On vaja revolutsiooni inimeste peas, uut väärtustesüsteemi ja õnnenarratiivi, kus edukultuuri asendab kollektiivne solidaarsus, ihalust uute vidinate järele leppimine olemasolevaga, püüdlust mugavama elu poole valmidusega taluda raskusi.
Teistsuguseid väärtuste kehtestamine sunniga tähendab diktatuuri, selle näiteks on 20. sajandi tegelikult suurim geopoliitiline katastroof, ehk bolševike eksperiment luua vägivaldsel teel kommunistlik inimene.
Kapitalistlikku tarbimisühiskonna väärtuste muutmise saavad teha vaid vabad mõtlevad inimesed ise, loobudes näiteks liisingautodest, krediitkaartidest, puhkustest kuurortides ja „uuest veelgi paremast iPhone 4Gs-ist“. Võib-olla on sellisele arusaamiseni jõudmiseks peaga vastu seina tagumisest kasu.
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul ajalhes Postimees 15. oktoobril: Silver Meikar: uus maailmakord?)
