Plaks ja kohvikuesine värvub punaseks. Õllekasti moodi ese sadas otsekui taevast puuviljaletile, mille äärel seisnud kann värsketelt pressitud granaatõunamahlaga Jerusalemma kivisele tänavale purunes. Uhh, vähemalt ei olnud veri.

Vastasasuva poe müüja kinnitab, et iga päev viskab keegi ülevalt mõne raske eseme araablaste tänavale, mis asub Nutumüürist vaid saja meetri kaugusel. Vahepeale jääb aga juudi kool, mille neljandal korrusel asuv katuseterrass otse kohviku kohal kõrgub.

Vaid paar päeva tagasi, 1. novembril, kutsus USA riigisekretär Hillary Clinton Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahut ja Palestiina president Mahmoud Abbasi alustama läbirääkimisi nii kiiresti kui võimalik. Obama ametiaja alguses väljakäidud nõudmine uusasunduste rajamine peatada on retoorikast kadunud ning pole ime, et Palestiina esindajad on solvunud.

Lähis-Ida rahuprotsess seisab USA välispoliitilise agenda tipus, kuid Obama administratsioon ei ole kahjuks suutnud üheksa kuuga isegi seda saavutada, et vastaspooled ühe laua taha maha istuksid. Rahulootuse puudumine suurendab pingeid, mis selles regioonis on alati kaasa toonud verevalamise.

Pidev sõdurite kohalolek ja turvakontrollipunktid peaks pakkuma turvalisust kõikidele elanikele. Araablasest kohvikuomanik nii ei tunne: “Oleme politseile kaevanud, kuid need ei tee midagi.”

Kohale kutsutud õpetaja või koolidirektor kehitab õlgu ja ei tea asjast midagi. Võtab kasti kaasa ja arvatavasti lubab asja uurida. Korrakaitsjaid kohale ei kutsuta.

Hiljem vestlen Peterburist 90. aastate algul perega Iisraeli emigreerunud üliõpilase Reyziliga, kes soovitab mul igasugustele sellistele juhtumitele hinnagu andmisel olla ettevaatlik: “Kõik tahavad oma tõde rääkida ning sageli dramatiseeritakse asju üle.” Tänaval keerutavad tuuleiilid on justkui tõestuseks, et ka raskemad esemed võivad ka ilma inimjõuta katuseäärelt alla lennata. Miks peaks aga keegi kasti katuseäärele panema ja seda mitte esmakordselt, paraku see ei seleta.

Reyzili isa otsustas piiride avanedes Venemaa tolm jalgealt pühkida ning pakkuda lastele paremat keskkonda üleskasvamiseks. Reyzil rääkis mulle juudivihast Nõukogude Liidus, kus anti-semitismitont saatis nende pere nii koolis, sõjavaes kui ka töökohas (mida oli päritolu tõttu raske isegi saada). Paraku ei paku ka Iisrael täit turvalisust.

Reyzil ei usu USA (ja ka Eesti) kahe riigi lahendusse mitte ainult sellepärast, et läbirääkimised on ummikus. Tema elaks hea meelega riigis, kus kõiki uske, inimesi ja rahvusi austatakse võrdselt ning tal oleks isegi ükskoik, kas riigi nimi on Iisrael, Palestiina või midagi muud.

Aga ta armastab Jerusalemma, seda kultuurimekat, mille tähtsus maailma ajaloos on hoomamatu. Turistidest pungil vanalinna ta oma nina ei topi, sest seal ei ole võimalik vabalt hingata. Armsad kohad on müüridest väljas nelja ilmakaare poole laiali, kuid veelgi armsamad on inimesed, ükskoik millisest rahvusest.

Kurbusega tõdeb Reyzil, et vähesed jagavad tema seisukohti. Peavoolus on natsionalism ja seda nii juutide kui ka palestiinlaste seas. Ühed usuvad Tõotatud Maasse, mille omale saamine õigustab ükskõik milliseid meetodeid, teised ei saa ja ei taha leppida sellega, et neid on kodukohtadest välja aetud ning paljud peavad elavama aastakümneid põgenikelaagrites Gazas ja Läänekaldal või mõnes naaberriigis.

Rahukõnelustel on laual kahe riigi plaan ja on oluline, et selle laua ümber maha istutakse. Selleks peavad mõlemad pooled kompromisse tegema ning kindlasti tuleb peatada uusasumite rajamine. Kuidas teisiti on võimalik rääkida piiridest, kui üks pool neid pidevalt laiendab.

Kui rahukõnelused peaksid edukaks osutuma ning tekib kaks riiki, saabub rahu ikkagi alles siis, kui enamik hakkab inimestest mõtlema nii nagu Reyzil. Kummagi poole usufanaatikud või rahvuslased ei lõpeta võitlust enne, kui oma rahvas pole neid ära põlanud.

Tweet This Post 

Aafrika satub meie uudistesse vaid siis, kui mõnes riigis on olukord kas halb või väga halb. Kiire otsing sõnale „Aafrika“ tõi Postimehest välja lood Somaalia piraatidest, värvikast Liibüa liidrist, petukõned Sierra Leonest, Guinea võimude kuritegudest, sekka ka neutraalseid spordiuudiseid. Kas tõesti ei ole meil Aafrikast midagi õppida peale maratonijooksu?

Lugesin Leheneegri (http://leheneeger.wordpress.com/2009/10/05/ma-ei-usu-oma-silmi-korvu-ega-ninasoormeid/) ajaveebist sellest, kuidas Viimsi vald on otsustanud defineerida „õige“ perekonnamudeli ja seeläbi võtta kahelt kooselavalt naiselt õiguse saada rahalist toetust. Siit Cape Townist ei ole mul võimalik kontrollida informatsiooni õigsust ega süübida põhjustesse. Küll saan aga tuua Eestile eeskujuks Lõuna Aafrika.

Lõuna Aafrika on esimene riik maailmas, mis konstitutsioonis kaitseb samasooliste õigusi. 1996. aastal vastu võetud põhiseaduse 9. osa „Võrdõiguslikkus“ sätestab:

“(3) The state may not unfairly discriminate directly or indirectly against anyone on one or more grounds, including race, gender, sex, pregnancy, marital status, ethnic or social origin, colour, sexual orientation, age, disability, religion, conscience, belief, culture, language and birth.”

http://www.constitutionalcourt.org.za/text/rights/know/homosexual.html

Lõuna Aafrika Vabariigi konstitutsiooniline kohus on teinud ridamisi otsuseid põhiseaduses sätesatud õiguse tagamiseks. 2002. aastal tagati samasoolistele paaridele võrdsed finantsõigused heteropaaridega ja lubati adopteerimine, 2006. aastal võttis parlament konstitutsioonikohtu nõudmisel vastu samasooliste abiellumise seaduse. LAV-ist sai viies riik maailmas, mis seadustas samasooliste abielud.

Samasooliste õiguste olukord apartheidi ajal oli puudulik – teatud ajal pandi „vahelejäänud“ paare aastateks vangi, rääkimata siis mingiteski õigustest koos elada või perekonda luua. Selles suhtes on tänane LAV liberaalsem ja humaansem, kui Euroopa väikeriik Eesti. Apartheid samasoolitse vastu sai siin läbi 1996ndal aastal, viimsis õitseb see edasi. Tulgu mulle veel keegi ütlema, et pole meil midagi Aafrikast õppida.

Tweet This Post 

„Kui Külma sõja aegse teisitimõtlejate liikumise kangelased pidid tegema tutvust Nõukogude kriminaalkoodeksiga, siis praegune Kremli taktika on leida väikesed seadusrikkumised,“ kirjutab Edward Lucas kodanikuühiskonna lämmatamisest oma raamatus „Uus külm sõda“. Kas olukord Eestis on oluliselt erinev?

Veel on, ent kui ei suudeta leida head tasakaalu turvakaalutluste ja teisitimõtlejate tegevuse vahel ning piisavat kontrollmehhanismi kontrollijate üle (KAPO jt) üle, olemegi peagi seal.

Täna Postimehes ilmunud artikkel ja juhtkiri ilmestavad seda selgelt. Teisitimõtleja peab käima nööri mööda, sest kui korra vääratab, ei nähta tema tegevuses mitte ainult seost rumaluse/ekslikkuse/kuritegevusega, vaid selle alusel iseloomustatakse tema veendumusi. Kui tavaline eesti pätt varastab poest pudeli õlut ahnusest, siis globaliseerumisvastase selline tegu oleks kohe vastuhakk demokraatlikule riigikorrale ja eraomandile.

Ärge saage minust valesti aru. Iga pätt saagu karistatud, iga vägivallatseja vastutagu oma tegude eest ning kellegi elu kallale tikkuja istugu kongis. Selleks garanteerivadki erinevad julgeolekuasutused meie iseseisvust, vabadusi ja õigusi. Kuid sellise kaitsega ei tohi üle piiri minna.

Just seetõttu esitasin koos Aleksei Lotmaniga paar nädalat tagasi arupärimise õiguskantsler Indrek Tederile:

Kodanike põhiõiguste kaitsest

Lugupeetud õiguskantsler

Erinevates meediakanalites , näiteks  7.jaanuari Pealtnägijas ja 8.jaanuari Eesti Päevalehes  Kristina Meringi  artiklis “Minu tagakiusamise lugu” on kirjeldatud juhtumeid kus KAPO on kutsunud noori aktiviste “vestlusele”.

Osundatud juhtudel KAPO töötajad:

- kutsusid noori vestlusele selgitamata, milles on küsimus;

- ei esitanud vestlusele kutsututele kirjalikku kutset;

- ei dokumenteerinud vestlusi;

- ähvardasid vestlustele kutsutuid koostööst keeldumisel musta nimekirja kandmisega;

- kasutasid jutuajamisi õpetajatega ja vanematega alaealiste psühholoogiliseks mõjutamiseks.

Vaidlustamata KAPO rolli erinevate julgeolekuohtude ennetamisel, on allakirjutanutel jäänud ebaselgeks eelpool viidatud tegevuse õiguslikud alused ja piirid. Paratamatult tekib  kahtlus, et viidatud juhtumitel on KAPO töötajad tegutsenud ilma selgelt määrtletud õigusliku raamistikuta, justkui haldusmenetluse ja kriminaalmenetluse vahepealses hallis tsoonis.

Olete korduvalt rõhutanud, et teie prioriteetideks on põhiõiguste kaitse ja õigusselgus. Sealhulgas olete märkinud, et rahvusliku julgeoleku kaitsel ei tohi tekkida ebaproportsionaalset riivet isikute põhiõigustele ja vabadustele. 2007. aasta Õiguskantsleri tegevuse ülevaates kirjutasite: „Arvestades jälitustegevusega  kaasnevat põhiõigustesse meelevaldse sekkumise riski, asjakohase kohtupraktika puudumist ning probleeme olemasolevates seadustes ja kontrollisüsteemis, ootab õiguskantslerit lähiaastatel ees laialdane tööpõld”.

Seoses eeltooduga soovime Teie käest küsida:

1. Kas kehtiv õiguslik baas on piisav selleks, et isikute põhiõigused (sh õigus eraelu puutumatusele, õigus heale haldusele, jne  )oleksid sellistes KAPO menetlustes kaitstud? Kui ei ole, siis milliste seaduste muutmist ja täiendamist Te olemasoleva lünga täitmiseks peate vajalikuks?

2. Kas on piisav selgus küsimuses, millised on taolistel juhtumitel isikute menetlusgarantiid suheldes KAPO-ga? Kas näiteks vestlusele kutsutud isikul on õigus teada, millisel teemal temaga suhelda soovitakse ja keelduda vestlusest ja millised võivad olla keeldumise tagajärjed?

3. Kuidas tagada KAPO tegevuse kontrollitavus? Kas KAPO kohustus taolisi “menetlusi” dokumenteerida on piisavalt reguleeritud ja milline on isiku õigus tutvuda tema kohta kogutud materjalidega?

Tweet This Post 

Pühapäevane ERRi nädalasaade Aeg Luubis nimetas nii sõnas kui pildis Marko Mihkelsoni Riigikogu väliskomisjoni esimehena. Vaatasin järgi, jumal tänatud, ei vasta tõele. Jätkuvalt juhib väliskomisjoni Sven Mikser, aseesimees on Enn Eesmaa ning mina koos Marko ja teistega oleme lihtliikmed. (http://www.riigikogu.ee/index.php?op=ems&page=view_pohiandmed&pid=71955&u=20070417103346)

Eksimisi ikka juhtub ning näiteks otse-intervjuude puhul on see täiesti andestatav. Errare humanum est! Kuid poliitikanädalat kokkuvõttev (uudiste)saade avalik-õiguslikus telekanalis selliseid möödalaskmisi lubada endale ei võiks.

Tweet This Post 

Paari tunni eest kirjutas AFP, et vene meedia esitles tõepähe Ekspressi naljarubriigis ilmunud lugu: „Ajakirjanikel keelatakse kingade kandmine valitsuse pressikonverentsidel“. Väga hea huumorilugu, soovitan lugeda. Kui Bush´iga detsembris „äpardus“ juhtus viskasime siselistis kah nalja, et ehk peaks valitsusele samasisulise ettepaneku tegema.

Nali-naljaks. Vene on-line meediakanalites käsitletakse seda kui tõsist otsust ja naeruvääristatakse läbi selle meie riiki. Vene meedia reageeringule pani Ekspress.ee diagnoosi: „Maailmas valitseb hetkel totaalne huumoridefitsiit.“ Mõned faktid viitavad, et pigem võib valitseda totaalne ajudefitsiit. Ning mitte Venemaal, vaid siinsamas Eestis, ning seda Ekspressiga samasse gruppi kuuluvas meediaväljaandes.

Karmo andis juba eile päeval hea vihje. Nimelt viitab Vene meediaportaal polit.ru allikana mitte Ekspressile, vaid vene-Delfile. Seal aga ei asu uudis mitte naljarubriigis, vaid tõsiste teemade vahel kategoorias: Новости > Новости дня > Политика. Ehk siis poliitilised päevauudised.

Pole siis ime, et sageli rus.Delfist „magusat“ infot saav vene meedia ka selle Eestit alandava uudise laiadele massidele paiskas. Seda enam, et Delfi uudise all olnud viide ”artikkel Eesti Ekspressi kodulehelt”  äratas kindlasti tugevat usaldust. (Kui mõne arvestatava vene lehe poliitika rubriigis ilmuks uudis, mis meile huvi pakuks, avaldaksime ju samuti selle koos viitega väärikale väljaandele).

Võib-olla oleks aeg, et omanikud vaataks üle rus.Delfi toimetuse pädevuse. Ning ehk oleks õige vene meediat rumalusest/eksitusest informeerida.

Estonia’s fake shoe ban catches out Russian media
3 hours ago

TALLINN (AFP) — Estonians had a laugh at their neighbour’s expense Monday, as Russian media reported as true a fake ban on journalists’ footwear after the Iraqi shoe-throwing aimed at US President George W. Bush.

“It seems we are living in an era of total humour deficit,” said the Estonian magazine Eesti Ekspress, which last week had carried the spurious tale.

The parody report on the purported shoe ban at press conferences in Estonia had by Monday found its way onto lenta.ru, a leading Russian news portal, as well as into other media there.

According to the fake story, which had been published in Eesti Ekspress’ regular comic section, Tallinn planned to impose the new rules from February 1.

Eesti Ekspress quoted a supposed government expert with the surname Needus — “curse” in Estonian — as saying reporters would have to go barefoot but would be allowed to rent woolen socks if temperatures fell.

Estonia broke free from the crumbling Soviet Union in 1991, and its relations with Moscow have been rocky ever since. Many Estonians complain about unfriendly coverage of their country in the Russian media.

The fake ban was a reference to an incident on December 14 in Iraq, where a local journalist hurled his shoes — and abuse — at Bush during the outgoing US president’s farewell visit to Baghdad.

Tweet This Post 

Hea sõber saatis mulle kokkuvõtte ЭХО МОСКВЫ saatest ja lubas seda ka blogis kasutada:

Usutus tuntud teleajakirjaniku, kirjaniku Viktor Šenderovitšiga. - Eestis langetatud kohtuotsus on sümpaatne. Mitte selle tõttu, et ma väga pooldaksin našiste, minu meelest on nad värdjad. Olen pigem Eesti poolt, sest seal on olemas kohus, ei ole „vertikaali”, pole veel sisse seatud. Eestis on kohus, kes mõistab õigeks Eesti riigi suhtes vaenulikult meelestatud tegelasi, keda toetab agressiivne naaberriik. Kui Venemaal peaminister kuulutaks, et nad tuleb süüdi mõista täie rangusega, siis vaevalt kohtunik söandaks langetada õigeksmõistva otsuse. Eestis on seega olemas tõelise õigusriigi tunnused. Ükskõik millised värdjad need kohtualused ka ei oleks, nad on selle riigi kodanikud ning neil on õigus õigusemõistmisele. (http://echo.msk.ru/programs/personalno/564529-echo/)

Seda raadiojaama võidakse küll pidada üksikuks hüüdjaks kõrbes, kuid tuntud teleajakirjaniku (ja sealse “Pehmete ja Karvaste” analoogi kunagise parima satiiriku) sõnad omavad vaieldamatult mingitki kandepinda. Muuseas, teiste vene meediakanalite arvamuste kokkuvõtteid lugedes paistab välja pigem šokk ja teadmatus, kuidas publikule kohtuotsust “õigesti” seletada.

Isegi КОМСОМОЛЬСКАЯ ПРАВДА leiab, et eestlastele on see kahtlemata löök, kuid Eestile tervikuna – samm edasi. „Eestlaste õiglustunnet on riivatud” seetõttu, et viimase pooleteise aasta jooksul on neid kogu aeg veenda püütud – süüdi on just see nelik. (http://www.kp.ru/daily/24224.04/425368/)

“Kohus tuleks laiali saata!” oli üks vanem daam resoluutne, kui Aeg Luubis reporter päris arvamust kohtuotsuse kohta. Usun siiski, et see on vaid väikese vähemuse arvamus. Rahva õiglustunne on küll oluline, kuid veel olulisem on õigusriik, põhiõigused ja –vabadused.

Laupäevases Postimehes ilmus Mihkel Mutti väga hea artikkel rahva õigustundest, kus ta muuseas kirjutas : „Aga seesama õiglustunne on mänginud olulist osa sääraste ebameeldivate nähtuste puhul nagu verised mässud ja pogrommid, igasugune võõraviha (holokaustil oli päris suur üldrahvalik toetus, mis rajanes asjaosaliste subjektiivsel õiglustundel), lõpuks on ka tänaste terroristide paatoseks suurel määral just õiglustunne.“ http://www.postimees.ee/?id=67397

Tweet This Post 

Sain eile Õiguskantsler Indrek Tederilt vastuse küsimustele, mis puudutasid avaliku elu tegelase eraelu puutumatuse kaitset. Kaasus puudutab Keskerakonna kampaaniat, mille raames jagasid nad Peaministri koduaadressiga postkaarte. Varem olen samal teemal kirjutanud siin ja siin.

Tederile saatsin 17. septembril järgneva pöördumise:

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 sätestab:
§ 26. Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.

Kõrgendatud huvi avaliku elu tegelaste eraelu vastu on mõistetav. Samas leian, et ka neil ja nende perekondadel peaks olema põhiseaduse § 26-est tulenev õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Seoses eeltooduga palun vastust järgmistele küsimustele:

1. Kui palju ja mis alustel on õigust sekkuda avaliku elu tegelase eraellu?
2. Kui palju ja mis alustel on õigust sekkuda avaliku elu tegelase perekonnaliikmete eraellu?
3. Kas avaliku elu tegelase koduse aadressi kasutamine ilma tema eelneva nõusolekuta poliitilises kampaanias riivab põhiseaduses sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele?
4. Kas teile teadaolevalt on varem sellisel moel avaliku elu tegelase õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele riivatud?
5. Millised on Õiguskantsleri pädevused ja võimalused kaitsta põhiseaduses sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele?

Õiguskantsler Indrek Teder vastus oli põhjalik ja ülevaatlik. Samas ei andnud ta ühest õiguslikku hinnangut poliitilise kampaanias peaministri koduaadressi kasutamise kohta. Eelkõige ootan antud kaasusele vastust Andmekaitse Inspektsioonilt, kelle pädevusse kuulub isikuandmete kaitse seaduse täitmise jälgimine.

Olen veendunud, et vähemalt ühes asjas on kesikud küll eksinud. Nimelt on nad oma poliitilise kampaaniaga langetanud poliitilise kultuuri taset. Ajaloolistel põhjustel jääb Eesti selles niigi näiteks vanast Euroopast  maha. Meie poliitilised tavad ja tabud on alles kujunemisjärgus ning seetõttu looks kesikute tüüpi kampaania tegemise mitte hukka mõistmine ohtliku pretsedendi. Vaikides kiidaksime sellise tegevuse heaks ning sillutaksime tee samalaadseteks isikute eraellu sekkumiste lubamisele.

Ilma joonealuste märkustega Indrek Tederi vastus:

Austatud härra Meikar

Pöördusite minu poole mitme küsimusega, mis puudutasid põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Esitan järgnevalt oma vastused Teie küsimustele.

1. Avaliku elu tegelase eraelu

Küsisite, kui palju ja mis alustel on õigust sekkuda avaliku elu tegelase ja tema perekonnaliikmete eraellu. Vastan seega Teie esimesele ja teisele küsimusele koos.

Esmalt selgitan, et mõistet “avaliku elu tegelane” kasutatakse põhiliselt ajakirjanduse kontekstis, kui on räägitud sellest, et ühiskonnas tuntud inimeste taluvuslävi seoses ajakirjandusega peaks olema väiksem kui tavainimestel. Seetõttu käsitlen järgnevalt tuntud inimeste kohta käivate andmete avalikustamist ajakirjanduses.

Avaliku elu tegelase eraelu kajastamisel ajakirjanduses tuleb peale eraelu puutumatuse põhiõiguse kaaluda ka sõnavabaduse põhiõigust. Riigikohus on sellega seoses märkinud: “Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse, kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.”

Varem oli mitmetes Euroopa riikides juurdunud arusaam, et avaliku elu tegelase õigus eraelule on oluliselt kitsam kui tavainimestel. Nii ajakirjanduses kui ka kohtupraktikas lähtuti sellest, et kui avaliku elu tegelane liigub avalikus kohas, tohib teda pildistada ja neid pilte ka ajakirjanduses avaldada. See arusaam muutus, kui Monaco printsess Caroline von Hannover, keda pildistati koos oma abikaasa printsi Ernst-August von Hannoveriga ratsutamas, sisseoste tegemas, suusapuhkusel jms, otsustas selliste piltide avaldamise vaidlustada ja pöörduda lõppastmes Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.

24.06.2004 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse asjas Von Hannover v Germany, mis muutis varasemat arusaama avaliku elu tegelaste kajastamisest meedias. Kohus kaalus kahte vastandlikku inimõigust: eraelu puutumatust ja ajakirjandusliku väljendusvabadust ning märkis, et Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artiklist 8 tuleneb liikmesriigile kohustus luua õiguskord, mis võimaldaks isikul efektiivselt oma privaatsust kaitsta. EIÕK artiklis 10 tagatud ajakirjandusvabadus tähendab, et ajakirjandusel peab olema võimalik avaldada infot, mis aitab kaasa debatile demokraatlikus ühiskonnas, näiteks kui see puudutab poliitikute poolt nende ülesannete täitmist. Kui tegemist on üksnes avalikkuse uudishimu rahuldamisega kellegi eraelu detailide osas, mis ei ole seotud avalike ülesannete täitmisega, ei aita see kaasa ühiskondlikule debatile. Sel juhul on teabe avaldamise taga hoopis meedia majandushuvid, mis ei kaalu üles inimese huvi eraelu puutumatusele.

Seega on oluline vahe selles, kas ajakirjandus täidab nn ühiskonna valvekoera rolli, kajastades ülekaaluka avaliku huviga seonduvaid küsimusi, või on tegemist üksnes inimeste uudishimu rahuldamisega. Viimasel juhul tuleb Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul väljendusvabadust tõlgendada kitsendavalt. Eraelu puutumatuse kaitse on kohtu hinnangul fundamentaalse tähendusega iga indiviidi personaalsuse arengu mõttes ning eraelu kaitse peab ulatuma privaatsfäärist perekonnaringis laiemale, hõlmates ka isiku sotsiaalset dimensiooni. Isiku eraelu puutumatuse põhiõiguse tagamisse tuleb suhtuda seda tõsisemalt, mida rohkem uued informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiad kõnealuse teabe edasist levitamist (salvestamist, kopeerimist, järgmistel veebilehtedel avaldamist jne) võimaldavad.

Eestis jõustus 01.01.2008 isikuandmete kaitse seaduse (IKS) uus redaktsioon, mille § 11 lg 2 sätestab nn ajakirjanduse klausli: “Isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi.”

Kõrvutades IKS § 11 lõiget 2 Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga on ilmne, et seadusandja on nn ajakirjanduse klausli sõnastamisel lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Viimasest lähtudes tuleks IKS § 11 lõiget 2 ka tõlgendada, ehk teisisõnu ülakaaluka avaliku huvi all tuleks silmas pidada, kas vastavate andmete avalikustamine annab juurde debatile demokraatlikus ühiskonnas, see tähendab ka ühiskonnaelu asjade otsustamist ja avaliku elu arendamist puudutavaid küsimusi, või toimub andmete avalikustamine pelgalt meedia majandushuvides, mil avalikkuse uudishimu rahuldamisel seoses skandaalide ja eraeluliste seikade publitseerimisega suurendab meedia oma käivat.. Sellisest arusaamast tuleb lähtuda nii avaliku elu tegelaste kui ka nende perekonnaliikmete andmete avalikustamisel ajakirjanduses.

Eestis ei ole kahjuks Euroopa Inimõiguste Kohtu 2004.a lahendit veel eriti teadvustatud. Et inimeste õiguste kaitset parandada, tegi õiguskantsler 2007.a detsembris Andmekaitse Inspektsioonile ettepaneku töötada Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika pinnalt välja juhtnöörid Eesti ajakirjanduse jaoks. Kahjuks ei ole Andmekaitse Inspektsioon niisuguseid juhiseid senini välja töötanud.

2. Avaliku elu tegelase koduse aadressi avalikustamine

Küsisite, kas avaliku elu tegelase koduse aadressi kasutamine ilma tema eelneva nõusolekuta poliitilises kampaanias riivab põhiseaduses sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.

Inimese andmete levitamisel kuulub kohaldamisele isikuandmete kaitse seadus (IKS), mille eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele (IKS § 1).

IKS § 4 lg 1 sätestab, et isikuandmed on mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Koduse aadressi kasutamine kampaanias, mille käigus saab konkreetse inimese kodune aadress teatavaks kolmandatele isikutele, kujutab endast isikuandmete levitamist.

Isikuandmete töötlemisel kehtivad erinevad reeglid sõltuvalt sellest, kas isikuandmeid töötleb haldusorgan või erasektor. Haldusorgan tohib isikuandmeid töödelda talle õigusaktidega pandud ülesannete täitmiseks (IKS § 10 lg 2). Eraõiguslikes suhetes on isikuandmete töötlemine üldjuhul lubatav üksnes inimese, kelle andmeid töödeldakse, nõusolekul (IKS § 10 lg 1, § 12). Isikuandmete kaitse seadus sätestab ka teatud erandid, nagu ülal juba viidatud nn ajakirjanduse klausel (IKS § 11 lg 2), aga ka IKS § 11 lg 1 sätestab erandi kord juba õiguspäraselt avaldatud isikuandmete osas ning IKS § 14 sätestab samuti teatud erandite kataloogi.

Teie küsimus puudutas isikuandmete levitamist poliitilises kampaanias. Erakonnaseadusest (EKS) tulenevalt on erakond mittetulundusühing (EKS § 1 lg 2), mistõttu peab erakond isikuandmete töötlemisel lähtuma eelneva nõusoleku nõudest, samuti järgima isikuandmete töötlemise üldisi põhimõtteid, mis on sätestatud IKS §-s 6.

Küsimus on eeldatavasti seotud peaministri koduse aadressi levitamisega teise erakonna kampaanias. Kuivõrd Te olete konkreetse juhtumiga seoses pöördunud Andmekaitse Inspektsiooni poole, ei kujunda ma oma seisukohta kõnealuse konkreetse juhtumi osas, vaid annan üldised selgitused.

Ajakirjanduses põhjendasid aadressi levitajad oma tegu järgmiselt: “”Tegemist pole salastatud andmetega, vaid Andrus Ansipi kodune aadress on avalikult kliki kaugusel kättesaadav nii Ekspress Hotline, Infoatlase kui ka mitmete teiste infokataloogide vahendusel internetis,” selgitas Keskerakonna noortekogu esimees Siret Kotka Päevaleht Online’ile.”

Isikuandmete kaitse seadus sätestab tõepoolest erandi kord õiguspäraselt avalikustatud andmete edasisel kasutamisel: kui andmesubjekt on oma isikuandmed avalikustanud ise, andnud IKS § 12 kohase nõusoleku nende avalikustamiseks või kui isikuandmed avalikustatakse seaduse, sealhulgas IKS § 11 lõike 2 alusel, siis ei kohaldata isikuandmete töötlemisele isikuandmete kaitse seaduse teisi paragrahve (IKS § 11 lg 1). Sellisel juhul on andmesubjektil õigus nõuda igal ajal isikuandmete avalikustajalt isikuandmete avalikustamise lõpetamist, välja arvatud juhul, kui avalikustamine toimub seaduse alusel või kooskõlas IKS § 11 lõikega 2 ning andmete jätkuv avalikustamine ei kahjusta ülemääraselt andmesubjekti õigusi. Isikuandmete avalikustajalt ei saa nõuda avalikustamise lõpetamist selliste andmekandjate suhtes, mille üle andmete avalikustajal puudub nõude esitamise ajal kontroll (IKS § 11 lg 3).

Inimese koduse aadressi levitamine võib olla õigusvastane, kui see toimub inimese enda eelneva nõusolekuta. Samas võib see olla IKS § 11 lg 1 kohaselt õiguspärane, kui inimene on varem ise oma kontaktandmed avalikustanud või andnud nõusoleku kontaktandmete avalikustamiseks infokataloogides.

On mõeldav, et andmed korteritelefonide kohta pärinevad veel nn nõukogude ajast, mil kõigi inimeste eratelefonid olid koos aadressiga avalikud. Teoreetiliselt on võimalik, et kataloogide uuendamine ja uute kataloogide väljaandmine on toimunud nende andmete põhjal. Seetõttu tuleb konkreetse juhtumi kohta õigusliku hinnangu andmisel välja selgitada, millal isik selle nõusoleku andis ning kas nõusoleku andmine toimus isikuandmete kaitse seaduses sätestatud korda järgides, sest IKS § 1 seab eeltingimuseks siiski IKS §-le 12 vastava nõusoleku olemasolu. Juhin siinkohal tähelepanu ka IKS § 12 lõikele 8, mis sätestab, et vaidluse korral eeldatakse, et andmesubjekt ei ole oma isikuandmete töötlemiseks nõusolekut andnud. Andmesubjekti nõusoleku tõendamise kohustus on isikuandmete töötlejal.

Juhul, kui inimene siiski on andnud nõusoleku enda kontaktandmete avalikustamiseks, tuleb analüüsida veel isikuandmete avalikustamiseks antud nõusoleku eesmärki. IKS § 6 p 2 sätestab isikuandmete töötlemisel eesmärgikohasuse põhimõte – isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas. Konkreetse juhtumi analüüsil tuleb järelikult hoolikalt analüüsida ka eesmärki, milleks täpselt kõnealune isik kunagi nõusoleku andis oma kontaktandmete avalikustamisel. Kui kontaktandmete avalikustamiseks antud nõusolek anti selleks, et kõnealune isik saaks olla teistele inimestele kättesaadav, on järgmine küsimus, kas isikuandmete levitamine toimus selleks, et aidata kaasa sellele eesmärgile või oli esmajoones tegu siiski poliitilise kampaaniaga, mil ei olnud nõusoleku andmise tingimustega märkimisväärset seost.

3. Varasemad sarnased juhtumid

Minu senises tegevuspraktikas ei ole olnud sarnaseid juhtumeid. Viimast ka põhjusel, et minu pädevusse ei kuulu ajakirjanduse (kui füüsilise või eraõigusliku juriidilise) tegevuse üle kontrolli teostamine. Vt ka järgmist vastust.

4. Õiguskantsleri pädevus

Õiguskantsleri pädevus on sätestatud põhiseaduses ja õiguskantsleri seaduses (ÕKS). Õiguskantsleri seaduse sätete kohaselt saab õiguskantsler igaühe avalduse alusel kontrollida, kas seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovad aktid (seadused, määrused) piiravad põhiseadusevastaselt isikute õigusi ja vabadusi (ÕKS § 15 jj). Samuti saab ta teostada järelevalvet riigiasutuse, kohaliku omavalitsuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku ja avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku juriidilise isiku tegevuse üle isikute põhiõiguste ja -vabaduste ning hea halduse tava järgimisel (ÕKS § 19 jj). Lisaks on õiguskantsleri pädevuses diskrimineerimisvaidluste lahendamine (lepitusmenetlus: ÕKS § 355 jj).

Seega on mul võimalik juhul, kui õigustloova aktiga piiratakse isikute õigust perekonna- ja eraelu puutumatust, pöörduda märgukirjaga asjaomase ministri poole. Kui minu hinnangul on õigustloov akt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele või seadusele, on mul õigus teha akti vastu võtnud organile ettepanek viia see akt või selle säte 20 päeva jooksul põhiseaduse ja seadusega kooskõlla (ÕKS § 17). Kui õigustloova akti vastuvõtnud organ ei ole 20 päeva jooksul, arvates ettepaneku saamise päevast, akti või selle sätet põhiseaduse või seadusega kooskõlla viinud, on mul õigus teha Riigikohtule ettepanek tunnistada õigustloov akt või selle säte kehtetuks (ÕKS § 18 lg 1).

Nn ombudsmani menetluses ehk avaliku võimu kandja poolt põhiõiguste ja –vabaduste järgimise ja hea halduse tava järelevalves lõpeb menetlus minu seisukohavõtuga, milles ma annan hinnangu selle kohta, kas järelevalvealuse asutuse tegevus on õiguspärane ja hea halduse tava põhimõtetega kooskõlas (ÕKS § 351 lg 1). Õiguskantsleri seadus näeb ette, et õiguskantsler võib kritiseerida, anda soovitusi ja muul viisil väljendada oma arvamust, samuti teha ettepaneku rikkumise kõrvaldamiseks (ÕKS § 351 lg 2). Minu seisukoht tehakse avaldajale ja menetluses osalenud järelevalvealusele asutusele kirjalikult teatavaks. Seisukoht on lõplik ega ole kohtus vaidlustatav (ÕKS § 351 lg 3).

Õiguskantsleri soovituse või ettepaneku täitmise tagamiseks on seadusandja kehtestanud järgmised mehhanismid: soovituse või ettepaneku saanud asutus teatab mulle minu määratud tähtaja jooksul, kuidas on soovitust või ettepanekut järgitud (ÕKS § 352 lg 1). Kui soovitust või ettepanekut ei täideta või järelepärimisele ei vastata, võin teha selle kohta ettekande asutuse üle järelevalvavale asutusele, Vabariigi Valitsusele või Riigikogule (ÕKS § 352 lg 3). Õiguskantsler võib soovitusest või ettepanekust ja selle täitmisest või mittetäitmisest teavitada avalikkust.

Loodan, et saite oma küsimuste osas selgust.

Lugupidamisega,

Indrek Teder

Tweet This Post 

Täna BNS-i konverentsil esinenud Hamline Ülikooli professor David Schultz  ennustab Obama võitu. Mida tähendaks selline presidendivalimiste tulemus Eestile? Milline on Obama valimiskampaania võtmesõna „CHANGE” (ehk “muutus”) mõju USA välispoliitikale?

Arvatavasti kõige tuntum Obama välispoliitiline postulaat on lubadus kohtuda näost-näkku USA traditsiooniliste vastastega. McCain on seda seisukohta rünnanud ja öelnud, et terroristidega ja vaenlastega läbirääkimisi pidada ei tohi. Stiililt võib jääda mulje, et McCain ajab karmimat ja Obama pehmemat (või diplomaatilisemat) välissuhtlust.

Paljudele meist jagavad seisukohta, et Venemaaga on võimlik edu saavutada vaid karmi ja jõupositsioonilt lähtuvat suhtlust kasutades. Me kipume naeruvääristama Soome (ja mitme teise EL-i riigi) stiilis pehmet ja vaoshoitud suhtlust ida-naabriga ning seetõttu võime näha ohtu nendest muutustest, mida Obama lubab ellu viima hakata.

Tahan nõustuda Schultziga, et peamine erinevus välispoliitikas on küsimus Iraagi sõjast. Obama hääletas omal ajal selle vastu ja ta on lubanud presidendiks saades väed 16 kuuga välja tuua. McCain ei ole vägede väljatoomise tähtaega nimetanud, kuid kinnitanud, et USA jääb Iraaki niikauaks, kuni on võimalik kontroll julgeoleku üle Iraagi oma jõududele üle anda.

Olen seisukohal, et kampaani tugisambaks olev „change” on nagu kunagi eksisteerinud erakonna lubadus „uuest poliitikast”. Ootused kruvitakse üles, kuid mingeid kardinaalseid muutusi ei ole võimalik kiiresti ellu viia. Riik on nagu maailma suurim nafta-tanker, millle kursi muutmiseks tuleb kõvasti rooliratast keerata ja tulemust on võimalik näha alles aja möödudes.

Obamast tulenevad muutused võivad tulla eelkõige sisepoliitikas. Finantskriis on vähendanud usku turu nähtamatu käe reguleerimisvõimesse ja ameeriklased on nõus suurema riigi sekkumisega majandussüsteemi. Samas ei võimalda finantskriis uuel presidendil mingit suuremahulist uut programmi alustada - selleks ei ole lihtsalt raha.

Välispoliitiliselt ennustan ma väljakujunenud kursi jätkamist. Iga US president soovib seda, et USA hegemoonia jätkuks ning fookuse suunamine peamiselt sisepoliitikale ei kindlustaks seda positsiooni. US jääb NATO juhtriigiks, samuti jätkab aktiivset osalust Lähis-Ida rahuprotsessil, Afganistani ja Iraagi ülesehitusel ning olulisimaks liitlaseks meie julgeoleku tagamisel.

Nendel põhjustel ei ole mul arvamust, kes oleks Eestile parem uus USA president. Ma ei pea õigeks Eesti poliitikute sellelaadseid väljaütlemisi, a la „Hillary võit oleks Eestile hea!”. Mikko võib arvata, et esimene naispresident oleks hea, kuid kindlasti ei ole õige meil teisi uksi sulgeda. Valida niikuinii ei saa ning Eestile on oluline head suhted üks-kõik millise administratsiooniga.

—-

Kõigile US presidendikampaania huvilistel soovitan kuulata eilset Kuku raadio saadet Välismääraja (http://kuku.s3.amazonaws.com/valismaaraja/valismaaraja20081005.mp3), kus Jonatan Vseviov ja Sven Mikser sellel teemal arutavad. Taustaks tehke lahti Obama ja McCaini kodulehed (http://www.barackobama.com/index.php ja http://www.johnmccain.com/).

Siinkohal toon ära vabas vormis ülestähendused tänasest Shultzi ettekandest:

David Schultz (6. oktoober, Tallinn)

Kõigepealt tuleb mõista, et USA presidendivalimiste süsteem on erinev kui Eestis või kuskil mujal maailmas. 4. novembril ei valita mitte president, vaid valijameeste kogu. Presidendiks saamiseks on vaja 270 valijameest. Igal osariigil oma arv valijamehi.

US-is on 40 osariiki, kus on tulemused on juba ette teada. Ehk nendes osariikides on ühel parteides oluliselt suurem toetajaskond. On vaid 10 osariiki, kus see ei ole kindel (Florida, Ohio jne). Nendes on täna mõlema toetus keskeltläbi 45% ja mitteotsustajaid 10%.

USA presidendivalimiste võti on seega 10 osariigi 10% (mitte otsustanud) valijatest. Kogu kampaania käib nende peale. Selles 10% on kaks põhilist gruppi valijaid: naised, kes elavad äärelinnas (soccer-mom või hockey-mom) ja noored alla 30%.

Tavalistel valimistel käib valimas umbes 50% valijatest, seekord on aga huvi nii suur, et tuleb rohkem (keskmiselt ennustatakse 60-65%, mõnes osariigis koguni 85%). Peamine põhjus on soovist Bushist lahti saada. Samas, see on tavaline, et pärast kahte ametiaega tahetakse presidendist lahti saada. Bushi toetas aga rekordiliselt madal.

US-is on kasutusel ka nn. 50/30 reegel. Üle 50-ne aastased tulevad valima (60-70%), alla 30 aastastest aga vähe (umbes 20-30%). See aasta on teisiti. McCain ja Obama esindavad erinevaid generatsioone. McCain on arvatavasti viimane presidendikandidaat, kes mäletab isiklikult veel II maailmasõda. Üle 50 aastased vaatavad maailma teistmoodi, kui alla 30-e aastased. Seega on esimesed M valijad, teised aga O valijad.

Obama on olnud päris edukat, et seda 50/30 reeglit muuta, ehk motiveerinud noori valima. Ta on selleks kasutanud teistsuguseid kanaleid - www, youtube, SMS jne. M on tunnistanud, et pole kunagi emaili saatnud. Obama kasutab uut tehnoloogiat seetõttu, et seal on (tema potentsiaalsed) valijad.

US presidendikampaaniate ajalugu on näidanud, et kes kasutab kõige paremini uut tehnoloogiat, see võidab valimised - nii võitis Kennedy 1960 ja 1992 Clinton uue tehnoloogia abil. Esimene kasutas siis edukalt telekat ja teine faksi. Seda loogikat jätkates on eelis kindlasti Obamal.

Umbes iga 30 aasta järel on erilised valimised. Suur valijate osalus, kindlad valijad vahetavad paati ja riigis on mingi kriis. Ükskõik milline kandidaat võidab, selle partei on järgmised 20-30 aastat domineeriv erakond. Ehk nende valimistega kinnitatakse põlvkonna poliitiline eelistus.

Nende valimistel on Obama populaarsus tõusnud kohtades, kes tavaliselt on vabariiklaste kindlad kantsid, ka McCain on saavutamas läbimurret mõnes demokraatide kantsis.

USA poliitika liigub vasakult paremale ja siis tagasi, võib-olla oleks õigem öelda, et vlijad toetatus liigub suuremalt riigi kontrolli toetamiselt turu isereguleerimise usu suunas ja siis tagasi. Aasta 2008 on liberaalse laineharja tipp, millele on loogiline jätk liikumine vasakule. Obama räägib „MUUTUSTEST” ja praegune majandusolukord soosib suuremat riiklikku sekkumist.

Ükskõik, kumb võidab, selle esimene aasta on väga raske. Juba enne toetusplaani vastuvõtmist oli eelarvedefitsiit 2,2% SKP-st, järgmine aasta on see umbes 3%.

Kui palju mängib rolli rassiküsimus?
Rassi küsimus päris oluline. Samas, kui Obama edukas noorte valijate välja toomisel, siis rassi küsimus ei ole nende jaoks nii oluline. Samas on arvamusuuringutel läbi aegade olnud mustade kandidaatide toetus suurem kui valimistel. Inimesed ei taha lihtsalt küsitlejale tunnistada, et nad ei poolda mingit kanditati rassiliste eelarvamuste pärast.

Kui suur on asepresidenti kandidaatide roll?
Nendel valimistel saab esmakordselt ajaloos presidendiks mustanahaline või asepresidendiks naine. McCain pani Palini asepresidendiks just seetõttu, et ta usub, et ta võiks meeldida sellele (10 osariigi 10% mitte-otsustanud valijate) suburban-woman´ile. Nendel valimistel tundub, et asepresidendid mängivad suuremat rolli, kui tavaliselt.

Kumb võidab?
Kõik numbrid viitavad OBAMA võidule ja ma arvan, et ta võidab!

Tweet This Post 

Eesti ulbib maailmamajandusega ühes paadis. Olukorda kõikjal kirjeldatakse sõnadega „halb” või „väga halb”. Seetõttu mõjub ka rahvusvahelisesse meediasse jõudnud uudis Eesti valitsuse poolt kinnitatud tasakaalust eelarvest kui päiksekiir muidu masendavalt hallis päevas.

Soov negatiivset eelarvet teha — laenu võtta ja kulutamist jätkata - on kiusatus, millele vaid vähesed riigijuhid suudavad vastu panna. Eesti valitsus suutis ning see on sõnum maailmale, et oleme jätkuvalt  usaldusväärsed. Usaldusväärsust suurendab ka see, et taskaalu saavutamiseks ei hakanud valitsus uusi makse kehtestama või olemasolevaid tõstma. Toimisime nagu edukas ettevõte, kes halvematel aegadel ei tõsta toote hinda, vaid vaatab üle kuluread.

16. oktoobril on eelarve esimene lugemine Riigikogus. Eelarve menetlusega paralleelselt tuleb muuta rida seadusi, mis peamiselt kuuluvad sotsiaalkomisjoni pädevusse. Tahaks loota, et Riigikogu suudavad vastu panna sarnasele kiusatustele teha populistlike ettepanekuid mõne toetuse tõstmiseks ning et kõigi erakondade ühiseks sooviks on järgida tasakaalus eelarve põhimõtet.

Ei tasu loota, et 2009. aasta eelarve menetlusega lõppeb debatt kulude kokkuhoiu ja erinevate toetuste reformimise üle. Pigem loob see võimaluse 2010. aasta eelarve koostamise eel arutada põhjalikult kas või erinevate sotsiaaltoetuste efektiivsuse ja õigluse üle.

Estonia government agrees balanced 2009 budget

Reuters, Monday September 22 2008 TALLINN, Sept 22 (Reuters) - The government of the Baltic state of Estonia said on Monday it had agreed a balanced 2009 budget after tough talks in the three-party ruling coalition.

The government, formed by the Reform Party of Prime Minister Andrus Ansip, the Social Democratic Party and the Pro Patria/Res publica party, said in a statement that spending and revenues would be balanced at 98.8 billion kroons ($9.25 billion).

“The general tax burden in the coming year will remain at 2008’s level,” the statement said.
The central bank had urged the government to stick to a balanced budget as the best way to help the economy cope with a sharp slowdown and high inflation and keep the country on track to adopt the euro in 2012.

It had also said that spending cuts would be better than tax hikes when it came to trying to balance the books.

Estonia’s southern neighbour Latvia is also in the midst of 2009 budget talks. The government there has said it plans a budget deficit of 1.85 percent of gross domestic product (GDP).

After several years of strong growth, the economies of Latvia and Estonia entered technical recession this year, with two consecutive quarters of economic decline.

Third Baltic state Lithuania showed growth of more than 5 percent in the second quarter.
Its government is aiming for a balanced budget in 2009.

Tweet This Post 

Pole õige inimest süüdi mõista enne, kui kohus on otsust langetanud. Antud olukorras on aga süüdistused kaalukad ja kahju paratamatu. Juba Simmu arreteerimise fakt riigireetmise eest ning selle avalikuks tegemine hävitab Eesti mainet. Seda ei tehtaks uisapäisa…

Simmu juhtum on mõõtmatult ohtlikum, kui ühe ministri varastatud portfell. Ka siis pidime NATO-s, EU-s ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonidel silmi peitma. Nüüd peaksime häbi pärast laua alla ronima.

Venelased võivad käsi rahulolevalt hõõruda ja manitseda: „Me ju hoiatasime teid! Need pisikesed riigikesed ei ole usaldusväärsed. Saite nüüd oma karistuse!“

Meie rahvusvahelise usaldusväärsuse kadumine toob paratamatult kaasa olukorra, kus me ei saa enam nii edukalt seista endi jaoks oluliste asjade eest. Olgu selleks kas või Georgia toetamine, küberkaitse või energiajulgeolek. Usalduse taastamine võtab mõõtmatult rohkem aega, kui selle kaotamine.

Kahtlemata tuleb tunnustust avaldada meie erinevatele eriteenistustele, kes Simmu paljastasid. On olemas võimalus, et suudame selle piinliku sündmuse enda kasuks pöörata ja kokkuvõtteks jäävad kaotajaks spioon ja temalt infot ostnud riik.

Tegime täna ettepaneku, et antud küsimus tuleks kiiresti ka väliskomisjoni päevakorda. Üheks võimaluseks oleks ühisistung kaitsekomisjoniga juba neljapäeval.

Tweet This Post