Sain eile Õiguskantsler Indrek Tederilt vastuse küsimustele, mis puudutasid avaliku elu tegelase eraelu puutumatuse kaitset. Kaasus puudutab Keskerakonna kampaaniat, mille raames jagasid nad Peaministri koduaadressiga postkaarte. Varem olen samal teemal kirjutanud siin ja siin.
Tederile saatsin 17. septembril järgneva pöördumise:
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26 sätestab:
§ 26. Igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks.
Kõrgendatud huvi avaliku elu tegelaste eraelu vastu on mõistetav. Samas leian, et ka neil ja nende perekondadel peaks olema põhiseaduse § 26-est tulenev õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Seoses eeltooduga palun vastust järgmistele küsimustele:
1. Kui palju ja mis alustel on õigust sekkuda avaliku elu tegelase eraellu?
2. Kui palju ja mis alustel on õigust sekkuda avaliku elu tegelase perekonnaliikmete eraellu?
3. Kas avaliku elu tegelase koduse aadressi kasutamine ilma tema eelneva nõusolekuta poliitilises kampaanias riivab põhiseaduses sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele?
4. Kas teile teadaolevalt on varem sellisel moel avaliku elu tegelase õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele riivatud?
5. Millised on Õiguskantsleri pädevused ja võimalused kaitsta põhiseaduses sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele?
Õiguskantsler Indrek Teder vastus oli põhjalik ja ülevaatlik. Samas ei andnud ta ühest õiguslikku hinnangut poliitilise kampaanias peaministri koduaadressi kasutamise kohta. Eelkõige ootan antud kaasusele vastust Andmekaitse Inspektsioonilt, kelle pädevusse kuulub isikuandmete kaitse seaduse täitmise jälgimine.
Olen veendunud, et vähemalt ühes asjas on kesikud küll eksinud. Nimelt on nad oma poliitilise kampaaniaga langetanud poliitilise kultuuri taset. Ajaloolistel põhjustel jääb Eesti selles niigi näiteks vanast Euroopast maha. Meie poliitilised tavad ja tabud on alles kujunemisjärgus ning seetõttu looks kesikute tüüpi kampaania tegemise mitte hukka mõistmine ohtliku pretsedendi. Vaikides kiidaksime sellise tegevuse heaks ning sillutaksime tee samalaadseteks isikute eraellu sekkumiste lubamisele.
Ilma joonealuste märkustega Indrek Tederi vastus:
Austatud härra Meikar
Pöördusite minu poole mitme küsimusega, mis puudutasid põhiseaduse (PS) §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Esitan järgnevalt oma vastused Teie küsimustele.
1. Avaliku elu tegelase eraelu
Küsisite, kui palju ja mis alustel on õigust sekkuda avaliku elu tegelase ja tema perekonnaliikmete eraellu. Vastan seega Teie esimesele ja teisele küsimusele koos.
Esmalt selgitan, et mõistet “avaliku elu tegelane” kasutatakse põhiliselt ajakirjanduse kontekstis, kui on räägitud sellest, et ühiskonnas tuntud inimeste taluvuslävi seoses ajakirjandusega peaks olema väiksem kui tavainimestel. Seetõttu käsitlen järgnevalt tuntud inimeste kohta käivate andmete avalikustamist ajakirjanduses.
Avaliku elu tegelase eraelu kajastamisel ajakirjanduses tuleb peale eraelu puutumatuse põhiõiguse kaaluda ka sõnavabaduse põhiõigust. Riigikohus on sellega seoses märkinud: “Sõnavabaduse, sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse, kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust.”
Varem oli mitmetes Euroopa riikides juurdunud arusaam, et avaliku elu tegelase õigus eraelule on oluliselt kitsam kui tavainimestel. Nii ajakirjanduses kui ka kohtupraktikas lähtuti sellest, et kui avaliku elu tegelane liigub avalikus kohas, tohib teda pildistada ja neid pilte ka ajakirjanduses avaldada. See arusaam muutus, kui Monaco printsess Caroline von Hannover, keda pildistati koos oma abikaasa printsi Ernst-August von Hannoveriga ratsutamas, sisseoste tegemas, suusapuhkusel jms, otsustas selliste piltide avaldamise vaidlustada ja pöörduda lõppastmes Euroopa Inimõiguste Kohtu poole.
24.06.2004 tegi Euroopa Inimõiguste Kohus otsuse asjas Von Hannover v Germany, mis muutis varasemat arusaama avaliku elu tegelaste kajastamisest meedias. Kohus kaalus kahte vastandlikku inimõigust: eraelu puutumatust ja ajakirjandusliku väljendusvabadust ning märkis, et Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) artiklist 8 tuleneb liikmesriigile kohustus luua õiguskord, mis võimaldaks isikul efektiivselt oma privaatsust kaitsta. EIÕK artiklis 10 tagatud ajakirjandusvabadus tähendab, et ajakirjandusel peab olema võimalik avaldada infot, mis aitab kaasa debatile demokraatlikus ühiskonnas, näiteks kui see puudutab poliitikute poolt nende ülesannete täitmist. Kui tegemist on üksnes avalikkuse uudishimu rahuldamisega kellegi eraelu detailide osas, mis ei ole seotud avalike ülesannete täitmisega, ei aita see kaasa ühiskondlikule debatile. Sel juhul on teabe avaldamise taga hoopis meedia majandushuvid, mis ei kaalu üles inimese huvi eraelu puutumatusele.
Seega on oluline vahe selles, kas ajakirjandus täidab nn ühiskonna valvekoera rolli, kajastades ülekaaluka avaliku huviga seonduvaid küsimusi, või on tegemist üksnes inimeste uudishimu rahuldamisega. Viimasel juhul tuleb Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul väljendusvabadust tõlgendada kitsendavalt. Eraelu puutumatuse kaitse on kohtu hinnangul fundamentaalse tähendusega iga indiviidi personaalsuse arengu mõttes ning eraelu kaitse peab ulatuma privaatsfäärist perekonnaringis laiemale, hõlmates ka isiku sotsiaalset dimensiooni. Isiku eraelu puutumatuse põhiõiguse tagamisse tuleb suhtuda seda tõsisemalt, mida rohkem uued informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiad kõnealuse teabe edasist levitamist (salvestamist, kopeerimist, järgmistel veebilehtedel avaldamist jne) võimaldavad.
Eestis jõustus 01.01.2008 isikuandmete kaitse seaduse (IKS) uus redaktsioon, mille § 11 lg 2 sätestab nn ajakirjanduse klausli: “Isikuandmeid võib ilma andmesubjekti nõusolekuta ajakirjanduslikul eesmärgil töödelda ja avalikustada meedias, kui selleks on ülekaalukas avalik huvi ning see on kooskõlas ajakirjanduseetika põhimõtetega. Andmete avalikustamine ei tohi ülemääraselt kahjustada andmesubjekti õigusi.”
Kõrvutades IKS § 11 lõiget 2 Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga on ilmne, et seadusandja on nn ajakirjanduse klausli sõnastamisel lähtunud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Viimasest lähtudes tuleks IKS § 11 lõiget 2 ka tõlgendada, ehk teisisõnu ülakaaluka avaliku huvi all tuleks silmas pidada, kas vastavate andmete avalikustamine annab juurde debatile demokraatlikus ühiskonnas, see tähendab ka ühiskonnaelu asjade otsustamist ja avaliku elu arendamist puudutavaid küsimusi, või toimub andmete avalikustamine pelgalt meedia majandushuvides, mil avalikkuse uudishimu rahuldamisel seoses skandaalide ja eraeluliste seikade publitseerimisega suurendab meedia oma käivat.. Sellisest arusaamast tuleb lähtuda nii avaliku elu tegelaste kui ka nende perekonnaliikmete andmete avalikustamisel ajakirjanduses.
Eestis ei ole kahjuks Euroopa Inimõiguste Kohtu 2004.a lahendit veel eriti teadvustatud. Et inimeste õiguste kaitset parandada, tegi õiguskantsler 2007.a detsembris Andmekaitse Inspektsioonile ettepaneku töötada Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika pinnalt välja juhtnöörid Eesti ajakirjanduse jaoks. Kahjuks ei ole Andmekaitse Inspektsioon niisuguseid juhiseid senini välja töötanud.
2. Avaliku elu tegelase koduse aadressi avalikustamine
Küsisite, kas avaliku elu tegelase koduse aadressi kasutamine ilma tema eelneva nõusolekuta poliitilises kampaanias riivab põhiseaduses sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.
Inimese andmete levitamisel kuulub kohaldamisele isikuandmete kaitse seadus (IKS), mille eesmärk on kaitsta isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku põhiõigusi ja -vabadusi, eelkõige õigust eraelu puutumatusele (IKS § 1).
IKS § 4 lg 1 sätestab, et isikuandmed on mis tahes andmed tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, sõltumata sellest, millisel kujul või millises vormis need andmed on. Koduse aadressi kasutamine kampaanias, mille käigus saab konkreetse inimese kodune aadress teatavaks kolmandatele isikutele, kujutab endast isikuandmete levitamist.
Isikuandmete töötlemisel kehtivad erinevad reeglid sõltuvalt sellest, kas isikuandmeid töötleb haldusorgan või erasektor. Haldusorgan tohib isikuandmeid töödelda talle õigusaktidega pandud ülesannete täitmiseks (IKS § 10 lg 2). Eraõiguslikes suhetes on isikuandmete töötlemine üldjuhul lubatav üksnes inimese, kelle andmeid töödeldakse, nõusolekul (IKS § 10 lg 1, § 12). Isikuandmete kaitse seadus sätestab ka teatud erandid, nagu ülal juba viidatud nn ajakirjanduse klausel (IKS § 11 lg 2), aga ka IKS § 11 lg 1 sätestab erandi kord juba õiguspäraselt avaldatud isikuandmete osas ning IKS § 14 sätestab samuti teatud erandite kataloogi.
Teie küsimus puudutas isikuandmete levitamist poliitilises kampaanias. Erakonnaseadusest (EKS) tulenevalt on erakond mittetulundusühing (EKS § 1 lg 2), mistõttu peab erakond isikuandmete töötlemisel lähtuma eelneva nõusoleku nõudest, samuti järgima isikuandmete töötlemise üldisi põhimõtteid, mis on sätestatud IKS §-s 6.
Küsimus on eeldatavasti seotud peaministri koduse aadressi levitamisega teise erakonna kampaanias. Kuivõrd Te olete konkreetse juhtumiga seoses pöördunud Andmekaitse Inspektsiooni poole, ei kujunda ma oma seisukohta kõnealuse konkreetse juhtumi osas, vaid annan üldised selgitused.
Ajakirjanduses põhjendasid aadressi levitajad oma tegu järgmiselt: “”Tegemist pole salastatud andmetega, vaid Andrus Ansipi kodune aadress on avalikult kliki kaugusel kättesaadav nii Ekspress Hotline, Infoatlase kui ka mitmete teiste infokataloogide vahendusel internetis,” selgitas Keskerakonna noortekogu esimees Siret Kotka Päevaleht Online’ile.”
Isikuandmete kaitse seadus sätestab tõepoolest erandi kord õiguspäraselt avalikustatud andmete edasisel kasutamisel: kui andmesubjekt on oma isikuandmed avalikustanud ise, andnud IKS § 12 kohase nõusoleku nende avalikustamiseks või kui isikuandmed avalikustatakse seaduse, sealhulgas IKS § 11 lõike 2 alusel, siis ei kohaldata isikuandmete töötlemisele isikuandmete kaitse seaduse teisi paragrahve (IKS § 11 lg 1). Sellisel juhul on andmesubjektil õigus nõuda igal ajal isikuandmete avalikustajalt isikuandmete avalikustamise lõpetamist, välja arvatud juhul, kui avalikustamine toimub seaduse alusel või kooskõlas IKS § 11 lõikega 2 ning andmete jätkuv avalikustamine ei kahjusta ülemääraselt andmesubjekti õigusi. Isikuandmete avalikustajalt ei saa nõuda avalikustamise lõpetamist selliste andmekandjate suhtes, mille üle andmete avalikustajal puudub nõude esitamise ajal kontroll (IKS § 11 lg 3).
Inimese koduse aadressi levitamine võib olla õigusvastane, kui see toimub inimese enda eelneva nõusolekuta. Samas võib see olla IKS § 11 lg 1 kohaselt õiguspärane, kui inimene on varem ise oma kontaktandmed avalikustanud või andnud nõusoleku kontaktandmete avalikustamiseks infokataloogides.
On mõeldav, et andmed korteritelefonide kohta pärinevad veel nn nõukogude ajast, mil kõigi inimeste eratelefonid olid koos aadressiga avalikud. Teoreetiliselt on võimalik, et kataloogide uuendamine ja uute kataloogide väljaandmine on toimunud nende andmete põhjal. Seetõttu tuleb konkreetse juhtumi kohta õigusliku hinnangu andmisel välja selgitada, millal isik selle nõusoleku andis ning kas nõusoleku andmine toimus isikuandmete kaitse seaduses sätestatud korda järgides, sest IKS § 1 seab eeltingimuseks siiski IKS §-le 12 vastava nõusoleku olemasolu. Juhin siinkohal tähelepanu ka IKS § 12 lõikele 8, mis sätestab, et vaidluse korral eeldatakse, et andmesubjekt ei ole oma isikuandmete töötlemiseks nõusolekut andnud. Andmesubjekti nõusoleku tõendamise kohustus on isikuandmete töötlejal.
Juhul, kui inimene siiski on andnud nõusoleku enda kontaktandmete avalikustamiseks, tuleb analüüsida veel isikuandmete avalikustamiseks antud nõusoleku eesmärki. IKS § 6 p 2 sätestab isikuandmete töötlemisel eesmärgikohasuse põhimõte – isikuandmeid võib koguda üksnes määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks ning neid ei või töödelda viisil, mis ei ole andmetöötluse eesmärkidega kooskõlas. Konkreetse juhtumi analüüsil tuleb järelikult hoolikalt analüüsida ka eesmärki, milleks täpselt kõnealune isik kunagi nõusoleku andis oma kontaktandmete avalikustamisel. Kui kontaktandmete avalikustamiseks antud nõusolek anti selleks, et kõnealune isik saaks olla teistele inimestele kättesaadav, on järgmine küsimus, kas isikuandmete levitamine toimus selleks, et aidata kaasa sellele eesmärgile või oli esmajoones tegu siiski poliitilise kampaaniaga, mil ei olnud nõusoleku andmise tingimustega märkimisväärset seost.
3. Varasemad sarnased juhtumid
Minu senises tegevuspraktikas ei ole olnud sarnaseid juhtumeid. Viimast ka põhjusel, et minu pädevusse ei kuulu ajakirjanduse (kui füüsilise või eraõigusliku juriidilise) tegevuse üle kontrolli teostamine. Vt ka järgmist vastust.
4. Õiguskantsleri pädevus
Õiguskantsleri pädevus on sätestatud põhiseaduses ja õiguskantsleri seaduses (ÕKS). Õiguskantsleri seaduse sätete kohaselt saab õiguskantsler igaühe avalduse alusel kontrollida, kas seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovad aktid (seadused, määrused) piiravad põhiseadusevastaselt isikute õigusi ja vabadusi (ÕKS § 15 jj). Samuti saab ta teostada järelevalvet riigiasutuse, kohaliku omavalitsuse, avalik-õigusliku juriidilise isiku ja avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku juriidilise isiku tegevuse üle isikute põhiõiguste ja -vabaduste ning hea halduse tava järgimisel (ÕKS § 19 jj). Lisaks on õiguskantsleri pädevuses diskrimineerimisvaidluste lahendamine (lepitusmenetlus: ÕKS § 355 jj).
Seega on mul võimalik juhul, kui õigustloova aktiga piiratakse isikute õigust perekonna- ja eraelu puutumatust, pöörduda märgukirjaga asjaomase ministri poole. Kui minu hinnangul on õigustloov akt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele või seadusele, on mul õigus teha akti vastu võtnud organile ettepanek viia see akt või selle säte 20 päeva jooksul põhiseaduse ja seadusega kooskõlla (ÕKS § 17). Kui õigustloova akti vastuvõtnud organ ei ole 20 päeva jooksul, arvates ettepaneku saamise päevast, akti või selle sätet põhiseaduse või seadusega kooskõlla viinud, on mul õigus teha Riigikohtule ettepanek tunnistada õigustloov akt või selle säte kehtetuks (ÕKS § 18 lg 1).
Nn ombudsmani menetluses ehk avaliku võimu kandja poolt põhiõiguste ja –vabaduste järgimise ja hea halduse tava järelevalves lõpeb menetlus minu seisukohavõtuga, milles ma annan hinnangu selle kohta, kas järelevalvealuse asutuse tegevus on õiguspärane ja hea halduse tava põhimõtetega kooskõlas (ÕKS § 351 lg 1). Õiguskantsleri seadus näeb ette, et õiguskantsler võib kritiseerida, anda soovitusi ja muul viisil väljendada oma arvamust, samuti teha ettepaneku rikkumise kõrvaldamiseks (ÕKS § 351 lg 2). Minu seisukoht tehakse avaldajale ja menetluses osalenud järelevalvealusele asutusele kirjalikult teatavaks. Seisukoht on lõplik ega ole kohtus vaidlustatav (ÕKS § 351 lg 3).
Õiguskantsleri soovituse või ettepaneku täitmise tagamiseks on seadusandja kehtestanud järgmised mehhanismid: soovituse või ettepaneku saanud asutus teatab mulle minu määratud tähtaja jooksul, kuidas on soovitust või ettepanekut järgitud (ÕKS § 352 lg 1). Kui soovitust või ettepanekut ei täideta või järelepärimisele ei vastata, võin teha selle kohta ettekande asutuse üle järelevalvavale asutusele, Vabariigi Valitsusele või Riigikogule (ÕKS § 352 lg 3). Õiguskantsler võib soovitusest või ettepanekust ja selle täitmisest või mittetäitmisest teavitada avalikkust.
Loodan, et saite oma küsimuste osas selgust.
Lugupidamisega,
Indrek Teder
Tweet This Post