Aafrika satub meie uudistesse vaid siis, kui mõnes riigis on olukord kas halb või väga halb. Kiire otsing sõnale „Aafrika“ tõi Postimehest välja lood Somaalia piraatidest, värvikast Liibüa liidrist, petukõned Sierra Leonest, Guinea võimude kuritegudest, sekka ka neutraalseid spordiuudiseid. Kas tõesti ei ole meil Aafrikast midagi õppida peale maratonijooksu?

Lugesin Leheneegri (http://leheneeger.wordpress.com/2009/10/05/ma-ei-usu-oma-silmi-korvu-ega-ninasoormeid/) ajaveebist sellest, kuidas Viimsi vald on otsustanud defineerida „õige“ perekonnamudeli ja seeläbi võtta kahelt kooselavalt naiselt õiguse saada rahalist toetust. Siit Cape Townist ei ole mul võimalik kontrollida informatsiooni õigsust ega süübida põhjustesse. Küll saan aga tuua Eestile eeskujuks Lõuna Aafrika.

Lõuna Aafrika on esimene riik maailmas, mis konstitutsioonis kaitseb samasooliste õigusi. 1996. aastal vastu võetud põhiseaduse 9. osa „Võrdõiguslikkus“ sätestab:

“(3) The state may not unfairly discriminate directly or indirectly against anyone on one or more grounds, including race, gender, sex, pregnancy, marital status, ethnic or social origin, colour, sexual orientation, age, disability, religion, conscience, belief, culture, language and birth.”

http://www.constitutionalcourt.org.za/text/rights/know/homosexual.html

Lõuna Aafrika Vabariigi konstitutsiooniline kohus on teinud ridamisi otsuseid põhiseaduses sätesatud õiguse tagamiseks. 2002. aastal tagati samasoolistele paaridele võrdsed finantsõigused heteropaaridega ja lubati adopteerimine, 2006. aastal võttis parlament konstitutsioonikohtu nõudmisel vastu samasooliste abiellumise seaduse. LAV-ist sai viies riik maailmas, mis seadustas samasooliste abielud.

Samasooliste õiguste olukord apartheidi ajal oli puudulik – teatud ajal pandi „vahelejäänud“ paare aastateks vangi, rääkimata siis mingiteski õigustest koos elada või perekonda luua. Selles suhtes on tänane LAV liberaalsem ja humaansem, kui Euroopa väikeriik Eesti. Apartheid samasoolitse vastu sai siin läbi 1996ndal aastal, viimsis õitseb see edasi. Tulgu mulle veel keegi ütlema, et pole meil midagi Aafrikast õppida.

Tweet This Post 

„Kui Külma sõja aegse teisitimõtlejate liikumise kangelased pidid tegema tutvust Nõukogude kriminaalkoodeksiga, siis praegune Kremli taktika on leida väikesed seadusrikkumised,“ kirjutab Edward Lucas kodanikuühiskonna lämmatamisest oma raamatus „Uus külm sõda“. Kas olukord Eestis on oluliselt erinev?

Veel on, ent kui ei suudeta leida head tasakaalu turvakaalutluste ja teisitimõtlejate tegevuse vahel ning piisavat kontrollmehhanismi kontrollijate üle (KAPO jt) üle, olemegi peagi seal.

Täna Postimehes ilmunud artikkel ja juhtkiri ilmestavad seda selgelt. Teisitimõtleja peab käima nööri mööda, sest kui korra vääratab, ei nähta tema tegevuses mitte ainult seost rumaluse/ekslikkuse/kuritegevusega, vaid selle alusel iseloomustatakse tema veendumusi. Kui tavaline eesti pätt varastab poest pudeli õlut ahnusest, siis globaliseerumisvastase selline tegu oleks kohe vastuhakk demokraatlikule riigikorrale ja eraomandile.

Ärge saage minust valesti aru. Iga pätt saagu karistatud, iga vägivallatseja vastutagu oma tegude eest ning kellegi elu kallale tikkuja istugu kongis. Selleks garanteerivadki erinevad julgeolekuasutused meie iseseisvust, vabadusi ja õigusi. Kuid sellise kaitsega ei tohi üle piiri minna.

Just seetõttu esitasin koos Aleksei Lotmaniga paar nädalat tagasi arupärimise õiguskantsler Indrek Tederile:

Kodanike põhiõiguste kaitsest

Lugupeetud õiguskantsler

Erinevates meediakanalites , näiteks  7.jaanuari Pealtnägijas ja 8.jaanuari Eesti Päevalehes  Kristina Meringi  artiklis “Minu tagakiusamise lugu” on kirjeldatud juhtumeid kus KAPO on kutsunud noori aktiviste “vestlusele”.

Osundatud juhtudel KAPO töötajad:

- kutsusid noori vestlusele selgitamata, milles on küsimus;

- ei esitanud vestlusele kutsututele kirjalikku kutset;

- ei dokumenteerinud vestlusi;

- ähvardasid vestlustele kutsutuid koostööst keeldumisel musta nimekirja kandmisega;

- kasutasid jutuajamisi õpetajatega ja vanematega alaealiste psühholoogiliseks mõjutamiseks.

Vaidlustamata KAPO rolli erinevate julgeolekuohtude ennetamisel, on allakirjutanutel jäänud ebaselgeks eelpool viidatud tegevuse õiguslikud alused ja piirid. Paratamatult tekib  kahtlus, et viidatud juhtumitel on KAPO töötajad tegutsenud ilma selgelt määrtletud õigusliku raamistikuta, justkui haldusmenetluse ja kriminaalmenetluse vahepealses hallis tsoonis.

Olete korduvalt rõhutanud, et teie prioriteetideks on põhiõiguste kaitse ja õigusselgus. Sealhulgas olete märkinud, et rahvusliku julgeoleku kaitsel ei tohi tekkida ebaproportsionaalset riivet isikute põhiõigustele ja vabadustele. 2007. aasta Õiguskantsleri tegevuse ülevaates kirjutasite: „Arvestades jälitustegevusega  kaasnevat põhiõigustesse meelevaldse sekkumise riski, asjakohase kohtupraktika puudumist ning probleeme olemasolevates seadustes ja kontrollisüsteemis, ootab õiguskantslerit lähiaastatel ees laialdane tööpõld”.

Seoses eeltooduga soovime Teie käest küsida:

1. Kas kehtiv õiguslik baas on piisav selleks, et isikute põhiõigused (sh õigus eraelu puutumatusele, õigus heale haldusele, jne  )oleksid sellistes KAPO menetlustes kaitstud? Kui ei ole, siis milliste seaduste muutmist ja täiendamist Te olemasoleva lünga täitmiseks peate vajalikuks?

2. Kas on piisav selgus küsimuses, millised on taolistel juhtumitel isikute menetlusgarantiid suheldes KAPO-ga? Kas näiteks vestlusele kutsutud isikul on õigus teada, millisel teemal temaga suhelda soovitakse ja keelduda vestlusest ja millised võivad olla keeldumise tagajärjed?

3. Kuidas tagada KAPO tegevuse kontrollitavus? Kas KAPO kohustus taolisi “menetlusi” dokumenteerida on piisavalt reguleeritud ja milline on isiku õigus tutvuda tema kohta kogutud materjalidega?

Tweet This Post 

Suhtekorraldaja Daniel Vaarik alustas oma ajaveebisMemokraatia huvitavat kampaaniat on-line meedia kolletumise vastu. Nimelt kutsutakse üles mitte klikkima mõttetule uudisele ning seeläbi mõjutama internetiportaale vähem kollaseid uudiseid tootma. Klikkimine = raha, ning raha määrab reklaamituludest sõltuva meedia sisu.

Inimesed saavad rahakotiga hääletada vähemalt sama palju, kui valimistel. Ostueelistuste tegemisel on meeletu võim ning seeläbi saab mõjutada nii poliitikat, välissuhtlust kui ka tavaliste inimeste elu. Näiteks kutsub rahvusvaheline organisatsioon „Fair Trade“ ostma õiglase kaubanduse kohvi ja seeläbi toetama arengumaade kohvikasvatajaid. Jah, kohvi on küll mitu korda kallim tavalisest, kuid vähemalt makstakse selle kasvatajatele õiglast hinda, ei kasutata lapstööjõudu ning jälgitakse keskkonnakaitse nõudeid.

Analoogiat kasutades võib öelda, et inimesed saavad klikkimise (ja kommentaaridega) mõjutada meediat rohkem, kui arvata oskavad. Lugege sisulisi ja häid artikleid ning kommenteerige tõsiseltvõetavaid seisukohti, aga jätke kollane saast, vihal põhinevad ning sisutud uudised tähelepanuta. On tervislikum ning ka kasulik.

Umbes samal teemal kirjutasin eelmises postituses: http://www.meikar.ee/blog/?p=1061

Tweet This Post 

Nõustun kõigiga, kes seda nelikut pisikesteks äpudeks peavad. Nad on nagu Vändra Aveli, Farmi Gabriel, Tõehetke Lilit ja Kapoti Kalev, kes elavad rahva teadvuses sama kaua, kui meedia neile tähelepanu pöörab. Eluea (ehk meediakünnise) pikendamiseks on nad valmis üha radikaalsemaks minema – kiskuma ennast alasti, andma kellelegi vastu nina, vorpima üha idiootsemaid avaldusi, võtma sõna igal teemal, kasutama labasusi jne – kuid lõpuks potsatavad nad oma tähelennult ikkagi marginaalsusesse tagasi.

Tänase EPL-i esikaas ja juhtkiri teeb kampaaniat Sirõkile. Nõustun kolleeg Marko Mihkelsoniga, kes kirjutas ajaveebis: „… selliste mehikeste maailm seisabki koos tähelepanust ning provokatiivse ehk väljakutsuva käitumise võimalustest.“

Minu seisukoht on, et need neli tüüpi on mõttetud ning ärme enam neist kirjutame. Neid ei maksa karta, nende arvamus ei ole oluline. Tegemist on marginaalidega, kes elavad tänu sellele, et me nende peale mõtleme. Probleem ei ole neis, vaid meis!

Jättes kõrvale kohtusaaga juriidilised ja „rahva õigustunde” nüansid, võiksime tunnistada, et kohtuotsus võimaldab neile kiire lõpu teha. Seda muidugi vaid siis, kui meil on piisavalt mõistust, et nende peale mitte viha kanda ning meie ajakirjandusel (nii eesti- kui ka venekeelsel meedial) on piisavalt kohusetunnet, et veidrike iga haugatuse peale kaameratega mitte kohale joosta.

Laupäevases EPL-is ilmunud Ilmar Raagi väga hea artikkel, kus ta kirjutab: „Öine Vahtkond on olnud olemuselt propagandaterrorismi ühendus, mis toitub avalikkuse tähelepanust. Nüüd oleme aasta otsa pakkunud ka oma ajakirjanduse vahendusel neile täpselt seda statuuti, mida nad ihkavad: olla kogu solvunud venekeelse elanikkonna eestkõnelejad. Vähe puudus, et neist oleksidki saanud märtrid. …. Meenutagem vaid, millise uhkusega ümbritseti vene mütoloogias revolutsionääre, kes olid Siberisse saadetud. Sellist au ma Öisele Vahtkonnale ei sooviks. Nad on palju tühisemad.”

Need „tühisused” on millekski saanud trükimustas, teleekraanil ja meie peades. Klikkigem „DELETE” nupule ja tehkem oma „kõvaketastes” ruumi millelegi väärtuslikumale.

Tweet This Post 

Hommikuks olid Seima eest kolm segi pekstud politseidžiipi koristatud ning lõhutud akende asendamine poole peal. Balti väliskomisjonide liikmete kohtumine toimub Seimi paksude seinte vahel asuvas akendeta ruumis, kuhu tänavalt ei jõua piiksugi. Polegi midagi jõuda, sest Riia kesklinn on tühi ja rahulik.

Eilseid tänavarahutusi oli meil võimalik jälgida algusest lõpuni. Mitmel korral jäime Raivo Järviga korraliku kivirahe alla, kuid üldiselt oli mässu epitsentris olemine märksa ohutum, kui ehk telepildist mulje jääb. Mässajate poolt visatud esemed otsisid eelkõige vitriinaknaid ja märulipolitsei kilpe, nende kaikad läksid käiku vilkuritega sõidukite hävitamiseks. Huvitavalt ei teinud märulipolitsei meile mitte mingisugust takistust üle rindejoone edasi-tagasi liikumisel, mis võimaldas jälgida sündmusi mõlemalt poolelt.

Oluline on tõmmata selge piir rahumeelsel meeleavalduse ja selle vahele, mis toimus pärast. Tuhanded inimesed avaldasid rahulolematust Läti poliitika ja poliitikute vastu ning minu hinnangul täiesti põhjendatult. Mingit põhjendust ei ole aga hiljem toimunud märatsemisel.

Keskmise mässaja profiil: alla 20. aastane, lühikese soenguga, pisut napsutanud. Rahvus ei mänginud rolli. Eesmärk neil puudus, ehk väidan, et samad näod oleks valmis ükskõik millise rahumeelse meeleavalduse järel kasutama võimalust, et kiviviskamisest, karjumisest ja lõhkumisest naudingut saada.

Mul on kahju, et Riia kesklinna segi pöörati. Mul on kahju, et rahumeelse meeleavalduse sõnum lämmatati vandaalide mõttetu kisaga. Selle asemel, et täna asjalikult debateerida selle üle, et kuidas riigile taas jalad alla saada, käib sõnasõda teemal, et kes on mässus süüdi.

Tunnistagem, asjad on Lätis väga halvad. Rohkem sarnaneb siinne poliitiline kultuur Ukraina kui Eesti omaga. Lätis on oligarhidel oma parteid (või parteidel oma oligarhid) ning korruptsioon on süsteemi lahutamatuks osaks. Poliitikute verevahetust pole toimunud ning puki otsas istuvad ikka need vanad Rahvarinde tegelased.

Politoloog Veiko Spolitis kirjutas eile delfis: „Lätit vaevab korraga nii majanduslik, põhiseaduslik kui ka usalduskriis. Paistab aga, et Läti praegune võimuladvik pole viimase 18 aasta jooksul midagi õppinud ja peab valijaskonda lolliks, keda on võimalik lihtlabaste propagandatrikkidega rahustada.“

Majanduskriis loob võimaluse Läti reformimiseks – nii majanduslikult, ühiskondlikult kui ka poliitiliselt. Muutusi on võimalik saavutada läbi mõistliku debati ja mitte mõttetu märatsemise.

Tweet This Post 

Hea sõber saatis mulle kokkuvõtte ЭХО МОСКВЫ saatest ja lubas seda ka blogis kasutada:

Usutus tuntud teleajakirjaniku, kirjaniku Viktor Šenderovitšiga. - Eestis langetatud kohtuotsus on sümpaatne. Mitte selle tõttu, et ma väga pooldaksin našiste, minu meelest on nad värdjad. Olen pigem Eesti poolt, sest seal on olemas kohus, ei ole „vertikaali”, pole veel sisse seatud. Eestis on kohus, kes mõistab õigeks Eesti riigi suhtes vaenulikult meelestatud tegelasi, keda toetab agressiivne naaberriik. Kui Venemaal peaminister kuulutaks, et nad tuleb süüdi mõista täie rangusega, siis vaevalt kohtunik söandaks langetada õigeksmõistva otsuse. Eestis on seega olemas tõelise õigusriigi tunnused. Ükskõik millised värdjad need kohtualused ka ei oleks, nad on selle riigi kodanikud ning neil on õigus õigusemõistmisele. (http://echo.msk.ru/programs/personalno/564529-echo/)

Seda raadiojaama võidakse küll pidada üksikuks hüüdjaks kõrbes, kuid tuntud teleajakirjaniku (ja sealse “Pehmete ja Karvaste” analoogi kunagise parima satiiriku) sõnad omavad vaieldamatult mingitki kandepinda. Muuseas, teiste vene meediakanalite arvamuste kokkuvõtteid lugedes paistab välja pigem šokk ja teadmatus, kuidas publikule kohtuotsust “õigesti” seletada.

Isegi КОМСОМОЛЬСКАЯ ПРАВДА leiab, et eestlastele on see kahtlemata löök, kuid Eestile tervikuna – samm edasi. „Eestlaste õiglustunnet on riivatud” seetõttu, et viimase pooleteise aasta jooksul on neid kogu aeg veenda püütud – süüdi on just see nelik. (http://www.kp.ru/daily/24224.04/425368/)

“Kohus tuleks laiali saata!” oli üks vanem daam resoluutne, kui Aeg Luubis reporter päris arvamust kohtuotsuse kohta. Usun siiski, et see on vaid väikese vähemuse arvamus. Rahva õiglustunne on küll oluline, kuid veel olulisem on õigusriik, põhiõigused ja –vabadused.

Laupäevases Postimehes ilmus Mihkel Mutti väga hea artikkel rahva õigustundest, kus ta muuseas kirjutas : „Aga seesama õiglustunne on mänginud olulist osa sääraste ebameeldivate nähtuste puhul nagu verised mässud ja pogrommid, igasugune võõraviha (holokaustil oli päris suur üldrahvalik toetus, mis rajanes asjaosaliste subjektiivsel õiglustundel), lõpuks on ka tänaste terroristide paatoseks suurel määral just õiglustunne.“ http://www.postimees.ee/?id=67397

Tweet This Post 

Kohtuotsuse kokkuvõtet lugedes leian, et Dmitri Linteri (35), Dimitri Klenski (63), Maksim Reva (33) ja Mark Sirõki (19) õigeksmõistmine oli igati põhjendatud. Lisaks tõestab selline otsus taaskord, et meie kohus ei ole tuulelipp „rahva õiglustunde“ rahuldamiseks, vaid iseseisev ja tugev institutsioon.

Eile Moskvas asuva Eesti saatkonna juurde jõudes ootas meid üksik musta mantli ja punase ninaga Noor Venemaa aktivist, kaelas plakat „Vabadus pronkssõduri kaitsjatele“. Väike telefonikõne ja tema raske töökoht asendati „õige“ inimesega – ülikonnas ja „Rossia“ sallikesse riietatud soliidse noormehe Jevgeniga. Temal oli ainuõigus anda intervjuu ETV-le ja mingile vene kanalile.

Videokaamera kokkupakkimisega lõppes ka ühemeheline meeleavaldus, kuid Jevgeni kutsus meid lähedal asuvasse kohvikusse teed jooma. Seal ootas ees kümmekond ühenduse liiget, kes Eesti saatkonna ees kordamööda seismas käisid. Mõistlikud tüübid – kõik õpivad ülikoolis ning soovivad ühiskonnas aktiivsed olla.

Ühele küsimusele ei osanud Jevgeni kohe üldse vastata. Kas kohtuotsus on kinnituseks, et Eesti kohtusüsteem on iseseisev ning riik tervikuna demokraatlik? Kas Venemaal oleks mitte-politiseeritud kohus võimalik? Pobises midagi vastuseks. Üldiselt jääb Moskvast tulnud kommentaaridest mulje, et nad on sellise kohtulahendi pärast löödud – propagandasõjas oleks vangis istuv märter võimas tööriist!

Sellest, et Tallinna kesklinn pahupidi pöörati, kaotasid eelkõige meeleavalduse korraldajad. Ei ole leitud ühtegi põhjendust, et miks oleks nende huvides olnud kaupluste röövimine, politsei ründamine ja autode kummuli keeramine. Rahumeelne, aga suurearvuline demonstratsioon oleks kindlasti telekaamerate vahendusel laias maailmas rohkem toetajaid leidnud.

Pean tunnistama, et mul on kohtuotsuse üle hea meel. Eesti kohus ei saa otsuste tegemisel lähtuda revolutsioonilisest õigustundest. Vangi tuleb panna vargad, agressiivsed ründajad ja lõhkujad, kuid kui tõendeid ei ole, et meeleavalduse korraldajad neid selleks sundisid, ei tohiks demokraatlikus riigis neid selles ka süüdi mõista.

Kohtuotsus on sõnavabaduse võit. Ma ei nõustu pronksineliku seisukohtadega, kuid olen valmis võitlema selle eest, et nad võiksid oma arvamust avaldada. Ka nemad, kelle kohta ütles Ruutsoo eile täiesti õigesti: „…Klenski on haige inimene ning kõik neli vihkavad Eesti riiki.“

Kui „rahva õigustunne“ või mõni rahvuslasest poliitiku blogihääl nõuab, et peaksime seina äärde panema iga inimese, kes ei armasta meie riiki, oleks sellele allumine pandora laeka avamine. Järgmisena hakkaksime arutama selle üle, et mida peaks tegema nendega, kelle arvamus ei ühti valitseva partei seisukohaga või kelle tegevus ei lähe kokku „enamuse“ õilsa narratiiviga.

Toon ühe näite: Olen osalenud mitme Tiibeti toetusürituse korraldamisel, kus häälekas rahvahulk on nõudnud inimõigusi kommunistide võimu all kannatavale tiibetlastele. Võtame täiesti hüpoteetilise võimaluse, et mingi jobu (või hiinlaste provokaator) otsustab rahumeelsel meeleavalduse muuta jõudemonstratsiooniks ning viskab saatkonna aknasse kivi ning annab teda arreteerima tulnud politseile vastu vahtimist. Kas ürituse korraldajad peaksid selle eest vangi minema?

Jah, kui nad annavad sellele jobule kivi pihku ja näitavad, et kuhu suunas viskama peaks. Aprilliööl kesklinna segi pööranud jobud korjasid kivid tänavalt ning pole ka tõendeid, et pronksmehe toetuseks korraldatud kogunemise juhid neid vägivallale õhutasid. Seega on kohtuotsus sõnavabaduse võit! Visake mind selle arvamuse eest kas või kiviga…

Tweet This Post 

Jaanuaris suurvõimu juhiks saava Obama poliitikast aimu saamiseks on kasulik lugeda Demokraatliku Partei võtmeisikute arvamusartikleid. Clintoni teise administratsiooni (1997-2001) riigisekretär Madeleine K. Albright ja kaitseminister William S. Cohen kirjutasid International Herald Tribune´is ÜRO genotsiidivastase resolutsiooni 60. aastapäevaks pühendatud artiklis: „We are keenly aware that the incoming president’s agenda will be daunting from day one. But preventing genocide and mass atrocities is not an idealistic addition to our core foreign policy agenda. It is a moral and strategic imperative.“

Autorite sõnul on genotsiidi tagajärg pikaajaline ebastabiilsus, kuid selle mõju ulatub toimumiskohast märksa kaugemale. Näiteks mõnes Aafrika riigikeses toime pandud jubedused toovad kaasa põgenikelaine, soodustavad inimkaubandust ja rahvusvahelist terrorismi jne. Just seetõttu on USA jaoks oluline reageerida juba siis, kui on tekkimas oht genotsiidi toimumiseks. Vajadusel ka sõjaliselt: „Yes, we must understand that preventing mass killings may eventually require military intervention, but this is always at the end of the list of intervention options, not the beginning.”

Artiklis mainitakse nimeliselt vaid Darfuri, kuid julgen loota, et uus administratsioon hakkab tähelepanu pöörama ka sellele, mida saadab sõjaväeline hunta korda oma rahva vastu Birmas, aga ka Hiina Rahvavabariigi poliitikale Tiibetis. Birma kunstlik humanitaarkatastroof omab genotsiidi tunnuseid ja Tiibetis toimuvat nimetatakse vähemalt kultuurigenotsiidiks. Kas need ei ole siis eelhoiatused, mis nõuavad rahvusvahelise kogukonna sekkumist: “We must learn to recognize the early warning signs of genocide and move quickly to marshal international cooperation, to bring diplomatic and economic pressure to bear against those who violate the norms of civilized behavior.”

Just kui selle kinnituseks mõistis Hiina Rahvavabariik eluks ajaks vangi Tiibeti NGO aktivisti, kes rahvusvahelisele meediale edastas informatsiooni Tiibetis toimuva kohta. Tundub, et eesmärgiks on kasutada täielikku infosulgu, mis võimaldaks Tiibetis rahulikult “toimetada”. Nagu Darfuris või 1994. aasta Rwandas, kus teated massimõrvadest jõudsid rahvusvahelisse meediasse liiga hilja…

Tibetan NGO worker given life in jail

AFP BEIJING (Reuters) – A Chinese court has jailed a Tibetan who worked for a non-governmental organization for life for passing on information about the situation in the restless region to the outside world, a rights group said. Wangdu was given the sentence last month, the International Campaign for Tibet said in a emailed statement, quoting a report in a regional Tibetan newspaper published on November 8.

Six other Tibetans were also given long prison terms, it said.

“The sentences are unprecedented in their severity for Tibetans accused of passing on information to people outside Tibet,” the group said.

“This new development indicates a harder line approach to blocking news on the current crackdown in Tibet and also appears to represent a challenge to NGOs working on the plateau.”

Chinese troops marched into Tibet in 1950 and the region’s spiritual leader, the Dalai Lama, fled into exile in 1959 after a failed uprising against Beijing’s rule.

Mountainous and remote Tibet was rocked by anti-Chinese protests earlier this year, which China blamed on the Dalai Lama, whom it brands a separatist. He has repeatedly denied the claims.

Rights groups say hundreds remain in jail following the protests where they are subjected to harsh treatment and even torture.

Still, the government expects the region’s economy to grow 10.1 percent this year, the official Xinhua news agency said, faster than the national average, though tourist numbers will be down due to the unrest.

“To cope with the challenges, the local government published a series of regulatory measures to keep the economy growing steadily and rapidly,” it quoted Tibet’s governor Qiangba Puncog as saying.

—

Never again (Genocide)
Madeleine K. Albright and William S. Cohen
Some we see; others remain invisible to us. Some have names and faces; others we do not know. They are the victims of genocide and mass atrocities, their numbers too staggering to count.

This month was the 60th anniversary of the Convention on the Prevention and Punishment of the Crime of Genocide. It has been 20 years since the United States became a party to the treaty. Despite six decades of efforts to prevent and halt systematic campaigns of massacres, forced displacements and mass rapes, such atrocities persist. Why are we still lacking the necessary institutions, policies and strategies?

It is not because the public doesn’t care. We have seen a surge in interest in this country, galvanized by the crisis in Darfur and driven in large part by students and faith-based organizations. And it is not because our leaders do not care. Over the years, many champions in Congress and successive administrations have demanded more action to stop genocide.

When we were in the Clinton administration, we experienced firsthand the challenges of responding to such crises, sometimes because the political will was lacking, but more often because the American government simply does not have an established, coherent policy for preventing and responding to mass atrocities.

Moreover, a lack of dedicated resources for prevention and the absence of bureaucratic mechanisms allowing rapid analysis and response have impeded timely action. What is needed is a national blueprint to prevent genocide and mass atrocities.

Barack Obama should demonstrate at the outset of his presidency that preventing genocide is a national priority. No matter how one calculates American interests, national borders today provide little sanctuary from international problems. Left unchecked, genocide will undermine American security.

First, genocide fuels instability - usually in weak, undemocratic, corrupt states. It is in these states that we find terrorist recruitment and training, human trafficking and civil strife.

Second, genocide and mass atrocities have long-lasting consequences that go far beyond the states in which they occur.

Refugees flow into bordering countries and then across the globe. The need for humanitarian aid can quickly exceed the capacities and resources of a generous world. The international community, including the United States, is called on to absorb displaced people and to undertake relief efforts. And the longer we wait to act, the higher the price tag.

Third, America’s standing in the world is eroded when we are perceived as bystanders to genocide. Yes, we must understand that preventing mass killings may eventually require military intervention, but this is always at the end of the list of intervention options, not the beginning.

We must learn to recognize the early warning signs of genocide and move quickly to marshal international cooperation, to bring diplomatic and economic pressure to bear against those who violate the norms of civilized behavior.

Success will require that the president summon political will not only during a crisis but before one emerges. This means taking on inertia within the government, investing political capital, doing the heavy lifting of persuasion. It means fending off critics and cynics.

It means taking risks.

We are keenly aware that the incoming president’s agenda will be daunting from day one. But preventing genocide and mass atrocities is not an idealistic addition to our core foreign policy agenda. It is a moral and strategic imperative.

Madeleine K. Albright, the U.S. secretary of state from 1997 to 2001, and William S. Cohen, the U.S. secretary of defense from 1997 to 2001, are the co-chairmen of the Genocide Prevention Task Force.

Tweet This Post 

Aastalõpu pühad on aeg teha möödunust kokkuvõtteid, mõeldes samas tulevikule. Kui 2008 oli muutuste aasta, siis 2009 tuleb kokkuhoiu aasta. Kokkuhoid ei tähenda mitte ainult kulutuste vähendamist, vaid ka inimeste omavahelist kokkuhoidmist. Pingelistel aegadel on ühtehoidmine ainsaks garantiiks, et saame raskustest üle.

Riigikogu võttis 10. detsembril pärast pikki debatte ja rasket tööd vastu 2009. aasta riigieelarve ning 17. detsembril uue töölepingu seaduse. Järgmisel aastal peame tegema veelgi keerulisemaid valikuid. Lühiajalise punktivõidu asemel tuleb osata mõelda pikaajalisetele eesmärkidele.

Tunnistagem, et Eesti headel aegadel tehtud otsuste - reservide kogumine, laenamisest hoidumine, investeeringud avatud majandusse ja õigusriigi tugevndamine - vilju kasutame täna. Eestil läheb võrreldes teiste endise idabloki riikidega kõige paremini ja olen veendunud, et tuleme maailmamajandust tabanud kriisist välja kõige kiiremini.

Järgmisel aastal tõusevad pensionid ja õpetajate palgad. See ei ole raiskamine, vaid riigi kohustus. Kõrgemate pensionitega hüvitame võlga nende inimeste ees, kes on Eesti ülesehitamise nimel pingutanud, kõrgemad palgad on aga tagatis paremaks hariduseks ning investeering tulevikku.

Rahalisest kokkuhoiust hoolimata ei jää riigil tegemata olulised investeeringud. Mul on hea meel Sulle teatada, et lubadus Tartu-Tallinna reisirongiliikluse parandamiseks on jätkuvalt jõus. Uue veeremi hange annab 2011. aastaks sõitjatele mugavad reisivagunid ning tagab kiirema sõidu pealinna ja koju tagasi.

Kuid ühest asjast on mul küll kahju. Kas teadsid, et 10. detsembril tähistati inimõiguste deklaratsiooni 60. aastapäeva? 1948. aastal võttis ÜRO vastu otsuse, mis kuulutas inimõigused universaalseks ja kehtivaks kõigile inimestele. Mul on kahju, et Eesti meedia ei pühendanud inimõiguste aastapäevale tähelepanu. Nii nagu vabadustega, mõistetakse ka inimõiguste tähtsust sageli alles siis, kui ollakse nendest ilma jäänud. Kuid siis on juba liiga hilja!

Selleks, et tagada demokraatliku ja vaba Eesti õigusriigi jätkumine, peame pühendama palju rohkem aega ja jaksu nendele riikidele, kus kodanikud kannatavad vaesuse, rõhumise ja ebaõigluse all. Pühade ajal on paslik meenutada, et vaid paarkümmend aastat tagasi said mõned inimesed Eestis palka selle eest, et tegid tumedate kaantega märkmikesse ülestähendusi nende kohta, kes olid toonud jõuludeks tuppa kuuse ja nautisid perega koosolemist.

Täna ei pea enam jõule varjama - juba aastaid on meil võimalus tunda nende üle rõõmu. Kohtasin täna heatujulisi tartlasi Raekoja platsi jõululaadal. Õnnelik oli ka mu laps, kes sai mahasadanud lumel kelgutada. Soovin Sulle rõõmsaid pühi ning hoian pöialt, et need oleksid sama valged ja meeleolukad kui tänane laupäevane Tartu. Hoiame kokku!

Tweet This Post 

(Organisatsiooni 3dWay.org viimane pilamultikas Valgevene režiimist)

Ei teagi, et kumb on hullem, kas sünnipäev üldse ära unustada, või tähistada seda vastupidiselt ootustele. Eestis ei pööranud avalikkus 10. detsembril mingit tähelepanu Inimõiguste Deklaratsiooni 60. aastapäevale, Valgevenes pandi päeva „tähistamiseks“ aastaks istuma inimõiguste aktivist.

Täna hommikul lehti sirvides ei pannudki mind väga imestama, et hiinlasest Hu Jia nime ei leidnud. Internetiotsing andis siiski tulemuse, et Postimehes ilmus vähemalt pisike on-line uudis Sahharovi auhinna võitja kohta. Kui Hiinas on Hu Jiast rääkimine keelatud, siis meil pole vaja mingeid hirmutamisvahendeid kasutadagi. Tähelepanu inimõiguste aktivisti ja Sahharovi auhinna vastu ei tunta niikuinii.

Tean, et taanlased kavatsevad algatada debatti, et kas ei peaks tühistama vaid kahe kuu eest ajutiselt peatatud sisenemiskeelu sanktsiooni Valgevene võimuladvikule. Tegi ju Euroopa Liit selle kingituse Lukašenka „õukonnale“ suuresti just poliitvangide vabastamise eest. Nüüd, pärast Alyaksandr Barazenka aastaks vangi saatmist ning mitmete teiste aktivistide vahistamist, on alus kadunud.

Käivad sahinad, et õige pea tunnustab OSCE kriteeriumite järgi ebaausalt valitud verinoor parlament Lõuna-Osseetia ja Abhaasia piirkondade iseseisvust. See on eeltingimuseks, et suur vend Vene Föderatsioon oleks valmis pisutki turgutama üha sügavamas kriisis vaevlevat Valgevene majandust. Võib-olla oleks täna juba õigem kasutada Lukašenka „majandusime“ kohta terminit pankrott.

Eelmisel kuul ilmunud artiklis Diplomaatias ennustasin ma Valgevene majandusele väga kiiret allakäiku. Pankadel puuduvad vahendid ka pisilaenude andmiseks, teotused reformimata riigiettevõtetele on peatunud, eksport Venemaale on drastiliselt vähenenud ning mingi statistika näitas, et novembris langes tootmissektor 15%. Analüütikud ennustavad Valgevene rubla kiiret hukku.

Tahaks loota, et maailma majanduskriisile lahenduse otsimise kõrval on demokraatlikel lääne-riikidel aega ka kasutada seda ainulaadset võimalust, mida Lukašenka populaarsuse kukkumine Valgevene demokratiseerumisele loob. Kui Hiina puhul tõmbame suu kriipsuks ja keskendume vaid huvidele, võiksime vähemalt oma „tagahoovis“ majandusdepressiooni ajal ka väärtuste peale mõelda ning Euroopa viimast diktatuuri ajaloo prügikasti upitada.

Tweet This Post