Nii nad tapsidki teema
Võiks ju rõõmustada, et pea iga nädal tuuakse rambivalgusesse mõni uus šokeeriv ja haarav teema. Paraku tähendab see sageli, et eelmine, veel lahendamata küsimus jääb tagaplaanile ning kaob ka mingi sisulise muutuse võimalus. Tülikate teemade tapmine on üks poliitilise kommunikatsiooni peaeesmärke ning erakonnad on muutunud selles üha professionaalsemaks.
Elame propagandaajastul, kus võim, raha ja huvigrupid püüavad veenda inimesi mõtlema ja käituma neile sobival viisil. Sellisel ajastul on «…ainus võimalik tegutsemisviis õppida propagandat identifitseerima sellena, mis see on: pelgalt igapäevaelu osaks oleva veenmisprotsessina», kirjutab Philip M. Taylor hiljuti eesti keelde tõlgitud raamatus «Mõtterelv».
Ajakirjandus ja kodanikud peaksid tunduvalt rohkem pingutama, et mitte astuda üles seatud propagandalõksudesse.
Avaliku arvamusega manipuleerimine ei ole muidugi ainult poliitikute eesmärk. Head mainet ihaldavad kütusefirmad võitlevad selle nimel, kes teeb esimesena pressiteate kütuse hinna alandamisest sendi võrra. Iganädalase ja kolm korda suurema hinnatõusu asjus hoitakse aga suu lukus ning lastakse halb uudis kodanikel tanklas ise avastada. Poliitiline sfäär aga on veelgi küünilisem – eesmärk on, et negatiivset uudist ei pandaks üldse tähele või peetaks süüdlaseks kedagi teist. Kui see ei õnnestu, siis tuleb teema tappa.
Võib ju tunduda, et viimasel poolel aastal on lahvatanud rohkem poliitilisi skandaale kui kunagi varem: elamislubadega kauplemine, sidesaladuse rikkumine, parteide rahastamine, telefoniõiguse kasutamine jne. Kuid õigupoolest me ei mäleta seda, mis toimus pool aastat tagasi. Veelgi enam, me ei mäleta, mis toimus nädala eest.
Info ei liigu vabalt avalikus inforuumis, vaid kitsas suletud infotorus justkui gaas. Diktatuuri puhul omab võim nii infogaasi kui ka toru, mille teises otsas köetakse vaikides istuvate kodanike ajusid. Demokraatias on toru küll ideaalis sõltumatu, kuid selle sees voolava üle püüab raha ja poliitika otsustada sama palju.
Infoühiskonnas on peale peatoru (eelkõige televisioon, trükimeedia ja raadio) tekkinud palju pisikesi (eelkõige internetis tegutsevaid) kõrvalkanaleid, kus info liigub mitmes suunas ning mille sisu on palju raskem kontrollida.
«Tänapäeva propagandistide ja tsensorite proovikiviks ongi seetõttu saavutada kontroll informatsiooni üle esmaallikas,» kirjutab Taylor. Kui see ei õnnestu, oleks parim, kui sihtgrupp oleks propaganda abil omandanud nii kaljukindlad arvamused, et informatsioon põrkaks pallina kiviseinalt tagasi.
Ükskõik millised korruptsiooniskandaalid peavoolumeedias kajastust leiavad, ei mõjuta see mitte kuidagi olulist osa Keskerakonna valijatest. Neid on suudetud edukalt veenda, et mitte ainult Eesti meedia ja riigi, vaid kogu maailma sepitsetud salaplaan armastatud partei vastu on tegelikult ka nende vastu ning vaid tuim eitamine tagab ellujäämise. Spartalaste kombel koondutakse loosungi «No pasaran!» alla.
Kontrolli saavutamine esmaallika üle tagab aga, et teemat üldse ei tekigi. Ei tasu arvata, et avalikkusesse on jõudnud kõige jultunumad ja võikamad poliitilise korruptsiooni, silmakirjalikkuse ja ebaeetilise käitumise juhtumid. Ei – ikka vaid need, mille puhul uuriv ajakirjandus on haisu ninna saanud ja mõni teadja ei ole suutnud enam vait olla.
Võimalike keelekandjate vaigistamiseks on mitu vahendit, millest kõige levinum on raha. Vanad tarkused «Ära sae oksa, millel istud» või «Ära hammusta kätt, mis sind toidab» omandavad poliitikas erilise tähtsuse. Parteid pakuvad mugavat töökohta, head palka ja kiiret karjäärivõimalust ning vastu küsivad vaid jäägitut lojaalsust.
On ekslik arvata, et selline ostetud lojaalsus toimib peamiselt noorte ambitsioonikate tõusikute puhul. Jah, neil võib olla küll soov üle oma varju hüpata, kuid piisav mõistus tagab neile ka muid karjäärivalikuid tulevikus. Kõige sõltuvamad on vähe haritud ja üle keskea inimesed, kellel on tõesti vaid kaks valikut: kas partei või vaesus.
Parteifunktsionääride, poliitiliste ametikohtade ja esindusorganisatsioonide liikmete suhteliselt kõrge palk peaks ära hoidma korruptsiooniohu. Kuid see on kahe teraga mõõk. Kui näiteks riigikogus olev saadik teab, et mitte ilmaski ei ole tal võimalik saavutada sama suurt heaolu ning tema tulevik sõltub peamiselt kohast parteinimekirjas, ei ole ta valmis korruptsiooni nähes mitte ainult silma kinni pigistama, vaid lojaalsuse tõestamiseks ka ambrasuurile viskuma. Isegi kui ta sõelapõhjaks tulistatakse, loodab ta parteilisele autasule.
«Sellele noormehele ilmselt lubati jälle kokku pudrumägesid ja poliitilist karjääri,» ütles Ain Seppik ETV saates «Kahekõne» ühest Hannes Rummu erakirjade skandaali asjaosalisest Ivor Onksionist rääkides. Kas Onksion jääb pudrumägesid ootama või on valmis rääkima, näitab uurimine, kuid ka aus ülestunnistus ei kõla enam tema suust eriti veenvalt.
Pole mugavamat kuritegude paljastajat kui teine kurjategija. Nii nagu Võru skandaalse ärimehe Jüri Luige süüdistus Toobali aadressil, ei kõla just usutavalt varastamise eest süüdi mõistetud ja vanglakaristusest kõrvale hoidva Anna-Maria Galojani säutsud pagulusest Londonist.
Mõelge, kui näiteks mõni ausa mainega Reformierakonna fraktsiooni liige oleks sotsiaalvõrgustikku saatnud sõnumi: «Kui te ainult teaksite, mida Michal Reformi musta kassa hoidjana tegi ja varjas. Palun veidi kannatust, varsti tuleb see välja!»
Selline hüüatus annab erakonna propagandameeskonnale hea võimaluse sildistada igaüht, kes kunagi peaks samal teemal infot avaldama, «uueks Galojanikeseks» ning niiviisi sõnumitooja usaldusväärsust kahtluse alla seades tappa ka teema. Kompromiteeriva info kogumine ja vaikne levitamine võimalike «halbade sõnumite toojate» usaldusväärsuse hävitamiseks on pidev ja organiseeritud protsess.
Inimesed on patused ja me kõik oleme oma elus vigu teinud – ennast liiga täis joonud, kiirust ületanud või niisama kohatult käitunud. Just selliseid patte otsides, avaldades ja võimendades ning arvatavasti ka tapmisähvardusi saates püüdis tubakafirma Brown & Williamson vaigistada oma endist tipptöötajat Jeffrey Wigandit, kes 1996. aastal paljastas CBS uudistesaates «60 minutit», et sigaretitootjate eesmärk ongi nikotiin abil sõltuvust tekitada.
Ka 37 aastat FBId juhtinud J. Edgar Hoover kogus informatsiooni presidentide ja nende lähedaste kohta ning tagas šantaaži abil endale võimaluse juhtida bürood elu lõpuni. Talle endale esitatud süüdistused suutis ta sageli summutada, seades salaja kogutud komprat lekitades kahtluse alla vastaspoole usaldusväärsuse.
Ma ei tea, kui paljud mõistlikud inimesed Delfi kommentaare loevad, kuid need annavad päris hea pildi sellest, milliseid silte soovitakse isikutele külge kleepida. Aga kui ka sõnumitooja tapmine ei aita, tuleb sobimatu teema lämmatada teiste teemade all.
Suhtekorraldaja Allar Tankler küsis 1. märtsil Twitteris, millelt soovib Reformierakond valimisea langetamisest rääkides tähelepanu kõrvale juhtida. «Kriitika põhjuseks ilmselt ongi see, et klassikaline teema, mida aeg-ajalt lehvitada, vrd lapsevanemale topelthääleõigus,» põhjendas ta oma küsimust. Nüüd võiks seda küsida ka IRLi kohta, sest uudistevaesel laupäeval käis nende uus esimees selle vana teema – lisahääle andmise lapse eest – uuesti letti.
Klassikalisteks tähelepanu kõrvalejuhtimise teemadeks sobivad ka ausambad, Vene oht, ajalooline tõde, valimisseaduse muutmine ja seksuaalvähemused. Võib-olla oli see tõesti juhuslik, et elamislubade skandaali haripunktis tuli IRLi ministri poolt avalikkuse ette soov tunnistada Teise maailmasõja ajal Nõukogude vägede vastu võidelnud mehed Eesti vabadusvõitlejateks. Igal juhul aitas see vene ärimeestele Eesti elamislubade parseldamise eest häbipleki külge saanud parteil taas kord ennast isamaaliselt (see tähendab Vene-vaenulikult) näidata.
Ma tõesti ei tea, kas valimisea langetamisega sooviti midagi muud varjata. Tegemist ju vana teemaga, mille ma ise 2003. aastal algatasin ning mida hiljem noorsotsid ja -oravad edasi arendasid. Kõik need algatused lõppesid teadmisega, et valimisiga on põhiseaduses sätestatud ning selle teema juurde võiks tagasi tulla siis, kui põhiseaduse suurem remont kunagi päevakorda tõuseb. See peaks kindlasti teada olema ka justiitsministril.
Teema tapmise kuldmedali võiks aga anda Keskerakonnale, kes hõivas eelmisel nädalal suure osa infotorust. Aukohtu arutelu Kalle Laaneti ja Rainer Vakra parteilise tuleviku üle aitas saavutada mitu eesmärki. Esiteks suunati fookus eemale Rummu kirjade varastamiselt, teiseks puhastati erakonna ridu, kolmandaks suudeti tõestada, kelle käes on parteis võim, neljandaks saadi meediaruumis rääkida erakonna üllastest eesmärkidest, viiendaks….
Aukohtud ja muud «tõekomisjonid» on muutunud üheks parteide edukaks teemade lämmatamise instrumendiks. Selle õigeksmõistev otsus justkui puhastas Ken-Marti Vaheri võimalikust süüst elamislubade skandaalis, Marko Pomerantsi telefoniõiguse kasutamisest ja Edgar Savisaare Venemaalt raha küsimisest.
Tuleb mõista, et aukohtud ei otsi mitte ausat, vaid parteile kasulikku lahendust. Samuti seda, et iga uus ja haarav uudis võib kanda eesmärki lämmatada hoopis olulisem. Ning et võimalike lekitajate vastu suunatud rünnakute peamine eesmärk on nende usaldusväärsust hävitades summutada parteile ebasobiv teema. Lihtsustatult on propagandaajastul kaks võimalust: kas mõista manipulatsiooni või olla selle ori.
(Artikkel ilmus 29. märtsil ajalehes Postimees: Silver Meikar: Nii nad tapsidki teema. (Inimõiguste instituudi nõunik Silver Meikar kirjutab, et elame propagandaajastul, kus võim, raha ja huvigrupid püüavad veenda inimesi mõtlema ja käituma neile sobival viisil. Ning meil on vaid kaks võimalust: kas mõista manipulatsiooni või olla selle ori.))
Surmanuhtlus ei ole lahendus
Tänases Delfis ilmus minu arvamusartikkel surmanuhtluse teemal (Silver Meikar: Surmanuhtluse taaskehtestamine ei vähendaks kuritegevust), mis on saanud juba tulist kriitikat kommentaariumis. Tooksin siinkohal ära surmanuhtluse kaotamist nõudvad mõned rahvusvahelised lepingud.
Euroopa Nõukogu “Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni” protokoll nr6, mis võeti vastu 1983. aastal artikkel 1 ütleb: “Surmanuhtlus tuleb kaotada. Kedagi ei või sellega karistada ega surmamõistva kohtuotsuse alusel hukata”. See konventsioon jätab alles seadusega surmanuhtluse rakendamise võimaluse ettenähtud juhtudel sõja ajal või vahetu sõjaohu korral. 2007. aastal Lissabonis vastu võetud Euroopa Liidu Põhiõiguste harta nõuab surmanuhtluse kaotamist täielikult. Selle artikkel 2, lõige 2 ütleb: “Kedagi ei tohi surma mõista ega hukata”.
1989. aastal vastu võetud ÜRO Kodanike- ja Poliitiliste õiguste pakti teise protokolli ratifitseerinud riigid peavad surmanuhtluse kaotama. Selle kogu maailmale suunatud lepinguga on liitunud vaid 73 riiki -- lisaks enamikele Euroopa riikidele ka mitmed Lõuna-Ameerika ja Lõuna-Aafrika riigid, üksikud Aasia riigid ning Kanada, Mehhiko, Austraalia ja Uus-Meremaal. 2012 aastal kirjutas protokollile alla Mongoolia ning loodetavasti nende parlament (Suur Hural) selle peagi ka ratifitseerib.
Amnesty Internationaly raport ja väga mõjus video link: THE DEATH PENALTY IN 2011. Ülevaade riikidest siin: Use of capital punishment by country. Eeltoodud lingilt saadud maakaardi värvide legend:
Sinine -- Abolished for all crimes
Roheline -- Abolished for all crimes except under exceptional/special circumstances (such as crimes committed in wartime)
Oranž -- Abolished in practice i.e. haven't used capital punishment or the death penalty in at least 10 years
Punane - - Retainers of capital punishment or the death penalty
Rahvas, kes elab omaette (Sirp 23.03.2012)
Raamatut Lähis-Ida ajaloost saadab alati küsimus autori objektiivsusest. Liiga palju on olnud vägivalda, valetamist ja ebaõiglust, millele on raske erapooletut hinnangut anda. Colin Shindler on seda suutnud.
Iisrael on noor riik, mis loodi Eestist kolmkümmend aastat hiljem. Siiski ei saa alustada riigi ajaloo tutvustamist 1948. aastaga, vaid tuleb näidata ka teekonda selleni ning põhjendada, miks juudi riik tekkis. Sionistliku liikumise tõusul XIX sajandi lõpul, religioossetel ja ilmalikel ideoloogiatel ning maailmasõdade mõjul on suur tähendust mõistmaks Iisraeli riigi ajaloolisi ja ka tänaseid valikuid.
Sajandeid on usklikud juudid palvetanud oma ajaloolisele asumaale tagasipöördumise eest, kuid jätnud selle sisulise teostumise Jumala hooleks. Kannatlikkus ja kannatus valmistas juudid ette selleks, et tuleb messias, kes viib neid Tõotatud Maale. See perspektiiv ei tundunud XX sajandi modernsuse vooluga kaasa läinud juutidele enam ahvatlev ning nende soovile oma rahvale turvaline asupaik leida andsid hoogu Venemaalt alguse saanud pogrommid ja antisemitismi tõus kõikjal Euroopas.
Sionistide liikumise eestkõnelejad jätsid tähelepanuta asjaolu, et Palestiina aladel elasid mitte-juudid, kes pidasid õigustatult nn Tõotatud Maad oma kodumaaks. „Kirjanik Israel Zangwillile omistatud mõte „rahvata maast, maata rahvale” oli aga valdav,” kirjeldab sionistide suhtumist Shindler. Uute juutide sissevool Palestiinasse tekitas kiiresti pingeid araabia elanikkonnaga, kuigi sajandeid oldi elatud suhteliselt rahulikult.
Aastakümneid kestnud konflikt on levitanud väärarusaama, et araablaste ja juutide tüli on igivana ja leppimatu. Usulistel põhjustel on juudiviha olnud pigem kristlaste probleem, sest islam peab lugu kõikidest piiblirahvastest. Palestiinlaste natsionalismi tõus ja sellega kaasnenud konfliktid üha suureneva juudi kogukonnaga oli vastureaktsioon sionismile, milles nad nägid uut koloniaalvõimu. Sionistliku liikumise ideoloogia ei näinud aga ette kompromisse araablastega. „1930. aastatel libises käest arvatavasti viimanegi võimalus sionistlike juutide ja Palestiina araablaste suhete parandamiseks,” kirjutab Shindler ja lisab. „Teravnev rahvuslik konflikt veenis mõlemaid pooli, et südant kõvaks tehes tuleb endale aru anda, et selles võistluses saab olla ainult üks võitja” (lk 53).
Kogukondade kokkupõrkeid ei suutnud Briti Mandaadivõim ohjeldada, kuid see nullsumma konflikt arenes täieulatuslikuks sõjaks aastal 1947, kui võeti vastu ÜRO resolutsioon 181, millega Palestiina jaotati kaheks, juudi ja araablaste rahvusriigiks. Marylandi ülikooli uuringu järgi ei toeta pool palestiinlastest Iisraeli kui juutide riiki ka 2010. aastal ning vaid 32 protsenti on nõus seda tegema juhul, kui luuakse ka Palestiina riik ning Iisraelis elavatele araablastele tagatakse juutidega samad õigused.
Palestiinlaste leppimatuse juured viivad ennekõike 1948. aastasse, kui Iisraeli riigi loomise järel sunniti oma kodust põgenema sadu tuhandeid araablasi, kelle järglased pole siiani saanud õigust tagasi pöörduda. Lisaks inimestele pühiti aastate jooksul ajaloo prügikasti ka kõik see, mis võis meelde tuletada, et kunagi on seal keegi peale juutide elanud: külade ja tänavate nimed asendati ning endistele põllumaadele kerkisid uued linnad.
Tel Aviv kasvas metropoliks ning maailma üks vanimaid sadamalinnu Jaffa muudeti 1950. aastal selle eeslinnaks. Ühel külaskäigul LähiItta leidsin Gan HaPisga pargist turistidele üles pandud infotahvli tähtsamatest sündmustest 4000aastase ajalooga Jaffast. Seal seisis rasvases kirjas: „1948 – Iisraeli armee vabastas Jaffa”. See on palju hullem ajaloo võltsimine kui väide, et 1945. aastal vabastas Punaarmee Tallinna, ning sellist „tõtt” leiab Iisraelist kõikjalt. Umbes 80 000 araablasest elanikust jäi pärast Jaffa „vabastamist” alles vaid 4000, suur osa põgenenutest ja nende järglased elavad tänaseni põgenikelaagris.
Erinevatel hinnangutel sunniti 1948. aastal oma kodu maha jätma 600 000 – 760 000 Palestiina araablasel. Autor kirjutab tabavalt: „Sõda muutis „rahvata maa, maata rahva” illusiooni täielikuks reaalsuseks, soovmõtlemisest julmaks võimaluseks” (lk 59). Ka pärast otsese sõjalise konflikti lõppu ei lubatud põgenikel tagasi pöörduda, tühjaks jäänud linnad ja külad asustati aga juutidega.
Iisraeli riigi väljakuulutamine oli araablastele tõeline katastroof – Nakba, kuid see aitas luua ka palestiinlaste identiteeti. Põgenikele ei pakutud tagasipöördumisõigust ja Iisraeli jäänutele integratsiooni, mille tulemusena hakkas üha rohkem palestiinlasi määratlema ennast „eraldi rahvusena ja mitte lihtsalt ühe osana laiemast araabia maailmast” (lk 63).
Iisraeli riigi teke ei pannud alust aga homogeensele juudi kogukonnale. Ultraortokssed juudid olid vastu sionistlikule ideoloogiale ja pidasid eesmärgiks piibli Iisraelimaad (Erets Jisrael), mitte aga Iisraeli riiki (Medinat Jisrael). Religioossed sionistide jaoks oli riik religioosne üksus ning nad pidasid valeks ilmaliku ühiskonnakorralduse teket. Ateistlikud juudid aga ei kujutanud oma elu ette juudi tavaõiguse halakha kammitsates. Kommunistid tahtsid luua kapitalismist vaba riigi. Lisaks sellele, et need grupid ei olnud ühel arvamusel riigi küsimuses, vastasid nad erinevalt ka küsimusele „kes on juut?”.
Ortodokssed ja äärmusparempoolsed fraktsioonid on mänginud otsustavat rolli enamiku koalitsioonide tekkimisel ning, omamata suurt esindatust Knessetis, on nad seeläbi üsnagi palju mõjutanud Iisraeli riigi ajalugu. Riigi strateegilise suuna osas algas põhidebatt „rahu” ja „jõu” pooldajate vahel pärast 1967. aasta üliedukat Kuuepäevast sõda.
Iisraeli ülekaalukas võit Egiptuse, Jordaania ja Süüria üle laiendas Iisraeli kontrolli all olevat maa-ala ligi neljakordselt. „Religioossed sionistid, ägedad natsionalistid ja julgeolekueksperdid pooldasid kõik Suure-Iisraeli loomist,” kirjutab Shindler. „Järsku tunnetas see piiramisrõngas riik, et on olemas vaba ruumi, kuid selle hinnaks oli sisemise ühtsuse lagunemine.”
Sõjaline võit rajas tee parempoolsete tõusule: nood arvasid rahvuslikel, usulistel või julgeoleku kaalutlustel, et Iisrael ei peaks tagastama vallutatud alasid. Koos asunduste rajamise ja sõjalise kontrolliga vallutatud alade üle algas Iisraeli okupatsiooni ajajärk. See tekitas vastujõu Rahu Nüüd liikumise näol, mis hoogustus eriti 1982. aastal pärast Iisraeli sissetungi Liibanoni ning tõi kümme aastat hiljem Jishak Rabinile valimisvõidu. Shindleri arvates ei olnud see siiski „seljapööramine sionistlikule ideoloogiale, vaid Iisraeli üldsus deklareeris sellega, et ei soovi jääda selle vangiks” (lk 239).
Shindleri raamatu peafookuses on poliitiliste jõujoonte muutus Iisraelis ja ka okupeeritud Palestiina aladel. Ta läheneb sellele juhtivate isikute kaudu, tutvustab kõiki Iisraeli peaministreid ning ka PVO ja Hamasi juhtfiguure. Autor otsib nende maailmavaate tekkimise juuri eluloost ja ideoloogilistest eeskujudest, samuti ratsionaalseid põhjusi, miks langetati mingil ajahetkel just selline poliitiline otsus.
Varem kaljukindlad ja ideoloogilised seisukohad muutuvad sageli otse enne valimisi või eesmärgiga luua koalitsioon sobivate erakondadega. Isegi peaminister Jitshak Rabin, kelle rahualgatus oleks võinud tuua olulise läbimurde, toetas enne atentaati peetud viimases kõnes Knessetis asunduste rajamise jätkamist. Shindleri arvates oli see seisukohavõtt osa kampaaniast, mille pärast võimalikku valimisvõitu Netanjahu üle oleks saanud ka unustada. Tõde ei saa me kunagi teada, sest paremäärmuslik ortodoksne juut Jigal Amirile mõrvas 4. novembril 1995. aastal Rabini ja koos temaga läks hingusele ka lootus saavutada Lähis-Ida rahuprotsessis läbimurre veel enne millenniumi lõppu.
Autor lõpetab raamatu lausega: „Religioosse pinge ajastul, sada aastat pärast Palestiina rahvusluse sündi ja kuuskümmend aastat pärast Iisraeli riigi loomist, tuleb mõlemal rahval tee rahule alles leida.” Niikaua, kuni juudid valivad riigi etteotsa kompromissituid ideoloogilise „tõe” poliitikuid ning palestiinlased toetavad äärmusrühmitusi, saab Iisraeli ajaloo raamatus keskenduda peamiselt konfliktidele.
Seetõttu ei leia Shindleri raamatus piisavat ülevaadet kultuuri, ühiskonna või majanduse arengust ning välis- ja julgeolekupoliitika analüüs keskendub peamiselt Lähis-Ida rahuprotsessile. Huvitavalt kirjutatud ja väga hästi tõlgitud „Iisraeli riigi ajalugu” annab aga kindlasti võimaluse paremini aru saada pidevalt meediakajastust leidvast Lähis-Ida sündmustest.
Põgusa sissejuhatuse annab Shindler ka juudi diasporaa rolli, hinnangute ja tegevuse kohta. Parema ülevaate saamiseks Ameerika juudi kogukonna viimastest arengutendentsidest tasuks kindlasti lugeda näiteks J-Streeti lobigrupi looja Jeremy Ben-Ami 2011. aasta oktoobris ilmunud raamatut „A New Voice for Israel”.
Võib-olla suudavad taas pead tõstnud vasakpoolsed lõpuks ellu viia Rabini ennatliku hüüde 1992. aasta valimisvõidu järel: „Me ei ole enam sunnitud olema „rahvas, kes elab omaette”, ega kehti enam väide, et „kogu maailm on meie vastu” ... Peame ühinema rahvusvahelise liikumisega rahu, leppimise ja koostöö poole ...”.
Colin Shindler, Iisraeli riigi ajalugu. Inglise keelest tõlkinud Krista Mits ja Karel Zova, toimetanud Jürnas Kokla. Kujundanud Kersti Tormis. Valgus, 2011. 382 lk.
Artikkel ilmus 23. märtsil 2012 kulturilehes Sirp: "Silver Meikar: Rahvas, kes elab omaette"
Järjekordne lehekülg Valgevene režiimi kuritegude raamatus
Täna arutasin Mirko Ojakiviga Vikerraadio saates Uudis+ olukorra üle Valgevenes, põhifookuses kahe aprillikuises terrorirünnakus süüdi mõistetud noormehe hukkamine. Saadet saab kuulata aadressilt http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1746281, jutt algab minutil 28:30. Saateks valmistudes vastasin järgmistele küsimustele:
1. Miks Valgevene ei ole keelustanud surmanuhtlust?
Samal ajal kui kõik endised ida-bloki maad on surmanuhtluse kriminaalkoodeksitest kaotanud või sellele moratooriumi peale pannud, jätkab Valgevenes seda praktikat, mis saadi pärandina kaasa Nõukogude Liidust ning lubati 1991. aastal iseseisvunud riigi põhiseadusega.
1993. aastal enam majanduskuritegude eest surmanuhtlust määrata ei saa, alates 1994. aastast keelati surmanuhtluse määramine naistele. 2007. aastal muudeti kriminaalseaduseid ja võimaliku alternatiivina surmanuhtlusele kehtestati eluaegset vangikaristust.
1996. aastal korraldas president Lukašenka referendumi, mille põhieesmärk oli enda võimu suurendamine. Kokku esitati seitse küisumust ja üks nendest puudutas surmanuhtluse kaotamist. Seda toetas vaid 18,2% ja vastu oli 81,8. Ka eelmisel aastal korraldatud uuringus olid arvamused surmanuhtluse kaotamise kohta sarnased, kuid arvan, et kui uuring täna korraldatakse, siis oleks tulemus märksa tasavägisem.
2. Kui tihti hukkamisi seal reaalselt läbi viiakse?
Ametliku statistika järgi viidi ajavahemikus 1992-2010 täide 278 surmanuhtlust, kuid Valgevene siseministeeriumil ei ole kohustust täpseid andmeid avalikkusele edastada.
1990 – 20
1991 – 14
1993 – 20
1994 – 24
1995 – 46
1997 – 46
1998 – 47
1999 – 13
2000 – 4
2001 – 7
2007 – vähemalt 1
2008 – vähemalt 4
2009 – 0
2010 – 2
2011 – 2
Aleh Alkajeu, endine Minski vangla nr1. hukkamismeeskonna juht, kes täna elab Saksamaal, ütles, et tema karjääri jooksul on toime pandud umbes 400 hukkamist ja ta mäletab vaid ühte korda, kui surmamõistetule armu anti.
3. Kui läbipaistvaks ja ausaks saab Valgevene kohtusüsteemi pidada. Ka selle loo puhul väitis vähemalt ühe nooruki ema, et plahvatusega ei sidunud tema poega miski. On Valgevenes tõendeid ja näiteid selles, et surmanuhtlust kasutatakse näiteks poliitilistel põhjustel ja rahva hirmutamiseks?
Valgevene kohtusüsteemi ei saa pidada ausaks. /…/
11. aprillil 2011 õhtusel tipptunnil toimunud plahvatuses sai surma 15 ja haavata enam kui 200 inimest. Juba kaks tundi hiljem, väidetavalt ei olnud isegi kõiki haavatuidhaiglasse viidud, külastas Oktoobri metroojaama president. Kaks päeva hiljem, 13. aprillil, võeti kinni kaks kahtlusalust. Neile esitati süüdistus ka 2008 aastal Vitsebskis ja 2005 aasta Valgevene Iseseisvuspäeval (4 juuli) Minski kontserdil toimunud plahvatuste eest.
Lukašenka sõnul oli terrorirünnaku eesmärk destabiliseerida riiki ning ta kahtlustas esmalt isegi välismaailma. Kriitikud on väitnud, et võib-olla lasi pommirünnaku korraldada Lukašenka ise, et juhtida elanike tähelepanu kõrvale siseriiklikest probleemidest.
Võimude sõnul on süüalused Dmitri Konovalovi ja Vladislav Kovaljovi süü üles tunnistanud, kuid teised allikad väidavad piinamise abil välja pressitud tunnistustest.
4. Kas ja kuidas muu maailm saab Valgevenet survestada, et nad surmanuhtlusest loobuks - neid ei võeta mitmetesse organisatsioonidesse, aga see vist võimu ei morjenda?
Kiirkorras süüdi mõistetud ja hukatud noormehed on järjekordseks võikaks leheküljeks Valgevene autoritaarse režiimi kuritegude raamatus. Rahvusvahelised organisatsioonid, Euroopa Liidu välisasjade esindaja Catherine Ashton ja mitmed Euroopa riikide juhid (näiteks Saksamaa liidukantsler Angela Merkel) on Dmitri Konovalovit ja Vladislav Kovaljovi tapmise hukka mõistnud ning suure tõenäosusega algatatakse arutelu Valgevene vastaste sanktsioonide karmistamise osas. Inimõigusi ja demokraatiaväärtusi oluliseks pidavad riigid peavad konkreetsete sammudega näitama, et Valgevenes toimunud järjekordne ebahumaanne tegevus ei jää karistuseta.
Tänu sanktsioonidele ja Valgevene isoleerimisele ei asu Valgevene režiimi mõjutamise vahendid juba üha vähem Euroopas ja rohkem Kremlis. Suuresti ei mõjuta Valgevene riigi majandust ja elanike heaolu enam mitte otsused, mida tehakse Minskis, vaid Moskvas. Aljaksandr Lukašenka püüab küll näidata, et riik on tema raudses haardes, kuid tegelikkuses on ta muutunud Kremli võimu käpiknukuks. Just seetõttu peaksid Euroopa riigid panema vastutuse Valgevenes toimuva üle ka Venemaa presidendile ja peaministrile.
5. Kes need noorukid olid ja mis oli nende motivatsioon (võimude hinnangul - eeldan, et kohtuotsust vähemasti kuidagi motiveeriti) metroos pomme panna?
Sisulise motiive pole uuritud ega välja toodud.
-------
Täna hommikul avaldas ERR uudisteportaal ka kirjaliku intervjuu eesti keeles Meikar: Lukašenka üritab hukkamistega oma rahvast hirmutada Meikar: Lukašenka üritab hukkamistega oma rahvast hirmutada, ja inglise keeles: Human Rights Adviser Calls Belarus Executions 'Fear Tactic'
Meikar: Lukašenka üritab hukkamistega oma rahvast hirmutada
Inimõiguste instituudi nõunik ja endine riigikogu liige Silver Meikar leiab, et kahe noormehe hukkamine oli Valgevene režiimi korraldatud mõrv, millega president Aljaksandr Lukašenka üritab hirmutada oma rahvast ning näidata, et võim kuulub endiselt talle.
Meikar ütles ERR-i uudisteportaalile, et kiirkorras süüdi mõistetud ja hukatud noormehed on järjekordseks võikaks leheküljeks Valgevene autoritaarse režiimi kuritegude raamatus.
Ta märkis, et rahvusvahelised organisatsioonid, Euroopa Liidu välisasjade esindaja Catherine Ashton ja mitmed Euroopa riikide juhid (näiteks Saksamaa liidukantsler Angela Merkel) on Dmitri Konovalovi ja Vladislav Kovaljovi tapmise hukka mõistnud ning suure tõenäosusega algatatakse arutelu Valgevene vastaste sanktsioonide karmistamise osas.
"Inimõigusi ja demokraatiaväärtusi oluliseks pidavad riigid peavad konkreetsete sammudega näitama, et Valgevenes toimunud järjekordne ebahumaanne tegevus ei jää karistuseta," lausus Meikar.
Meikar ütles, et tänu sanktsioonidele ja Valgevene isoleerimisele asuvad Valgevene režiimi
mõjutamise vahendid juba üha vähem Euroopas ja rohkem Kremlis. "Suuresti ei mõjuta Valgevene riigi majandust ja elanike heaolu enam mitte otsused, mida tehakse Minskis, vaid Moskvas. Aljaksandr Lukašenka püüab küll näidata, et riik on tema raudses haardes, kuid tegelikkuses on ta muutunud Kremli võimu käpiknukuks. Just seetõttu peaksid Euroopa riigid panema vastutuse Valgevenes toimuva üle ka Venemaa presidendile ja peaministrile."
Endise riigikogulase sõnul ei saa ta kaljukindlalt väita, et Dmitri Konovalov ja Vladislav
Kovaljov ei olnud seotud metrooplahvatuste korraldamisega, kuid juba ülikiire kohtuprotsess ning surmaotsuse täideviimine heidab varju nende vastu esitatud süüdistusele.
"Valgevene jõustruktuurid on tugevad ning on väheusutav, et kaks noormeest saavad varjatult 2011. aasta aprillis toimunud metrooplahvatuse korraldada," ütles Meikar ja toonitas, et süüdimõistev kohtuotsus põhines ülestunnistusel, mis oli saadud piinamise teel ning millest hiljem taganeti.
Mikser lisas, et ka metrooplahvatuses lähedase kaotanud on toetanud üleskutset süüdimõistetuid mitte maha lasta. "Independent Institute of Socio-Economic and Policy Research'i uuringu järgi ei usu ligi pooled valgevenelastest, et Konovalov ja Kovaljov olid metrooplahvatuse korraldajad. Ei tasu siinkohal unustada, et massimeedia (va internet) on täielikult võimude kontrolli all ning propageerib ametlikku versiooni kõikides kanalites."
"Eeltoodut kokku võttes julgen arvata, et noormeeste hukkamine oli režiimi korraldatud mõrv, millega kustutati kahe süütu inimese eluküünal või äärmisel juhul karistati ülima karmusega neid, kelle osa plahvatuse korraldamisel oli teisejärguline," nentis Meikar.
Meikari arvates oli see Aljaksandr Lukašenka meeleheitlik samm selleks, et kehtestada ennast maailma ja oma kodanike silmis. "Ühtepidi soovis ta (näidis)hukkamisega hirmutada oma rahvast, kes teab nüüd, et võimule vastu astudes ollakse valmis kasutama kõige võikamaid võtteid. Teiseks soovis Lukašenka näidata, et Euroopa ei suuda tema otsuseid mõjutada ja võim kuulub talle. Isiklikult arvan, et mitte enam eriti kauaks."
Silver Meikar: elu nagu Venemaal, aga parem
Võim on väsinud oma rahvast, kes ei tunnusta teda piisavalt raskete, aga õigete poliitiliste otsuste eest. Veelgi enam, see tänamatu rahvas ei ole enam rahul sellega, kuidas poliitikat tehakse, ning varem aplausidega kiidetud vaimukust nimetatakse nüüd ülbuseks. Selline rahvas elab siin- ja sealpool Peipsi järve.
«Inimeste elu ja poliitika Eestis on halvem kui Valgevenes või Venemaal,» kuulen sageli, kuid ikkagi ajab see mind vihale. Kibestunud või lihtsalt rumal inimene, mõtlen, ning annan alati sama soovituse: «Sõida sinna, vaata lahtiste silmadega ringi ning suhtle vabas õhkkonnas kohalikega. Pärast seda võiksime veel kord rääkida.»
Paralleeli tõmbamine Venemaa ja Eesti vahel tundub kohatu, poliitilises artiklis populistlik. Venemaa on rahvaarvult meist üle saja, pindalalt ligi nelisada korda suurem. Demokraatia, korruptsiooni ja meediavabaduse indeksis paikneme pingerea eri äärtes. Eestis valitseb demokraatia, Venemaal autoritaarne režiim.
Kuid just viimastel kuudel oleme hakanud käima ühte sammu. Mitte riigivõimud, vaid riigid selle õigemas tähenduses. Riik, see on rahvas. Rahvas nii Eestis kui ka Venemaal ei ole üha rohkem rahul sellega, kuidas poliitikat tehakse. Küsimus on just «kuidas», sest selle kohta, milliseid poliitilisi otsuseid teha tuleks, valitseb arvamuste kaleidoskoop.
Käisime ühte sammu ka siis, kui Nõukogude Liit kokku varises. Kuid siis olime sama kuritegeliku režiimi orjuses ning rahvaste sõprust ja võitlust sidus ühine vaenlane. Praegu elame eri maailmades – meid lahutavad tülikas viisarežiim, populistlik ajaloo- ja tänapäevakäsitlus ning riiklikud ambitsioonid. Need lahutavad, mitte ei ühenda rahvaid. Paljude arvates oleme nüüd teineteisele julgeolekuoht, isegi esivaenlased.
Seda üllatavam on, et nüüd, paarkümmend aastat hiljem, on pea samal ajal mõlemas riigis alanud protsessid, mille eesmärgiks on muuta poliitika tegemist. Venemaal nõutakse ausaid valimisi, meil aga seda, et kodanikke kaasataks senisest enam poliitikasse. Valimised on meil ausad, aga kord nelja aasta jooksul riigi tulevikuküsimustes sõna sekka öelda tundub ebaõiglaselt vähe.
4. märtsil toimunud presidendivalimiste õhtul pidi režiim Kremli kõrval Maneeži väljakul toimunud suure toetusmeeleavalduse korraldamiseks kõvasti rahakotti kergendama. Lisaks võimsale heli- ja valgustehnikale ning esmaklassilisele teleülekandele tuli maksta kinni ka suurema osa publiku osavõtt. Ka Putini valijad tunduvad olevat vanast etendusest väsinud ning «kehva teatrit» ollakse nõus vaatama tulema, kui neile transport ja toitlustamine organiseeritakse ning lisaks 400 rubla (10 eurot) peale makstakse.
Puškini väljakul järgmisel päeval toimunud, nii rahvaarvult kui võimsuselt tunduvalt väiksem opositsiooni väljaastumine võlus hoopis teistsuguseid inimesi. Üle 20 000 venelase tuli täiesti tasuta kitsukesele väljakule kahetunnisele kõnekoosolekule, trotsides külma ilma ning võimalust kumminuiaga vastu pead saada. Tõele au andes käitus politsei ja OMON rahvahulgaga suhteliselt viisakalt ning tuttavad jõuvõtted võeti kasutusele alles siis, kui umbes pool tuhat isikut keeldus pärast koosoleku ametlikku lõppu väljakult lahkumast.
Õhkkond kinnimakstud ja vabatahtlikul kogunemisel erines kui öö ja päev. Esimesel tundus osaleja suurim mure olevat, kas lubatud tasu ikka välja makstakse, teisel aga nägin inimeste silmis (võib-olla naiivset) lootus, et just nende kohalolek võib midagi Venemaal muuta. Andku režiim kas või Puškini mõtlike pronkssilmade all peksa ja pangu viieteistkümneks päevaks retsidega ühte kongi istuma.
Samasugused vastandlikud meeleolud valitsesid Eesti streigipäevade kogunemistel. Ühel pool õpetajad, kes peavad saadavat töötasu ebaõiglaselt väikseks võrreldes antava panusega ning tööga kaasneva vastutusega. Teisel pool aga streiki ära kasutanud poliitüritused, mille korraldajad on (vähemalt lasteaiapedagoogide) väikeste palkade eest ise vastutavad. Tallinna linnavõim, aga ka ametiühingud rakendasid õpetajate põhjendatud ja siira mure oma võimuambitsioonide saani ette. Nende populism andis valitsusele mugava põhjenduse olla kriitiline streigi kui sellise suhtes.
Meeleavalduste korraldamine ja nendel osalemine ei ole enam väikese marginaalse grupi eralõbu. Kui on aus ja siiras põhjus, võivad meeleavaldajad oma eesmärgi nimel innustada ka laiemat üldust, sh ajakirjandust ja arvamusliidreid. Selles on muuseas oluline vahe Venemaaga, kus meedia on suuresti võimu kontrolli all. Hirm meediaväljaande sulgemise või töökoha kaotuse ees on loonud enesetsensuuri õhkkonna ning avameelseid väljaütlemisi ja toetust opositsioonile võib leida peamiselt internetist.
Just võrguavarustes levis kulutulena video, kus poksimatši järel tribüünile roninud Putinit saatis pealtvaatajate vilekoor. Telekanali kordusvideo, kus vile oli maha keeratud, valas pigem õli tulle. Veelgi enam innustas kümneid tuhandeid detsembris Moskva väljakutele kogunema Putini ülbe sõnavõtt, kus ta võrdles režiimivastaste valgeid linte kondoomidega.
Jaanuaris Eestis toimunud fooliummütsikeste meeleavalduste rahvarohkus ei olnud seotud niivõrd ACTA teemaga kui peaminister Andrus Ansipi sõnavõtuga riigikogu infotunnis. Võib-olla tõesti saatis ta kriitikanoole ühe Õhtulehe ajakirjaniku suunas, kuid sihtmärgina tundsid ennast väga paljud kaasmaalased.
Rahva pahameelepuhang sundis Vladimir Putinit vähemalt andma lubadusi edaspidi demokraatlikumalt valitseda, Andrus Ansip aga teatas avalikkusele üllatuslikult, et ei kavatse kolme aasta pärast enam peaministriks kandideerida. Ka kolm aastat võib kriitikutele tunduda pikk aeg, kuid võrreldamatult meeldivam perspektiiv kui teadmine, et Putin okupeerib Venemaa riigipea positsiooni veel 6 või 12 aastaks.
Aastaarvudest veelgi tähtsam on küsimus, kas valitsemisstiilis muutub midagi ka sisuliselt. Isegi kui juhi nimi ja nägu muutub, kas see toob kaasa poliitikategemise muutuse või jätkub kõik vana tuntud rada pidi? Kui vaadata võimalikke alternatiive, tekitab võimuvahetus minus pigem kahtlusi ja hirme.
Mul puudub usk, et Putiniga konkureerinud kandidaadid oleksid võidu korral asunud ellu viima inimsõbralikumat poliitikat. Pigem vastupidi, kui mõelda kas või Žirinovski populistlikele väljaütlemistele. Viimasega sama masti mees on Eestis Keskerakonna esimees, kuid ega erilist usku ei tekita minus ka poliittehnoloogia abil tippu tõusnud noor IRLi juht.
On tühi lootus, et partei esimehe vahetus noorema vastu toob iseenesest kaasa poliitikategemise muutuse. Kui tagatuba jääb samaks ning uus juht toetab tuntud poliitvõtteid, läheb asi hoopis hullemaks. Suurte ambitsioonidega noor juht asub kohe kinnistama oma pikaajalisi võimueesmärke ning kasutab selleks kõige modernsemat poliittehnoloogiat.
Siiski on eestlastel üks oluline eelis: Eesti on õigusriik ja kohtuvõimu saab usaldada. Kümned kaebused valimisvõltsimiste kohta Venemaa detsembrikuistel parlamendi- ja märtsis toimunud presidendivalimistel ei jõudnud kuhugi, kuid Eestis võib tubli kogukond edukalt seista oma õiguste eest.
Eelmisel nädalal tühistas Tartu halduskohus Otepää volikogu otsuse sulgeda Pühajärve põhikool. Nädal varem oli ringkonnakohus kehtestanud esialgse õiguskaitse takistamaks vallavõimu astumast samme kooli sulgemiseks, põhjendades otsust järgnevalt: «Kohtuvõim ei saa anda heakskiitu halduspraktikale, kus haldusotsusest olulisel määral puudutatud isikutele ei ole võimaldatud mõistlikus ulatuses oma seisukohtade esitamist või mis ei põhine piisavalt põhjendatud analüüsil. Kui ringkonnakohus esialgset õiguskaitset ei annaks, siis legitimeeriks kohus sellega halduse teerullitaktikat tulevikus.»
Pühajärve põhikooli sulgemise otsuse tühistamine on suur võit kõigile, kes arvavad, et puhtakujulise esindusdemokraatia asemel peame arendama sisulist kaasamisdemokraatiat. Otepää vallavõimu esindaja ütles kohtus, et tema arvates on kaasamine inimeste informeerimine tehtud otsusest. Ma kardan, et selline arvamus ei ole erand, vaid pigem reegel. Nüüd on kohtuvõim öelnud, et selline lähenemine ei ole tänapäeval enam õige.
Minul on usk, et rahva väljaastumine võib tuua kaasa sisulisi muutusi poliitikategemisel Eestis, kuid kahtlen, et samasugune edu võiks saata rahva põhjendatud nõudmisi Venemaal. Opositsiooni miitingute jõud on raugenud ning usk kiiretesse muutustesse Putini presidendiks kinnitamise järel kadumas. Kui järjekindlad suudame olla meie, nõudes paremat poliitikategemist, sõltub aga ainult meist endist.
Artikkel ilmus 14. märtsil Postimehes: Silver Meikar: elu nagu Venemaal, aga parem
Mitte ainult Pühajärve kogukonna võit
Pühajärve kogukonna seljavõit Otepää vallavõimu üle on võit kõigile neile, kes soovivad, et Eestist kaoks teerullipoliitika ning otsuste tegemisel arvestatakse elanike arvamusega. Kogukonna pressiteade:
Pühajärve kogukond: Olime võidus kindlad
Tartu Maakohus rahuldas Pühajärve Põhikooli lastevanemate hagi ja tühistas Otepää vallavolikogu otsuse kooli sulgemise kohta.
Kogukonna eestkõneleja Teet Reedi sõnul uskusid lapsevanemad võitu kogu aeg. "Pühajärve Põhikool on tugev ja väga head haridust pakkuv õppeasutus, selle sulgemise otsus langetati ilma sisulisi põhjendusi ja analüüse tegemata ning vallavõim kasutas oma poliitilise tahte läbisurumiseks teerullipoliitikat," põhjendas Teet kogukonna kindlat usku. "Kohtu otsus on kinnituseks, et õigus ja õiglus on meie poolel."
Pühajärve kogukond loodab, et kohtu otsus julgustab ka teisi kogukondi võitlema oma õiguste eest. "Kohus lõi olulise pretsedendi öeldes selgelt välja, et nii oluliste otsuste tegemisel nagu on kooli sulgemine tuleb elanike arvamus ära kuulata, " ütles kogukonna liige Margit Prede. "Oluline on ka, et kohtu hinnangul tuleb rahalise kokkuhoiu argumendile lisaks arvesse võtta nii kooli tugevus, demograafiline olukord kui ka laste õigus saada kodulähedalt parimat haridust." Lapsevanaemaid kohtus esindanud Soraineni advokaadibüroo vandeadvokaadi Carri Ginter sõnul ei pea olema õiguskantsler, president või peaminister, et edukalt oma õigusi kaitsta. "Piisab kui on südamega tundvaid ja kokkuhoidvaid inimesi, kes ei piirdu virisemisega vaid seisavad oma õiguste eest," ütles Carri. Samuti lapsevanemaid esindanud Soraineni advokaadibüroo advokaadi Allar Jõksi sõnul kinnitab otsus, et kodanikeühiskond on julgete ja enesekindlate kodanike ühiskond. "Minule oli selle kohtuasja ajamine justkui jätk õiguskantslerina 2001. aastal algatatud debatile sellest, kuidas väikekoolide sulgemine mõjutab hariduse kättesaadavust," ütles Allar.
Lapsevanem Kristel Nämi peab oluliseks, et Otepää vallavõim oleks nüüd valmis sisuliselt arutama Pühajärve Põhikooli arendamise teemal. "Kooli arengukavas on kirjas küttesüsteemi parandamine, lasteaia viimine kooli ruumidesse ja staadioni korrastamine," ütles Kristel. "Meie soov on, et vallavõim oleks valmis koostööd vallaelanikega kõigis valdkonades."
Pühajärve kogukond jätkab kohaliku haridus- ja kultuurielu edendamist. 30.märtsil toimub hariduskonverents "Kool ja eetika", kus esineb teiste seas ka professor Marju Lauristin. Tartu Jooksumaratonil teenindavad Pühajärve kooli lapsed ühte joogipunkti. Pühajärve Põhikooli õpilased panid aluse Otepää noortevolikogule, mis aitab kaasa kohaliku noortetegevuse mitmekesisuse ja aktiivsuse tõusule ja elu arengule.
Lisainfo:
Teet Reedi: 5059086
Margit Prede: 56 900 450
Kristel Nämi: 52 89 267
Lepime kokku, et Putinit me ei õnnitle
Need olid valimised nagu valimised ikka ... Venemaal. Mitte keegi ei oodanud ju, et valimised oleksid ausad ja vabad. Pigem küsiti, kas seekord toimuvad need vähemalt näiliselt paremini, kui eelmised. Vaatlejate hinnang on, et ei.
Putin võitis, kuid mitte ausalt. Küsimus ei ole ju ainult võltsimisest valimispäeval, vaid selles, kui vaba on siinne meedia, kuidas kasutatakse administratiivset võimu ning keda lubatakse üldse kandideerima. Režiim ei lasnud valimistele ju tõelist opositsiooni esindajat, vaid konkureeris nelja rohkem või vähem klouniga.
Juba mõne tunni pärast Puškini väljakule kogunevad opositsionäärid ei suuda Putinit võimult tõugata. Veel mitte! Kuid nad on juba suutnud muuta Venemaa tulevikku. Režiimil on kaks valikut -- kas suurendada repressioone ja sulgeda riik, või alustada reforme (nii majanduses kui ka ühiskonnas). Arvan, et kasutusele tuleb teine valik. Esiteks puhtalt pragmaatilistel põhjustel -- režiimi tagatoa ärimeestel on eluliselt vajalik head suhted Läänega.
Teiseks peab Putin arvestama, et Moskvas toetab teda heal juhul üks kolmandik. Valimisõltsimiste teel sai ta küll ametlikult 48%, kuid ka see on alla poole. Eile õhtul toimunud suurel toetusmeelevaldusel, nn putingul (Putin + miiting), moodustasid suure osa pealtvaatajatest väljaspoolt pealinna kohaletoodud töökollektiivid.
Aleksei Navalnõi ütles arvatavasti õigesti, et Venemaal alustavad revolutsiooni 1% Moskva julgetest. Need inimesed on olemas ja nad julgeks saanud. Nendega tuleb arvestada.
Kuid isegi, kui Putini kolmas (ja neljas) ametiaeg tähendab teatud demokraatlikke reforme, ei tasu tõelist vabadusi austavat riigikorda temalt loota. Kurb on mõelda, et võib tõesti juhtuda, et naaberriigi etteotsa saab keegi teine alles 12 aasta pärast. Olen siis 46 aastane, minu vanem laps saab 18, Eesti Vabariik tähistab oma 106. sünnipäeva.
Aga tuleb leppida, et Eesti ei saa väga palju ära teha, et Venemaa eliit muutuks. Paratamatult peame oma huvide ja väärtuste kaitsmisel ajama pragmaatilist poliitikat. See tähendab ka suhtlemist võltsitud valimiste teel taas presidenditoolile tõusnud Putiniga ja tema meeskonnaga. Aga miski ei kohusta meid teda "võidu" puhul õnnitlema. See oleks alandav nii Eesti riigile, rahvale ja kõigile nendele väärtustele, mida demokraatlik maailm endas kannab.
(Artikkel ilmus 5. märtsil Delfis: Silver Meikar: Lepime kokku, et Putinit me ei õnnitle!)
Moskvas valimispäeva vaatlemas
Valimiste ausus ja õiglus ei sõltu peamiselt jaoskondades valimispäeval tehtud protseduuridest, vaid ikka sellest, kui vaba on meedia, millised on võimalused kampaaniat teha ja... muidugi kuidas hääli kokku loetakse. Just seetõttu ei kurvasta ma, et välimispäeval Moskvas olles ei ole mul võimalus ametliku vaatlejana jaoskondi külastada.
Rahvusvahelise vaatleja saabumine jaoskonda tähendab üldjuhul paanikat. Jaoskonna ülem laseb pilguga kiiresti üle saali otsides mingitki kohta, millest ootamatud külalised võiksid kinni haarata. Komisjoni liikmed ajavad selja sirgu ning nende näolt kaob naeratus. Kõiki protseduure jälgitakse piinliku täpsusega.
Üldjuhul püüab ebademokraatlik reziim vähemalt jaoskondades ausat ja avatud muljet jätta. Seda enam kummastavad teated "karusellide" korraldamisest, imelike paberitega valimistele lubamisest ja keelatud aktsioonidest. Endale jäi silma vaid üks suhteliselt pehme valimisreeglite rikkumine.
Kuigi valimisaktsioon on juba eilsest keelatud ja plakatid kenasti kokku pakitud, ei ole keegi eriti kiirustanud kõigi VVP reklaamide ära korjamisele. "Sinu hääl loeb" ilutses mitmel pool teel Punase väljaku poole.
Kui me Manona ja lastekärus tukkuva Tristaniga kell kaks Kremli juurde saabusime, ootasid meid militaarmasinaid ja sajad mundrimehed. Just ehitati tara ning moodustati ahelikku -- kedagi sisse ei lasta ning seesolijaid aeti välja.
Küsisime, et kas me, turistid, Kremli juurde ei saagi. "Ei, kõik on kinni," teatas naispolitseinik. "Kremlile lähemale ei saa ja ka Punane Väljak on suletud." Küsimusele, et miks, saime vastuse "On vaja".
Kerasime vasakule ja kõndisime Ljubljanka poole. Teepeal seisid sisevägesid täis bussid, kõrvaltänavates moodustati tumedatest mundritest kolonne. Nende kõrval pakkus värviilu kümnetest sinisteest välipeldikutest moodustatud rivi.
Kuni Ljubljankani olid kõik kõrvaltänavad Kremli poole suletud, kuid, oh-imet, pärast FSB peakontorit oli tee Punasele Väljakule täiesti avatud. Jah, autosid suunati ümber, aga inimestele ei tehtud mingit takistust.
Punasel väljakul liikusid inimesed täiesti takistusteta ja ka sinna ehitatud ilus liuväljak oli rahvast täis. "Kas saan piletit osta?", küsisin kassast. "Jah, praegu ostes saate 40 min uisutada", ütles viisakas kassiir. "Aga ostke pilet parem kella neljasele sissepääsule, siis saate kaks tundi."
Tüüpiline vene värk, muigasin. Ühelt poolt piiratakse sisse ja teatatakse, et kedagi Kremli juurde ei lasta, teiselt poolt minnes aga lubatakse uisutada kuni õhtuni. Üks plats Kremli kõrval oli siiski täiesti kinni pandud. See, kus kell 19 peaks algama Putinit toetavate noorte välikontsert. Hm, valimisjaoskonnad on veel siis avatud ning valimisaktsioon peaks olema keelatud. Aga see on tühine rikkumine arvestades seda, mis toimus valimiste eel ning mida vajadusel tehakse häältelugemisel.
