Peaga vastu seina uue maailmakorra poole
Wall Streetilt ligi kuu aega tagasi alguse saanud meeleavaldused on levinud kõikidele kontinentidele (v.a. Antartika), väljaastumisi on olnud enam kui 70 linnas. Juba nähakse sellest tõsist väljakutset kapitalistlikule maailmakorraldusele, kui vaid aktivistid suudaksid kokku leppida ühistes eesmärkides ja tegevusstrateegias ning nende seast kerkiksid karismaatilised eeskõnelejad. Vastupidiselt arvan, et edu võib tuua just nende puudumine.
Eesmärkide formuleerimine ja juhtfiguuride leidmise paratamatu tulemuseks saab olla vaid äratundmisele jõudmine, et liikumine ei esita alternatiivset maailmakorraldust ega taha süsteemi muuta. Pigem vastupidi. Protestijate sõnumitest kumab vastu vaid soov taastada kapitalistlik heaoluühiskond, mis majanduskriiside tõttu on vankuma löönud.
Lihtsustatult on protestijate sõnum selline: „Meie, see on 99 protsenti elanikkonnast. Teised, ehk üks protsent, on rikkurid, kes elavad meie arvel. Meil on õigus nõuda, et riik neilt raha ära võtaks ning selle läbi meie heaolu suurendaks.“
Väljakutset riigile ega kapitalistlikule liberaaldemokraatlikule maailmakorrale selles ju ei ole. Tasuta tervishoidu ja haridust nõudes soovitakse Ameerika Ühendriikidesse Euroopa sotsialistliku heaolumudeli kehtestamist. Liiga hilja, kahjuks. See mudel on globaliseerunud maailma ja tarbimisühiskonna lõpmatu ahnuse tingimustes Euroopas edukalt tõestanud oma jätkusuutmatust ja ebatõhusust.
Miljard maailma vaesemat kogunevad humanitaarabi järjekorda, mitte plakatite alla. Wall Streeti protestid ühendavad maailma rikkamat elanikkonda, kes muretsevad enda ja mitte Paul Collieri raamatus „The Bottom Billion“ kirjeldatud põhja-miljardi pärast. Tarbimismaailma lastele on kombeks viriseda mitte selle pärast, kui keegi kuskil kaugel on vaene, vaid siis, kui neilt midagi ära võetakse. Raske on läänemaailma uuel põlvkonnal leppida sellega, et nende vanemate elu oli lootusrikkam, huvitavam ja kvaliteetsem.
Kuigi ka Eesti Facebookis liiguvad üleskutsed Tallinna ja Tartu keskväljakutele koguneda, meil hea mineviku ja halva tuleviku probleemi ei ole. Kes ikka tahaks vahetada oma elu tänases (kindlasti mitte ideaalses) Eestis vanaisa Siberi, isa Leonid Iljitš Brežnevi aegse režiimi ja vanema venna 90ndate vaesuse kogemuse vastu.
Meie elu perspektiiv on sama palju lootusrikas kui enamike vanade demokraatiate lootusetus. Enam ei ole küsimus, millal me rikkuselt Läänele järgi jõuame, vaid kus on see punkt, kus nemad langusega meile vastu tulevad.
Kui araabia kevadel nõuti režiimi muutmist, siis nn Ameerika sügisel vaid heaolu taastamist. Zuccotti pargi ja Tahriri väljaku protestide sarnasus seisneb vaid meedia ja meediumiga. Mõlemal juhul mängisid sotsiaalvõrgustikud rolli selles, et asi jõuks main-stream meediasse. Väikesemahulised väljaastumised said suureks ja oluliseks vaid tänu telejaamade (Al-Jazeera, BBC, CNN) otsusele neid kajastada.
Rohkem sarnasusi leiab USA linnades täna toimuva ja 2009. aastal alguse saanud Tea Party liikumisega. Mõlema ideoloogia on justkui populismi käsiraamatust maha kirjutatud. Daniele Albertazzi ja Duncan McDonanell raamatus „Populism 21. sajandil“ defineerivad seda kui ideoloogiat, mis võitlusareenil vastandab voorusliku homogeense rahva („meie“) ja ohtliku „teise“ (eliidi ja „meiega“ mittenõustujad), kes soovivad rahvalt ära võtta nende õigused, väärtused, perspektiivid, identiteedi ja sõnaõiguse.
Kui Tea Party esindas uuskonservatiivset maailmavaadet ning seeläbi soovis mõjutada vabariiklaste poliitikat, nähakse Occupy Wall Streeti liikumises liberaalse Demokraatliku Partei idealistlikuma tiiva järgijaid. Paljud Ameerika linnades telgid püstitanud aktivistid olid 2008. aastal tulihingelised Barack Obama toetajad. Just olid, sest valimisvõit ei toonud kaasa loodetud uut poliitikat ja sotsialistlikumat riigikorda.
Üha enam muutuvad Wall Streedi protestijad mängukannideks. Populistliku juhi rolli otsiva valem on lihtne : tuleb ära arvata, kuhu poole mass liigub, ning siis asuda nende ette. Protestijatele on toetust avaldanud kongressi Demokraatide juht Nancy Pelosi, mitmed Hollywoodi kuulsused ja vasakpoolsed avaliku elu tegelased. Muidugi ei ole kõigi nende eesmärk poliitiline omakasu, kuid protestide laienemisega kasutatakse seda üha enam isiklike, äriliste või poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Kremli propagandaeelarvest kinni makstud inglise keelne uudiste kanal Russian Today kasutab (osaliselt isegi põhjendatud) mõnuga võimalust CNN ja Fox Newsi kritiseerimiseks „ebapiisava“ ja „kallutatud“ protestide kajastamise eest ning võimendab igat uudist, kus politsei meeleavaldajate vastu jõudu kasutab. Kui Zuccotti pargi omaniku palvel meeleavaldajate minema ajamisel või mõnel muul põhjusel läheb korravalvurite ja aktivistide vahel kähmluseks, võimaldavad vägivaldsed kaadrid õigustada Venemaa demokraatiameelsete väljaastumiste jõhkraid mahasurumisi.
Hiina Rahavabariigi ametlik uudistekanal Xinhua sõnul tõestavad protestid fundamentaalseid probleeme USA majandusliku ja poliitilises süsteemis ning näitavad, et teistes riikides toimuvate valitsusvastaste protestide toetamise asemel, peaks Washington enne ikka kodus asjad korda tegema. Protestijatega on solidaarsust väljendanud näiteks ka Venezuela juht Hugo Chavez ning nende tegevust ülistab Põhja-Korea meedia.
Meeleavalduste kritiseerijad on Ameerika parempoolsed. Vabariiklaste poole tugevasti kaldus Fox News’i netilehelt leidsin protestide kajastuse „poliitika“ asemel „meelelahutuse“ rubriigist. Uudisteankur andis aktivistidele lihtsa soovituse: „Käige dušši all ära ja te leiate töö“. Demokraatliku partei taustaga meediamogulist New York’i linnapea Michael Bloomberg peab protestiliikumist ebaproduktiivseks ning isegi ohtlikuks, sest võib võtta töö ka nendelt, kellel see veel on.
Ainuke põhjus, miks Wall Streeti protestid ei ole muutunud täiesti peavoolu poliitilise debati osaks ja/või traditsiooniliseks populismikampaaniaks on just kokkulepitud sõnumite ja juhtkonna puudumine. Nagu ühel plakatil kirjas oli: „Me peamine nõudmine on, et lõpetaksite meie peamiste nõudmiste välja käimise nõudmise!“
Liidri ja peasõnumite puudumine võimaldab eestkõnelejatena kasutada ka neid mõtlejaid, kes julgevad esitada sisulise väljakutse kapitalistlikule riigikorrale. Maailmakuulus Sloveenia vasakpoolne filosoof Slavoj Žižek kuulutas meeleavaldajatele esinedes demokraatia ja kapitalismi abielu lõppu. Tema nägemus maailmast on kindlasti revolutsioonilisem kui lihtsalt keskklassi heaolu taastamine.
Kapitalistliku süsteemi kukutamiseks on vaja rohkemat kui protestid Wall Streetil. On vaja revolutsiooni inimeste peas, uut väärtustesüsteemi ja õnnenarratiivi, kus edukultuuri asendab kollektiivne solidaarsus, ihalust uute vidinate järele leppimine olemasolevaga, püüdlust mugavama elu poole valmidusega taluda raskusi.
Teistsuguseid väärtuste kehtestamine sunniga tähendab diktatuuri, selle näiteks on 20. sajandi tegelikult suurim geopoliitiline katastroof, ehk bolševike eksperiment luua vägivaldsel teel kommunistlik inimene.
Kapitalistlikku tarbimisühiskonna väärtuste muutmise saavad teha vaid vabad mõtlevad inimesed ise, loobudes näiteks liisingautodest, krediitkaartidest, puhkustest kuurortides ja „uuest veelgi paremast iPhone 4Gs-ist“. Võib-olla on sellisele arusaamiseni jõudmiseks peaga vastu seina tagumisest kasu.
(Artikkel ilmus toimetatud ja lühendatud kujul ajalhes Postimees 15. oktoobril: Silver Meikar: uus maailmakord?)
Internet ja vabaduse illusioon (Diplomaatia)
Kirjutada raamatut päevapoliitika aktuaalsetest küsimustest on alati riskantne, sest viimasele lausele punktipanemise ning teose poeletile jõudmise vahel võib käsitletud valdkonnas toimuda pöördelisi sündmusi. Pole kahtlust, et Lähis-Ida demokraatiakevades mängis olulist rolli internet, mille vabastavat mõju kahtluse alla seadva Jevgeni Morozovi esikraamat „The Net Delusion. The Dark Side of Internet Freedom“ sai 2011. aasta jaanuaris müügile jõudmise järel kohe tugeva kriitika osaliseks.
Egiptuse sündmusi on nimetatud ka Facebooki revolutsiooniks ning mitte ainult seetõttu, et Tahriri massimeeleavalduste korraldamiseks kasutati edukalt just seda meediumit. Sotsiaalmeedia oli aastatega kujunenud vaba info levitamise kohaks ning see toimis edukalt hoolimata ka salapolitsei pidevast tööst võimu kritiseerivate ja inimõiguste rikkumisi paljastavate kirjutiste autorite tuvastamisel ja vahistamisel. Pöördeliste sündmuste esimestel päevadel otsustati internet lihtsalt kinni panna, millest küll Mubaraki pikaajalise liitlase USA nõudmisel kiiresti loobuti.
Netivabaduse eest seismine on Obama administratsiooni oluline välispoliitika instrument. 2010. aasta 21. jaanuaril Washingtonis asuvas maailma juhtivas sõna- ja meediavabaduse muuseumis Newseumis peetud olulises kõnes kinnitas riigisekretär Hillary Clinton, et USA aitab enam kui neljakümnes riigis neid isikuid, kes on repressiivsete režiimide poolt vaigistatud. „Me toetame ka uute [digitaalsete] tööriistade loomist, mis võimaldavad kodanikel mööda hiilida poliitiliselt motiveeritud tsensuurimüürist ja kasutada oma õigust sõnavabadusele. /../ Me tahame anda need tööriistad inimeste kätte, kes kasutavad neid demokraatia ja inimõiguste idee levitamisel ..“*
Lähis-Idas toimunu justkui kinnitaks sellise poliitika õigsust, mis näeb vabas ligipääsus tsenseerimata internetile ja kommunikatsioonitehnoloogiates hävitavat jõudu ka kõige repressiivsematele režiimidele. Tehnoloogia võimaldab rahval, kes on aastaid kannatanud rõhumise all, režiimile vastu astuda, mobiliseerides ennast Facebooki, Twitteri või mis tahes teise sotsiaalmeediavõrgustiku vahendusel.
Morozov nimetab sellist lähenemist küberutopismiks, mida ta defineerib kui naiivset usku e-kommunikatsiooni emantsipeerivasse jõusse, mis jätab arvestamata selle paratamatud puudused.
Ka Egiptuse kogemus ei lükka ümber Morozovi ühte põhiväidetest, et internet võib hoopis tugevdada ja mitte vähendada autoritaarsete režiimide võimu. Orwellilik suletud ühiskond eeldab täieulatuslikku tsensuuri, massilist propagandat ja kõigi elanike jälgimist, milleks internet loob avaraid võimalusi. Mida enam Lääne poliitikud räägivad interneti võimest diktatuure kukutada, seda rohkem tahetakse seda meediumit oma kontrolli alla allutada.
Sellest, et internet on „lääneriikide instrument, mille peamine eesmärk on hävitada Iraani režiim“, saadi Teheranis aru juba 2009. aasta nn Twitteri revolutsiooni järel. (Morozov seab oma raamatus kahtluse alla säutsumise tegeliku mõju Iraanis toimunud meeleavaldustele ning peab sellelaadsete metafooride kasutamist avalikkust eksitavaks.) Äkitselt ei olnud võrk Iraani võimule enam pelgalt majanduskasvu tagav mootor või vahend levitada maailmale enda prohvetlikke seisukohti.
Pole vist üllatus, et kui tänavaprotestid maha suruti, algas puhastustöö võrgus. Mõne kuuga suutis Iraani valitsus kokku panna kõrgetasemelise küberüksuse, mille eesmärgiks oli „väära“ informatsiooni leidmine ja kõrvaldamine Iraani kodulehtedelt. Vale levitajad tuli kindlaks teha, vahistada ja kohtu alla anda. Samaaegselt Egiptuses alanud pöördeliste sündmustega lõppes mitme Iraani võrguaktivisti elu võllas.
Ka Hiina tegi Iraani sündmustest omad järeldused ning otsustas veelgi tugevdada internetitsesuuri. Kui Xinjiangi provintsis kasvas rahva vastuseis kohalikule ja keskvõimule, ei mõeldud kaua ning keerati kümneks kuuks piirkond internetiühendusest lihtsalt välja.
Esmapilgul võib tunduda massilise internetitsensuuri kehtestamine või netiliikluse peatamine tõhusaim vahend rahva vaigistamiseks. Paraku on iga võrgus liikuva biti ja baidi jälgimine kulukas ja keeruline, täielik võrgu kaotamine aga pärsib näiteks majanduslikku arengut.
Kõige edukam internetikontroll ei ole aga keeruline ja kõikehaarav tsensuur, vaid ühiskonna seisund, kus tsenseerida pole lihtsalt vaja. Rooma poeedi Juvenalise ütlus poliitilise võimu kindlustamisest tsirkuse ja leiva abil kehtib siiani. Hiina tsensuurimüüri taha ei ole jäetud meelelahutust pakkuvaid lehekülgi. Vietnami internetifiltrid takistavad ligipääsu Amnesty Internationali raportitele, kuid lubavad piiramatult pornot tarbida. Morozovi sünnimaal Valgevenes suletakse regulaarselt opositsiooni infokanaleid, kuid mitmed ISPd pakuvad täiesti avalikult oma servereid varastatud videote ja muusika allalaadimiseks.
Vene valitsus ei tsenseeri oluliselt internetti mitte seetõttu, et neil poleks selleks võimekust, vaid sellepärast, et neil pole seda vaja. Opositsiooni kodulehed on võrgus vabalt kättesaadavad, kuid üllatuslikult ei too see kaasa nende toetajaskonna suurenemist. Morozov märgib kibedalt, et kõige populaarsemad otsingusõnad Vene otsingumootorites ei ole „mis on demokraatia“ või „kuidas kaitsta inimõigusi“, vaid „mis on armastus“ ja „kuidas kaalus alla võtta“.
Demokraatiaidee levitamise asemel võib internet hoopis vähendada inimeste huvi poliitika vastu, sest võrgu alternatiivsed kasutusvõimalused on ju palju meeldivamad ja täiesti riskivabad. Morozov ei arva, et Lääs peaks lõpetama tsensuurivaba interneti ligipääsu propageerimist, vaid pigem seda, et selle kõrval tuleb leida strateegia, kuidas inimesi kaasata poliitikasse ja ühiskondlikku ellu. Vastasel korral võib rahval olla vaba ligipääs internetile, kuid kõik, mis inimesi seal paelub, on armukese leidmine, porno ja kuulsuste eraelu.
Interneti kasutamine peamiselt meelelahutuslikel eesmärkidel ei ole muidugi autoritaarse korra all elavate inimeste eripära, vaid ülemaailmne tendents. Pear Analyticsi tehtud uuring näitab, et 40% säutsudest on täiesti mõttetu mula. Jälgijate arvult ületavad Lady Gaga ja Justin Bieberi Twitteri kontod ainukest edetabelisse jõudnud poliitikut – USA presidenti Barack Obamat.
Kuid informatsioonimonopoli vajavatel diktaatoritel on tagataskus lisaks tsensuurile ka teised vahendid takistamaks olukorda, kus mingil põhjusel peaks netis järsult suurenema opositsiooniline tegevus. Režiimi palgal olevate „sõltumatute“ blogijate, kommenteerijate ja sotsiaalvõrgustikes toimijate abil saab edukalt mõjutada arvamusi, lämmatada debatti ning levitada „tõde“.
Morozovi arvates püüavad autoritaarsed režiimid Venemaast Iraanini, Hiinast Aserbaidžaanini muuta internetti spinternetiks ning seeläbi tagada ideoloogiline üleolek ka netiavarustes. Autor defineerib spinternetti kui võrku, kus on küll vähe tsensuuri, aga palju spinni ja propagandat.
Lisaks pakuvad suhtlusvõrgustikud enneolematuid võimalusi inimeste jälgimiseks ja opositsioonigruppide tuvastamiseks. Facebooki ja Twitteri kontodel talletub kasutaja kogu tegevus ja tema suhtlusvõrgustik. Piisab vaid ühe aktivisti ligipääsuparoolide saamisest, et ka kõik tema mõttekaaslased ühe korraga paljastada ja vaba mõtte rakuke likvideerida.
Edukad diktatuurid ei stagneeru, vaid kasutavad progressi oma võimu kindlustamiseks. Kindlasti õpivad Mubaraki vigadest (näiteks internetiliikluse taastamisel) veel võimul püsivad diktaatorid ning suhtuvad võrgus toimuvasse märksa suurema tähelepanuga. Just seetõttu ei tohi ennast pimestada Egiptuses ja Tuneesias toimunud nn Facebooki revolutsioonidest ja näha internetis vaid tööriista demokraatia ja inimõiguste levitamiseks.
Aktiivselt netiavarustes tegutsejatel peab lõpuks olema vastupandamatu soov oma elu ohtu seades tänavale tulla ning võimule vastu astuda. Sotsiaalmeedia võrgustikud võivad olla küll abiks inimeste mobiliseerimisel, kuid säutsumine ja like’imine valitsusi iseenesest ei kukuta. Põhjused, miks mingis konkreetses riigis pahameel režiimi vastu paisub rahvarahutuseks, on märksa keerulisemad ja komplekssemad ning otsida neid tehnoloogiavidinatest on naiivne.
Autori arvates on üldse vale süveneda debatti, kas internet tugevdab või nõrgestab demokraatiat ja tunnistada, et seda saab kasutada erinevate poliitiliste eesmärkide elluviimiseks. Selmet filosofeerida interneti üleüldisest mõjust ühiskonnale, peaksid poliitikakujundajad mõtlema selle peale, kuidas seda kasutada spetsiifiliste (välis)poliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
*http://www.state.gov/secretary/rm/2010/01/135519.htm
Jevgeni Morozov, “The Net Delusion. The Dark Side of Internet Freedom”. Public Affairs, 2011, 432 lk. Inglise keeles. Raamat: http://www.amazon.com/Net-Delusion-Dark-Internet-Freedom/dp/1586488740
Hiina Rahvavabariigi propagandaaktsioon kukkus läbi
Balti riike ja Poolat väisanud Hiina Rahvavabariigi „tibetoloogide“ ilus propagandajutt oli juba ette määratud läbikukkumisele. Meil on ju hästi meeles Nõukogude Liidu „teadlaste“, „sotsioloogide“ ja „kultuuriinimeste“ püüe paarkümmend aastat tagasi välismaailmale kirjeldada rõõmust ja õnnelikku elu kommunismipäikese all ning hiinlaste selgitused Tiibeti olukorrast sarnanes liiga palju sellele.
Minul oli hiinlastega au kohtuda kõigepealt Riigikogus, kus neid võtsid vastu Hiina sõprusrühmade kunagised juhid Kreitzberg ja Kallo ning ega sealne jutt ei erinenud paljuski sellest, mida nad rääkisid esmaspäeval TTÜ-s ja teisipäeval Tartu Ülikoolis: Hiina Rahvavabariik aitab Tiibeti keelt, kultuuri ja rahvast püsima jääda, nende eesmärk on vaesuse vähendamine ning stabiilne areng. Kõik oleks hästi, kui see dalai-laama klikk ainult ebastabiilsust ei tekitaks ning moderniseerimise püha üritust ei takistaks. Need, kes Hiina RV-d ei usu, on naiivsed!
Ka Eestis oli arutelu, et kas Tiibeti sõpradest Riigikogu liikmed peaksid üldse nendega kohtuma, sest niikuinii nad meid ei kuula ning nad võivad meie positsiooni lihtsalt meediasse saamiseks ära kasutada. Teistes balti riikides seda näiteks ei tehtud. Endise saadikuna minul seda dilemmat ei tekkinud, kuid olen ka arvamusel, et kohtuma peab ikka. Nii on võimalik Hiina propagandamasina põhiargumente paremini tundma õppida ning teisalt ka näidata, et mitte kõik poliitikud neid tulihingeliselt ei toeta.
Hea on, et hiinlaste propaganda läbi Eesti trükimeedia elanikke hullutama ei jõudnud. Minu teada ilmus kogu asja kohta vaid selline nupuke: TP: Hiina delegatsioon rääkis Tiibetist. Ülikoolides toimunud arutelud tõestasid, et nutikatele tudengitele püüe kärbseid pähe ajada tekitab vaid teravaid küsimusi. Kui välja arvata Hiina delegatsiooni igal pool turtsuma ajanud Tiibeti lipud, möödus kõik siiski Varssavi Ülikooli toimunud loenguga võrreldes rahulikult. (http://www.youtube.com/watch?v=cqj2BPw7Al8 vt alates 4. minut)
Andsin Tiibeti sõprade poolt edasi ka pöördumise, milles kasutades ära hiinlaste endi poolt välja käidud dialoogivajaduse nõuet palusime vabastada kümneid Hiina ja Tiibeti teisitimõtlejaid. Eravestluses ühe delegatsiooniliikmega küsisin, et miks siis on Hiina tsensuur ja miks need inimesed kinni istuvad, mille peale ta teatas, et ei ole mingit erilist tsensuuri ja kinni pannakse inimesi ikka ainult selle pärast, et nad seadust rikuvad. Kui seaduses on kirjas, et ei või partei põhijoones kahelda, siis on kinnipanek täiesti põhjendatud. Seadus on ju selline!
Hiina delegatsioonile antud pöördumise tekst:
Meeting with the delegation of Chinese „Tibetologists“
Tallinn, Republic of Estonia
3 April 2011
In the turbulent times of today's world, Tibet and China in general are facing many problems and issues, including social, environmental, economical, etc. The way to successfully work towards their resolution is by dialogue and open discussion. However, the policy of Chinese authorities has increasingly been to shut down or limit the channels of free expression and to silence all dissenting voices by using intimidation and imprisonment.
We are very concerned about the criminal sentences given to several hundred Tibetans in recent years, who have by various means expressed the views and feelings of Tibetan people, or actively worked for social justice and welfare. These include film-maker Dhondup Wangchen, revered religious leader and environmental activist Tenzin Delek Rinpoche (阿安扎西), master printer of Buddhist texts Paljor Norbu, writer and cadre Norzin Wangmo, well-respected expedition guide Gonpo Tsering, community leader Bangri Chongtrul Rinpoche, writer Tashi Rabten (Theurang), monk-editor Sungrab Gyatso, writers Jangtse Donkho, Buddha, and Kalsang Jinpa. Also of serious concern are the very recent arrests in the Ngaba prefecture: Tsering Dhondup, Tsering Tenzin, Palkho, Dorjee, Ador, and Sel Dorjee.
We are also very concerned about the escalating crackdown on Chinese bloggers, active netizens, writers, human rights advocates, and civil society activists, who have been arrested, detained, waiting for trial, or gone missing in the recent weeks and months: Cheng Wanyun (程婉芸), Guo Weidong (郭卫东), Hua Chunhui (华春晖), Lan Jingyuan (兰靖远), Li Hai (李海), Li Shuangde (李双德), Li Yongsheng (李永生), Liang Haiyi (梁海怡, aka Miaoxiao [渺小]), Liu Huiping (刘慧萍), Mo Jiangang (莫建刚), Quan Lianzhao (全连昭), Sun Desheng (孙德胜), Tan Lanying (谈兰英), Wang Lihong (王荔蕻), Wei Qiang (魏强), Wei Shuishan (魏水山), Weng Jie (翁杰), Xue Mingkai (薛明凯), Yang Lamei (杨腊梅), Yang Qiuyu (杨秋雨), Zhang Jiannan (张健男), Zheng Chuangtian (郑创添), Zhu Yufu (朱虞夫), Ceng Renguang (曾仁广), Gu Chuan (古川), Hu Di (胡荻), Jiang Tianyong (江天勇), Ma He (马贺, aka Kucun Jiasha [库存袈裟]), Lan Ruoyu (蓝若宇), Li Tiantian (李天天), Liu Anjun (刘安军), Liu Dejun (刘德军), Liu Shihui (刘士辉), Teng Biao (滕彪), Zhou Li (周莉).
We hope the Chinese delegation will convey the message to the relevant authorities of People's Republic of China to reconsider these charges and sentences.
Friends of Tibet and China
Estonia
______
Üks osalejatest saatis mulle ülevaate TTÜ loengus toimunud arutelu kohta:
Ettekandes sai üldsõnaliselt kuulda ja pildis ka näha, kui moderniseeritud ja arenenud on Tiibet nüüdseks. Kuidas varem ei olnud ei kanalisatsiooni, elektrit ja vett - aga nüüd luuakse comfort housing majakesi jne. Kultuur on mitmekesine, uske on palju, tiibeti budismist räägitakse veidikene jne, inimesed on õnnelikud, on loodud ülikool ja õppimisvõimalused! jne jne
Esimene küsimus, mille peale ilusat juttu küsis üks noormees - puudutas seda, et kui Hiina Tiibetile muudkui igasuguseid asju annab ja loob - et mis nad siis vastu soovivad saada seoses kõikide nende investeeringutega jne - vastus tuli ilus ja ümmargune (nagu kõik edaspidised), et Hiina ei lase ka enda äärealadel olla üksinda ja kõik koos peavad kõik aitama - pm "heatahtlikkusest", vastastikusest koostööst ja abist lähtuvalt aidatakase kõiki. Ja seega on Tiibet Hiinale oluline kui osa nende riigist, ajaloolisest asumaast vmt.
Info tsenseerimise kohta üldiselt - et eks halba ja ohtlikku infot muidugi piiratakse - nagu seda teevad ka teised maad.
Seejärel Dalai Laama pildi keelamine (pm tsenseerimine) - et sellel teemal on tegu pigem "missunderstanding"uga sest kloostrites on DL pilt mitmel pool olemas ja tema ise on ka neid ikkagi näinud jne jne.
Ma seejärel, et kas inimõiguste teemal on ka tegu "missunderstanding"uga muus maailmas? Vastuseks, et inimõiguste tagamisega ja teemaga tegeletakse ka seal kohapeal - inimõigus kaitstakse, nt saab meediast lugeda nendel teemadel, kuidas ala talupoegadel maid ära on võetud v mitte (ala mingi selline näide oli aga osast infot oli raske aru saada)
Tiibeti lipu kohta küsis Kaire, seda ilusasti esinejale ning inimestele ka näidates, et kas tegu on lubatud lipuga - põhiline, mis välja tuli, siis et "see lipp võib olla oluline DL'le ja inimestele väljaspool ja ka poliitilistele liikumistele ja meile - aga et temale see oluline ei ole ja ka mitte Hiina tiibetlastele. Ning kuna kohati võib selle lipuga kaasneda ka poliitilist aktiivsust - mis võib olla enda olemuselt ohtlikud ka Hiina riigile - siis muidugi ei ole see lipp soositud/lubatud (vmt).
Siis pidas lisaks esinejale oluliseks võtta sõna ka kohapeal olnud tibetoloog, kes lühidalt seletas lipu ajalugu, armee lipuks olemist ning, et oma tähtsuse kaotas ta peale 1959. a.
Kuna vastused igale küsimusele olid "kõikehõlmavad", pikad ja lohisevad ja tõlgi vahendusel jne - siis muuhulgas jäid tekkinud võrdlustest NSVga meelde ka mõned repliigid: et EU ja NSV on sarnased struktuurid - mis oli tema poolt halb võrdlus - sest see oli ainukene kord, kui tõesti suur osa saali hetkeks muigas ja kihistas. Et Hiinas uuritakse praegu ka seda, mis NSVs valesti tehti jne, et nüüd ise asju paremini ning õigemini teha - kuid kindlasti on Hiina eeskujuks ka mõtteid Stalinilt, Leninilt. Ning, et jutt NSVs oli kõik tore ja hea, aga seal seda ei realiseeritud õigesti - seda püüab nüüd Hiina ise teha.
Siis küsis see sama üks noormees (ja tema küsimust täiendas üks iirlane vist) - et kas Tiibetis on mõeldav iseseisvus (kahjuks kasutas see noormees just seda väljendit), juhul kui inimesed ise seda seal peaksid tahtma (täiendus lisandis Iiri poisi poolt, et kui oleks referendum - kas põhimõtteliselt eksisteeriks võimalus Tiibeti iseseisvusele?) - vastus oli umbes selline, et juba Hiina põhiseadus ja territoriaalne ühtekuuluvus välistab Hiina riigi sees mingid rahvuslikud iseseisvumise algatused - konkreetselt öeldi et Hiina ühegi enda osas suhtes iseseisvust ei luba - ning rahvahääletuse kohta öeldi ka, et sellist asja Hiinas olemas ei ole nagu "rahvuslik referendum." - mainides juurde, et "Hiinas on asjad teisiti" (seda väljendit kuulis seal jutu sees päris mitmel korral)
Keele kohta rõhutati - et selleks, et tiibetlased saaksid ja oskaksid ülejäänud rahvavabariigis olevate inimestega suhelda - siis neile endale on kasulik ja oluline tiibeti keele kõrval osata ka hiina keelt
Minu arust on märkimisväärne et 100% kõik küsimused küsiti kriitikanoodiga - st ühtegi tõsist Hiinat puudutavat küsimust ega küsijat seal ei olnud.
Ja kordan, et see on minu kehva mälu tõlgendus sündmustest ja räägitust. Kui milleski eksin, siis oskab eelkõige teha parandusi Kaire, kes ka kohapeal viibis.
Ainukene küsimus, mida enam küsida ei jõudnud (aeg oli kaua üle läinud) ega vist väga ka tahetud lasta küsida lõpuks - oli mul mõttes umbes nii... " et kui meile nüüd on selgeks tehtud ilusasti, kui tore ja hea seal elada on, miks tuhandeid tiibetlasi enda eluga riskides sealt igal aastal põgenevad" - ei oska hetkel ise küsimusele vastust aimata...
Ja vabandan kiire ning kohati lohaka kirjaviisi pärast öistel tundidel, aga ei ole mõtet selle kirjaga viivitada jne.
Valimised eksiil-Tiibetis ning dalai-laama loobumine poliitilisest ja administratiivsest võimust
Laur Järve kiired märkmed:
25. märtsil lõppenud istungil otsustas Tiibeti parlament nõustuda ja hakata ellu viima dalai-laama ettepanekuid põhjalikuks Tiibeti valitsussüsteemi reformiks -- muuta eksiil-Tiibeti hartat (konstitutsiooni) nii, et poliitiline võim läheks demokraatlikult valitud juhtkonnale.
Edasine ajakava on järgmine. 11. aprilliks esitab parlamendi ja valitsuse (kashag) liikmetest moodustatud komisjon ettepanekud harta muudatuste konkreetse sõnastuse kohta. Mai kolmandal nädalal tuleb kokku lisaks parlamendi ja valitsuse liikmetele ka kohalike nõukogude ja valitsusväliste organisatsioonide ning usuliste traditsioonide esindajatest koosnev tiibetlaste Üldkogu, et ettepanekuid arutada. Seejärel koguneb mai lõpus eraldi istungile parlament, et läbiarutatud muudatused seadusena vastu võtta.
Need protsessid ei tähenda mitte ainult radikaalset muutust poliitilisel pinnal, vaid nõuavad samaväärselt ka murrangut psühholoogilisel tasandil, kuivõrd paljudel tiibetlastel on raske harjuda mõttega, et dalai-laama ei jätka enam Tiibeti poliitilise liidrina. Üsna võimalik, et arutelude tulemusena jõutakse harta sellise sõnastuseni, kus teatav sümboolne poliitiline roll dalai-laamale siiski alles jääb.
Parlamendi uue koosseisu volitused peaksid algama juunis. Uue valitud peaministri (kalon tripa) juhitud valitsuse ametisse astumise ajana on mainitud nii juunit kui augustit.
Hiina võimude häälekandja Rahva Päevaleht nimetas oma kolumnis valimiste eelvoorus enim hääli saanud peaministrikandidaati, Harvardi ülikooli juures töötavat Lobsang Sangay'd terroristiks tema kunagise osaluse tõttu eksiilis tegutseva Tiibeti Noortekongressi töös. [Tiibetile iseseisvust (mitte autonoomiat) nõudvat Noortekongressi püüab Hiina näidata 2008. a rahutuste organisaatorina ning võrdsustab seda Al-Qaida ja Tšetšeenia relvarühmitustega. Noortekongress on need süüdistused detailselt ümber lükanud ja rõhutanud, et nad on alati järginud vägivallatu vastupanu põhimõtteid. Noortekongress on suurim sõltumatu tiibetlaste organisatsioon, selle juhtorganitesse on erinevatel aegadel kuulunud paljud eksiil-Tiibeti poliitikud, sealhulgas ka praegune peaminister Samdhong Rinpoche, dalai-laama eriesindaja Lodi Gyari jpt.]
Huvitav märkida, et kolme peaministrikandidaadi võrdluses tundub Lobsang Sangay kuuluvat selgelt autonoomia taotlejate hulka ning ainsana näib iseseisvuse nõudmise võimalust kaaluvat Tenzin Tethong. Kõik kandidaadid siiski rõhutavad, et sellise põhimõttelise suundamuutva poliitilise otsuse tegemise voli on ikkagi parlamendi käes.
Eesti viie enim demokraatiat, inimõigusi ja vabadusi austava riigi sekka
Austatud istungi juhataja,
Head kolleegid,
Külalised
Valimiste eelsel perioodil heidetakse pilk tagasi tehtule, kuid eelkõige esitatakse küsimus - kuidas edasi? Täna toimuv välispoliitika arutelu on sobivaks võimaluseks mõelda millised prioriteedid peame seadma järgmiseks neljaks aastaks, kuidas suudame edukalt toimida muutuvas maailmas ning vastu seista uutele väljakutsetele.
Hea on, et „murrame läbi“ retoorika on diskussioonides kadunud. Korralikult kodutöö ära tehes on kõik soovitud uksed meie ees niigi lahti olnud. Tsiteerides välisminister Urmas Paeti sõnavõttu: „ XXI sajandi teise kümnendi hakul on Eestist saanud üks paremini integreerunud riike Euroopas“.
Olla täieõiguslik Euroopa Liidu, NATO, OECD ning Schengeni viisaruumi ja eurotsooni liige ei tähenda, et töö on tehtud. Sama ennastsalgavalt, kui töötasime nende organisatsioonide liikmeks saamise nimel, peame töötama nüüd nende sees – oma huvisid kujundades ja elluviies.
___
Eesti Reformierakonna välispoliitika eesmärk on Eesti julgeoleku ja heaolu kasvu kindlustamine. Selle saavutamiseks peame oluliseks, et Eesti võtab jätkuvalt aktiivseid initsiatiive Euroopa Liidu, NATO, ÜRO, Euroopa Julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE), Euroopa Nõukogu ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikate kujundamisel.
Jätkame tõhusat tööd Eesti julgeoleku kindlustamiseks NATO strateegilise kontseptsiooni elluviimisel ning panustamisel olulistesse NATO missioonidesse. Missioonide kõrval on Eesti panuseks NATO küberkaitse arendamine, milles soovime olla üheks juhtriikidest.
Turvalisuse suurendamiseks Euroopa Liidu piiridel peame tähtsaks EL naabruspoliitikat ja idapartnerlust. Saame sellesse panustada oma reformikogemuse jagamise ning Lennart Meri nimelise Idapartnerluse Koolituskeskuse loomisega Eestisse. Lisaks tihedatele ja headele suhetele Euroopa Liitu ja/või NATOsse kuuluvate naabritega, on Eesti huvides ka heanaaberlikud suhted Venemaaga.
Eesti Reformierakonna programmis on olulisel kohal inimõiguste ja demokraatia eest seismine. Peame oluliseks demokraatlikke väärtusi järgivate riikide ja organisatsioonide senisest tihedamat koostööd, toetame Euroopa uusi demokraatiaid ning soovime Eesti pääsu ÜRO Inimõiguste Nõukokku perioodiks 2012-2015.
Head kolleegid,
Inimõiguste ja demokraatia eest seismine on kahesuunaline töö. Esmalt tuleb tagada, et oma riigis oleks kõik korras ning alles siis saame olla eeskujuks teistele.
Keegi siin viibijatest ei võtaks ju tõsiselt Hiina Rahvavabariigi üleskutseid meediavabadust suurendada, Põhja-Korea seisukohti demokraatlikust valitsemisest või Kuuba arvamusi vabast internetist. Pole ka imestada, sest need asuvad vastavaid vabadusi mõõtvate indeksite alumises otsas.
Freedom House’i, Reporters without Boarders’i ja teiste organisatsioonide koostatud riikide pingeridades on meil hea või väga hea koht. See ei tähenda, et võiksime loorberitele puhkama jääda. Eesti eesmärgiks peab olema maailma viie enim demokraatiat, inimõigusi ja vabadusi austava riigi sekka saamine. See on aga võimalik vaid siis, kui igat otsust või seadust vastu võttes oleme kindlad, et see meid võetud teelt kõrvale ei vii.
Muuseas, see kehtib ka valimiskampaania läbiviimise kohta. Riigiasutuse ja partei rahakoti segi ajamine, valimisseaduse rikkumine ning kõlvatud kampaaniavõtted on taganthooks poliitilisele kultuurile ning taganemsele demokraatiast. Valimiskampaania hea tava rikkujatel on kohatu rääkida Euroopalike väärtuste edendamisest.
Teiseks, kui kodus on kõik korras, tuleb kasutada kõiki võimalusi inimõiguste ja demokraatia toetamiseks kõikjal maailmas. Kahtlemata on väikeriigil suurtest oluliselt vähem ressurssi ja mõju. Seetõttu ongi just need institutsioonid, mille liikmeks olemist me nii oluliseks peame, meie põhiliseks töötandriks.
Tooksin siinkohal Valgevene näite. 2010. aasta 19. detsembril toimunud presidendivalimised ja sellele järgnenud repressioonid olid suureks pettumuseks kõigile neile, kes uskusid Lukašenka režiimi reformimise võimalikkusesse. Eesti aitas kaasa Euroopa Liidu ühise otsuse tegemisele, millega kehtestati Valgevene režiimi võtmeisikutele viisakeeld. Üksi ei oleks me suutnud neile ebamugavust valmistada, kuid kõik koos vähendasime oluliselt valimisvõltsimiste ja repressioonidega seotud isikute vabadusi.
Sisuliselt pandi Lukašenka režiimi võtmeisikud poolsuletud vanglasse, kust välja saab vaid ida poole. Poliitvangide mitte vabastamise ja repressioonide jätkumise korral peame kindlasti kaaluma Valgevenele ka selliste majandussanktsioonide kehtestamist, mis on suunatud režiimile oluliste kasumiallikate kaotamisele jälgides samas hoolikalt, et tavainimeste elu sellest oluliselt kannatada ei saaks.
Siiski saab pööre paremuse poole toimuda mitte karistamise, vaid toetamise abil. Eesti riigi arengukoostöö rahad on suunatud sealse kodanikuühiskonna ja hariduse toetamisele, Valgevene tavakodanikud vabastati viisalõivudest ning Eesti jätkab õppimisvõimaluste loomist sealt pärit tudengitele.
Autoritaarse riigivalitsejate vastu toimunud revolutsioonid tõestavad, et õigusriik ja demokraatia on võimalik kehtestada vaid seal, kus ühiskond selleks valmis on. Vastasel korral asendatakse üks võimuklikk teise vastu ning tulemuseks võib olla veelgi enam inimõigusi jalge alla tallav režiim. Seda ohtu peame arvestama ka täna araabia-maailmas toimuvaid pöördelisi sündmuste võimalikke arengusuundi analüüsides.
Head kolleegid
Pean ohtlikuks arutelu teemal, kas Eesti välispoliitika peaks lähtuma huvidest või väärtustest. Miks ei võiks nende vahel tõmmata võrdusmärki? Mina soovin elada sellises riigis, kus meie väärtusteks on õigusriik, inimõigused, demokraatia ja vabadus ning meie riiklikuks huviks on selliste väärtuste eest seismine nii Eestis kui ka kõikjal maailmas.
Demokraatia puudumise eest maksavad lõivu ju ka demokraatlike riikide (sh Eesti) kodanikud. Vahel on selleks terroristi rünnakus võetud elu, sageli aga kõrgemad nafta ja muude toodete hinnad. Inimõigusi ja vabadusi austav maailm loob aga turvalisema ja parema tuleviku meie lastele.
Just seetõttu ei tohi me ära unustada demokraatlike väärtuseid siis, kui kohtume teiste riikide esindajatega. Ei ole vahet, et kui suurde ja olulisse riiki toimub Riigikogu visiit, inimõiguste kaitsmine peab olema alati üks neist teemadest, mida tõstatame ning sellest ka avalikkusele teada anname. Samuti peab Riigikogu olema valmis vastu võtma väärikalt iga maailma arvamusliidri, kes on pühendanud oma elu vägivallata võitlusele parema maailma nimel. Need on soovid, mille annan edasi peagi valitavale uue Riigikogu koosseisule.
Head sõbrad! Soovin teile edukat ja ausat valimisvõitlust.
Tõeline olümpia lõppes tunni aja eest
Olümpiamängude suured ideaalid ei ole tänu paraolümpiale veel surnud. Nõus, ka paraolümpia sära on tuhmistanud dopinguskandaalid, kuid suurim väärtus elab veel – osavõtt on tähtsam kui võit.
2000. aastal oli mul võimalik osaleda Sydney paraolümpia avatseremoonial ja jälgida nii ujumisvõistlust, korvpalli kui ka kergejõustiku. Oled püüdnud otsida mängude tunnuslaulu sõnu, mis mulle väga südamesse läksid. Salmist meenub põhimõte, et „me oleme õnnelikud, et saame osaleda…. Siin osalemine on juba võit…“
Võit ja medalid on tavalisel olümpial olulisemad, kui osavõtt. Kui medalilootus tühjade kätega jääb, tuleb tal ja olümpiakomiteel aru anda, miks nii palju raha on sportlase „tootmisele“ kulutatud. Kui tulemust pole, on raha maha visatud ning targem oleks järgmine kord koju jääda.
Kas keegi nõudis EOK-lt, et mitu medalit me paraolümpialt toome? Ei. See pole oluline ja ongi väga hea. Nii saavadki sportlased osaleda ilma, et neile avaliku arvamuse kirves peakohal ripuks. Ootamatu Kardo Ploomipuu pronksmedal 100 meetri seliliujumises klassis S-10 on vaid kinnituseks sellele, et spordipeol osalemise fakt on juba VÕIT.
Sydney paraolümpiast meenub mulle veel vabatahtlike arv ja nende ennastsalgav tegevus. Samuti see, kuidas sportlased finišeerisid käsikäes. Ning publik, kes elasid kaasa kõikide võitudele.
Hea on, et Hiina Rahvavabariiki ei muutnud Pekingi paraolümpiat poliitiliseks palaganiks. Vaevalt, et see otsus tehti armastusest olümpiaideaalide vastu, vaid ikka meedia vähesest huvist para-mängude vastu. Jäeti ju ära ka paraolümpia tõrvikujooks maailmas ning mitmed tseremooniad Hiina linnades. Kokkuvõttes võitis sellest sport, sportlased ja olümpia tervikuna.
Kanter ei peaks häbenema
Pekingi olümpiamängude avatseremoonial kannab USA lippu Sudaani sõjakoledused üleelanud keskmaa jooksja Lopez Lamong. Lamong on aktiivne Team Dafuri liige, mis püüab maailma tähelepanu juhtida Sudaani valitsuse võikale poliitikale selles piirkonnas. Hiina Rahvavabariik on Sudaani kõrilõikajate olulisim partner.
Kui Eestis on puna-hiina kuritegudest peamiselt räägitud Tiibeti kontekstis, siis suure lombi taga on märksa enam meedias olnud Sudaan ja Birma. Ka Spielberg põhjendas enda otsus lahkuda olümpia kunstilise juhi kohalt eelkõige just Hiina toetusega Sudaani valitsusele. Ameerikas nimetatakse Darfurs toimunud 300 000 inimese tapmist ja 2,5 miljoni inimese kodudest lahkuma sundimist ametlikult genotsiidiks.
Tänasel pressikonverentsil pidas Lopez olümpiatõrviku kandmist suureks auks, mis võimaldab tal lisaks Ameerika esindamisele ka Darfuri veresaunale tähelepanu juhtida. US olümpiakomitee ei peitnud pead liiva alla, vaid otsusega riigi lipp Hiina Rahvavabariigi ühte häbiplekki sümboliseeriva sportlasele anda näitasid selgroogu, mida meie olümpiakomiteel ei ole.
Tänase postimehe esikaanel kirjutab Gert Kanter allkirja oma fotole, kus kirjas Helsingis 2005. aastal saadud kolmas koht ja 68,57 meetrit. On väga kahetsusväärne, et mingi Tiibeti rakuke otsustas sportlastelt välja petta allkirja avalikule kirjale Hiina Rahvavabariigi juhtidele. Sellise tegevusega kahjustas ta kõigi teiste rahvusvaheliste ja kohalike Tiibeti toetusorganisatsioonide mainet.
Samas ei peaks Gert Kanter oma arvamust Hiina Rahvavabariigi kohta häbenema. Märtsis võrdles Gert Hiinat Nõukogude Liiduga ja ütles, et Hiinas ei ole demokraatiast raasugi. Kanter tunnistas Eesti olümpialootuste hulgas korraldatud Postimehe küsitlusele vastates, et ega Hiinas valitsev poliitiline olukord just meeldiv ole. «Kui sa vähegi teistmoodi mõtled, siis su väljavaated midagi teha või saavutada on ikkagi väga-väga piiratud,» sõnas ta. «Olen igati sellise asja vastu.»
Mina olen uhke, et mõni Eesti sportlane on avalikult oma arvamust välja öelnud. Ega sportlane robot ei ole, kes nupule vajutades ketast viskab või kiiresti vudima hakkab. Sportlane on eelkõige ikkagi inimene, kes mitte ainult trenni ei tee, vaid loeb ka raamatuid ja ajalehti ning omab arvamust Eestis ja laiemas maailmas toimuva kohta.
Kanter ei pea häbenema oma seisukohta, Eesti Olümpiakomitee oma poliitikat aga küll. Kahju, et komitee põeb pisikese venna kompleksi ning ei suuda olla võrdne võrdsete seas. Avatseremoonial osaledes plaksutaksin ma Lopez Lamongile ja Ameerika Ühendriikide olümpiameeskonnale.
Näitame Bushile eeskuju
Et mitte „hiinlasi solvata“ on Bush otsustanud osaleda Pekingi Olümpiamängude avatseremoonial. Kevadine veresaun tiibetlaste vastu on tal ununenud ning puna-hiinale pai tegemine oluliseks muutunud. Loodan, et meie poliitikutel on pikem mälu ja suurem solidaarsus väikerahvaste vastu.
USA toetus ida-bloki riikide vabadusepüüetele andis suurriigile vabaduse ja demokraatia eest võitleva riigi oreooli. Selle positiivne maine tuhmumisele on kaasa aidanud nii tegevus Iraagis kui ka Guantanamo vangilaagri skandaal, aga minu arvates eelkõige see, et ammu enam ei kasuta ainuke maailma superriik piisavalt oma võimu ja mõju vabama ja õiglasema maailma nimel.
Jah, USA sanktsioonid Birma militaarrežiimi ja Kuuba diktaatorite vastu on tõhusamad ja tugevamad kui Euroopa omad. Kuid jutt demokraatlikust ja vabast maailmast kõlab Bushi suust tühjalt, kui küsimuse alla tuleb Hiina või Venemaa. Väikestele ja isoleeritud julmur-režiimidele on lihtne näpuga näidata, kuid sarnast julgust ja otsusekindlust, kui omal ajal NL-i vastu seismisel oli, kohtab paraku üha harvem.
Mõne kuu eest tallinna Ülikoolis esinenud Immanuel Wallersteini väitis, et NL kokkukukkumine oli hea Eestile, aga katastroof USA-le. Seda seetõttu, et:
- NL olemasolu oli peamiseks garantiiks, et USA liitlased soovivad ronida USA kaitsva kilbi taha.
- USA- le oli kasulik, et NL-iga hirmutamine võimaldas peale suruda poliitikat kõikidele teistele. Ehk oli võimalik mingi kolmandat riiki hirmutada, et kui see ei peaks mitte järgima kokkulepitud „tasakaalupoliitikat“, käivitab NL tuumasõja.
Wallerstein ennustas USA-le suurt kaost, sest:
- USA võim on tugevasti vähenenud. Iraagi (ja ehk ka Afganistani) sõda ollakse kaotamas, Pakistani „sõber” on lahkumas pukilt, Lähis-Idast lahendust ei ole loota.
- Dollar varsti 2USD=1EUR. See on katastroof ja USA majandusvõim on kukkumas.
- Maailm teab, et USA on võimas sõjamasin, millega nad ei suuda aga midagi teha. Maksimum on riigi pommitamine, aga ei mingeid lahendusi.
Wallersteini arvamus oli huvitav, kuid ma ei tahaks temaga suures osas nõustuda. Eriti selles osas, mis puudutab nõrka dollarit ja sellest tingitud majanduskatastroofi. Küll olen ma aga mures, et varem vabaduse ja demokraatia lipulaevaks olnud suurriik on suunda muutnud.
Ma ei tea, kumb kandidaat saab järgmiseks Ameerika Ühendriikide presidendiks, aga ma loodan, et sarnases situatsioonis valiks ta (vähemalt poliitilise) toetuse aastakümneid kannatanud tiibetlastele ning tõestaks, et üllad eesmärgid ja põhimõtted pole suure lombi taga kuhugi kadunud.
Meie, Ameerika Ühendriikide tugevad partnerid, peaksime antud küsimuses näitama eeskuju. Ma ei tea ühtegi Eesti poliitikut (Riigikogu liiget või ministrit), kes puna-hiina tegevusele Tiibetis olümpiamängude avatseremoonial osalemisega tunnustust avaldaks. Mängude ajal meie sportlastele kaasa elada on mitmetel plaanis ja selles ei näe ma midagi taunimisväärset.
Poliitika ja sport tuleks lahus hoida. Pekingi Olümpiamängude avatseremoonia on aga pärast verist märtsi kõike muud kui sport ning seal osalemisega tallaksime jalge alla need väärtused, mis meile 90 ja 17 aastat tagasi vabaduse tõid. Olgem siis eeskujuks Bushile ning ärgem Hiina Rahvavabariigi verisele poliitikale 8. augustil kummardust tehkem.
