Kas Eesti on järgmine?
Alexander Lott tegi kokkuvõtte Tartus toimunud välispoliitika arutelust:
Rahvusvaheliste Suhete Ringi ja TÜ Riigiteaduste Instituudi poolt 30. septembril Tartu Ülikooli raamatukogu konverentsisaalis korraldatud debati „Kas Eesti on järgmine“ kokkuvõte. Debateerima olid kutsutud Mart Laar Isamaa ja Res Publica Liidust, Silver Meikar Reformierakonnast ja Sven Mikser Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast. Debatti juhatas Rein Toomla.
Esmalt anti kõnelejatele endile probleemi püstituse „Kas Eesti on järgmine“ kohta sõna.
Leiti, et Venemaa lootis rünnakutega Gruusiale oma Baltikumi naabrites selliseid tundeid nagu „Kas Eesti on järgmine“ esile kutsuda. Venemaa juhid soovivad näha Balti riike kangestumas ning Eesti, Läti ja Leedu peavad seda vältima. Vene- Gruusia sõjast võib teha kolm peamist järeldust:
Pilt Gruusiast on jätkuvalt pealiskaudne
Venemaal on endiselt inimesi, kes on valmis oma naabreid ründama
Jutud palgaarmeest võiks Eestis prügikasti heita
Valdavalt kinnitati, et vastus debati teemapüstitusele on eitav – Eesti ei ole järgmine. Ent Gruusia puhul ei olnud siiski tegemist üksikjuhtumiga. Eesti peab jätkuvalt tegema rahvusvahelise kogukonna seas lobby- tööd Venemaa suunal. Ennekõike näitab Vene- Gruusia sõda, et väikeriigil ei ole võimalik üksinda Venemaad heidutada. Mõnevõrra üllatav on Euroopa Liidu aeglane reaktsioon konfliktile, mis lubas kuni Euroopa- poolsete avaldusteni Vene vägedel Gruusia territooriumil võidukat välksõda pidada.
Lisati, et Valgevenes juureldakse samuti Vene agressiooni järelmite üle kodumaa jaoks. Seejuures ei ole Valgevene veel tunnustanud Abhaasiat ega Lõuna- Osseetiat, kuigi arvatavasti järgneva kuue kuu jooksul vastavad diplomaatilised sammud tehakse.
Eesti kaitsevõimekust suudab ennekõike tagada totaalkaitse. Venelasi heidutab meie endi kaitsevõimekus kombineerituna rahvusvahelise üldsuse toetusega. Samuti näitab augustikuine konflikt riiklike infokanalite olemasolu vajalikkust. Esimene pilt, mis säärastes konfliktides maalitakse, on sageli määrav.
Mida võiks Vene- Gruusia konfliktist õppida maailm?
Leiti, et sarnaste sündmuste kordumise puhul on oluline läänemaailma ühine seisukoht. Selle saavutamiseks peab Eesti kohati oma seisukohti pehmendama, nö alla neelama.
Usk Venemaa läänestumisse on valdavalt kadunud. Venemaa eesmärgid on teistsugused: Venemaale osaks saanud alanduste eest tuleb kätte maksta. Tänapäeval on külma sõja rollid mõnevõrra vahetunud. Kui toona uskus läänemaailm, et Venemaa ülemvõimu konventsionaalses relvastuses kompenseerib tuumaheidutus, siis nüüd on võtnud sama käitumismalli üle Venemaa lääne suhtes.
Praegused sündmused viitavad ajaloo tagasitulekule. Iidne tõdemus „Tahad rahu, valmistu sõjaks“ kehtib tänaseni. Samas oleks Venemaa rünnak Gruusiale jäänud toimumata, kui oleks rakendatud järgmisi tegureid:
NATO Bukaresti tippkohtumisel oleks Gruusiale pakutud MAP- tegevuskava.
Gruusia territooriumil olevatesse konfliktitsoonidesse oleks paigutud Euroopa rahuvalvajad
Lääs oleks reageerinud Venemaa varasematele provokatsioonidele Gruusia suunal
Kui Gruusia talve üle elab, siis võivad augustikuisele konfliktile lisanduda järgmised tagajärjed:
1. SRÜ- s nö mäss laeval
2. Kui Venemaa liidrite eesmärk Saakašvili riigipea kohalt kukutada ei täitu, siis võib Venemaa hakata oma jõudu ümber hindama; see mis õnnestus Ungaris 1956. a. ning Tšehhoslovakkias 1968. a, ei õnnestunud nüüd Gruusias. Ainuüksi tõik, et Thbilisis avaldasid Saakašvili toetuseks meelt 130 000 inimest, näitab, et Gruusia rahvas seisab Venemaa ees ühtsena.
Mida Eesti peaks tegema, et ta kindlalt ei satuks Vene rünnaku alla, mis juhtudel aga kindlalt satuks?
Eesti on Venemaa imperialistliku nõrkuse oskuslikult ära kasutanud läbi integratsiooni lääne organisatsioonidesse. Eesti osa NATO kaitsesüsteemist on väga oluline. Eesti peab olema suuteline Vene propagandale oskuslikult vastu seisma.
Venemaa imperialistlikud ambitsioonid ei ole taandunud pelgalt Lõuna- Osseetia liidendamisega. Üheks ohustatud riigiks, millele ei ole piisavalt tähelepanu juhitud, on Aserbaidžaan. Maailmas lahvatavad sõjad, suured looduskatastroofid, olümpiamängud on kõige ohtlikumad momendid Eesti julgeoleku seisukohalt.
Rein Toomla täpsustab eelmist küsimust: mis peaks Eestis juhtuma, et Venemaa meid ründaks?
Venemaa agressioon on mõeldav ainult siis, kui sealsed juhid arvavad, et nad ei pea väga pikaajalisi tagasilööke rahvusvahelisel areenil taluma. Heidutuspoliitika Venemaa suunal ei sõltu mitte niivõrd Eesti siseriiklikest arengutest kui rahvusvahelisest foonist.
Samuti nähakse vastust küsimusele Eesti NATO- st ja Euroopa Liidust välja astumises, mille tulemusena Eesti muutuks paariaks ning seeläbi kergemini allutatavamaks Venemaa imperialistlikele taotlustele.
Eesti vajab üksust, mis oleks spetsialiseerunud infosõja pidamisele. Selles vallas võib eeskuju võtta Venemaa propagandatalituselt, mille kaudu olid ajakirjanikud enne konflikti puhkemist paigutatud Tshinvalisse kõrgeimasse valmisolekusse tulevasi sündmusi kajastama. Samuti oli venelastelt valminud film Gruusia vägede poolt teostatud genotsiidist konfliktikoldes enne sõja puhkemist. Gruusia juhid ei püüdnud konstitutsioonilist valitsust Lõuna- Osseetias taastada. Saakašvili andis käsu Vene väed peatada alles siis, kui viimased Gruusia piirile jõudsid.
Kõige olulisemad sammud Eesti julgeoleku kindlustamiseks on sooritatud viimase 15 aasta jooksul. Tegurid, mis soodustaksid Venemaa agressiooni Eesti suunal oleksid aga järgmised:
1. Rahvusvaheliste kohustuste täitmata jätmine Eesti poolt
2. Eestlaste muutumine rahvusvahelise üldsuse silmis liigseteks radikaalideks
3. Sisepoliitiliselt marurahvuslike tunnete laiaulatuslik levimine. Sellega seondub Eesti- Vene piirilepingu küsimus, mis tuleb kindlasti lahendada. Kui Eestil oleks selliseid separatistlikke piirkondi, nagu Kosovo, Abhaasia, Lõuna- Osseetia, siis oleks piirilepingu puudumine Eesti julgeoleku seisukohalt väga problemaatiline.
Gruusiast üldmobilisatsiooni käigus sõjategevusse kaasatud mehed olid võrreldaval tasemel Eesti reservväelastega. Gruusia armee ei olnud aga sõjaks valmis ning neil olid sõjategevuse plaanid välja töötamata. Gruusia professionaalsed üksused olid välja õpetatud nn väikese taktika jaoks Iraagi näitel. Sellegipoolest pidas Gruusia sõjavägi 3- 4 päeva Lõuna- Osseetias Vene tulele vastu. See näitab Gruusia väekontingendi võimekust, sest esimese 2- 3 lahingtegevuse päeva jooksul lääs konfliktile ei reageerinud. Ilma sellise tõrjevõiduta oleksid Vene väed Thbilisisse jõudnud. Kui Eesti armee Vene täisrünnaku korral nii hästi vastu peaks, oleks see kiiduväärt.
Gruusia sõjalises mõttes siiski kaotas Venemaale, mitte ei jäänud teiseks. Sõjalises mõttes on esmaoluline see, kui hästi on välja õpetatud Eesti armee. Kui Eesti peaks sattuma uue külma sõja eesliinile, siis hoolimata Eesti keerulisest geostrateegilisest asupaigast oleksime vajadusel samuti kaitstavad nagu Lääne- Berliin külmas sõjaski.
Aega rünnaku tajumiseks Gruusial ei olnud osaliselt seetõttu, et Vene vägede koondamise ajal Gruusia piirile ei olnud Ameerika Ühendriikide satelliite neid kaardistamas. Järelikult on Venemaa võimeline üllatusrünnakuks.
Millal võiks Eesti tunnustada Abhaasia iseseisvust?
Konflikti juured peituvad Abhaasia puhul 1990. aastatel tehtud suurtes eksisammudes Gruusia poolelt. Samuti ignoreerisid grusiinid Lõuna- Osseetia õigusi. Samas, kui Gruusia oleks möödunud kümnendil pakkunud ulatuslikku autonoomiat Abhaasiale ja Lõuna- Osseetiale, oleksid praegused eraldumispüüded välistatud. Hetkel aduvad abhaasid, et iseseisvuse asemel on nad hoopis Venemaa katlas. Kui sõjalise konflikti eelsed läbirääkimised ei oleks katkenud, seisnuks Abhaasia arvatavasti ulatusliku autonoomiaga Gruusia osana. Eesti tunnustus Abhaasia iseseisvusele võib järgneda alles siis, kui Gruusia on seda teinud. Küll aga oleks Abhaasias saanud teostada rahvahääletuse nende inimeste seas, kes elasid seal enne 1991. a. Abhaasia iseseisvuse küsimuse osas. Pärast augustikuiseid sündmusi ei ole see aga enam reaalne.
Rõõmu rullnokkadele
Georgia siseministeeriumi kodulehte sirvides avastasin huvitava e-teenuse, mida meie uuenenud ARK ei paku. Eelkõige peaks see rõõmu valmistama rollnokkadele, kelle jaoks on autot ehtiv „ilus“ registreerimisnumber sama oluline, kui kapoti all tuksuva mootori võimsus.
Siseministeeriumi saidi esilehel kutsub lõbus flash-bänner vahetama auto registreerimisnumbrit. Alamlehel on loetelu hindadest. Kolmest erinevast tähest ja tavalisest numbrikombinatsioonist registreerimistunnus maksab 28.- GELi (1GEL = 7,8 EEK), numbrikombinatsioonid 001-009 200.- GELi jne. Kõige kallim on erikombinatsioonid (mingi nimi näiteks), mille eest tuleb välja käia 10 000.- GELi.
Number „XCV-007“ maksab seega 200.-, „XXX-007“ 600.- ja „HUMMER“ 10.000.- lari. Üleval on olemas ka otsingumootor, kus saab kontrollida, kas soovitud kombinatsioon ikka vaba on. Eeltoodust oli „XXX-007“ juba kinni.
Mai kuus avas meie ARK uue e-keskkonna, mille kaudu saab taotleda uut juhiluba, registreerida B-kategooria eksamitele, tellida juhiloa duplikaati vaadata isiku liiklusregistrisse kantud andmeid ja tasuda riigilõivu. Registreerimismärkide jaoks on staatilisel alamlehel informatsioon, kuid Georgia tüüpi e-andmebaas puudub.
Kindlasti ei ole meie e-teenustele „rullnoka-rõõmu“ lisamine vajalik, kuid lahtiste silmadega võiks maailmas ringi vaadata küll. Oleme sageli arvamusel, et meie e-teenused on teistest ees ning meil pole midagi suurt teistelt üle võtta. Neid teenuseid, mida interneti (või mobiili) vahendusel kodumaale importida on terve rida ning kohati oleme õige tagurlikud. Toome näiteks kas või Estonian Airi, kes vist Euroopa viimase lennukompaniina läks üle e-piletitele.
Ei saa jätta kiitmata MySociety uut projekti „FixMyStreet.com“. Sisesta oma UK postikood, määra kaardil asukoht, kirjuta oma probleem (näiteks tänaval on auk) ja e-süsteem saadab selle kohalikule omavalitsusele. Vastus ja probleemi lahendamise info leiab koha kodulehel. Idee lihtne, aga geniaalne.
Riigisektorist rääkides olen väga väsinud abielu- või lapse sünnitunnistusega mööda riigiasutusi või notareid ringi jooksmisest. Minu andmed on X-tees olemas ja ma ei saa aru, miks neid ikka veel nõutakse. Just paar päeva tagasi paljundas Tallinna linn lapse sünnitunnistust ja nõudis makse kinnitust prinditud kujul.
Osale.ee saidi enim leotud arutelu on e-riigi harta „Igaühe õigused e-riigis“, mille põhimõtete rakendamine teeks rõõmu kõigile kodanikele.
Kas NATO peaks tõhustama Eesti kaitset
Tänases Washington Postis tunnustab Jim Hoagland artiklis „A Baltic Response to the Bear“ Kurt Volkeri (USA suursaadik NATO juures) seisukohta, et NATO tugevdaks Balti riikide kaitset. Ühised sõjalised manöövrid oleksid efektiivsemad, kui Ukrainale ja Georgiale MAP-i nõudmine. Viimast niikuinii detsembris ei tule.
Hoaglandi arvates peaks pilgud põhja poole pöörama ning tegelema Soome ja Rootsi NATO-ga liitumisega. Soome kaalub seda ja Rootsi järgiks eeskuju. Üleskutse Bushile: „Go north, Mr. President.“ Vähemalt niikaua, kuni liidus puudub üksmeel Ukraina ja Georgia liitumise (aja) osas.
Osalt tuleb Jim-iga muidugi nõustuda. Eriti sellega, mis puudutab Balti riikide kaitset. Erinevalt heast kolleegist Evelyn Seppast ei arva ma, et arutelu NATO kõrgendatud kohalolekust Baltimaades on provokatsioon ja et NATO baasid on pigem julgeoleku lammutamiseks kui ehitamiseks. Seda väites ütleb ta, et NATO ei ole Eesti julgeoleku tagamiseks oluline. Minul suurendab teadmine näiteks NATO patrullivatest lennukitest meie õhuruumis küll julgeolekut.
Jim´i soovitus keerata pilgud Ukrainalt ja Georgialt ma aga õigeks ei pea. See oleks tugev punktivõit Venemaale, kelle jaoks on võimalik alliansi laienemine põhjas märksa väiksem probleem, kui endiste suurte sõprade liikumine lääne poole. Soome liitumine oleks ju tore, kuid erinevalt Jimist ma selles suhtes optimistlik ei oleks. Soomlased teevad täna NATO-ga väga tugevalt koostööd ning sisepoliitiliselt ei paista nende valmisolek veel üks samm edasi astuda võimalik. Eriti veel siis, kui Bush seda torkima hakkaks.
Huvitav on Jimi analüüs Venemaa soovist maailmakorda muuta. Soovitan artiklit lugeda: http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2008/09/12/AR2008091202596.html
Venemaa õppetund
„Mind vaimustab vene riigi oskus rikkuda oma reputatsiooni,“ kirjutas Viktor Jerofejev raamatus „Hea Stalin“. Georgia vastu korda saadetud agressiooni parim tulemus oleks see, kui Venemaa peale rikutud maine midagi muud ei saavutakski.
Jerofejevi raamat maalib sissevaatava pildi Nõukogude Liidu väärtustest, eesmärkidest ja eluolust, mis kujundasid riigi poliitikat enne ja pärast Stalini surma. Tänased Venemaa põhjendused rünnata Georgiat on üllatuslikud sarnased Nõukogude Liidu retoorikale õigustamaks sissetungi 56. aastal Ungarisse ja 68. aastal Tšehhoslovakkiasse. Mindi ka siis kõrvaldama rahva õigelt teelt kõrvale viinud juhte.
Vene telekanalid näitavad ka artikli ilmumise päeval emotsionaalseid lugusid grusiinide poolt tagakiusatud osseetidest, kuid loodetavasti enam mitte kaadreid surma tulistavatest kahuritest ja taevast sajavast pommirahest. Sõjategevuse lõpetamine loob võimaluse analüüsida toimunut ning mõelda tulevikule.
Vene Föderatsiooni agressioon Georgia vastu muutis maailma. Nii nagu koos põlevate kaksiktornide kokkuvarisemisega haihtus ameeriklaste turvalisuse illusioon, peavad kõik Venemaa naabrid tundma hirmu imperialistliku poliitika jalgu jäämise ees. See poliitika lubab eirata rahvusvahelist õigust ja kokkuleppeid ning tankide, sõjalennukite ja küberrünnakute abil oma tahtmine maksma panna.
Venemaa Föderatsiooni rünnak oli põhjalikult ette valmistatud. Lääneriikide võimaliku reaktsioone katsetati juhuslike pommide heitmisega, vaatluslennuki allalaskmise ja Georgia külade tulistamisega. Tugeva reaktsiooni puudumine andis Venemaale lootust, et ka sõjaline interventsioon kutsub esile vaid hambutud avaldused.
Eelmise aasta novembris Georgia kontrolli all olevat Lõuna-Osseetia külasid külastades ei näinud ma mitte ainult toetusrahadega ülesehitatud koolimaju, elektrijaama ja administratsioonikeskust, vaid ka kauguses patrullivaid tšetšeenidest uusi Vene rahuvalvajaid. Juba siis oli Venemaa mägipiirkonda viinud sõjas hästi karastunud Kadõrovi kõrilõikajad.
Kogu vaev ja ka raha, mis kulutati, et ehitada Lõuna-Osseetias inimväärset elukeskkonda, muudeti kolme päevaga olematuks. Vene rahuvalvajate kontrolli all olnud Tshinvali, selle ehitused ja elanikud said kõige enam kannatada Kremlist saadetud sõjamasina löögirusika all, rääkimata siis Georgia küladest. Viimastest tulid ka pärast relvarahu teated Vene käsilaste poolt toime pandud rünnakutest, mille eesmärk oli tappa kõik, mis liigub ja süüdata kõik, mis põleb.
Selle sõja suurim kaotaja ongi Lõuna-Osseetia ja selle elanikud. Oluline on, et võitjaks ei oleks Vene Föderatsioon. Jerofejev kirjeldab raamatus Ungari ülestõusu aegset vestlust, kus tema Nõukogude Liidu Pariisi suursaadikust isale kinnitas ühe lääne suurriigi diplomaat: „Kui lõpetate operatsiooni vähem kui nädalaga, ei hakka me sekkuma.“
Selleaegset maailmakorda enam ei ole ja Vene Föderatsioonile nädalat ei antud. Sõjategevuse alguses domineerinud lääneriikide pehmed ja ebalevad avaldused on muutunud ühtsemaks, tugevamaks ja selgemaks. Venemaa Föderatsioon peab lõpetama agressiooni Georgia vastu, sõjategevus peab lõppema ning väed taanduma esialgsetele positsioonidele. See mõjus.
Parim õppetund Kremlile seisneb lõpptulemuses. Kõik eesmärgid, mille nimel ta sõda alustas, peavad jääma saavutamata. NATO kinnitus, et uks Georgiale on jätkuvalt lahti ja Euroopa soov võtta üle rahuvalvemissioon Abhaasias ja Lõuna-Osseetias lööb Kremli härja vihast punaseks. Aga see pole veel kõik.
Kindlasti peaksid maailma suured arutama, kas agressori koht on võimsate ühendustes G8 või oleks targem edaspidi kohtuda seitsmekesi. Rahvusvahelise kohtu ülesandeks on välja uurida ja karistada neid, kes viisid läbi etnilist puhastust. Sportlaste turvalisuse ja taliolümpia õnnestumise nimel tuleb Olümpiakomiteel leida Sotšile asenduseks koht, mis ei asu püssirohutünni otsas.
Eesti peab jätkama toetust Georgiale selle nimel, et sõjas laastatud riik saaks jalad alla ning selle kodanikud võiksid elada vabas ja demokraatlikus riigis. Nii nagu meie 90. aastate alguses, on ka Georgia rahvas tõestanud, et nad soovivad kuuluda lääneriikidega ühtsesse perre. See pere saab toimida vaid siis, kui koos seistakse vastu ükskõik millisele agressorile.
Silver Meikar
Riigikogu Reformierakonna fraktsioon
Eesti-Georgia parlamendirühma aseesimees
Viis sammu Vene Föderatsiooni murdmiseks (ehk minu kõne tänasel meeleavaldusel)
Vene Föderatsiooni rünnak Georgia Vabariigi vastu on barbaarne ja jultunud. Sülitades rahvusvahelisele õigusele näitab uus natsi-režiim oma tõelist palet.
Me nõuame, et Venemaa ja tema käsilased lõpetaksid Georgia linnade ja külade ründamise. Masendavad uudised Lõuna-Osseetias räägivad Georgia elanike vastu suunatud rünnakutest, mis toimuvad ka täna ja praegu, kuigi Medvedev on lubanud relvarahu. Venemaa käsilased saadavad korda etnilist puhastust, mida võiks võrrelda Sebrenica veresaunaga.
Vene väed peavad Georgia territooriumilt lahkuma, nende käsilased relvad maha panema. Lõuna-Osseetias ja Abhaasias peavad hakkama rahu ja korda valvama erapooletud rahuvalvajad.
Lisaks rahu, õigluse ja õiguse taastamisele Georgias peavad demokraatiat austavad riigid ühiselt nõudma, et:
1. Venemaa Föderatsioon visatakse välja G8-st. Agressori koht ei saa olla suurte seas.
2. Venemaa Föderatsioon visatakse välja Euroopa Nõukogust. Riik, kes ei jaga euroopalikke väärtusi ning on valmis alustama sõda teise Euroopa riigi vastu, selle koht ei ole Euroopa Nõukogus.
3. Rahulikke elanikke tapnud Vene Föderatsiooni ja tema käsilaste sõjardid tuleb rahvusvahelise kohtu alla anda. Hoolimata Medvedevi lubadusest pommitati just Ruisi küla Kareli regioonis, Sakoringo küla Kaspi regioonis ja Gori linna.
4. Viisalihtsustusleping tühistatakse ja viisavabastuslepingu arutelu külmutatakse tähtajatult. Peame saama kontrollida Venemaa Föderatsiooni kodanike taustu, kes soovivad külastada Euroopat, et hoida ära sõjakurjategijate ja natsi-režiimi toetajate provokatsioone.
5. Venemaa Föderatsioonilt võetakse õigus korraldada Sotšis taliolümpiamänge. Riik, kes ajastab agressiooni suveolümpiamängude avamispäevale ning korraldab veresauna Sotši vahetus läheduses, ei tohi omada õigust korraldada spordipidu.
Need viis sammu oleks Venemaa Föderatsioonile palju valusamad, kui ükskõik kui teravad avaldused ja hukkamõistud.
Georgia üksi jätmine õigustaks Venemaa Föderatsiooni uusi agressioone naabrite vastu. Järgmised võime olla meie…
- Lisaks toon siia täna Riigikogus arutluse all olev avalduse:
RIIGIKOGU AVALDUS VENE FÖDERATSIOONI SÕJALISEST AGRESSIOONIST GEORGIA VASTU
Riigikogu mõistab hukka Vene Föderatsiooni sõjalise agressiooni Georgia vastu ning väljendab sügavat muret selle tagajärgede pärast.
Riigikogu tervitab ja toetab rahvusvahelise üldsuse ja demokraatlike riikide nõuet sõjategevus kohe lõpetada ning tagada Georgia territoriaalne terviklikkus rahvusvaheliselt tunnustatud piirides.
Riigikogu rõhutab, et rahu taastamine Georgias ning rahvaste julgeoleku tagamine Vene Föderatsiooni naaberriikides on võimalik üksnes siis, kui demokraatlik maailm rakendab selleks ühtset, jõulist ja järjekindlat survet. Agressor teadku, et rünnak suveräänse riigi vastu toob kaasa rahvusvahelised sanktsioonid. Vene Föderatsioon peab naasma koostöö ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete juurde.
Riigikogu juhib tähelepanu, et põhjendades sõjalist agressiooni Georgia vastu vajadusega kaitsta Venemaa kodanikke kasutab Vene Föderatsioon samu argumente, millega natsionaalsotsialistlik Saksamaa õigustas oma naaberriikide Tšehhoslovakkia ja Poola ründamist ning nende iseseisvuse hävitamist. Sellise argumentatsiooni taaskasutamine tekitab tõsise ohutunde rahu pärast kogu maailmas.
Riigikogu kutsub ÜROd, Euroopa Liitu, Euroopa Parlamenti, NATOt, OSCEd, Euroopa Nõukogu, kõiki demokraatlikke riike ja eriti nende riikide parlamente osutama igakülgset abi Georgiale, et lõpetada viivitamatult Vene Föderatsiooni sõjaline agressioon ning hüvitada sõjaga tekitatud moraalne ja materiaalne kahju.
Riigikogu teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku eraldada Georgiale humanitaarabi sõjapurustuste likvideerimiseks.
Riigikogu toetab uute rahuvalveformaatide rakendamist Abhaasias ja Lõuna-Osseetias ning kutsub Euroopa Liitu üles nendes osalema. Vene Föderatsiooni agressiooni jätkumise korral ei pea Riigikogu võimalikuks läbirääkimiste jätkamist Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vahelise partnerlus- ja koostööleppe sõlmimiseks.
Riigikogu toetab Georgia kiirendatud liitumist NATOga.
Venemaalt tuleb Olümpiamängude korraldamise õigus ära võtta
Olenemata Venemaa edasistest sammudest peaks ühe otsuse kohe ära tegema. 2014. aastal olümpiamänge Sotšis ei toimu ning Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK) leiab juba sellel aastal uue korraldaja. Inimõiguste rikkumine ROK-i ei kõiguta, kuid mängude ja seal osalevate sportlaste turvalisus omati ju võiks
Ettepanekut Sotši taliolümpia ärajätmiseks võiks tuliselt toetada ka Hiina Rahvavabariigi olümpiakomitee. Rikkusid ju venelased nende rahupeo hästi planeeritud rünnakuga, kus turmtuli Georgia vastu tegi silmad ette vaatemängulisele ilutulestikule avatseremoonial. Järgmise päeva lehtedes ei lehvinud esikaanel mitte Hiina Rahvavabariigi punalipu taustal avatud Pekingi Olümpiamängud, vaid verest punaseks määrdunud näod ning Georgia territooriumile rulluvad vene tankid.
Putini režiimi päikest paneks suurim spordipidu särama nagu Hiina kommunistide päike hakkas särama 8. augustil. Nii mõnedki suusarajad ja külastajate hotellid rajatakse Georgist varastatud territooriumitele ning mängud muutuvad praegu toimuva sõja õigustuseks. Kas tõesti on sport poliitikas lahus?
Vene režiim armastab sära ja jõudu. Sõja lõpetamiseks peab läänemaailm näitama ühist löögirusikat. Ühtsust on vaja ka võika režiimi sära kustutamiseks, ehk siis taliolümpia asukoha muutmise osas. ROKi kiire ja otsustav otsust võib vähendada pisut seda häbi, mida nad täna Pekingis tundma peavad. Varane otsus võimaldab ka uuel kohal vajalikke ettevalmistusi teha, mis tagavad, et 2014 lumine spordipidu oleks väärikalt korraldatud.
Meeleavaldustest Gruusia toetuseks
Täna kell 13:00 toimub Gruusia organisatsioonide ja noorte sotside korraldatud meeleavaldus Raekoja platsil. Kohale on muidugi oodatud ka kõik teised. Juku-Kalle Raid teatas Eesti Ekspressi veebitoimetusele, et grusiinide eestvedamisel toimub meeleavaldus ja Gruusias hukkunute mälestamine, kuhu on oodatud kõik Venemaa suurriiklikke ambitsioonide vastased meeleavaldajad.
Vestlesin täna ürituse ühe korraldaja Lennart Mängliga ja leppisime kokku, et homne üritus toimub samuti kell 13:00. Sain aru, et plaanis on meeleavaldusi korraldada iga päev niikaua, kuni Venemaa on Gruusia vastase agressiooni lõpetanud.
BNS-is olev informatsioon, et üritust ei kavatseta registreerida, on vananenud. Tänu uuele avalike koosolekute korraldamise korrale on võimalik meeleavaldusele luba taotlema minna ka kaks tundi enne ürituse algust ning seda Lennart kindlasti ka teeb.
Video venelaste hävitustööst Goris ja üleskutse meeleavaldusele
Sellel peab ikka tõsiselt midagi viga olema, kes ka pärast selle video vaatamist arvab, et Vene Föderatsioon pommitab vaid Lõuna-Osseetias asuvaid Gruusia sõjalisi objekte. Gori linn asub LO-st väljas ning tabamuse said seal tavaliste grusiinide kodud ja teised tsiviilobjektid. Venemaa on alustanud Tšetšeenia-tüüpi massilist rünnakut, kus valimatult hävitatakse kõik, mis teele ette jääb.
Esmaspäeval kell 14:00-ks on plaanis korraldada meeleavaldus Vene saatkonna ees ja nõuda Gruusia vastase sõja lõpetamist. Kes soovib/saab mulle appi tulla selle korraldamisel, palun andke teada. (GSM: 5278089)
