Olümpiamängude suured ideaalid ei ole tänu paraolümpiale veel surnud. Nõus, ka paraolümpia sära on tuhmistanud dopinguskandaalid, kuid suurim väärtus elab veel – osavõtt on tähtsam kui võit.

2000. aastal oli mul võimalik osaleda Sydney paraolümpia avatseremoonial ja jälgida nii ujumisvõistlust, korvpalli kui ka kergejõustiku. Oled püüdnud otsida mängude tunnuslaulu sõnu, mis mulle väga südamesse läksid. Salmist meenub põhimõte, et „me oleme õnnelikud, et saame osaleda…. Siin osalemine on juba võit…“

Võit ja medalid on tavalisel olümpial olulisemad, kui osavõtt. Kui medalilootus tühjade kätega jääb, tuleb tal ja olümpiakomiteel aru anda, miks nii palju raha on sportlase „tootmisele“ kulutatud. Kui tulemust pole, on raha maha visatud ning targem oleks järgmine kord koju jääda.

Kas keegi nõudis EOK-lt, et mitu medalit me paraolümpialt toome? Ei. See pole oluline ja ongi väga hea. Nii saavadki sportlased osaleda ilma, et neile avaliku arvamuse kirves peakohal ripuks. Ootamatu Kardo Ploomipuu pronksmedal 100 meetri seliliujumises klassis S-10 on vaid kinnituseks sellele, et spordipeol osalemise fakt on juba VÕIT.

Sydney paraolümpiast meenub mulle veel vabatahtlike arv ja nende ennastsalgav tegevus. Samuti see, kuidas sportlased finišeerisid käsikäes. Ning publik, kes elasid kaasa kõikide võitudele.

Hea on, et Hiina Rahvavabariiki ei muutnud Pekingi paraolümpiat poliitiliseks palaganiks. Vaevalt, et see otsus tehti armastusest olümpiaideaalide vastu, vaid ikka meedia vähesest huvist para-mängude vastu. Jäeti ju ära ka paraolümpia tõrvikujooks maailmas ning mitmed tseremooniad Hiina linnades. Kokkuvõttes võitis sellest sport, sportlased ja olümpia tervikuna.

Tweet This Post 

Pekingi olümpiamängude avatseremoonial kannab USA lippu Sudaani sõjakoledused üleelanud keskmaa jooksja Lopez Lamong. Lamong on aktiivne Team Dafuri liige, mis püüab maailma tähelepanu juhtida Sudaani valitsuse võikale poliitikale selles piirkonnas. Hiina Rahvavabariik on Sudaani kõrilõikajate olulisim partner.

Kui Eestis on puna-hiina kuritegudest peamiselt räägitud Tiibeti kontekstis, siis suure lombi taga on märksa enam meedias olnud Sudaan ja Birma. Ka Spielberg põhjendas enda otsus lahkuda olümpia kunstilise juhi kohalt eelkõige just Hiina toetusega Sudaani valitsusele. Ameerikas nimetatakse Darfurs toimunud 300 000 inimese tapmist ja 2,5 miljoni inimese kodudest lahkuma sundimist ametlikult genotsiidiks.

Tänasel pressikonverentsil pidas Lopez olümpiatõrviku kandmist suureks auks, mis võimaldab tal lisaks Ameerika esindamisele ka Darfuri veresaunale tähelepanu juhtida. US olümpiakomitee ei peitnud pead liiva alla, vaid otsusega riigi lipp Hiina Rahvavabariigi ühte häbiplekki sümboliseeriva sportlasele anda näitasid selgroogu, mida meie olümpiakomiteel ei ole.

Tänase postimehe esikaanel kirjutab Gert Kanter allkirja oma fotole, kus kirjas Helsingis 2005. aastal saadud kolmas koht ja 68,57 meetrit. On väga kahetsusväärne, et mingi Tiibeti rakuke otsustas sportlastelt välja petta allkirja avalikule kirjale Hiina Rahvavabariigi juhtidele. Sellise tegevusega kahjustas ta kõigi teiste rahvusvaheliste ja kohalike Tiibeti toetusorganisatsioonide mainet.

Samas ei peaks Gert Kanter oma arvamust Hiina Rahvavabariigi kohta häbenema. Märtsis võrdles Gert Hiinat Nõukogude Liiduga ja ütles, et Hiinas ei ole demokraatiast raasugi. Kanter tunnistas Eesti olümpialootuste hulgas korraldatud Postimehe küsitlusele vastates, et ega Hiinas valitsev poliitiline olukord just meeldiv ole. «Kui sa vähegi teistmoodi mõtled, siis su väljavaated midagi teha või saavutada on ikkagi väga-väga piiratud,» sõnas ta. «Olen igati sellise asja vastu.»

Mina olen uhke, et mõni Eesti sportlane on avalikult oma arvamust välja öelnud. Ega sportlane robot ei ole, kes nupule vajutades ketast viskab või kiiresti vudima hakkab. Sportlane on eelkõige ikkagi inimene, kes mitte ainult trenni ei tee, vaid loeb ka raamatuid ja ajalehti ning omab arvamust Eestis ja laiemas maailmas toimuva kohta.

Kanter ei pea häbenema oma seisukohta, Eesti Olümpiakomitee oma poliitikat aga küll. Kahju, et komitee põeb pisikese venna kompleksi ning ei suuda olla võrdne võrdsete seas. Avatseremoonial osaledes plaksutaksin ma Lopez Lamongile ja Ameerika Ühendriikide olümpiameeskonnale.

Tweet This Post 

Et mitte „hiinlasi solvata“ on Bush otsustanud osaleda Pekingi Olümpiamängude avatseremoonial. Kevadine veresaun tiibetlaste vastu on tal ununenud ning puna-hiinale pai tegemine oluliseks muutunud. Loodan, et meie poliitikutel on pikem mälu ja suurem solidaarsus väikerahvaste vastu.

USA toetus ida-bloki riikide vabadusepüüetele andis suurriigile vabaduse ja demokraatia eest võitleva riigi oreooli. Selle positiivne maine tuhmumisele on kaasa aidanud nii tegevus Iraagis kui ka Guantanamo vangilaagri skandaal, aga minu arvates eelkõige see, et ammu enam ei kasuta ainuke maailma superriik piisavalt oma võimu ja mõju vabama ja õiglasema maailma nimel.

Jah, USA sanktsioonid Birma militaarrežiimi ja Kuuba diktaatorite vastu on tõhusamad ja tugevamad kui Euroopa omad. Kuid jutt demokraatlikust ja vabast maailmast kõlab Bushi suust tühjalt, kui küsimuse alla tuleb Hiina või Venemaa. Väikestele ja isoleeritud julmur-režiimidele on lihtne näpuga näidata, kuid sarnast julgust ja otsusekindlust, kui omal ajal NL-i vastu seismisel oli, kohtab paraku üha harvem.

Mõne kuu eest tallinna Ülikoolis esinenud Immanuel Wallersteini väitis, et NL kokkukukkumine oli hea Eestile, aga katastroof USA-le. Seda seetõttu, et:
- NL olemasolu oli peamiseks garantiiks, et USA liitlased soovivad ronida USA kaitsva kilbi taha.
- USA- le oli kasulik, et NL-iga hirmutamine võimaldas peale suruda poliitikat kõikidele teistele. Ehk oli võimalik mingi kolmandat riiki hirmutada, et kui see ei peaks mitte järgima kokkulepitud „tasakaalupoliitikat“, käivitab NL tuumasõja.

Wallerstein ennustas USA-le suurt kaost, sest:
- USA võim on tugevasti vähenenud. Iraagi (ja ehk ka Afganistani) sõda ollakse kaotamas, Pakistani „sõber” on lahkumas pukilt, Lähis-Idast lahendust ei ole loota.
- Dollar varsti 2USD=1EUR. See on katastroof ja USA majandusvõim on kukkumas.
- Maailm teab, et USA on võimas sõjamasin, millega nad ei suuda aga midagi teha. Maksimum on riigi pommitamine, aga ei mingeid lahendusi.

Wallersteini arvamus oli huvitav, kuid ma ei tahaks temaga suures osas nõustuda. Eriti selles osas, mis puudutab nõrka dollarit ja sellest tingitud majanduskatastroofi. Küll olen ma aga mures, et varem vabaduse ja demokraatia lipulaevaks olnud suurriik on suunda muutnud.

Ma ei tea, kumb kandidaat saab järgmiseks Ameerika Ühendriikide presidendiks, aga ma loodan, et sarnases situatsioonis valiks ta (vähemalt poliitilise) toetuse aastakümneid kannatanud tiibetlastele ning tõestaks, et üllad eesmärgid ja põhimõtted pole suure lombi taga kuhugi kadunud.

Meie, Ameerika Ühendriikide tugevad partnerid, peaksime antud küsimuses näitama eeskuju. Ma ei tea ühtegi Eesti poliitikut (Riigikogu liiget või ministrit), kes puna-hiina tegevusele Tiibetis olümpiamängude avatseremoonial osalemisega tunnustust avaldaks. Mängude ajal meie sportlastele kaasa elada on mitmetel plaanis ja selles ei näe ma midagi taunimisväärset.

Poliitika ja sport tuleks lahus hoida. Pekingi Olümpiamängude avatseremoonia on aga pärast verist märtsi kõike muud kui sport ning seal osalemisega tallaksime jalge alla need väärtused, mis meile 90 ja 17 aastat tagasi vabaduse tõid. Olgem siis eeskujuks Bushile ning ärgem Hiina Rahvavabariigi verisele poliitikale 8. augustil kummardust tehkem.

Tweet This Post